Artikli autorid IDEC-i ja mitmete demokraatlike koolide kaaslooja Yaacov Hechtiga. Foto: erakogu
Milline oleks demokraatlik koolielu, kus õpilased valiksid kõik ise?
Bostoni kolledži psühholoogia professor Peter Gray on öelnud, et demokraatlikud koolid on üks kõige paremini hoitud saladusi hariduses. Demokraatlik haridus on kaasav haridus, mis ei põhine karistusel ja tunnustamisel, vaid usaldusel ja austusel.
Lühidalt öeldes on iga demokraatlik kool selline kool, kus õpilastel on õpetajatega võrdne võimalus kooli elukorralduse igas aspektis kaasa rääkida. Näiteks selles, kas ja millised tunnid toimuvad ning keda õpetajaks palgata.
Taolises hariduses on kaks olulist põhimõtet: õpilaste juhitud õpe (self-directed learning) ja kogukondlik otsustamine (collective decision-making).
Õpilased vastutavad oma õppimise eest täiesti ise. Nad ise valivad, kuidas oma päeva koolis sisustavad. Valikuvabadus ei tähenda, et nad saavad täiskasvanute pakutud variantide seast valida, vaid neil on täielik vabadus ise välja mõelda, mida nad teha tahavad.
Tihti veedavad nooremad õpilased suurema osa ajast õues mängides, puu otsas ronides, rattaga sõites jne. Hiljem veedavad nad aega arutledes, lauamänge mängides või näiteks musitseerides.
Nagu kirjeldusest eeldada võib, ei ole nendes koolides tavaliselt klasse ning õpilased ei ole vanuse järgi rühmitatud. Täiskasvanute roll on noorte õppimist toetada, kui viimased seda paluvad.
Näiteks, kui mõni õpilane soovib süvendatult õppida füüsikat, siis täiskasvanud aitavad tal leida koolisiseselt või -väliselt selleks vajalikud võimalused, viies ta vajadusel kokku oma ala eksperdiga. Samuti eeldatakse nii õpilastelt kui ka täiskasvanutelt vägivallatu suhtlemise oskust (non-violent communication), mille rajaja on Marshall B. Rosenberg.
Kogukondlikud otsused
Kogukondlik otsustamine tähendab, et kooli igal liikmel on otsustamisel üks hääl, nii nelja-aastasel kui ka täiskasvanul. Näiteks saavad eelkooliealised rääkida kaasa kooli eelarve küsimustes.
Suuremad koolielu otsused ja reeglid võetakse vastu regulaarselt toimuvatel kooli koosolekutel. Sellele eelneb tavaliselt väga mitmeid vaatenurki ning arvamusi sisaldav arutelu.
Mõnes koolis on hääleõigus ka lapsevanematel. Järjest rohkem kasutatakse otsuste vastuvõtmisel Hollandist alguse saanud sotsiokraatlikku meetodit (sociocracy), mis tähendab, et otsuseid langetatakse kogukondlikult.
Professor Peter Gray, kelle poeg on selle kooli lõpetanud, on kooli vilistlaste kohta mitmeid uuringuid teinud. Uuringutest on selgunud, et lõpetanutel ei ole hiljem probleeme haridustee jätkamisel ning nende seas on väga kõrge ettevõtjate, aga ka STEM- ja looveriala valinute protsent. Need, kes on otsustanud jätkata haridusteed kõrgkoolis, on seda üldiselt teinud väga edukalt ning tunnevad ennast pigem eelisseisundis.
Toome siinkohal näite vilistlasest, kes on juba saanud bakalaureusekraadi cum laude ning teeb oma unistuste tööd lavastajana. Ta on öelnud, et tal ei olnud raske traditsioonilisse õppeasutusse üle minna. Kuna ta ei olnud tavakoolis käinud, oli ta uuringu tulemusena palju vähem läbipõlenud ja vaatas õpinguid teistest värskema pilguga. Peamised akadeemilised oskused, näiteks esseede ja uurimistööde kirjutamise omandas ta väga kiiresti.
Demokraatlik ülikool
Praeguseks on eripalgelisi demokraatlikke koole loodud üle maailma sadu. Jaapanis Tokyos on isegi demokraatlik ülikool − Shure ülikool. Et omavahel kontakti hoida ja demokraatliku hariduse ideed arendada ning algatusgruppe toetada, toimuvad iga-aastased ülemaailmsed (IDEC) ja üleeuroopalised (EUDEC) konverentsid.
Viimane, mida 2016. aasta juunis külastasime, toimus Soomes Mikkelis ning seekord olid kaks konverentsi ühendatud. Osalejaid oli mitmekümnest riigist kokku ligikaudu pool tuhat. Nädala jooksul toimus kümneid sessioone ja sai kuulata inspireerivaid peaesinejaid, kelle hulgas oli ka TED talks’i auhinna saanud Sugata Mitrat.
Siinkirjutatute suurima poolehoiu pälvis IDEC-i ja paljude demokraatlike koolide kaaslooja iisraellane Yaacov Hecht, kes nimetas demokraatliku hariduse liikumise suurimaks tulevikupotentsiaaliks Eesti e-residentsuse programmi, milles ta ka ise osaleb.
Konverents on ebatraditsiooniline, sest kogu rahvamass on nädala jooksul iseorganiseeruv. Nimelt kasutatakse seal avatud ruumi meetodit (open space method). See tähendab, et ükski teema ei ole ette planeeritud, vaid selgub kohapeal. Kohal on vaid peaesinejad.
Konverentsi korralduse järgi võib iga inimene algatada töötoa, aruteluringi või matka metsa. Igal osalejal on õigus tegevustes ja aruteludes osaleda ning igal hetkel soovi korral lahkuda.
Enamik töötubade teemasid oli loomulikult seotud haridusega, kuid külastasime ka näiteks soorollide, ukraina käsitöö ja tai kultuuri arutelusid. Kõige enam meeldis meile töötuba, mille algatas üks Hollandi demokraatliku kooli õpilane, kes rääkis oma koolikogemusest.
Mida rohkem oleme sellist tüüpi hariduse kohta uurinud, eriti pärast tänavust EUDEC-i konverentsi, seda veendunumad oleme, et Eesti ühiskonnale oleks sellest suur kasu ning see tugevdaks meie riigi noort demokraatiat. Paraku on aga emakeelset materjali selle kohta napilt, mistõttu otsustasime üht viimase aja kõige olulisemat raamatut tõlkima hakata. Tegemist on eelmainitud Peter Gray teosega „Free to Learn”, mille tõlge peaks valmima aastal 2017, laste- ja noortekultuuri aastal.
Teine põnev ettevõtmine on Saksamaa filmile „Doing nothing all day” eestikeelsete subtiitrite tegemine. Loodame selle aasta sees juba ka esimesi filmi- ja aruteluõhtuid korraldada. Lisaks kohtume aeg-ajalt võimalike huvilistega ning hoiame oma Instagrami kontol ja Facebooki lehel neid toimuvaga kursis.
Loomulikult loodame osaleda ka järgmisel IDEC-il, mis algab 2017. aasta märtsi lõpus Iisraelis Haderas, kus asub maailma suurim, ligikaudu 500 õpilasega demokraatlik kool. Korraldajad plaanivad Iisraeli valitsuse poolt saata ametliku konverentsikutse ka Eesti haridusministrile.
Kõigi 2016. aasta IDEC-i peaesinejate loenguid saab vaadata konverentsi ametlikul kodulehel.