Piret Pääri loodud Jutukoolil on tänavu 25. sünnipäev ning sellega seoses ka jutuüritusi tavalisest rohkem. Aasta tähtsündmus on 20.–26. augustini toimuv Jutupühade festival, kuhu on oodata jutuvestjaid kogu maailmast. Foto: Tiina Vapper

Jutuvestja Piret Pääri eestvedamisel 1991. aastal loodud Jutukoolil täitus tänavu 25 aastat. Aastatega on tegemisi juurde tulnud ja haare laienenud. Viiendat korda toimub Jutupühade festival ning eelmisest aastast tegutseb Viljandimaal Loodi külas ühes vanas talumajas Jutumaja. 9. mail, kui ilm oli suviselt soe ja toomingad õitsesid, kogunesid sellesse majja Euroopa päeva tähistama Suure-Jaani, Holstre ja Paistu kooli õpilased. Piret Päär, kes on üks Jutumaja perenaistest, vestis neile rahvaste jutte ning muusik Annika Mändmaa mängis pille ja laulis koos lastega. Kui külalised olid läinud, rääkis Piret Jutukooli tegemistest.

Kuidas Jutukool 25 aastat tagasi alguse sai?

See sai alguse nii, et mul oli vaja teha tähtis otsus, millist teed mööda elus edasi minna. Läksin tagasi Tartumaale oma emakoju, juurte juurde. Elasin seal aasta aega ja tegin maatööd, aitasin põllul ja aias, talitasin loomi. Panin tähele, et väga palju on tööd kevadel ja suvel, aga alates mihklipäevast, kui talvevarud olid keldris, vili salves ja loomad ka lauta jäid, jagus palju aega iseendale – aeg oktoobrist märtsini oligi enda päralt. Kudusin, tikkisin, heegeldasin käterättidele pitse, ei mäleta, et ma kunagi varem ega ka hiljem oleksin nii palju käsitööd teinud. Õhtuti ema kudus, mina tegin oma käsitööd, istusime, seljad vastu sooja ahjutruupi, ka vend ja tädi või kes veel juhtus toas olema, ja ajasime juttu. Jutuvestmine on meil kodus alati traditsiooniks olnud. Mul oli selleks ajaks juba päris hea raamatukogu – kuna mul lapsepõlves oli väga vähe raamatuid, hakkasin hiljem, kui endal raha tekkis, vanu raamatuid ostma ja kuidagi alateadlikult kogusin just muinasjuturaamatuid. Kuna oli aega lugeda ja mõtiskleda, avastasin enda jaoks palju häid rahvajutte. Kui sain ühel päeval kirja, kus küsiti, kas tahaksin tulla tollasesse kultuuritöötajate täienduskooli kursusi tegema, teadsin, mida teha tahan. Nii see läks. Esialgu hakkasin tutvustama inimestele Eesti rahvajutte, mis on mu lemmikteema senini. Alustasin lugude jutustamisega täiskasvanutele. Edasi tulid praktilised jutuvestmiskursused, et meelitada inimesi lugusid jutustama. Hiljem lisandus kirjastustegevus. Käisin tol ajal palju Eesti rahvaluule arhiivis lugusid otsimas, mind lubati isegi keldritesse päris vanade kogude juurde. Avastasin sealt võimsa ja rikkaliku materjali ning folkloristidega koostöös valmisid ka mõned rahvajutukogumikud. Ja muidugi jutuvestmised lasteaedades, koolides, muuseumides, raamatukogudes, kogukonna üritustel, festivalidel, kodukontsertidel.

Kuidas te oma lood leiate ?

Seda ma ei oska öelda. Ma tunnen enda lood kohe ära, see on nagu armumine esimesest silmapilgust. Pole vahet, kas need on kuuldud, loetud või tõlgitud. Mõni lugu on mind saatnud mitukümmend aastat, mõne leian vahetult enne jutuvestmist. Ma ei kirjuta lugusid kunagi üles. Need lood, mis peavad, jäävad minuga, need, mis ei pea, ei jää. Minu lemmikud on just sellised, mida ei ole varem tähele pandud. Ka need, mis räägivad olulistel teemadel, millele ma parajasti vastust otsin. Jutustaja juures on elus olemine ja ehedus võtmeküsimus.

Mis teid jutuvestmise juures võlub?

Sellest, mis mind ema ja isa jutustamise juures kõige rohkem võlus, sain aru alles täiskasvanuna. Ükskõik, kui palju neil elus raskusi, muresid, kurbust, ülekohut ette tuli, aga niipea kui ma ema poole pöördusin, et kuule ema, räägi, kuidas see lugu oli, toimus temaga hämmastav muutus. Ta unustas hetkega argipäeva ja läks kohe looga kaasa. Lapsena ma ei osanud seda seletada, teadsin vaid, et kui meelitan ema jutustama, unustab ta kurbuse … Ema jälle meelitas mind oma lugudega mis tahes igavaid ja tüütuid töid kaasa tegema. Isegi heinategemisel, iga rõugu valmimise järel, kui puhkama istusime, rääkis ta ikka mõne loo. See oli siis topeltpuhkus. Hiljem olen mõistnud, kui lihtne on lugudega maailma muuta. Ka siis, kui kellelgi mu sõpradest on raske, tarvitseb vaid talle mõni hea lugu rääkida ja see aitab.

Koolides jutustamas käies olen märganud, et kõige rahutumad lapsed on tihti kõige paremad kuulajad. Nad lausa janunevad lugude järele, sest see korrastab neis midagi, mida muul moel ei saagi teha. Moraalilugemise asemel saab rääkida loo ja alateadvus ise nopib sealt vajaliku välja.

Kuidas lood ja te ise lugude jutustajana aja jooksul muutunud olete?

Lood muutuvad koos minuga – vastavalt sellele, kuidas mu elu muutub, muutuvad ka lood. Usun, et jutuvestjana olen läinud professionaalsemaks, aga sellega seoses ka ebakindlamaks, sest vastutus on suurem. Olen muutunud julgemaks. Kui ma 25 aastat tagasi alustasin lastele jutustamist, oli 20 kuulajat minu jaoks piir, et jõuaksin jututunni jooksul igat last korraks sõnaga puudutada. Nüüdseks olen kogenud, kui vägev võib olla suure, 60–70 kuulajast koosneva grupi kuulamisjõud ja kui palju nad üksteiselt head energiat saavad.

Ma ei ole tänavajutustaja, kes turgudel, laatadel ja linnaruumis jutustab, kuid tean inimesi, kes seda väga hästi teevad. Kord kutsuti mind ühte kodukohvikusse jutustama. Õhtul olin väga väsinud ja kurb, oli tunne, et rääkisin viis tundi asjata – inimesed kõndisid mööda, lobisesid, sõid jäätist, jõid kohvi. Aga kui siis keegi hiljem kirjutas, et ta seisis aia taga ja kuulas lugusid mitu tundi, sain aru, et see ei olnud asjata. Aeg-ajalt tuleb oma mugavusest üle saada, piire katsetada, julgeda. Samas ei tohi olla liiga julge, lood ei andesta, kui neile liiga teed. Mis aga veelgi huvitavam, ma luban oma lugudel ennast muuta. Usaldan neid täielikult. See on minu elu võti.

Kus inimesed tänapäeval lugude vestmiseks kokku saavad?

Minu lapsepõlves eraldi jututunde ega üritusi ei olnudki, lugusid jutustati töötegemise kõrvalt või piimapuki, autolavka juures, külatalgutel, mis on nüüdseks möödanik. Aga praegu on neid võimalusi sama palju või rohkemgi. Kui perega koos kuhugi sõidetakse, võib ju autoraadio mängima panemise asemel lugusid jutustada või head kirjandust ette lugeda. Isa keerab rooli, ema loeb ette või jutustab, lapsed mõnusasti kuulavad. Inimesed ei pane tähelegi, kui palju väärtuslikku koosolemise aega nad lihtsalt ära raiskavad.

Tänapäeval tullakse lugusid kuulama ka jutuõhtutele ja kontsertidele, kuigi see on eestlasele ikka veel harjumatu. Minu enda sümpaatia kuulub kodukontserdi formaadile. Aga kõige enam naudin vahetut vestlust, kus kuuled või saad jutustada juhuslikult mõne loo. Isegi oma sõpradele helistan mõnikord „juhuslikult”, kui olen uue loo leidnud, et ole hea, kuula mind ära. Eelkõige, et neid üllatada, teisalt et uus lugu proovile panna.

Kuidas Jutumaja sündis?

Jutukooli sünnipäevaga seoses hakkasin mõtlema, et olen sellele alale pühendanud veerand sajandit, ja tekkis küsimus, kuhu nüüd edasi, ja kuidas. Mõni aasta tagasi hävis tulekahjus mu emakodu, mis oli mulle väga kallis ja mis on olnud aastaid mu elujõu allikas. Tundsin, et tahan sellele kohale midagi tagasi anda. Kaks aastat tagasi kogunesime Storytelling and Peace Councili jutuvestjate ühendusega ühes väikeses külas Prantsusmaal. Kui olime jutuvestja Francoise’i vanaisa 18. sajandist pärit talu nõgeseid ja naate täis aias, kus kõikjalt üle maailma kokku tulnud jutustajad tundsid end väga mõnusalt, mõtlesin, et Eestiski võiks selline koht olla. Kahjuks ei jätkunud emakodus sellise jutumaja loomiseks piisavalt emotsionaalset jõudu. Ootamatult leidsin vana talukoha Loodil, mille kordategemine võtab veel aega, aga kus me oleme juba eelmisest suvest saati saanud toas ahju ääres ja õues lõkke ümber istuda ja lugusid rääkida. See oli kummaline tõdemus, et ma võin ära parandada ühe teise koha maailmas ja minu emakodu teeb korda jälle hoopis keegi teine.

Millisena te seda kohta tulevikus näete?

