Joosep Norma. Foto: Hanna Linda Korp
Joosep Norma oli lõpetamas Tartu ülikooli informaatika eriala ja silmapiiril paistis tulus programmeerijaamet, kui talle hakkas tunduma, et tema tulevases elus võiks olla ka loomingulisust ja ootamatusi. Nüüd, teist aastat Meremäe koolis matemaatikaõpetajana töötades pole tal põhjust kurta range rutiini pärast.
Vene piirist viie kilomeetri kaugusel asuvale Meremäele sattus Joosep Norma „Noored kooli” programmi käigus. Tartu ja Meremäe vahel valides võlus Normat väikse maakooli juhtkonna suur entusiasm.
„Nende silmist oli näha, et neil on mind väga vaja, ja nad võitsid kohe mu südame,” ütleb Tallinna reaalkooli vilistlane Norma, kelle esimesed õpinguaastad möödusid väikses Kostivere koolis. Sealsamas töötas ka Norma ema, kel käisid aeg-ajalt kolleegid külas ning kujundasid poisis nii arusaama, et õpetajadki on täiesti normaalsed inimesed. Matemaatikaõpetaja Kalli Hein saatis Norma varakult olümpiaadidele ning 9. klassist jätkas noormees kooliteed Tallinna reaalkoolis.
Meremäe koolis õpetab Norma lisaks matemaatikale ka informaatikat ja kehalist kasvatust ning juhendab jalgpalliringi, kus käib enamik poisse ja osa tüdrukuidki.
Et kool on väike, toimub osa tunde liitklassides. Matemaatikat õpetatakse korraga ühele klassile ja nii ongi klassitoas korraga vaid viis-kuus last, seega sama palju, kui oli „Noored kooli” harjutustel.
Kaks kõva kivi
„Olin tööle minnes ees ootavaks valmis, kuid juba septembri jooksul hakkasid välja kooruma probleemid,” meenutab Norma. Kuigi enamik õpilasi oli uue õpetaja suhtes aupaklik, leidus ühes klassis poiss, kes pani ta juba esimesest tunnist proovile.
„Jahvatasime nagu kaks kõva kivi, tema ja mina,” kirjeldab Norma. „Väikses klassis mõjub halvasti ka üks õpilane, kes korda rikub.”
Norma proovis mitmeid nippe, tunde käisid vaatlemas ka „Noored kooli” tuutor ja ainedidaktik. Nende peamised soovitused olid olla rahulik, oma nõudmistes järjepidev ja hoida selget joont. Kohati need nõuanded töötasid, aga oli ka päevi, mil polnud kasu ühestki soovitusest. Selliseks juhuks soovitati õpetajal käepärast hoida individuaalsed töölehed.
Peagi hakkas noor õpetaja nägema, millised rasked sotsiaalsed probleemid on probleemse käitumise taga – korrarikkuja oli pidanud elama mitmes peres.
„Sain aru, et murdude liitmine pole tema jaoks prioriteet number üks,” sõnab Norma. „Kuni eelmise õppeaasta lõpuni ei saavutanudki me täiuslikku jõudude tasakaalu, aga sügisest laabub asi paremini. Olen veidi järele andnud: kui ta ei teegi kõiki ülesandeid ära, kuid ei sega teisi, siis lepin sellega.”
Norma on korrigeerinud ka oma esialgset veendumust, justkui oleks ühe õpetaja võimuses päästa ja aidata kõiki. Endale realistlikke ootusi seada on aidanud arutelud „Noored kooli” lennukaaslastega. Üheskoos on jõutud järeldusele, et õpetaja ei saa muuta kellegi iseloomu ega loota, et paari kuuga saab teha suuri muutusi.
„Mulle on oluline, et ka vanemad kolleegid julgeksid oma raskusi tunnistada,” märgib Norma. „Minul noore õpetajana on lihtsam oma muredest rääkida. Kuid mida rohkem nemadki tunnistavad oma probleeme, seda paremini saame koos neid lahendada.”
Õue krunti mõõtma
Teine aasta koolis on eelmisest märksa lihtsam. Rohkem jagub enesekindlust. Tead, mis ootab ees. Ka uneaega jääb juba kaheksa tundi. Esimesel aastal kulus tundide ettevalmistamisele aega ebaproportsionaalselt palju.
„Minu tund oli nii rangelt planeeritud, et ma ei suutnud reageerida klassi meeleoludele, energiatasemele,” räägib Norma. „Vahel tuli klassis hoopis konflikti lahendada. Püüdsin oma plaani läbi viia, sest olin selle koostamisele ju nii palju aega kulutanud! Nüüd ütleks, et hea, kui on plaan, aga seda peab saama muuta.”
Matemaatika on paljudele raske aine. Norma hinnangul võiks seda märksa mängulisemalt õpetada. Nii otsibki ta põnevaid võimalusi. Näiteks pindala õppides viib lapsed koridori või õue krunti mõõtma.
Õppekava sirvides näen nii mõndagi, mida ei lähe ühel 16-aastasel vaja, märgib Norma.
Kunagise olümpiaadipoisina arvas ta esimese hooga, et igast klassist võiks kaks õpilast olümpiaadile minna. Pakkuski, aga lapsed ei võtnud vedu. Eraldi õpet andekamatele ei jõudnud ta esimesel aastal veel korraldada, kuid tänavu püüab ja paneb üheksandikke kirja ka Tartu ülikooli teaduskooli.
Oma õpetaja-mina kujundades on Normal eeskujuks olnud oma matemaatikaõpetajad, kes on olnud kombinatsioon nõudlikkusest ja loovusest.
