Asutava Kogu avaistung 23. aprillil 1919. Foto: Vikipeedia
Eli Pilve uurib oma doktoritöös „Eesti erakondade maareformikavad ja nende ideoloogilised alused 1919. aasta maaseaduse eel” (Tartu ülikool, juhendajad Enn Tarvel ja Tõnu Tannberg) tolleaegsete poliitikute suhtumist maaküsimusse. Õpetajate Lehe toimetus palus autoril tutvustada esialgseid uurimistulemusi veidi lähemalt.
„Meeleheitlikult raius Tõnisson mõisate võõrandamise ja jagamise vastu veel Asutavas Koguski.”
(Johan Jans. Mälestusi ja vaatlusi. Tartu, 2008)
Vabadussõja ajal, ülimalt hapras olukorras, kus oli kaalul mitte ainult vaevu loodud rahvusriigi, vaid kogu rahva saatus, eeldasid Eesti Rahvaerakonna (Jaan Tõnissoni juhtimisel) ja Eesti Maarahva Liidu poliitikud, et maaküsimusel pole seost Eesti rahvaväe võitlustahtega – kuigi hiljutised sündmused Venemaal oleksid pidanud tegema vastupidise ülimalt selgeks.
Pahatihti on võimatu vältida küsimust: millele nad lootsid? Laiemate rahvahulkade arvamisi ja ideaale, sh maaküsimuses, ei peetud kõneväärseks riigi püsimise seisukohalt ega üldse arvestamisväärsekski. Poliitiliste aspektide ignoreerimine kujutas endast nagu tegutsemist väljaspool reaalset aega ja ruumi, justkui mingisuguses ideaalolustikus. Selline suhtumine oli omane suurtele väejuhtidele, nagu keiser Napoleonile või kuningas Karl XII-le – sõdurid lähevad ja võitlevad, kui mina käsin.
Taustast. Eesti Vabariigi tekkeajaks oli siinsel alal mõisaid 1149, neil maad 2 428 087 hektarit, st 58%. Väikemajapidamisi oli kokku 51 640, neil maad 1 761 015 ha ehk 42%. Mõisad rentisid osa oma maast viimastele välja ja nii oli väikemaapidamiste kasutuses 55,3% ning suurmaapidamiste käes 44,7% maast. Toonases agraarühiskonnas sai maade jagamisest Asutava Kogu valimistel ning hilisemas töös arusaadavalt üks võtmeküsimusi.
Asutavasse Kogusse kandideerimiseks seati üles kümme valimisnimekirja (valimised toimusid 5.–7. aprillini 1919). Liberaale esindasid Eesti Rahvaerakond, Eesti Maarahva Liit ja Eesti Kristlik Rahvaerakond; vasakparteisid Eesti Tööerakond, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei, vene kodanlust Vene Kodanike Kogu ning baltisaksa mõisnikke Saksa-Balti Erakond Eestis. Omaette nimekirjaga tuli välja Hiiu saare elanike partei ning üle-eestimaaline Meremeeste Liit. Enim said hääli Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Eesti Tööerakond, kes võtsid vastavalt 41 ja 30 saadikukohta; Eesti Rahvaerakond ja Eesti Maarahva Liit said 25 ja kaheksa kohta, Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei seitse, Kristlik Rahvaerakond viis, Saksa-Balti-Erakond kolm ja Vene Kodanikkude Kogu ühe koha.
Kui esialgu võib Eesti vanima partei, Eesti Rahvaerakonna ja ka Eesti Maarahva Liidu sisuliselt lüüasaamine tunduda üllatusena, siis lähemal vaatlusel enam mitte nii väga ning seda just maaküsimuse (maaliidu puhul ka koostöö Saksa okupatsioonivõimudega) tõttu.
Kord vasakule, kord paremale
Varasemates Vene revolutsioonide keeristes kord vasakule, kord paremale hoidnud Jaan Tõnisson võttis Asutava Kogu valimiste eel vägagi mõisavastase hoiaku ning ka maaliidus pandi kiiruga kokku propagandateos „40 000 uut Eesti talu”, mis oli aga ilukõneline tekst ilma tegeliku programmita. Et maaliidul oma maaprogrammi ei olnudki, seda näitavad nii Asutava Kogu protokollid kui ka lisad, millest nähtub, et maaliit oma ettepanekuid ei esitanud, küll aga kiitis heaks kõik rahvaerakonna omad. Rahvaerakonna liikmed eesotsas oma juhiga olid üldse maaküsimuses märksa kirglikumad ning võtsid agaralt sõna.