Tahaksin, et sellest kujuneks loomemaja, kuhu saab tulla lugusid kuulama, jutustama ja miks mitte ka lugema. Ühte tuppa on plaanis rajada raamatukogu, päris hea valik raamatuid ongi juba olemas. Minu lapsepõlve lemmikud „Pan Kleksi akadeemia”, „Kolm paksu”, „Vanake Hottabõtš”, „Alice imedemaal” ja palju teisi, mida paljud lapsed ei teagi, aga mida neil oleks tänapäeva fantaasiakirjanduse kõrval tore lugeda. Lisaks muidugi muinasjutukogumikud. Siin võiksid toimuda jutuõhtud, kohtumised, loengud. Meil on tore koostöö naabritega – Mulgi savikoja ja Männiku metsataluga. See tähendab, et saab puhata, matkata, savitööd teha, Jutumaja juures midagi aidata ja viimaks veel õhtul lugusid kuulata. Omalaadset jutumaja veab ka Piret Kukk oma kodus Salmistus Harjumaal. Tema juures oleme juba aastaid suvelaagreid ja jutukohtumisi korraldanud. Mõnikord naerame, et võiks olla üks jutuvestjate palverännutee sealt mere ­äärest siia metsa veerde. Vahepeal kohad, kus saab puhata ja lugusid kuulata.

Kas sünnipäeva-aastal toimub jutu­üritusi tavalisest rohkem?

Jah, talvel soovitasin HeadRead kirjandusfestivalile iiri-šoti jutuvestjat ja luuletajat Margot Hendersoni. Tänu sellele saame ta kutsuda jutukooli suvelaagrisse töötuba juhatama ja lugusid vestma. Juuni alguses toimuvad lasteaia- ja kooliõpetajatele, raamatukoguhoidjatele ning teistele huvilistele suveseminarid Pärnus, Võrus, Raplamaal.

Tähtsündmus on muidugi lugude jutustamise festival Jutupühad, mis toimub juba viiendat korda ja on sel aastal erakordselt külalisterohke. 20.–26. augustini on Eestisse oodata 14 jutuvestjat üle maailma, kes 24. augustil lähevad lugusid jutustama või oma tööst rääkima Eesti eri paikadesse. Jutuüritusi aitavad korraldada head koostööpartnerid Võrust, Kohilast, Salmistust, Lihulast. Veel pole hilja märku anda, kui keegi oma kogukonda sooviks jutuvestjat kutsuda. Kõik külalised on väga erinevate valdkondade inimesed, aga kõik nad jutustavad lugusid. Näiteks Rootsi-Taani jutuvestja Inger Lise Oelrichi töös on juba pikka aega kesksel kohal tervendav jutuvestmine ja ta on selle liikumise (ALBA) algataja Põhjamaades. Oma töötoas ongi ta lubanud rääkida jutuvestmisest teraapilistes protsessides. Mária Bumberák Ungarist on suure osa elust pühendanud tööle Paloznaki külas asuvas rahvajutukeskuses, mis kuulub lastekodulapsi toetavale sihtasutusele Meseközpont. Oma laulude ja lugudega püüab Maria anda lootust ja julgust lastele, kelle vanemad ei suuda nende eest hoolitseda. Malcolm Green Suurbritanniast on ühe Inglismaa vanima jutuvestmisühenduse A Bit Crack Storytelling asutajaliige. Igakuiseid jutuõhtuid, festivale ja projekte on korraldatud juba üle 25 aasta. Ta õpetab jutuvestmist Newcastle’i ülikoolis ning on lisaks kogenud matkajuht ja muidugi kasutab selleski ametis jutuvestmist. Kõik 14 külalist toovad kaasa oma kogemused. Nad võivad põnevaid jutte vesta, aga kõige huvitavam küsimus, mida huvilised nende käest võiksid küsida, on minu arvates see, kuidas nad on jõudnud lugude jutustamise juurde ja mis on nende jaoks jutustamise juures tähtis. Augustis toimuvatest jutupühadest on oodatud osa saama kõik jutuhuvilised, infot leiab Jutukooli kodulehelt ja Facebookist.

Sadamatöötajaid on Eestis puudu ja neid hakatakse uues Ida-Viru kutsehariduskeskuses Sillamäe sadama baasil välja õpetama. Foto: www.silport.ee

Haridusministri 10. veebruari käskkirjaga liidetakse Ida-Virumaa kolm kutsekooli üheks kooliks. Kuidas on liitumise ettevalmistused edenenud?

Kolm kooli liidetakse, sest Narva kutseõppekeskuses, Sillamäe kutsekoolis ja Ida-Virumaa kutsehariduskeskus vähenes õppijate arv viimase viie aastaga ligi kolmandiku võrra. Õppebaasid olid alakoormatud, õpperühmad jäid väikseks, kolm kutsekooli püüdsid üksteistelt õpilasi üle lüüa, et rühmad täis saada. Ministeeriumi arvestus oli, et ühe kooli tingimustes asendub konkurents koostööga ja ruume hakatakse kasutama senisest efektiivsemalt.

Koondamislaine jääb ära

Veebruaris ennustati, et koolide liitudes väheneb töötajate arv kolmandiku võrra. Hannes Mets, kes on määratud uue koondkooli direktoriks, märgib, et vähemalt esialgu koondamisi siiski ei tule. Esiteks on sündimus Ida-Virumaal stabiliseerunud ja õppijate arv sellel põhjusel enam ei kahane. Teiseks toetab valitsus Ida-Virumaal uute töökohtade loomist ja õpipoisiõpet, mis toob ilmselt kaasa täiskasvanud õppijate arvu kasvu.

Hannes Mets: „On tööõnnetus, et koondamisest üldse rääkima hakati. Meil on kolme kooli peale kokku umbes 2800 õpilast ja 270 õpetajat. Kutsehariduses loetakse seda optimaalseks suhteks. Õppijate arv võib hakata langema ainult siis, kui õppijad hakkavad eelistama Ida-Virumaa kutsekoolidele Tallinna, Tartu või Peterburi omi, kuid kolme kooli liitmine muudab kutseõppe just Ida-Virumaal atraktiivsemaks.”

Koolibussid viivad kohale

Kolme kooli liitmine võimaldab senisest sügavamalt spetsialiseeruda. Hannes Mets toob näiteks koka eriala, mille puhul saab n-ö tavalisi sööklatoite õpetada ühes, gurmeetoite teises ja magustoite kolmandas koolis. Kui Narvas on väga hea baas gurmeetoitude õppimiseks, siis viiakse ka Jõhvi ja Sillamäe gurmeehuvilised õppurid Narva praktikale. Teooriat saavad nad õppida aga oma kodulinnas.

Hannes Mets: „Olen Saksamaal näinud, kuidas hommikul saabub kutsekooli ette 14 bussi, mis viivad õpilased praktikakohtadesse. Kell kolm on bussid tagasi ja õpilased lähevad koju. See sobib ka Ida-Virumaale, sest Jõhvist jõuab buss Narva 45 minutiga. Kell 8.15 isutavad õpilased bussi ja kell üheksa algab Narvas õppetöö. Kell pool neli on õpilased Jõhvis tagasi. See on palju mugavam, kui omal käel Tartus, Tallinnas või Peterburis õppida.

Auto erialade õppijad juba ongi sõitnud Jõhvist Rakvere ametikooli õppebaasi praktilisi kursusi tegema. Edaspidi sõidame Narva, kus on niisama hea autoremondi õppebaas kui Rakveres. Paar kuud teise kooli õppebaasis käimist maksab 500 euro ringis, mis on palju vähem kui igale koolile tänapäevane autoremondi õppebaas ehitada. Pealegi seisavad kutsekoolide õppebaasid praegu osa päevast tühjalt.”

Kas keegi on liitumise vastu ka?

Hannes Mets märgib, et tõsist vastuseisu pole ta märganud, kuid igasuguste uuenduste puhul on osa inimestest alati nende vastu, olgu siis teadmatusest, kartusest või muul põhjusel. Komisjoni eesmärk on, et hiljemalt võidupühaks oleksid kõigis kolmes koolis inimestega liitumise üksikasjad nii põhjalikult läbi räägitud, et põhjendamata hirmud oleksid maha võetud.

Mis uusi erialasid tuleb?

Hannes Mets: „Peab ära ootama maakonna uued strateegilised väljakutsed. Omal algatusel võime kas või munakoorijaid välja õpetada, kuid kus on kanafarmid, kes nad tööle võtavad? Näiteks põlevkivi ja energiaga seotud õppekavade puhul on vaja kõigepealt teada arengustrateegiat ja avaramat visiooni.

Nii mõndagi on siiski selge juba praegu. Sadamatöötajaid on Eestis puudu ja neid hakkame Sillamäe sadama baasil välja õpetama. Kui Aidusse tuleb suur tuulepark, hakkame õpetama rohkem metallitöötlemist. Meil on selleks head õppebaasid. Laieneb IT-õpe, sest kõigi erialade õppijad kasutavad üha rohkem arvutit. Alates 1. septembrist saavad kõigi kolme kooli õpilased ka meediat õppida, kuid pole veel otsustatud, kas hakkame viima noori bussiga Narva või tuleb õpetaja sealt Sillamäele ja Jõhvi.”

Ühendkooli keskus tuleb Sillamäele

Ida-Viru maavanem märkis veebruaris, et kolme kooli võiks juhtida Ida-Virumaa mereväravast Sillamäelt. „Praeguseks on see küsimus läbi arutatud ja uue koondkooli juhtkond hakkabki istuma Sillamäel, sest sealt on võimatu mööda sõita ja Sillamäelt on nii Narva kui ka Jõhvi vaid paarikümne minuti tee,” märgib Hannes Mets.

Kutsekoole on kogu aeg liidetud

Ida-Virumaal on kutsekoole ennegi liidetud. 2003. aastal ühendati Jõhvi kutsekeskkool ja Eesti mäehariduskeskus ning moodustati Jõhvi ametikool. Kaks aastat hiljem liideti ametikooliga veel Kohtla-Järve polütehnikum ja Kohtla-Järve kutsekool. Narva kutseõppekeskus loodi veelgi varem nelja kooli baasil.

KOMMENTAARID

Inna Nazarova

Inna Nazarova, Sillamäe kutsekooli direktor:

On väga keeruline juhtida kolmes linnas asuvat kooli. Võimatu on korraldada tööd Narvas või Sillamäel, kui kohapeal ei ole juhti. Sillamäe kutsekoolis pole koondamisi olnud, kuid õpetajad ja teised töötajad kardavad kaotada tööd tulevikus. On raske öelda, mis sünergiat koolide ühendamine annab. Seda näeb paari aasta pärast või hiljemgi. Arvan, et koondkooli juhtkond peaks töötama linnas, kus asub kool, millega liidetakse kaks teist kooli, ehk Jõhvis.

