Andekuse tuvastamine ja selle metoodiline ning sihipärane arendamine on suur väljakutse nii õpetajatele kui ka koolile.
Kellelegi pole suur uudis, et lastel on eri valdkondades erinevad võimed ja samas valdkonnas võimekate seaski on erinevused. Mõnele on loodus andnud sellised eeldused, et neid võib teatud alal andekateks kutsuda. Andekad õpilased esitavad koolidele väljakutse – kuidas korraldada tööd nii, et ka kõrgete võimetega noored saaksid klassikaaslaste kõrval piisavalt areneda.
Uurisin olümpiaadidel end tõestanud noortelt, kuidas nemad nn andekatena tajuvad, mis tänase kooli juures võiks nende eelduste kohast kiiret tipputõusu takistada.
Andest ei saada aru
Mitmel üleriigilisel olümpiaadil tippu kuulunud Vinni-Pajusti gümnaasiumi vilistlane Laura Laks toob võimekate õpilaste kiire arengu takistajana välja oskamatuse annet tuvastada. „Põhiline probleem seisneb selles, et tihti ei saa kõrvalseisjad andest aru: õpetajad pole piisavalt targad, et annet märgata, või pole õpilasel toetavat ümbrust (kodu, sõbrad), kes teda suunata oskaks,” ütleb Laks.
Sama ideed toetab edukalt ajaloo-olümpiaadil osalenud Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilane Rando Künnapuu, öeldes, et sageli ei lase kool õpilasel oma talendist teadlikuks saada, kuna meie haridussüsteem ei keskendu sellele.
„Andekad õpilased vajavad andekaid õpetajaid. Oskuslik ja andekas õpetaja on selline, kes ei räägi lihtsalt oma ainet edasi, vaid suhestub õpilasega, mõistab teda, vajadusel kohandab oma õpetamismeetodeid ja vahendeid vastavalt õpilase omandamisoskusele,” sõnab Künnapuu.
Oma töös võimekate õpilastega kokku puutunud endine Tartu kutsehariduskeskuse täiskasvanute karjääri- ja õppenõustaja Ene Raid tunnistab, et andekuse tuvastamine ja selle metoodiline ning sihipärane arendamine on suur väljakutse nii õpetajatele kui ka koolile.
„Meil pressitakse mõnigi kord võimekaid õppureid ilma igasuguse ettevalmistuseta ja vastu nende tahtmist võistlema. Sellises olukorras saab õpilane lihtsalt kehva tulemuse ja tagajärg on see, et ta võib hakata oma võimeid alahindama. See aga pärsib ande edasist arendamist,” ütleb Ene Raid.
Mõistagi võib olukord kujuneda ka vastupidiseks: ootamatult hea tulemus võistluselt tõstab õpilase enesehinnangu ebaadekvaatselt kõrgeks, tuues kaasa kõikvõimalikke probleeme suhtumises ja käitumises, mis samuti ei teeni soovitud tulemust.
Andekusest rääkides peame tegema selgeks, et ande olemasolu ei tähenda veel selle mingis valdkonnas realiseerumist. Ühel alal silmapaistvate tulemuste saavutamiseks peavad peale looduslike omaduste olema veel sellele alale sobivad isikuomadused. Näiteks olümpiaadidel edu saavutamiseks on lisaks andele vaja töökust, sihikindlust, pingetaluvust ja loovust.
Surve viitele õppida
Mitme rahvusvahelise olümpiaadi medalist Mihkel Kree peab tänases koolis andekate õpilaste arengut piiravaks seda, et õpilasi survestatakse sageli kõiki aineid võrdselt hästi õppima. Meenutades oma õpinguid Hugo Treffneri gümnaasiumis, ütleb Kree: „Minul õnnestus teha valik ainete kasuks, mis mind siiralt huvitasid. Kokkuvõttes tähendas see, et mõned ained mu lõputunnistusel olid hinnatud vaid rahuldavale.”