„Mul on teatud asjad, mille suhtes olen lõpuni nõudlik: näiteks tunnis teistega arvestamine ja see, et tahvli ees olija üle ei heideta nalja,” ütleb Norma.
IT-vahendeid on Meremäe koolis rohkem, kui kasutada jõuab. On isegi 3D-printerid. Eelmisel aastal juhendas Norma digiringi, kus õpiti 3D-modelleerimist ja programmeerimist. Üks poiss, kes ka kodus asjaga tegeles, programmeeris esimese aasta lõpuks samal tasemel nagu tudeng.
Norma annab ka kõige pisematele arvutitundi. Kuna tulekul on arvutijoonistuste võistlus, õpiti esimeses tunnis sissejuhatuseks joonistamist.
„Nii väikeste klasside puhul on oht, et seletan ja aitan liiga palju. Pean end korrale kutsuma,” ütleb Norma.
Esimese aasta kogemuste varal on Norma õppinud õpilastega distantsi hoidma. Algul rääkisid nad palju oma isiklikust elust. Ühel hetkel tundis õpetaja, et seda sai liiga palju ja noorte lood lähevad liiga südamesse.
„Püüan olla see, kelle juurde nad julgevad tulla, kuid ma pole pihiisa ega kuula jäägitult kõike,” tõdeb Norma. Kogukonnas, kus kõik tunnevad kõiki, on perede elu nähtavamal kui suures linnas. Õpetajad näevad vaeva, et koduvägivalda välja juurida ja last peksmise eest kaitsta. Kuulevad ka seda, et laps ei saa õhtul pärast üheksat enam tuppa. Või satuvad nägema kurba pilti, kuidas väike poiss sikutab purjus isa püsti.
Õpetajaameti juures meeldib Normale eelkõige võimalus näha noore arengut. Näiteks seda, kuidas eemale hoidev laps hakkab rühmas tööd tegema ja julgeb sõna võtta. Lõpuaktusel tuleb aga muidu tagareas olev poiss koos õpetajaga kooli ette ja söandab laulda.
Normal on plaan minna magistriõppesse kasvatusteadusi õppima. Kogetud sotsiaalsed probleemid on andnud tõuke uurida, kuidas kodu ja kooli koostööd paremaks teha. Suur küsimus on ka see, kuidas saaks ühiskonna tasandil midagi paremaks teha KiVa sarnase programmi kaudu.
Noorele õpetajale soovitab Norma olla naiivne ja küsida asjade kohta, mis tunduvad igapäevased.
„Näiteks küsisin pärast liiga vara katkenud külalisõpetaja tundi, miks meil on koolikell tunni lõpetamiseks,” muigab Norma. Enam polegi. Väikses koolis on asju lihtne muuta.
Joosep Norma CV
Sündinud 02.10.1992 Viljandis
Haridus
- 2012–2015 Tartu ülikool, informaatika
- 2013–2014 Ankara TED University, vahetusüliõpilane
- 2007–2011 Tallinna reaalkool
- 1999–2007 Kostivere põhikool
Töö
- 2015– … Meremäe kool, õpetaja
- 2014 Eesti väitlusselts, demokraatiapäeva filmimise ja videote koordinaator (vabatahtlik töö)
- 2013 AS Fujitsu Estonia, IT-hooldustehnik (praktikant)
- 2011–2012 kaitseväe staabi- ja sidepataljon, ajateenija
Joosep Norma Facebooki sissekanne (3. märts kell 16.18):
Tunne
See tunne, kui oled hommikul kell 6.40 26 liitrit kütust paaki lasknud ning avastad maksma asudes, et pank on üleöö sinu pangakaardi kinni pannud (sest sa pole enam üliõpilane), ei osutugi sinu päeva tipphetkeks, sest 7. klassi õpilased, kelle kultuuris domineerivad Kihnu Virve, Godhyr ja „Rakett 69” (ning kellele sa andsid koos 9. klassiga oma elu esimese liittunni, sest esimese tunni ajal pidid ju üle linna sularaha kokku kraapima, et kütuse eest maksta), vot need 7. klassi õpilased on nii vahvad, et kleebivad sinu klassiruumi seintele kodanik Virve Kihnu naeratavaid portreid, mille peale sa ei oska muud teha, kui ise ka südamest naeratada. See on hea tunne.
KOMMENTAAR
Mari-Mall Feldschmidt
Mari-Mall Feldschmidt, õpetaja, koolitaja, „Noored kooli” programmi tuutor:
Joosep on hooliv, järjekindel, kannatlik, õppijaid kaasav ja põnevaid meetodeid katsetav – just selline noor õpetaja, keda Eesti koolile on väga vaja. Ta tajub hästi tasakaalu: oskab jääda kindlaks oma põhimõtetele ja lähtuda ka õppijate soovidest.
Oleme arutanud, kuidas jõuda õppijateni, kelle õpihimu on madal; mil moel aidata neid, kel on teisi austava käitumisega raskusi. Kui keegi solvab kaaslast või õpetajat, siis on tal ju probleem ja õpetaja ülesanne on aidata olla teisi aktsepteeriv kaaslane. Ainet õpetada on palju lihtsam kui toetada inimeseks kasvamist.
Kindlasti pole Joosep allaandja või käegalööja, rõõmude kõrval on olnud ka raskeid tunde ja päevi. Joosepi rahulik heatahtlikkus on väärt eeskuju.
Olen imetlenud, kuidas Joosep suudab kannatlikult keerulise matemaatika arusaadavaks teha. Samuti on meeles, kuidas ta vastas õpilaste küsimusele, miks on vaja abstraktseid matemaatikaülesandeid: „Aju on nagu muskel ja seda on vaja heas vormis hoidmiseks järjepidevalt treenida!”