Riina Veidenbaum

Riina Veidenbaum, Narva kutseõppekeskuse direktor:

Mulle ei tulnud kolme kooli liitmine üllatusena. Olime Narvas selle võimalusega juba kuus-seitse aastat arvestanud. Muutused pole esialgu suured. Töötajate-õpetajate töölepingud lähevad Sillamäele, kuid õpilaste dokumente uude ühendkooli võetakse endiselt vastu Jõhvis, Sillamäel ja Narvas.

Rõhutan, et õpilastel on ühendatud koolis senisest rohkem valikuvõimalusi. Kui varem sai igas koolis valida näiteks 12 õppekavarühma vahel, siis uuest õppeaastast saab valida juba kolme kooli 17 õppekavarühma vahel. Ka töötajatele valikuvõimalusi lisandub, mitte ei jää vähemaks. Olen jaganud seda infot ka kooli ametiühingu esindajaga ja seni pole keegi öelnud, et ta koolide liitmist ei toeta.

Teet Tiko

Teet Tiko, HTM-i kutsehariduse osakonna asejuhataja:

Ida-Virumaa kutsekoolide liitmisega tegeleb kaks komisjoni. Üheksaliikmeline ametlik komisjon käib kord kuus koos, vaatab asjad üle ja teeb otsuseid. Jooksvalt arutame asju teises komisjonis, kus olen mina ja igast koolist koolijuht ja veel üks inimene.

Algul kardeti, et seoses liitmisega pannakse midagi kinni ja hakatakse inimesi koondama. Praeguseks oleme suutnud inimestele selgitada, et vähemalt esimese paari aasta jooksul midagi peale juhtimisstruktuuri ei muudeta.

Mis kooli tulevikku puutub, siis on ka uus ühendatud Ida-Virumaa kutsehariduskeskus maakonna ettevõtete partner ja nii Jõhvis, Sillamäel kui ka Narvas pakutakse edaspidigi palju täiendus- ja ümberõpet.

Jaanus Rooba

Teadusfilosoof Karl Popper kirjutas Teise maailmasõja koledustest ja isiklikest kogemustest ajendatuna mahuka teose „Avatud ühiskond ja selle vaenlased” (1949). Väga üldistatult käsitledes nägi Popper avatud ühiskonna vaenlastena autoriteediusku, suletud kogukonda ja bürokraatiat. Viimased kolm on omavahel korrelatsioonis.

Iseseisvus

Kui loeme uusi sotsiaalpsühholoogilistele uuringutele toetuvaid autoreid (näiteks Daniel Pinki), võime leida, et nii üksikisiku kui ka organisatsiooni arengut soodustava elemendina on oluline autonoomia ehk iseseisvus. Autonoomia loob töötajatele võimaluse ise otsustada ja vastutada oma töökorralduse eest.

Avatud ühiskonna vaenlase, bürokraatia mõjul saab autonoomia aga pärsitud. Ehk siis liiga palju ettekirjutusi piirab üksikute inimeste otsustusvabadust ja ühiskonna avatust. Kui lisada siia veel Popperi mõttes usk juhi autoriteeti, näeme selle tagajärjel lõpuks autoritaarseid juhte, kes on pannud „masinavärgi” bürokraatlikult korrektselt tööle.

Autoritaarse juhi jaoks on bürokraatia võimu kinnistamise instrument, milles juhtimine vastab küll bürokraatlikult seadustele, aga tegelikkuses elavad töötajad hirmu õhkkonnas ja nende initsiatiiv on maha surutud. Sisuliselt võib sellisel juhul rääkida ka põhiseaduses sätestatud inimõiguste rikkumisest.

Viimast on keeruline tuvastada, sest üles kerkivad küsimused on siis eelkõige seotud raskesti mõõdetavate eetiliste kategooriatega. Pärsitud isikliku initsiatiivi tagajärjel väsivad hirmunud alluvad seadustele vastavate paberite täimisest, sest sisulist mõtet nad selles ei näe. Midagi uut ei sünni ja inimesi tabavad depressioon, tüdimus, ükskõiksus ja jõuetus.

Individuaalse potentsiaali aktualiseerimine

Vaadates bürokraatia võimendumise probleemi kooli seisukohast, on kooli kui organisatsiooni arengu eeldus samuti võimalikult suur autonoomia, kooli „oma nägu”. Erakoolegi luuakse sellest vajadusest lähtuvalt.

Õpetajate täiendkoolitus on autonoomia tagamise üks olulisemaid komponente. Selleks peab õpetajatel olema vabadus valida koolitused vastavalt nende kätte usaldatud laste vajadustele ja õpilaste potentsiaali arenemispüüdlustele.

Kõik koolid ja nendes õppivad lapsed on erinevad ning just nendes erinevustes peitub ainulaadne potentsiaal. Potentsiaali aktualiseerimiseks tuleb tõsiselt arvestada õpilaste individuaalse eripäraga. Selleks peavad koolil olema autonoomsed võimalused ja vahendid oma õpetajate koolitamiseks vastavalt koolis sirguvate noorte individuaalsusele.

Tulevase areneva kultuuri loojateks saavad olla ka vaid vabad indiviidid, iseseisvad isiksused. Ohtlik on unustada ära tõsiasi, et kool on alati olnud ja jääb kultuurielu lätteks.

Koolitusvahendite defitsiit

Enne õpetajate streiki 2012. a oli õpetajate täiendkoolitus seotud palgaga, mis tähendas, et 3% töötasufondist kooli eelarves oli ette nähtud õpetajate koolituseks. Praegu on see protsent ainult üks.

Koolijuhtide ühendused tegid mitmeid pöördumisi haridus- ja teadusministeeriumi poole, et viimast ei juhtuks, aga ministeeriumi ametnikud ei võtnud koolijuhte kuulda. Kui koolidel puudub võimalus otsustada vastavalt oma õpilaste spetsiifikale õpetajate koolituse üle, väheneb kahjuks ka koolide autonoomia.

Ülikoolide pakutav tasuta täiendkoolituse võimalus õpetajatele oleks väga hea, kui pakutav valik rahuldaks koolide vajadusi. Õpetajad kurdavad, et valik justkui oleks, aga kui valima hakkad, pole võtta midagi. Ja kui oma kooli jaoks sobilikke koolitusi võtta ei ole, tuleb need ikkagi ise korraldada. Aga seda teha on raske.

Suured pingutused

Erivajadustega lapsi õpetav Tartu Maarja kool kuulub munitsipaalkoolina Eesti Waldorfi koolide ühendusse. Viimane on Eesti Waldorfi koolide õpetajate koolitamiseks teinud juba aastaid head koostööd Tartu ülikooli õpetajate täienduskoolitus- ja kutseaastakeskusega.

Maarja koolis rakendatava ravipedagoogika arendamiseks saime tänu headele inimestele Waldorfi koolide ühenduses ja TÜ-s oma koolis organiseerida aastase kursuse „Ravipedagoogika rakendamine Waldorfi koolis” (320 tundi), kaasates sinna Waldorfi pedagoogid üle Eesti ja kutsudes õppejõududeks pikaajalise elu- ja õpetajakogemusega ravipedagoogid Lääne-Euroopast.

Kursuse toimumiseks tuli laiemalt koopereeruda ja otsida raha. Waldorfi koolide ühendus kirjutas selleks projekti, millele saadi õnneks toetus. Lisaks taotlesid kaks Maarja kooli õpetajat Tartu linnalt koolitusstipendiumi. Tänu Tartu linnaametnike mõistvale suhtumisele õpetajad toetuse said. Koolile riigi poolt ette nähtud väike koolitusraha tuli kahe aasta peale ära jagada, et eelarvega välja tulla. Peab olema tugev tahe ning üksjagu head õnne, et asi õnnestuks. Tänu heale koostööle on meil sellel õppeaastal õpetajakoolitusega seega väga hästi läinud. Samas, kas ei võiks õpetajad selle energia ja närvikulu, mis läheb kombineerimisele, suunata otse oma pedagoogiliste võimete arendamisse ja igapäevatöösse õpilastega?

Avatud elulisus või masinlikkus

Suurepärane on näha indu täis õpetajaid, kellel on õnnestunud iseseisvalt oma koolitusi planeerida ja valida. Tegevõpetajad ootavad, et neid koolitaksid kogemustega inimesed, kellelt on õppida midagi elulist ja praktilist.

Kuidas luua head õpikeskkonda sotsiaalpsühholoogilises mõttes? Kuidas inimlikult mõista ja toetada kolleege ja õpilasi nende isiklikul, ainulaadsel ja kordumatul arenguteel? Kuidas arendada endas julgust olla loov? Kuidas suuta taluda oma eksimusi ja olla võimeline neist ka õppima? Kuidas luua ja hoida usaldust? Kuidas kaotatud usaldust tagasi võita? Kuidas teha koostööd? Jne.

Elulisus aitab tagasi tuua õpihuvi ja koolirõõmu, mis Eesti koolides on eksamiteks valmistumise tuhinas sageli kaduma läinud. Bürokraatlik, tsentraalne ja standardne koolitussüsteem kipub kalduma abstraktse, kuiva, ebahuvitava, elukauge ja ebainimliku masinlikkuse suunas. Ka muutuste läbiviimine on liigsete bürokraatlike takistuste tõttu keeruline, tülikas ja aeglane.

Must stsenaarium

Halva ennetamiseks on vahel tark ette kujutada musta stsenaariumi ehk siis avatud ühiskondlikkusele vastandlikku suundumust. Liigne tsentraliseerimine võib viia standardile vastavate „ühenäoliste” õpetajate „tootmiseni”, kellest oma eeskujuga saavad masinlikuks muutuvas koolis isikupäratute otsustusvõimetute inimeste „tootjad”.

Nii võib arendada küll kõrget intellekti, aga sellega võivad kaasneda nn sotsiaalsed puuded, võimetus mõista, kaasa tunda, hirm suhteid luua ja läbi rääkida jms. Võimetus teha koostööd viib kapseldumise, teistest eraldumiseni. Eraldumises tekivad tegelikkusele mitte vastavad kujutelmad, mis võivad kergelt muutuda vaenulikeks eelarvamusteks, andes sellega põhjust mitte suhelda ja ühtlasi psühholoogilise pinnase Popperi mõttes suletud kogukondade tekkeks. Lihtsalt inimlikus võtmes võime sellises suundumuses näha kohutavaid tagajärgi.

