Maie Tuulik. Foto: Raivo Juurak
Kirjutada juubelijuttu Maie Tuulikust ei olegi nii lihtne. Ja samas pole keeruline tunnustada inimest, kes on oma valdkonnas tingimusteta autoriteet ning püüab väsimatult vahendada klassikalisi pedagoogikatõdesid uuendushullust põdevas ühiskonnas. Maie Tuulik on professor selle sõna tõelises tähenduses. Ta on inimene, kes tänu oma lugemusele TEAB, mida räägib, OSKAB veenvalt ja täpselt argumenteerida nagu teadlasele kohane ning SUUDAB motiveerida kuulajaid mõtlema ja omaks võtma kõlbelist käitumist kui isiksuse arengu kõrgeimat tasandit.
Pole juhuslik seegi, et Peeter Põld – teerajaja eesti hariduse mitmes valdkonnas – on olnud üks tema põhilisi uurimisteemasid pikemat aega. Peeter Põllu konverentside regulaarse korraldamise ja tema pedagoogilise pärandi mitmekülgse tutvustamisega on Maie Tuulik õpetanud nii õpetajaid kui ka haridusjuhte vaatama kasvatusele ja koolielule laiemalt, eelkõige läbi kõlbelisuse ja rahvusliku hariduskultuuri prisma. Maie Tuuliku loodud traditsiooni peaksid nüüd jätkama õpetajaid koolitavad ülikoolid, seda enam, et kaugel pole ka Peeter Põllu 140. sünniaastapäev. Selle väärikas tähistamine teeks tänasele juubilarile kindlasti rõõmu.
Maie Tuulik on Eesti õpetajaile ja lapsevanemaile kirjutanud mitu raamatut ja sageli meediaaruteludes sõna võtnud. Ikka talle omasel rahulikul, tasakaalukal ja veenval viisil, mis erineb märgatavalt praeguste debattide loosunglikust argistiilist. Tõepoolest – usun minagi, et oma otsustustes iseseisev, vaba ja kõlbeline inimene on eesmärk, milleni kodu ja kool oma kasvatuse ja õpetusega püüdlevad, mitte lähtepunkt.
Professor Tuulik on korduvalt selgitanud, miks kooliteed alustav laps ei ole veel autonoomne isiksus. Last ei tohi panna olukorda, kus ta peab tegema valikuid, oskamata neid veel põhjendada. Laps vajab järgimist väärivat eeskuju ja arusaadavaid selgitusi, mis on lubatud või mis mitte – ja mille pärast –, enne kui ta hakkab ise suuri otsuseid tegema. Arusaamine heast ja halvast loob aluse kõlbeliste normide mõistmiseks ning nende omaksvõtuks, need omakorda suunavad inimese käitumist kogu edaspidise elu. Sellist haridust suudab pakkuda eelkõige vastutustundega õpetaja. Maie Tuulik on käsitlenud paljusid kasvatusküsimusi koos õpetaja tööeetikaga ja tutvustanud ka eesti õpetajaskonnale pandud ootusi-lootusi eri aegadel. Alati on soovitud näha õpetajat kui usaldusväärset professionaali, kes suudab anda parima ka keerulistes oludes. Juubilar on tutvustanud sedagi, kuidas tänapäeva Soome hariduspoliitikas selliseid õpetajaid koolitatakse ja tööturul hoitakse.
Oma tänavuseks juubeliks üllitas Maie Tuulik raamatu „Kõlblus ja eetika”, mis peaks leidma tee ka nende lugejateni, kes pole otseselt seotud kooli ja õpetamisega. Oma raamatus on juubilar mõtisklenud nii.
Traditsioon on kogemuse säilitamise ja taastamise mehhanism, mille läbi liigub oluline informatsioon … Traditsioonid aitavad ellu jääda. Nad peidavad endas vaimsust, kõlblust, tarkust. Tuletame meelde, et eetika ja moraal tähendasid algselt tavasid, harjumusi, kombeid. Oskar Looritsa arvates on eestlaste traditsiooniks olnud kodu, pere, eri põlvede kestvuse hoidmine ja kaitsmine … Traditsioone järgides saab inimene ohutult üles kasvada, sest traditsioonid kaitsevad teda niikaua, kui tuleb taipamine. Välises vormis – traditsioonides, tavades, kommetes – on sisemine sõnum, mida me kohe ei peagi oskama lugeda. Traditsioon aitab vaimse arengu algstaadiumis mingit kindlat tugipunkti leida, millele toetudes saab omaenese vaimset taset tõsta, rahva traditsiooni isiklikku panust lisada. Igal rahval on midagi eripärast,millega tema traditsioon rikastab kogu inimkonda ja mille kadumine jätaks ajalukku tühja koha. (lk 67)
Põlvkondade sidusus toidab iga inimese kõlblust. Seevastu juuretud, mitte kuhugi kuuluvad ja identiteedita noored peavad hakkama ise oma inimlikku väärtust looma. (69)
Eeskujust kui järelevaatajast võib loobuda siis, kui sa ise oled muutunud inimeseks, kelle seltsis sa ei julge kõlvatult käituda. Selle oled saavutanud siis, kui su väärikustunne hakkab midagi sinu juures tähendama. (74)
Aeg on subjektiivne ja relatiivne. Laps elab vaid olevikus ja tema aeg on pikk. Mida rohkem päevi talle seljataha jääb, mida rohkem on mälestusi, seda kiiremaks muutub aja kulg. Tagasivaates on aja kiire lend rohkem nähtav, sest kõik möödunud aeg on samas paigas. Ta avaneb pilgule üheaegselt. (133)
Püüdkem siis järgida lugupeetud professori soovitusi ja vaadata elu enda ümber, ka eesti ja maailma hariduselu senisest mõistvama ja avarama pilguga. Suur tänu Maie Tuulikule väljapaistva panuse eest eesti koolikultuuri! Tervist ja palju rõõmsaid päevi, et äsja ilmunud raamatule oleks tulevikus lisa loota.