Taivo Pungas
Eesti haridussüsteem on PISA testi põhjal maailma tipus, aga õpilaste õnnelikkuse poolest OECD riikide hulgas jubedalt madalal. Mida teha?
Hüpotees, et head tulemused nõuavadki õnnelikkuse ohverdamist, ei kehti: näiteks Singapuris, Jaapanis, Hiinas, Šveitsis, Norras ja Iisraelis on PISA skoorid sama kõrged, aga õpilased oluliselt õnnelikumad kui meil.
Kui oma kooliajale tagasi mõtlen, meenuvad peamiselt väsimus, igavus ja sund. Loomulikult oli häid emotsioone ka, aga peaaegu alati olid need seotud sõpradega suhtlemise, mitte õppimisega. See negatiivne emotsioon vihjab, et koolikogemuses on midagi valesti. Mis?
Koosolekuid täis graafik
Kujuta ette, et su järgmise nädala töökalender näeb välja selline:
6.45 tuleb ärgata, et kella kaheksaks esimesele koosolekule jõuda; pärast seda on 10-minutiste pausidega järjest koosolekud kuni hilise pärastlõunani – vahepeal on vaid pooletunnine lõunapaus. Kollased ja oranžid koosolekud on tehniliselt vabatahtlikud, aga kui tahad karjääriredelil ronida, siis vähemalt osale neist otsustad ikkagi minna, seega jõuad koju enamasti viie-kuue ajal õhtul. Boonuseks: kuna kogu aeg on koosolekud, siis saad ka õhtuti ja nädalavahetustel tööd teha.
See kõlab õudselt.
Pilt ülal on Tallinna reaalkooli 10.a klassi tunniplaanist. 36 musta tundi on kõigile kohustuslikud; oranžid on matemaatika/füüsika valikained; kollased on keeled, väitlus ja laulukoor (kõik samuti valikained). See pole ainult ühe kooli asi: Nõmme gümnaasiumis on 35, Laagna gümnaasiumis 33 ja Tallinna prantsuse lütseumis 40 tundi nädalas.
Kui gümnaasium on täiskohaga töö, mis koosneb järjestikustest koosolekutest esmaspäevast reedeni, septembrist juunini (ning õhtuti ja nädalavahetustel õppimisest), siis on arusaadav, miks õpilased õnnelikud pole.
Õpilasel puudub kontroll oma aja üle
Koolile kuluva aja kogumaht ei ole juurprobleem. Hull on, et õpilastel ei ole üldse kontrolli oma aja üle: sõltumata spordivõistlustest, haigustest ja kõige produktiivsemast päeva osast peavad kõik läbi hommikuse tipptunni oma keha kohale vedama.
Klassiruumis toimuva saab jagada neljaks:
- loeng (õpetaja räägib, õpilased kuulavad);
- õpetaja-õpilase suhtlus (õpetaja käib klassis ringi ja räägib iga õpilasega individuaalselt või väikeste gruppidega korraga);
- õpilane-õpilase suhtlus (nt rühmatöö);
- õpilased teevad iseseisvat tööd.
Nendest punktidest ainult teine ja kolmas vajavad õpilaste füüsilist kohalolekut ja ainult teine vajab ka õpetajat, kusjuures individuaalset õpetaja-õpilase suhtlust jätkub väga vähe: 45-minutises ainetunnis saab 36-pealises klassis iga õpilane ainult 75 sekundit õpetaja aega, mis on naeruväärselt napilt – ja seda eeldusel, et õpetaja kulutab 100% ajast üks ühele suhtlusele. Lisaks ei jaotu see aeg ühtlaselt: mahajäänutele kulub (võib-olla õigustatult) õpetaja aega rohkem.
Minu õpingutes sõltus tegevuste osakaal palju ainest ja õpetajast: võõrkeeltes oli see 10-50-30-10, ajaloos 85-5-5-5, programmeerimises 10-30-0-60. Kui õpilase-õpetaja ajagraafikut on vaja sünkroniseerida ainult 5% ajast, siis miks broneerida selleks igal nädalal mitu 45-minutist koosolekut? Kui õpilaste omavaheline (aineteemaline) suhtlus toimub niikuinii väikestes, 2–5 liikmega gruppides, siis miks kutsuda kõik 36 õpilast selleks korraga kokku? Kui loengu sisu on aasta-aastalt sama, siis miks seda iga kord uuesti lugeda?
Need on praegusse süsteemi sisse ehitatud tohutud ebaefektiivsused. Milline süsteem oleks parem?
Visioon paremast koolist
Loengud on salvestatud videotesse, mille kõrval on vastav õpikutekst või konspekt. Enamiku teemasid saab Khan Academy eeskujul jagada lühikestesse 3–10-minutistesse videotesse. Iga õpilane töötab videoid läbi selle graafiku ja tempoga, mis talle sobib; et motiveerida õpilasi töötama igal nädalal ja mitte ainult enne kontrolltöid, saab teha näiteks regulaarseid väikeseid teste, mis annavad lõpphindest arvestatava osa (kindlasti on ka muid variante).