Nuti-Mati matemaatika tänavused võitjad vanuserühmade kaupa. Finaalvõistluste absoluutselt parima tulemuse saavutas Tartu Kivilinna kooli 7.b klassi õpilane Jaan Otter (pildil karikaga), kes on ühtlasi pranglimise kuuekordne maailmameister. Foto: MTÜ Nutisport

Hetk Viljandi kutseõppekeskuses peetud nutispordi võistluselt. Foto: MTÜ Nutisport

Treenimis- ja võistlus­mäng ­„Nuti-Mati matemaatika” kergendab märkimisväärselt õpetaja tööd.

Huvi „Nuti-Mati matemaatika” vastu on olnud üllatavalt suur. Esimeste hulgas haaras mängides õppimise võimalusest kinni kolm Tallinna kooli: Gustav Adolfi gümnaasium, prantsuse lütseum ja inglise kolledž. Nuti-Matis käivad juba ka võistlused. Tuhanded õpilased ja paarkümmend täiskasvanutki võistlesid nutisport.ee keskkonnas sel hooajal neljal online-eeletapil, näost näkku mindi vastamisi piirkondade meistrivõistlustel Tartus, Käinas, Tamsalus ja Tallinnas. Parimatest parimad said 28. aprillil kokku Viljandi kutseõppekeskuses, kus selgitati välja Eesti kõigi aegade kõige esimesed meistrid ja karikavõitjad Nuti-Mati matemaatikas.

Mida Nuti-Mati endast kujutab?

See on matemaatika kiiruse ja täpsuse peale – peast. MTÜ Nutisport on loonud selleks pidevalt areneva veebikeskkonna www.nutisport.eu, kus genereeritakse 40 tüüpi ülesandeid nii treenimiseks kui ka võistlemiseks.

Uus mäng erineb pranglimisest. Nelja põhitehtega pranglimine tehti ajal, mil inimesel polnud ööpäev ringi kalkulaatorit taskus. Seetõttu annab see programm lahendamiseks kõrgematel tasemetel ette ka väga suured arvud. Nutisport aga lepib tõsiasjaga, et juba suhteliselt lihtsa tehte 23 481 : 9 puhul haarab õpilane telefoni. Tänapäeva inimesele on oluline paljudes valdkondades kiiresti ja nutikalt orienteeruda. Seega on oluline osata arvutada kiiresti ja peast pigem neljakümnel viisil väiksemate arvudega kui nelja põhitehet kasutades ülisuurte arvudega. Nuti-Matis on mitmekülgselt esindatud ka mõõt­ühikute teisendamine ja nendega arvutamine, algebra, arvtelg, koordinaatteljestik, geomeetria.

Missugused on Nuti-Mati ülesanded?

Pärast väikest harjutamist on nad lahendajale lihtsad. Näiteks arvuti joonestab koordinaatteljestiku ja genereerib ekraanile juhusliku funktsiooni valemina y = –2x + 6. Sina arutled, et kui x on 0, siis y saab olla vaid 6, ning klõpsad kohas (0; 6). Kui aga mõtled näiteks x asemele arvu 2, siis ju y = –2 · 2 + 6 = 2 ja saadki märkida ka teise punkti koordinaadid (2; 2). Seepeale läheb Nuti-Mati rõõmsaks ja ekraanile ilmub neid kahte punkti läbiv sirge, mis ongi funktsiooni graafik. See aga pole veel kõik! Lisaks paras portsjon punkte, ülekoolilises edetabelis pinginaabrist mööda, vabariiklikus pingereas ette Juku123-st ning hasarti lisab ekraanile ilmuv uus funktsioon. Valemid lähevad tasapisi keerulisemaks, aga sulle saab asi järjest selgemaks. Sinu liigutused muutuvad kiiremaks, vigade arv väiksemaks.

Valdav osa õpilastest teeb matemaatika nädalaprogrammi, kui mitte rohkem, endale arvutiklassis Nuti-Mati abil selgeks ühe tunniga! Ei suuda kuidagi mõista õpetajaid, kelle arvates pole koolis aega nutispordiga tegelda, sest siis ei jõuaks õpikut läbi võtta. Just vastupidi – tänu Nuti-Matile tekib lisa­aega loov- ja nuputamisülesannetega tegelemiseks.

Nutispordi iganädalasest kasutamisest on esimesed rõõmsad tulemused juba ühe aastaga käes. Näiteks väikesest Paistu maakoolist olümpiaadivõitja, pisikese 7. klassi võistkondlik Nuputa hõbe, kutse maakonna koondisse, pääs Nuputa üleriigilistele võistlustele, Nuti-Mati riikliku finaali kolm hõbemedalit ja võistkondlik karikas.

Gustav Adolfi gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Agu Ojasoo arvates võiks matemaatika raudvara head tundmist eeldavad Nuti-Mati ülesanded olla matemaatikaeksami osa.

Kes on autorid?

Uute harjutuste esitusviisid on välja mõelnud ja vähem kui aasta jooksul programmeerinud Emmaste põhikooli matemaatikaõpetaja Margus Sõmer, nende ühildamine olemasolevaga, töö andmebaasidega, edetabelid ja võistluste süsteemid on jäänud allakirjutanu lahendada.

Kui võrrelda asja taksondusega, siis Margus on ehitanud täiesti uuel tasemel mootori, Kalev on sellele juurde monteerinud käigukasti, rooli, kere ja rattad. Margus on leidnud kliendid, kes sõita soovivad, Kalev hoolitseb, et takso võimalikult suure osa teest ilma nähtava juhita täpselt läbiks. Tõsi, tuleb tunnistada, et taksojuht oli sel aastal veel eriti tähtsatel päevadel salaja pagasiruumis ja aeg-ajalt täiustas nähtamatu autojuhi kohati kohmakavõitu liigutusi.

Nuti-Mati tipud

Ent kuidas läks Nuti-Mati üleriigiline finaal, kus osalesid teiste hulgas ka pranglimise kuuekordne maailmameister Jaan Otter Tartust, Känguru 2015. a võitja Andres Sõmer Kärdlast. Finaali jõudis sudoku Eesti 20. mees Lauri Takk, võistles ka Nuti-Mati matemaatika uute ülesannete looja ja programmeerija Margus Sõmer ise.

Finaalvõistluste absoluutselt parima tulemuse saavutas Tartu Kivilinna kooli 7.b klassi õpilane Jaan Otter. Oma võistlusklassis tulid Eesti meistriteks veel Toomas Sõmer Kärdla ühisgümnaasiumi 1.a klassist, Ralf Robert Paabo Tartu Kivilinna kooli 3.b-st, Kertu Liisa Põtter Emmaste põhikooli 5. klassist, Regita Luukas Käina kooli 8. klassist, Kristiina Vain Tallinna prantsuse lütseumi ­12.a-st ja Vana-Vigala põhikooli õpetaja Marje Orav. Iga võistlusklassi kolme parimat väärtustati medalitega, kõik 99 finaali jõudnut said valida auhinna.

Võistkondlikud rändkarikad, mis olid välja pandud oma suurusgrupi võitjale, rändasid aastaks Tartu Kivilinna kooli, Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi, Paistu kooli (Viljandimaa) ja Tartumaa täiskasvanute koondise auhinnakappidesse. Täpsemad tulemused ja fotogalerii (Tuule Põldsaar) leiate nutisport.eu kodulehelt ja MTÜ Nutisport Facebooki lehelt.

Eriline tänu Katriin Orasonile Viljandi kutseõppekeskusest, kelle eestvedamisel ilmusid nagu nõiaväel õigel ajal õigesse kohta nii registreerimis- kui ka auhinnalauad, projektorid, auditooriumi ja arvutiklasside võtmed, IT-mehed, mikrofonid, võimendid, toolid … ja nakatavalt särav võistlusmeeleolu.

Hooaja lõppakordina on suvel tulemas veel Nuti-Mati üleriigiline rahvaspordipäev. Uuel hooajal on nutisport valmis vastu võtma juba tänasest 2-3 korda rohkem e-matemaatikuid. Mida rohkem osalejaid, seda väiksemad piirkonnad, seda parem võimalus leida toetajaid, seda suuremad auhinnarahad, seda kiirem ühendus serveritega, seda lihtsam kaasata ka teisi riike. Mida rohkem võimalusi tasustada osaliselt ka tööd, seda väiksem võib olla programmeerijate koormus koolis ja seda kiirem ja mitmekülgsem on seega Nutispordi areng. Hoidkem sõrmed soojas!

Foto: Rait Tuulas.

Eesti tervise fondi ja kaitseväe ühiskampaania „Mehed vormi” käigus võtsid sõbralikult mõõtu gümnaasiumiõpilased, kellest kaitseväe üldfüüsilise testis saavutas võistkonna parima keskmise tulemusega esikoha Gustav Adolfi gümnaasium. End panid proovile 18 koolinoort nii Jõhvi, Pelgulinna, Gustav Adolfi kui ka Tallinna gaksa gümnaasiumist, kõigi testi teinud noormeeste füüsiline vorm hinnati kaitseväe kõlbulikuks.

„Tartu ülikooli liikumislabori andmetel on vaid 14% Eesti 11–15-aastastest õpilastest kehaliselt piisavalt aktiivsed, see tähendab, et 86% selle vanusegrupi noortest on suure terviseriskiga. „Mehed vormi” programm on osa sekkumisprogrammidest, mille eesmärk on suurendada noorte liikumisaktiivsust ja aidata kampaanias osalejatel muuta oma igapäevaharjumusi sportlikemaks,” ütles perearst ja Eesti tervise fondi juhataja Eero Merilind.

„Kui iga päev leida aega treenimiseks, siis on juba kaheksa nädalaga võimalik igal noorel kaitseväe üldfüüsiline test positiivsele tulemusele sooritada. Motivatsiooni tõstmiseks saab enda tulemust võrrelda eakaaslaste või kampaaniale avalöögi andnud avaliku elu tegelaste tulemustega. Samuti saab mobiiliäpis „Mehed vormi” või Facebooki kaudu esitada sportliku väljakutse programmis osalemiseks ka oma sõpradele,” lisas kampaania „Mehed vormi” eestvedaja Eero Merilind.

Vt kampaaniat tutvustavat videolõiku.