Asutava Kogu valimiste ajal kiirustas Tõnisson hääli püüdes maareformi tagant, leides, et eelnõu tuleb kokku seada juba enne Asutava Kogu kokkutulemist ning nõuda Ajutiselt Valitsuselt seaduse ettevalmistamist. Pärast valimisi oli aega maa ja ilm. Kui varem räägiti popsidelegi maa andmisest, siis hiljem asus rahvaerakond kaitsma 300 tiinu ehk ligi 330 hektari kasutuskõlbuliku maa allesjätmist mõisnikele. Sellised maapidamised kvalifitseerusid Tõnissoni nüüdse retoorika järgi Eesti oludes alles suurtaludeks ja keskmaapidamisteks. Selgituseks olgu öeldud, et 1921. aasta statistikakogumiku andmete järgi saame ka kõigi maapidamiste liigi peale vaatamata ühe maapidamise keskmiseks suuruseks 73,5 tiinu.
Tõnissoni erakonnakaaslane Eduard Rosenvald soovitas maa jätta üldse võõrandamata mõisnikelt, kes olid tegelenud maaparandusega või istutanud viimase kümne aasta jooksul metsa, et vähemalt nende lapsedki töö vilju näha saaksid.
Sama erakonna liige, endine mõisavalitseja Johan Ploompuu esitas lausa naeruväärse avalduse, milles väitis, et kui „mõisnikka nende elumajadest välja aetakse, varandus neilt ära võetakse ja neile lubatakse ainult üleüldistel alustel harimiseks maad saada, tähendab jäätakse temale hobune ja sahk või äke – kui neid jatkub kõigile ja hakaku ka mõisa põlluveerel kuskil talu asutama, hoonet ehitama jne., siis oleks see kuulmata ülekohus nende vastu. Mina olen kindel selles, et meie maainimeste suurem enamus – ka mõisate töölised ühes arvatud, leiaksid selle lihtsa õiguse mõistetele vastukäiva kuriteo olevat ja paneksid imeks, kuidas üks osa meie haritlastest sellega nii kergesti hakkama saavad.”
Rahva tahtmine?
21. augustil 1919 esitas Tõnisson taas ühe oma meetritepikkustest üliemotsionaalsetest kõnedest, mille peale talle koguni vahele hüüti: „Karjuge kõvemini!” Maaseadust ei tohtinud nüüd enam isegi Asutavas Kogus vastu võtta, sest sellega oleks tulevase valitsuse käed seotud: „Siin wõin ometi julgesti öelda, et kes ka Eestis edaspidi walitsuswõimu käsitaks, missugused ringkonnad Eesti riigis mõjuandwad oleksid, see ometi nõnda tulla ei wõi, et maakorralduse juures, nii sügawalt rahwa elusse puutuwas küsimuses rahwa tahtmine kõrwale jäetakse. /…/ Ja nüüd küsin ma, mis õigusega tahate teie ette ära wägistada rahwa tahtmist? Mispoolest on nüüdsel põlwel õigus öelda: meie määrame teile tulewiku ette ära?!”
Kas ehk oleks pidanud Eesti Vabariigi väljakuulutamist ja selle kaitsmisele asumist samuti aastate jooksul ühelt ja teiselt poolt kaaluma, sest võib-olla järgmisele põlvkonnale ei meeldi vaba demokraatlik riik? Keda üldse pidas Tõnisson rahvaks, kui valimistulemused olid selgelt andnud võidu sotsiaaldemokraatidele ja tööerakondlastele, kellel olid Asutava Kogu kokkutulemise ajaks ainsana oma maaprogrammid tõepoolest ka olemas ning need ei olnud 1905. aastast pendeldanud vastavalt vajadusele kord ühele, kord teisele poole?
Parempoolsed ei pidanud maaküsimust riigi püsimise seisukohalt nähtavasti põrmugi oluliseks, uskudes vankumatult oma võimu püsimisse. Tõnissoni usku oma võimutäiusesse iseloomustab hästi üks tema nn argumentidest: „Emb-kumb nüüd, kas peame meie arwama, et meie praegune demokraatlik põhiseadus möödaminew nähtus on, millel pikka pidu pole loota, wõi usume iseenestesse, oma riigisse ja tema demokraatlikusse korrasse.”