Paljudes ainetes – näiteks matemaatikas – on loenguteemad koolides ühel ajal. Nendes ainetes saavad ühe kooli, linna või isegi riigi õpetajad koostöös valmistada väga kõrge kvaliteediga videoloengud: iga loeng võiks olla TED-kõne tasemel. Pärast esialgset ajainvesteeringut kursuse koostamisse saab videoid ühekaupa vajadusel uuendada, seega jääb õpetajatel palju aega üle.
Seda aega saab investeerida õpetaja-õpilaste suhtlusse väiksemates gruppides. Kui asendada kolm 45-minutist tundi nädalas ühe 20-minutise sessiooniga iga grupi kohta, saame moodustada viiest inimesest koosnevad õpigrupid ning õpetaja ajakulu on sama. Boonusena saame õpilased jaotada gruppidesse taseme, õpilaste soovi või mis tahes muu parameetri järgi – seda ei pea tegema tingimata õpilaste vanuse põhjal ja see ei pea olema kõigis ainetes sama. Ma ei tea, kui paljud õpetajad naudivad loengupidamist rohkem kui väiksemates gruppides töötamist, aga ennustan, et enamik valiks väiksed grupid.
Õpilased saavad nii oma aja üle rohkem otsustada. Esiteks saavad nad valida, millal loenguid kuulavad ja iseseisvat tööd teevad – selleks on koolis klassiruumide asemel palju eri suurusega koosolekuruume ja iseseisva töö ruume. Grupitöö ja õpetaja sessioonide ajad on paindlikumad, sest kohale peab tulema ainult viis inimest, mitte 35. Lisaks aitab see õppida paremini suhtlema ning oma aega ja õpinguid planeerima.
Õpetaja roll meenutab vähem lektorit, kes poodiumilt õpilastele tarkust laotab, ja rohkem mentorit, kes õpilaste individuaalset arengut suunab. Videoloengute valmistamisega peab tegelema väga väike osa õpetajatest, see ülesanne jääb parimatele pedagoogidele.
Klassi kontseptsioon pole eriti vajalik, kuna tunniplaanid on individuaalsed. Võib-olla võiks kuidagi asendada osa klassi kui tugistruktuuri funktsioonidest: näiteks võib igale õpilasele määrata (või lasta tal valida) „klassijuhataja”.
Koolikogemus paraneks. Esiteks väheneksid koolide erinevused, sest õppekvaliteet sõltuks vähem juhusest, et sinu koolis töötab pühendunud aine X õpetaja. Teiseks oleks valikaineid rohkem ning nende kvaliteet kõrgem. Kolmandaks oleks õpilastel oma elu üle palju rohkem kontrolli, mis (ennustan) annaks õpimotivatsiooni juurde ja eriti – teeks õpilased õnnelikumaks.
Ohud ja vastuargumendid
Ma ei näe pakutus fundamentaalseid auke. Aga kui miski võiks valesti minna, siis mis?
Kõige kriitilisemalt võib kaduda õpilaste motivatsioon, sest suurema vabadusega on palju lihtsam laiselda. Kui õppeaine pole huvitav ega tähtis, siis on madal motivatsioon arusaadav – aine ei tohiks sel juhul olla kohustuslik. Kui aine on ebahuvitav ja vajalik, siis saab probleemile läheneda motivatsiooni analüüsides ja võib-olla lähenemist muutes. Kui aine on huvitav ja kasulik, kuid õpilane ei näe põhjust kohale tulla palju põnevamate alternatiivide tõttu (sõpradega jutustamine, arvutimängud jms), siis võime esmalt aidata tal oma eesmärgid ja motivatsioon läbi mõelda, aga kui see ka ei aita, siis – Eestis ei ole gümnaasium kohustuslik. Võib-olla ei tasu kooli ressurssi väevõimuga õpetamisele raisata.
Teine võimalik mure on õpilaste vähenenud suhtlus – suurema vabadusega kaasneks vähem sunnitud kontakti. Arvan, et see ei oleks kuigi suur probleem, sest a) inimeste suhtluseelistused erinevad, b) rühmatööd ja õpetajasessioonid sunniks siiski veidi suhtlema ja c) see süsteem laseks õpilastel valida kaaslasi huvide järgi, sõltumata klassist ja vanusest. Minu kogemus on, et eriti need, kes hoiavad omaette, leiavad sõpru väljastpoolt oma klassi.
Kolmandaks võiks paljud õpetajad töö kaotada, sest efektiivsemas koolis on lihtsalt vähem õpetajaid vaja. See on võimalik, sest Eestis oli 2010. aastal ühe õpetaja kohta väga vähe õpilasi (11,72). Olime 200 riigi hulgas sellega 25. kohal. Arvan siiski, et kui õpetajatel on põhjust tööpuuduse pärast muretseda, siis peamiselt väikeste maakoolide sulgemise, mitte suurte koolide tõusva efektiivsuse tõttu.
Kokkuvõte
Minu pakutud süsteem on sarnane pigem ülikoolile kui üldhariduskoolile. Arvan, et see töötaks gümnaasiumis paremini kui nooremate õpilaste puhul. Ka ei pruugi ülalkirjeldatud visiooni iga detail olla parim (neid võib vastavalt asendada), aga see ei ole põhjus jätta kogu idee kõrvale.
Vaata ka Taivo Pungase blogi aadressil pungas.ee.