„Mehed vormi“ kampaania koolinoorte võistlusel hinnati noormeeste tulemusi võistkonna keskmise punktiskoori alusel: Gustav Adolfi Gümnaasium sai 294,8 punkti, Tallinna saksa gümnaasium 278,2, Jõhvi gümnaasium 264 ning Pelgulinna gümnaasium 229,7. Maksimaalse punktiskooriga lõpetasid neli noormeest: Hans Aaviksoo, Samuel Rüsse ja Christopher Järve Gustav Adolfi gümnaasiumist ning Mark Böttner Tallinna saksa gümnaasiumist.

„„Mehed vormi“ kampaania vastu on suur huvi ja sellega on praeguseks liitunud ligikaudu sadinimest. Seoses soojade ilmade tuleku ja jätkuva huviga pikendame kampaania perioodi juunikuu lõpuni, et kõik, kes pole veel soovitud suvevormi saavutanud, saaksid selle kiiremas korras ette võtta. Eriti on oodatud osalema gümnaasiuminoored, kel peagi ajateenistusse minek ees seisab või kes selleks varakult valmistuda soovivad,“ ütles perearst ja Eesti tervise fondi juhataja Eero Merilind.

Juuni lõpuni kestvast kampaaniast on oodatud osa võtma kõik vähemalt 15-aastased mehed ja naised. „Mehed vormi“ kampaanias osalemiseks tuleb sooritada kaitseväe üldfüüsiline test, mis koosneb kahe minuti jooksul tehtavatest kätekõverdustest, kahe minuti jooksul istesse tõusudest ja 3200 meetri jooksust. Testi edukaks läbimiseks tuleb kokku saada vähemalt 190 punkti, maksimaalselt on testis võimalik saada 300 punkti.

„Mehed vormi“ testi tulemused saab panna kirja kampaania kodulehel või mobiiliäpi „Mehed vormi“ kalkulaatorisse, kus vastavalt osaleja soole ja vanusele arvutakse välja tulemuste punktisumma. Kampaanias osalejate vahel loositakse välja ka auhindu. Täpsem info kampaania kodulehel ja Facebookis.

1. koht, ideekavand “Lainurk”,

Riigi Kinnisvara AS koostöös haridus- ja teadusministeeriumi, Rapla vallavalitsuse ja Eesti arhitektide liiduga kuulutas täna välja Rapla riigigümnaasiumi hoone arhitektuurikonkursi võidutööde autorid.

Konkursile laekunud seitsme võistlustöö hulgast tunnistati esikoha vääriliseks Salto Arhitektuuribüroo OÜ ideelahendus märgusõnaga „Lainurk” (autorid: Maarja Kask, Ralf Lõoke, Helin Kukk, Andro Mänd ja Monica Knoll).

„Lainurk” on keskkondlikult ja õpikeskkonnalt ideekonkursi tugevaim töö. See arvestab Rapla inimeste liikumissuundasid – peasissepääs on loogilises suunas, hästi märgatav ja leitav. Uus hooneosa ei konkureeri vanaga ja väärtustab seda. Ideelahenduses on kasutatud lihtsaid, kuid mitte primitiivseid vormi- ja kujundusvõtteid: pidulik kaldtee, akende rütm, arusaadavad ja lihtsad materjalid. Sümpaatsed on väliauditoorium ja pidulik lipuväljak. Parkimine on selgelt eraldatud jalakäijatest ja jalgrattaga liiklejaist. Ruumide paigutus ja grupeerimine on selge ning loogiline. Klassiruume ühendab ja seob tervikuks ühiskasutuses ruumide ning rekreatsioonialade maastik. „Lainurga” ruumistruktuur tabab suurepäraselt kaasaegse gümnaasiumi õpikeskkonna eripärasid ning vajadusi.

Teise koha vääriliseks tunnistati Kuu OÜ töö pealkirjaga „Taru” (autorid Joel Kopli, Juhan Rohtla, Koit Ojaliiv, Rene Sauemägi ja Liis Juuse).

Kolmanda koha vääriliseks tunnistati Novarc Group AS töö pealkirjaga „Laas” (autorid: Martin Aunin ja Annika Aasmaa).

Lisaks anti välja ergutuspreemia ConArte OÜ ideelahenduse „Raplaus” eest (autorid: Vilve Enno, Martin Lepplaan ja Lidia Zarudnaya).

360 õpilasele kavandatav tänapäevane gümnaasiumihoone on kavas ehitada Rapla linna, Kooli tänav 8 kinnistule. Planeeritava koolihoone netopind on ca 3130 ruutmeetrit, sealhulgas olemasoleva rekonstrueeritava hoone netopind ca 1320 ruutmeetrit. Uus koolihoone avatakse 2018. aasta sügisel.

26. mail kell 16 avab Tartu ülikooli kunstimuuseum uue aastanäituse „Teekond hommikumaale. Otto Friedrich von Richteri (1791‒1816) reisid ja kollektsioon”​. Vana-Egiptuse teemaline näitus toob külastajateni erakordse loo väikesest Eesti maakohast pärit orientalistist ja silmapaistvast maailmarändurist, kes tõi Eestisse mitmeid haruldasi Egiptuse muistiseid.

Näituse keskmes on 1791. aastal Vastse-Kuustes sündinud noor baltisaksa orientalist ja rändur Otto Friedrich von Richter, kes käis 19. sajandi alguses uurimisretkedel nii Türgis, Egiptuses kui ka Nuubias. Pärast Richteri surma kinkis isa poja kogutud muistised ja käsikirjad Tartu ülikoolile, et innustada noori samasugustele ettevõtmistele. Eestis säilinud kogudest on uuel näitusel välja pandud tema käsikirjad ja joonistused ning kaks haruldast Egiptuse inimmuumiat, mis on ainulaadsed kogu Baltikumis ja Soomes. Suur osa Richteri Egiptuse muistiseid asub tänapäeval aga Venemaal Voronežis, kuhu need evakueeriti 1915. aastal Esimese maailmasõja eest, kuid mida muuseum ei ole oma kogudesse tagasi saanud.

Laiemalt tutvustab uus näitus külastajatele Vana-Egiptust ja räägib 18. sajandi lõpus Euroopat tabanud Egiptuse-vaimustusest.

Tule ja tee koos Richteriga kaasa mõtteline reis mööda Egiptust!

Täna kell 14 saavad Eesti teaduste akadeemia saalis oma lõpudiplomid Eesti diplomaatide kooli 2015/2016. õppeaasta 28 lõpetajat. Diplomid annab üle välisministeeriumi kantsler Rainer Saks.

„Kõik tänased lõpetajad on edukalt läbinud Eesti diplomaatide kooli 60-ainepunktilise koolituskursuse „Rahvusvahelised suhted ja Euroopa integratsioon”,” rääkis diplomaatide kooli asedirektor Vahur Made. „13 lõpetajat on Eestist. Lisaks 15 stipendiaati Ukrainast, Moldovast, Gruusiast, Albaaniast, Egiptusest, Afganistanist, Armeeniast, Aserbaidžaanist ja Kõrgõzstanist, nende õpinguid toetas Eesti välisministeerium.”

Praeguseks on EDK lõpetanuid 640. Vilistlaste hulgas on palju tänaseid ja endisi välisteenistuse töötajaid, sh välisminister Marina Kaljurand ning eksvälisminister Kristiina Ojuland, Eesti suursaadikuid, teiste riigiasutuste ning erasektori rahvusvahelise suhtlemise spetsialiste. Stipendiaadid Ukrainast, Moldovast ja Gruusiast õpivad EDK-s alates 2005. aastast.

Minister Ligi testis muuhulgas enda DNA-d.

Jürgen Ligi osales täna Tartu Tamme gümnaasiumi geenilabori avamise puhul praktikumis, kus muu hulgas testis enda DNA-d.

Tamme gümnaasium sisustas uue labori koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga ning Hooandja projekti „Tamme geenilabor“ toel, mille eestvedajateks olid õpilased ise.
Minister Jürgen Ligi sõnas, et gümnaasiumiõpe peab käima ühte sammu ühiskonna ja teadusvaldkondade arenguga. „Gümnaasiumis peab noor saama nii valikukogemuse kui ka teadmise, kuidas tehtud valikute eest vastutust võtta. Gümnaasium ei saa õpetada noorele teadus- ja tehnoloogiavaldkondi süvitsi, kuid peab andma praktilise ja esmase teadmise, mida üks või teine valdkond endast tegelikult kujutab,“ sõnas minister.

„Geenilabor lubab Tamme gümnaasiumil populariseerida loodus-, täppis- ja tehnoloogiateadusi kõige õigemal viisil – lubades noorel käed valdkonnale sõna otseses mõttes külge panna. Kooliharidus pole ainult ainetarkus, vaid ka ettevõtlikkus ja kogemus, mis lubab tõsiselt kaaluda karjääri valdkondades, mida üldhariduskool tavapäraselt ei õpeta,“ märkis minister Ligi.

Tänavu esimeses kvartalis osales tasemeõppes või koolitustel 16,8 protsenti 25–64-aastasest elanikest, mis on kolme ja poole protsendi võrra enam kui eelmisel aastal samal ajal.

Kui kaheksa-üheksa aastat tagasi oli Eesti elukestvas õppes osalemise näitaja 6–7% ringis ja kolme-nelja aasta eest 12–13%, siis tänased näitajad on ajaloo kõrgeimad. Statistikaameti äsja avaldatud andmetest väärib erilist tähelepanu 45-aastaste ja vanemate elanike õppes osalemine, mis on võrreldes möödunud aasta esimese kvartaliga peaaegu kahekordistunud. Samuti ei ole viimase viie aasta jooksul õppinud nii palju mehi kui nüüd – tavapäraselt on jäänud see näitaja alla 10%, värske statistika näitab, et elukestvas õppes osalevate meeste osakaal läheneb 15%-le.

Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Mart Laidmetsa sõnul on tegemist üle ootuste hea tulemusega: „Täiskasvanud ei soovi osaleda õpingutes, millel nad ei näe tähendust või millest nad ei huvitu. Seepärast näitavad ajaloo kõrgeimad protsendipunktid, et pakutavad enesetäiendusvõimalused on muutumas üha paindlikumaks, kvaliteetsemaks ning kättesaadavamaks. Erilist rõõmu teeb, et seni elukestvas õppes tagasihoidlikumalt osalenud mehed ja ka eakamad täiskasvanud tajuvad, et tööalasele edukusele ja eluga rahulolule aitab uute teadmiste ja oskuste omandamine oluliselt kaasa.”