Usust üksi on sõjas aga paraku vähe abi ning läbi aastate ühelt rindelt teisele solgutatud eesti mehele ei andnud see küll lootust, et uus riik on midagi, mille nimel tasub järjekordselt oma eluga riskida. Selle kinnituseks luges sotsiaaldemokraat Karl Ast Asutavas Kogus ette ühe rindelt saabunud kirja: „Nii kui teada on, arutate teie seal praegu maaseadust ja tüürite ikka sinna poole, et soldatid, kes seda maad oma werega lunastanud ja milgi moel on weel elusse jäänud, peawad koju tulles seda maad jälle rahaga lunastama. /…/ Ainult niipalju ütleme teile sissejuhatuseks, et kui sõda ükskord waikib ja meil wõimalus koju tulla on, siis peab teil ka niisugune maaseadus walmis olema, mis täielikult meie teenetele wastab. Kui mitte, siis pühime teid elunäitelawalt kui udusulgi ja teeme omale ise maaseaduse, mis alamaid kihte rahustab.”
Tõnissoni arvates väljendas tegelike põllumeeste arvamust aga Murikatsi mõisa rentniku Konrad-Johan Pinka kiri, kus viimane kurtis, et oli oma mõisas 22 aastat „pean ütlema, pärisorja wiisil töötanud ühes perekonnaga. Nüüd aga lubati võtta kõik 1914. aasta turuhinnaga ja kinkida neile, kes sellest kurja undki ei olnud näha osanud. Sest mehine mees juba teise oma ei tarwita – häbeneb teise warast elada, armuandmisest.”
Rahvas vaatab alt üles
Jaan Tõnissoni monument Tartus Postimehe toimetuse vastas, avatud 2001. aastal. Autorid skulptor Mati Karmin ja arhitekt Tiit Trummal. Foto: Vikipeedia
Vaadeldes maaseaduseelnõude arutelusid Asutavas Kogus ning samateemalisi artikleid ajalehes Postimees, jääb paratamatult mulje, et Tõnisson nägi end meelsasti iseseisvusele eelnenud elukorralduse jätkaja ja kõikvõimsa poliitilise juhina, kellele rahvas alt üles vaatab ning kõhklusteta järgneb, seda olenemata riigivõimust ning -korraldusest. Sarnasele järeldusele jõudis ka Karl Ast, kes ütles kogu rahvaerakonna maaseaduseelnõu kommenteerides: „Kui nõutakse tungiwalt ja soowitakse, et mõisasüdamed jääwad edaspidi 300 tiinuga, kui sealjuures ka wõõrandatawa maa suurus küsimusmärgi all on, siis awaldub selles püüd makswat olukorda alles hoida.”
Püüdes mitte kahandada Jaan Tõnissoni olulisust eestlaste rahvusliku äratajana, tõuseb siiski järjest enam kahtlus, kas ei olnud ka toona tegu ennekõike lihtsalt sobiva vahendiga juhipositsiooni saavutamiseks? Klasside ühtlustumisega koos kaotas nüüd oma võlu, tähtsust ning eesõiguseid ka aristokraatia, mille olemasolu ja seisund oli Tõnissonile, aga ka parempoolsetele üldse, ilmselt südamelähedane. Jaan Hünerson maaliidust ütles selle Viljandimaal peetud erakonna kongressil 1918. aasta detsembris ka selgelt välja: on valitsejad ja on käsutäitjad. „E e s t l a n e e i o l e m i t t e a i n u l t s e l l e k s s ü n d i n u d, e t a i n u l t s õ n a k u u l d a, w a i d k a s e l l e k s, e t w a l i t s e d a. Walitsemine aga nõuab rahwalt, eriti wäikerahwalt, kõigi waimliste, majandusliste ja kehaliste jõudude p i n g u t a m i s t. /…/ Poliitiline erakond on rahwa jõudude koondajaks, arendajaks, töölepanijaks, õhutajaks riigielu korraldamisel. /…/ Haritlase silm on laiem, ta ulatab ka p o l i t i l i s e s elus kaugemale waatama kui koolitamata inimene. Sellega on nagu iseenesest mõistetaw, et haritlane politilises erakonnas teiste waimliseks juhiks hakkab ning nende ü h i s e t ö ö w i l j a k a m a k s muudab. Kuid seda on ainult siis wõimalik tõesti teostada, kui erakonna lihtliikmed oma juhtisid ning eestwedajaid u s a l d a w a d, nende näpunäiteid omale k ä s u k s peawad, juhtidelt nõu küsiwad ja selle järele käiwad” (originaalsõrendused).