Vastavalt huvidele spetsialiseerumist toetab Rando Künnapuu, kes leiab, et koolis antakse teadmisi, millest suuremat osa ei pruugi tulevikus kunagi vaja minna. Sageli arvatakse, et liiga varajane spetsialiseerumine võib toota kitsa silmaringiga inimesi. Arvestatava kesktee pakub välja Künnapuu, kes näitlikustades ütleb: „Õpilane, kes ei huvitu muusikast, peaks saama selles aines n-ö minimaalse hariduse ning teda ei tarvitse koormata teadmistega, mida ta ei vaja või mille vastu tal huvi puudub.” Sel moel spetsialiseeruda saaks ikkagi vanemas koolieas, kui õpilastel on juba valikuteks vajalik kogemuspagas.
Kui õpilane mõnest ainest huvitub ja sellega meelsasti tegeleb, on loomulik, et ta areneb selles kiiremini ja talle näib koolis pakutava omandamine kerge. Teiselt poolt on selge, et nende ainete õppimine, mis õpilast just ülemäära ei huvita, nõuab suuremat pingutust ja ajakulu ka koolivälisel ajal. See „punnimisele” kuluv aeg tuleb millegi arvelt ning andeka lapse puhul halvimal juhul lemmikainega tegelemise arvelt.
Mõnes koolis mõistetakse lapse individuaalseid vajadusi ning antakse talle vajalik vabadus. Mihkel Kree kiitis oma kooli, kus tal õnnestus seoses heade olümpiaaditulemustega reaalainetes saada koolilt suhteliselt suur vabadus – ta tegeles oma huvidega, mis võimaldas tal oma võimeid piisavalt arendada. Toetudes oma kogemusele, leiab Kree, et koolidel tasuks mõnel juhul kaaluda kodutöödest loobumist, see võimaldaks võimekatel õpilastel kasutada vaba aega enese arendamiseks.
Paljud andekad õpilased on kasutanud võimalust täiendada ennast Tartu ülikooli teaduskooli kaugõppekursustel, mis võimaldavad koolivälisel ajal tegelda süvendatult oma lemmikainega kas uute teadmiste omandamise, olümpiaadideks või tulevaseks karjääriks valmistumise eesmärgil.
Andekus nõuab tegelemist
Uurinud, kuidas rahvusvahelistel olümpiaadidel edukalt esinenud õpilased võistlusteks valmistuvad, on selge, et suurepärase tulemuse saavutamine nõuab lisaks andele ka pühendumist, milleks tuleb õpilasele aega anda.
Rahvusvahelisel keemiaolümpiaadil kuldmedali võitnud noormees kirjeldas, et tulemus nõudis temalt ligemale viieaastast ettevalmistust. Kui 8. ja 9. klassis oli õpetajate tagant torkimine vajalik, siis võiduaastal töötas ta iseseisvalt läbi 2500 lehekülge õpikuid, lahendas sadade kaupa rahvusvahelise võistluse tasemel keemiaülesandeid ning osales TÜ teaduskooli korraldatud valikvõistlustel ja ettevalmistavates laagrites. Kuna noormees sihtis keemiaolümpiaadil medalikohta, jättis ta tagaplaanile füüsikaolümpiaadi ja keskendus maksimaalselt lemmikainele.
Rahvusvahelisel geograafiaolümpiaadil käinud poisi ettevalmistus sisaldas eelmiste aastate olümpiaadi ülesannete lahendamist, õpikute ja teatmeteoste lugemist, statistiliste andmete ja kaartidega töötamist ning mõistagi enda kursis hoidmist igapäevaste uudistega.
Kuigi nende kirjelduste põhjal võib olümpiaadiks valmistumine näida ränga tööna, ei võta asjaosalised ise seda sugugi nii. Matemaatikaolümpiaadil edukalt osalenud poiss lahendas iga päev kaks tundi matemaatikaülesandeid, kuid pidas seda meeldivaks ajaviiteks.
Kõigi nende juhtumite juures on läbivaks jooneks see, et andekad õpilased vajavad aega oma huvidega tegelemiseks, tehes selge sihi olemasolul eneselegi märkamatult ennast arendades tohutut tööd.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et andekad lapsed vajavad äratundmist ja asjatundlikku suunamist ning juhendamist, et nende enesehinnang ei kahjustuks. Liigsest survestamisest tulemuste nimel peab hoiduma. Lõpuks on neil vaja ruumi oma huvidega tegelda, mis on parim garantii kiireks tippujõudmiseks.
20. septembrini saavad õpilased registreerida Tartu ülikooli teaduskooli kursustele ja õpikodadesse. Lähem info on veebilehel www.teaduskool.ut.ee.