Riik töötab selle nimel, et järjest enam inimesi osaleks elukestvas õppes. Kasvutrendi jätkumiseks on ka edaspidi vaja tagada täiskasvanute ligipääs nii tasemeõppele kui ka kursustele. Käesoleva aasta alguses alustas haridus- ja teadusministeerium Euroopa sotsiaalfondi toel järjekordse tasuta täiendus- ja ümberõppekursuste koolitustellimusega. Esimesel poolaastal osaleb 470 kursusel üle 6200 inimese.

Bioloogiaolümpiaadi põhikooliastme lõppvoor toimus 20. ja 21. mail Valgamaal Käärikul. Kahel päeval toimunud võistlus koosnes teooria- ja praktikavoorust botaanikas ja zooloogias. Esimesel päeval vastati teoorivooru küsimustele ning käidi koos juhendajatega ümbruskonnas botaanilistel ja zooloogilistel õppekäikudel. Teise päeva kabinetivoorudes tuli rakendada nii oma praktilise loodusetundmise kogemusi kui ka eelmisel päeval omandatud teadmisi.

Võistluse parimaks osutusid

6. klassi arvestuses Martin Vesberg Saaremaa ühisgümnaasiumist,
7. klassi arvestuses Gerda Jamsja Kadrina keskkoolist
8. klassi arvestuses Marleen Vahu Saaremaa ühisgümnaasiumist,
9. klassi arvestuses Karl Hendrik Tamkivi Saaremaa ühisgümnaasiumist.

Bioloogiaolümpiaadi toimkonna esimees Ene Örd tõstab esile Saaremaa ühisgümnaasiumi õpetaja Inge Vahteri töö, kelle õpilased said esikoha koguni kolme klassi arvestuses. Võistluse noorim osaleja oli viienda klassi õpilane Silver Nikkel Metsküla algkoolist, kes sai kuuenda klassi õpilaste arvestuses kolmanda koha.

Täielikud tulemused koos žürii otsusega ning olümpiaadi ülesanded leiab TÜ teaduskooli lehelt.

Tipphariduse saab Shanghaist

Miks on Hiina linna Shanghai õpilased rahvusvahelistes testides nii edukad? Maailmapanga uuringus märgitakse peapõhjuseks õpetamise kvaliteeti.

Shanghai õpetajad veedavad õpetades kolmandiku ajast, ülejäänud aeg kulub ettevalmistuseks ja enda harimiseks mentorite käe all. Õpetajaamet on prestiižne.

Lisaks saavad nad kuni 30 protsenti palgalisa, mis sõltub õpilaste edukusest. Shanghais on üks võrdsemaid haridussüsteeme maailmas, hariduse kvaliteet ei sõltu vanemate rahakotist, kirjutab BBC.

Eksamite ajaks kaob internet

Iraak astus spikerdajate vastu ekstreemsesse lahingusse: nutitelefoniga spikerdajate meelepahaks lülitatakse kogu riigis eksamite ajaks internet välja.

Haridusministeeriumi esindaja Hadeel al-Ameri kinnitas, et ajavahemikul kl 5–8 hommikul suletakse tõesti ligipääs internetti, et vältida küsimuste leket. Koolid saavad eksamitestid kätte mõni tund enne kell kaheksa algavaid eksameid. Nii tegutseti eelmisel aastal, sel aastal ja tegutsetakse ka tulevikus, kirjutab Der Spiegel.

Mississippis ühendatakse koolid sunniviisiliselt

Teoreetiliselt lõppes USA koolides rassiline segregatsioon 1954. aastal. De facto kehtib see Mississippis Clevelandis senini – õpilased võivad seal ükskõik millises koolis õppida, aga lapsevanemad eelistavad siiski sama nahavärviga kaasõpilasi.

Linna idaosa koolides õpivad tumedanahalised, läänes valge nahavärviga õpilased. Hiljuti teatati kohtuotsusest, kus kästakse rassiline segregatsioon koolides lõpetada. Lahendusena nähakse mustanahaliste ja valgete koolide ühendamist, kirjutab Der Spiegel.

Brexit peletab välistudengeid

Aruande kohaselt põhjustaks Brexit ehk Ühendkuningriigi lahkumine Euroopa Liidust probleeme välisüliõpilaste värbamisel. Hinnanguliselt läheksid pooled potentsiaalsetest välisüliõpilastest õppima mõnda teise riiki.

17 protsenti võimalikest üliõpilaskandidaatidest ütlesid aga, et lahkumine muudaks Briti ülikoolid nende jaoks hoopis ligitõmbavamaks. 35 protsendi arvates ei muuda Brexit midagi. 82 protsenti Euroopa Liidu üliõpilastest kaaluks teist õpinguriiki, sama teeks 35 protsenti väljaspoolt Euroopa Liitu pärit üliõpilastest, kirjutab BBC.

Digiseadmed hajutavad tähelepanu

Massachusettsi tehnoloogiainstituut avaldas kokkuvõtte õppeaastatel 2014−2015 ja 2015−2016 üliõpilaste seas läbi viidud uuringust West Point akadeemias USA-s, mis on tuntud keskmisest usinamate õpilaste poolest. Esimene grupp ei tohtinud seminaride ajal kasutada süle- ega tahvelarvuteid, teine võis kasutada mõlemaid, kolmandal oli piiratud ligipääs tahvelarvutitele. Kuna eksamitel läks kõige paremini tehnoloogiavabal rühmal, arvatakse, et digiseadmed hajutavad õpilaste tähelepanu, kirjutab The Guardian.

Sõrmejäljelugejad kooli

Kuigi täpsus ei ole stereotüüpselt itaallaste tugevaim külg, peavad õpilased õigeks ajaks kooli jõudma. Eleonora-Duse kooli juht Gerardo Marchitelli tuli välja ideega, kuidas vähendada hilinejate ja popitegijate arvu.

Nimelt tahab ta alates septembrist registreerida õpilaste koolijõudmise, kasutades biomeetrilist sõrmejäljelugejat. Süsteem maksab hinnanguliselt 6000 eurot ja on mõeldud eelkõige 400 keskastme õpilase jaoks, kelle hilinemise peapõhjus on hommikused date’id, kirjutab Der Spiegel.

Riigieksamite asemele sisseastumiseksamid

Soome haridusameti juhi Aulis Pitkälä sõnul peaks riigieksamite süsteemi põhjalikult uuendama või eksamid sootuks ära kaotama.

Riigieksamite asemel peaks iga ülikool läbi viima sisseastumiseksamid. Pitkälä sõnul segab riigieksamite süsteem keskharidussüsteemi muutmist, sest praegu keskendutakse riigieksamiteks valmistumisele. Hinne ei anna pilti õpilase oskustest, seetõttu peaks hindamissüsteemi muutma selgitamaks välja, mil määral on õpilane õpieesmärgid täitnud, kirjutab yle.fi.

Saksamaal napib kasvatajaid

Saksamaal Kitadena tuntud lastehoiuasutustes esineb puudujääke, kirjutab Die Zeit: puudub ühtne järelevalvesüsteem, mis kontrolliks asutuste kvaliteeti.

Pea pooltes liidumaades on ühe kasvataja kohta lapsi soovituslikust normist rohkem. Halvemal juhul kogevad lapsed nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda. Kitade arv on kasvanud, praegu veedab Kitas aega pool miljonit last enam kui kümne aasta eest. Vanemad kurdavad, et ei tea, mis lastehoius toimub ja et vahel palgatakse tööle sobimatuid inimesi.

Elektroonilise meedia õpetus

Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal soovitakse järgmisest õppeaastast sisse viia elektroonilise meedia õpetus, kirjutab Der Spiegel. Viiendas klassis pakutakse meediaõpetuse tundi, millega soovitakse tugevdada laste arusaamist meediast, neid kaitsta ja vältida olukordi, kus meedia laste emotsioonidele püsivalt halvasti mõjub.

Uudse lähenemisena nähakse ka soovitust väikelastele arvutikasutamist õpetada ja selgitada lapsele elektroonilises meedias nähtut täiskasvanu pilgu läbi.

Prantsuse keele õpetaja ei oska prantsuse keelt

USA-s Texase osariigis annab keskkoolis prantsuse keele tunde õpetaja Albert Moyer – mees, kes oskab öelda vaid bonjour. Moyer on prantsuse keelt õppinud vaid aasta. Õpilased peavad Google’i abil iseseisvalt õppima. Moyer võeti tööle 25-aastase kogemusega Jean Ciusi asemel. Pärast juhtumi jõudmist televisiooni, saatis kool lapsevanematele kirja, kus tunnistas õpetaja sobimatust ja lubas hakata pädevamat õpetajat otsima, vahendab New York Post.

Rehkendamine käib sõrmede abil

Tihti ei luba õpetajad õpilastel näppude peal arvutada, kirjutab Der Spiegel. Kuigi arvatakse, et näppude peal arvutavad ainult väikesed lapsed või matemaatikas nõrgemad, väidab Stanfordi ülikooli professor Jo Boaler, et näpud aitavad matemaatikat ajus visualiseerida ja seoseid luua.

Inimese aju kujutab näiteks esemete loendamisel ette sõrmede arvu, isegi siis, kui inimene loendamisel sõrmi ei kasuta. Seega soovitab teadlane lubada õpilastel matemaatikas sõrmede abi kasutada.

India karistab mässajaid

Indias karistati kahte „mässumeelset” üliõpilast, kes osalesid 9. veebruari üliõpilaste protestiaktsioonis Delhi Jawaharlal Nehru ülikoolis. Mälestati Afzal Guru ülespoomist 2013. aastal, kes olevat India 14 hukkunuga parlamendirünnaku korraldaja2001. aastal. Guru väitis, et oli süütu.

Protestil olevat kasutatud India-vastaseid loosungeid. Umar Khalidile määrati üheks semestriks ülikoolikeeld, Anirban Bhattacharya ei tohi viis aastat ülikoolilinnakut külastada. Lisaks määrati mõlemale rahatrahvid, kirjutab BBC.

Hollywood ja Bollywood mõjutavad ülikoolivalikuid

Buckinghami ülikooli aserektori Sir Anthony Seldoni arvates mõjutab ülikoolide kujutamine filmides ja televisioonis inimeste arvamust neist rohkem, kui senini arvatud. Tema arvamust kinnitab hiljuti USA-s Hiina ja Lõuna-Korea päritolu üliõpilaste seas läbi viidud küsitlus. Üle kahe kolmandiku otsust USA-sse õppima asuda mõjutas filmides ülikoolide kohta näidatu, vahendab BBC. Aga näiteks „Sõrmuste isanda” filmidest lõikasid kasu Uus-Meremaa ülikoolid.

Kogunud ÕIE TÄHTLA

Haridus- ja teadusministeerium saatis partneritele tagasiside saamiseks noorsootöö seaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse, et luua alus huvitegevuse täiendava riigipoolse toetussüsteemi rakendamiseks.
Riik hakkab huvitegevust ja huviharidust täiendavalt toetama järgmise aasta septembrist. Riigi eelarvestrateegias 2017–2020 on selleks ette nähtud 2017. aastal 6 miljonit eurot ja alates 2018. aastast 15 miljonit eurot aastas. Riikliku lisatoetuse eesmärk on teha huvitegevus ja huviharidus 7–19-aastastele noortele paremini kättesaadavaks ning pakkuda mitmekesisemaid võimalusi.
Kavandatava seadusemuudatusega luuakse võimalus eraldada riigieelarvest kohalikele omavalitsustele toetusi noorte huvitegevuseks ja huvihariduseks.
Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi sõnul on riiklik toetus täienduseks kohalike omavalitsuste panusele. „Vastutus huvitegevuse ja huvihariduse korraldamise ja toetamise eest jääb ka edaspidi omavalitsuste kanda, lisatoetusega tahame suurendada selle mitmekesisust ning sõltumatust elukohast ja pere rahakotist,” ütles minister Ligi. „Huviring või huvikool on olulised nii vaba aja sisukuse kui ka kogemuste ja oskuste seisukohalt ja tugevdavad noorte positsioone õpingutes ning edaspidi tööturul.”
Noorteosakonna juhataja Reelika Ojakivi sõnul on huvitegevuse täiendav toetus riigi poolt vajaduspõhine – kõige rohkem kasu peavad saama need noored, kes seda kõige enam vajavad. „Soodustame oma huvidega süsteemsest tegelemisest eemale jäänute kaasamist ja tegevuste mitmekesisust,” lisas Ojakivi. „Eesmärk on, et omavalitsused pakuksid huvitegevuse või huvihariduse võimalusi vähemalt kolmes valdkonnas: kultuur, sport ning loodus- ja täppisteadused ja tehnoloogia (LTT).”
Valitsus kiitis noorte huvitegevuse kontseptsiooni heaks 10. märtsil ning tegi haridus- ja teadusministeeriumile ülesandeks valmistada ette selle rakendamiseks vajalikud muudatused õigusaktides.

6. ja 7. juunil toimub üleeuroopalise kübervõistluse Eesti eelvoor.

Eesti eelvoorust pääsevad edasi kuni 16 inimest, kellest omakorda valitakse välja 10-liikmeline Eesti esindusvõistkond. Eelvoorust väljavalitutel tuleb olla valmis ka 3-5 päevaseks koolituseks  suvel. Riigi infosüsteemi amet plaanib Eesti meeskonda võõrustada ja tutvustada küberturvalisuse tagamise igapäevast tööd.

Esindusmeeskonna paneb kokku Eesti NATO ühing koostöös partneritega ning sõidu- ja elamiskulud kaetakse.

Võistluse info, osalemistingimused ja registreerimine siin.

Info Saksamaal toimuva lõppvõistluse kohta siin.

Teisipäeval, 24. mail kell 13 avab minister Jürgen Ligi Ahtme kooli uuendatud õppekompleksi, mis annab Ida-Virumaa raske ja sügava puudega lastele nüüdisaegsed õppimisvõimalused.

Õppekompleksi valmimine andis Ida-Virumaale kooli, mis on ehitatud ja sisustatud vastavalt laste ning nende perede erilistele vajadustele. Nii õpetamine kui ka õppimist toetav tegevus toimuvad nüüd turvaliselt ühes hoones, millest kujuneb ühtlasi piirkonna kompetentsikeskus ning kuhu koonduvad lapsele vajalikud teenused.

Ahtme kooli uus õppehoone ei ole ainult vormiline, vaid on ka sisuline muutus. Varem ei saanud kool vastu võtta sügava ja raske puudega õpilasi, need õpilased olid koduõppel või õppisid 100 kilomeetri kaugusel asuvas Porkuni koolis, nüüd on ka Ida-Virumaal nende õpetamiseks kõik tingimused loodud. Samuti võimaldab uute ruumide sisustus teha kutsekoolidega tõhusamat koostööd kutseõppeks ettevalmistamisel.

Kooli renoveerimist ja sisustamist rahastati 3,6 miljoni euroga Euroopa regionaalarengu fondist. Uues õppekompleksis on planeeritud kohti 100 õpilasele ning õpilaskodus on 50 kohta.

Ahtme kool on erivajadustega õpilastele mõeldud riigikool, kus õpetatakse nii eesti kui ka vene keeles lihtsustatud, toimetuleku- ja hooldusõppes olevaid õpilasi. Koolis õpib praegu 76 õpilast.

Homme, 25. mail algab kaheksas kirjandusfestival HeadRead, kus astub üles üle 30 välisesineja ning mitu korda rohkem kodumaiseid kirjanikke ja kirjandusinimesi.

Festivali avaüritus toimub aga juba täna teatris NO99, kus etendub Jaak Printsi esituses „Kodumaa karjed” ning Indrek Koffi kuuldemängu „Eestluse elujõust” avalik kuulamine, mille esitavad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti eriala 11. lennu tudengid ning õppejõud. Kahe etenduse vahel vestlevad Linda Kaljundi ning Tarmo Jüristo sellest, kuidas mäletatakse ajalugu ning millistest tekstidest on selle juures kõige rohkem abi. Sissepääs on vaba.

Kuigi tegu on Tallinna kirjandusfestivaliga, väisab HeadRead ka heade mõtete linna Tartut. Näitleja Frank Boyle esitab tänavusel kirjandusfestivalil 20. sajandi ühe olulisema autori, Nobeli preemia laureaadi W. B. Yeatsi luulet ja muusikat. Yeatsi sümbolistlik luule ammutas inspiratsiooni iiri mütoloogiast ja folkloorist, leides loomingu hilisemal perioodil isiklikumad teemad, tänu millele ulatub tema haare prerafaeliitlikust esoteerilisusest ühiskondliku irooniani. Yeatsi luulet ja tema kaasaegset muusikat kuuleb neljapäeval, 26. mail kell 18 Tartu Kirjanduse Majas ning laupäeval, 28. mail kell 18 Tallinnas Mustas Puudlis. Sissepääs on vaba.

Esmakordselt toimub HeadReadil kirjandusviktoriin, kuhu on oodatud kõik, kes tahavad proovida kätt kirjanduslike mõistatuste vallas. Küsimuste eest vastutavad Tauno Vahter ja Krista Kaer, auhinnad on pannud välja kirjastused Varrak ja Tänapäev. Osaleda saavad kolmeliikmelised võistkonnad ning osalemine on tasuta. Registreerimiseks on kolm

võimalust: anda endast teada Facebookis kirjandusviktoriini ürituse all, registreerida siin või saata e-kiri aadressil tauno@tnp.ee. Kirjanduslik mälumäng toimub laupäeval, 28. mail kell 12 Kirjanike Maja musta laega saalis.

Kirjandusfestival HeadRead toimub 25.–29. maini. Festivali kogu kava ning viimase hetke muudatused leiab kodulehel headread.ee.

Forum Cinema Coca Cola Plaza näitab aastast 2008 London National Theatre’i (NT) live-ettekandes parimat dramaturgiat. See on suurepärane võimalus saada osa meisterlikust maailmateatrist, samas õppida ning nautida inglise keelt, mis näitab end kogu aktsentide ja intonatsioonide rikkuses. Võib-olla kõige põnevam on sellist teatritükki kinolinalt vaadata just inglise keele ning kirjanduse (aga ka teatrikunsti) õpetajail, muidugi ka gümnasistidel. Sellepärast kutsun õpetajaid kasutama ära võimalikku klassist väljas õppimise varianti, aga ka õpilasi saama osa teistsugusest inglise keelest, ja seda kõike loomingulises ning vabas vormis.

Õpetaja vaatepunktist nähtuna

NtLive’i puhul on iseäranis inglise keele õpetajatel võimalus haarata noori keeleõppijaid teistsugusesse keeleruumi, kui seda on klassis inglise dramaturgia või kirjandusega tegelemine. Nii on ka NT kodulehelt võimalik alla laadida ja näidata veel klassiski intervjuusid, lavastuste katkeid, nii näitlejate kui ka lavastajate mõtisklusi-arutelusid (behind-the-scenes). Tänu sellele on võimalik nähtu ja kogetu üle edasi polemiseerida, mis annab ka tetarietendusele hoopis sügavama dimensiooni. Lõpetatud kultuuriprodukti asemel saab teatrist nõnda hoopis elav tööriist. Ja see omakorda aitab arendada õpilaste analüüsivõimet, eneseväljendusoskust, suurendada sõnavara ja õpetab pidama debatti. Kusjuures mitmes usutluses näitemängust osavõtjatega on vaatluse all nii inglise (või muu maa) kultuur ajaperioodil, mil lavastus toimub, kujutatava ühiskonna probleemid ja teemad ning ka keel ja selle kasutamise (Shakespeare, Williams, McDonagh, Shaw) nüansid.

Miks LNT Live just gümnasiste peaks köitma?

Kes on vähegi inglise keele huvilised, need saavad igast etendusest võimsa doosi mahlakat ja elujõulist ning eri tämbriga inglise keelt, mis oma rikkuses ületab kaugelt igapäevase olme keelekasutuse piirid. Kuna etendustel on vaid ingliskeelsed subtiitrid, siis on see suurepärane stiimul enda inglise keele oskus ja mõistmine proovile panna. Shakespeare’i (kelle teoseid tuuakse sel aastal lavale eriti arvukalt ning mitmekesiselt, alates „Hamletist”, en passant „Coriolanusest” ja lõpetades komöödiaga „Nagu teile meeldib”) hõrk mahlasus haarab anglofiili lavastuse esimesest akordist lõpuaplausini! Kuid mitte ainult Shakespeare! Mis mind LNTlive’i puhul enim ahvatleb, on suur variatsioon lavastuste lõikes: suurte klassikute (Anton Tšehhov, Shakespeare, Tennessee Williams, Bernard Shaw, Arthur Miller, Jean Racine) kõrval näeb tänapäeva dramaturgide (Alan Bennett („The Habit of Art”, „People”), Peter Morgan („The Audience”), David Hare („Skylight”), Martin McDonagh („Hangmen”) jne) šedöövreid. Ning isegi klassikud on tihti üllatavalt intrigeerivalt tänapäeva toodud, et publikut rohkem kõnetada. Lisaks peaks noori anglofiile paeluma fakt, et nii mitmeski lavastuses võib nautida muidu kinolinalt tuntud nimede (Ralph Fiennes, Benedict Cumberbatch, Helen Mirren, Tom Hiddleston, Bill Nighy, Carey Mulligan, Jonny Lee Miller, Helen McCrory jne) etteasteid. Lisaks kõigele ei ole NTLive piletid sugugi nii kallid kui mõnes Eesti teatris.

Tähelepanuväärsed kõrge kvaliteediga lavastused

Vaadates tagasi kõigile nähtud lavastustele, peab tõdema, et enim hinge läinud ja mõtisklema sundinud lavastused on kõikehaaravalt emotsionaalsed tragöödiad või filigraanse täpsuse ja tähelepanuga mängitud komöödiad. Kõige esimene lavastus, millega NTLive alustas, oli Jean Racine’i suurejooneline „Phèdre”, kus nimiosas mängis Helen Mirren. Tänini mäletan indu, energiat ja emotsioone, mis peegeldusid mulle vastu nende näitlejate silmis. Seda on võimatu edasi anda. Seda peab kogema. Seejuures mäletan, et nii „Phèdre’is” kui ka näiteks hilisemas „Medeas” (kus mängis peaosa Helen McCrory) oli ilmselge kandev roll jäetud näitlejatele, lavad olid praktiliselt tühjad – ei ühtegi üleliigset elementi, et publiku tähelepanu oleks naelutatud dialoogile ja näitlejaile, kes olid neile pandud ootuste kõrgusel.

Filosoofia, armastuse ja elu küsimuste üle juurdlemine, humoorikast espriist kantud dialoogi uskumatu pingpong jättis lavastuses „Man and Superman” niisama kustumatu mulje. Tõeline nauding oli kuulata Ralph Fiennesi fenomenaalse tempoga ette kantud lõputuid mõtisklusi ja argumente naiste, surma, hea-halva, filosoofia, Jumala ja muudelgi teemadel. See kommunikatiivne pikantne tulevärk oli midagi unustamatut ja seda rolli oli kutsutud täitma parim võimalik näitleja. Iseäranis lähedalt kaameraga vaadates on selge, kui suure isikliku energiaga näitlejad oma igapäevatöö publikule maagiliseks ja samas nii tõetruuks mängivad. See energia on kinosaalis sama pulbitsev kui Londoni hämaras teatrisaalis istudes. Seepärast tulge vaatama, anglofiilid! Kaasa elama ja nautima!

„Oma silm on kuningas”, „Parem üks kord näha kui sada korda kuulda” – nii väidavad eesti vanasõnad.

Soov selles veenduda viis Tartu koolieelsete lasteasutuse juhid ja haridusosakonna ametnikud 18.–23. aprillini Poola. Oli suur huvi tutvuda sealse alushariduse korraldusega ning saada uusi mõtteid ja ideid, mida võiks rakendada ka igapäevatöös oma õppeasutuses.

Reisile eelnes suur eeltöö. Poola kolleegidele saadeti pikk kiri küsimustega, mis hõlmasid eri valdkondi, alustades lasteaiaelu korraldusest kuni pagulaste olukorrani riigis.

Vastuseid põhiküsimustele saadi lasteaia nr 287 Peeter Paan direktorilt, kes oli ette valmistanud põhjaliku esitluse, ning hiljem suures vestlusringis, kus osalesid Varssavi alusharidust kureeriv ametnik Barbara Robakiewicz ja muud linnaametnikud. Vastuvõtt oli soe ja väga sõbralik. Poola kolleegid tutvustasid Poola alushariduse hetkeseisu ning Varssavi linna lasteaiakorraldust. Poolas käivad lasteaias 3–5-aastased lapsed. Kooli minnakse kuueaastaselt. Lasteaedadesse jaotatakse lapsi linna elektroonilise andmebaasi kaudu. Süsteem on mõneti sarnane Tartu linnas toimiva hariduse infosüsteemiga ARNO. Alla 3-aastased lapsed käivad sõimes, kus on rühmas 20 last ja nendega töötab neli täiskasvanut. Sõime saab panna lapse alates 6. elukuust. Sõimejärjekorrad on pikad ja kõigile lastele kohti ei jätku. Erahoidusid toetab linn.

Lasteaias käimine on vabatahtlik, kuid aasta enne kooli on lasteaed kohustuslik. Lasteaeda saamisel on eelisjärjekorras kuueaastased, üksikvanema lapsed, paljulapselised pered, arenguliste erivajadustega lapsed ning lapsed, kelle vanemad palju töötavad.

Poola lasteaiad on avatud erinevalt, isegi alates kella kuuest. Kohalik omavalitsus pakub vanematele lasteaiateenust tasuta kuni kella 13-ni, mis näitab kogu ühiskonna hoolimist oma lastest. Edasi maksab üks tund 12 zlotti (s.o 25 eurosenti) iga lasteaias veedetud tunni eest. Sarnaselt meie lasteaiaga saab vanem teha tasaarvelduse, kui laps ei käi lasteaias, nii saavad ka kehvemal järjel olevad pered hoida lapsi kella 13-ni aias.

Peredele, kus on kolm ja enam last, on lasteaiatasu poole väiksem.

Lapsed on lasteaias väga turvatud: uksed ja väravad on lukus.

Lasteaiatasu täpseks arvestamiseks on rakendatud kaardisüsteem. Lasteaeda pääseb ainult spetsiaalse kaardi alusel, mis fikseeritakse turvasüsteemis hommikul ja õhtul, lapse lasteaeda saabumisel ja lahkumisel.

Lapse kohta nõutav pind on 2,5 m² – seega rühmaruumid on väikesed. Eraldi magamisruume ei ole. Lõunauinak on vaid kolmeaastaste laste rühmades (1,5 t), lastele tehakse lahti magamisraamid. Lapsevanemad ise hoolitsevad voodipesu puhtuse eest. Lasteaias puudub pesuköök. Suuremad lapsed lasteaias ei maga. Nendega viiakse läbi tegevusi.

Õppetöö

Poolas on õppe- ja kasvatustöö aluseks riiklik õppekava. Lasteaedades koostatakse nii nädala-, kuu- kui ka aastaplaanid, ühiselt koostatakse oma lasteaia õppekava, mida pidevalt täiendatakse (see on oluline lasteaia juhile, kelle tööaeg on viis aastat). Kõik lasteaiad on sertifitseeritud.

Eestiga sarnaselt võivad lasteaiad valida lisaks õppekavale ka täiendavaid õppesuundi. Väärtustatakse keskkonna- ja tervisekasvatust, muusikalist ja esteetilist kasvatust ja muid valdkondi. Kokku on neid 17. Oluline on märkida, et soositakse lasteaedade omanäolisust.

Täiendava tegevuse eest lapsevanem ei maksa, v.a teatrietendused. Lastele korraldatakse mitmesuguseid ühisüritusi: piknikud, ekskursioonid jms. Kasutusele on võetud loomateraapia ja ökoturism, tutvutakse maaeluga, näiteks kuidas tehakse talus võid jne. Erivajadustega lastele on eraldi suunitlusega ja spetsiifilise võimekusega lasteaiad. Teraapia osas pakutakse nii oma lasteaia kui ümbruskonna lastele psühholoogi, logopeedi ning psühhoterapeudi teenuseid.

Poolas õpetatakse lasteaialastele võõrkeeli ja see on tasuta. Praegu õpetatakse inglise keelt alates viiendast eluaastast, kuid uue õppekava järgi, mis hakkab kehtima alates 2017. aasta sügisest, hakkavad õppima inglise keelt kõik lasteaialapsed.

Toitlustamine

Enamikus lasteaedades on oma köögid, kuid rakendatakse ka toitlustusteenuse kasutamist.

Lapsi toitlustatakse tervislikult, jälgitakse toidu kalorsust ja toiduained on naturaalsed. Ei ole lubatud maitseained, konservandid, piiratud on soola ja suhkru tarbimine.

4–6-aastaste laste päevanorm 1400 kcal. Lapsed söövad neli korda päevas: hommik, ennelõuna, lõuna ja oode. Toidupäeva maksab kinni lapsevanem. Toidupäeva maksumus on kaks eurot. Lapse lasteaiast puudumise korral tehakse tasaarvestus.

Pedagoogid

Poolas võib lasteaiaõpetajana töötada vaid koolieelse pedagoogilise kõrgharidusega, magistrikraadi omav pedagoog. Et saada erialane kõrgharidus, on vaja õppida viis aastat pedagoogilist haridust pakkuvas kõrgkoolis.

Õpetaja töötasu on seotud atesteerimise ja kutseeksamitega.

Kahe aasta järel saab tõsta kvalifikatsiooni ja palka. On selge, et selle aja jooksul saab õpetaja ise ka aru, kui talle näiteks töö ei meeldi, ja ta lahkub. Samas hingega töölolija teeb kõik selleks, et end paremini täiendada.

Süsteem on neljaastmeline ning igal pedagoogil võimalik valida endale sobiv kutseaste.

Pärast kõrgkooli lõpetamist ning aastast töötamist lasteaias sooritatakse esimese astme kinnitamise vestlus. Selle viib läbi lasteaias tegutsev komisjon eesotsas direktoriga.

Õpetaja teise astme pädevust hinnatakse pärast kahte aastat lasteaias töötamist. Õpetaja sooritab eksami haridusametis. Järgneb kaheaastane intervall, mille lõpus on võimalik tõsta kvalifikatsiooni kuratooriumis ning sooritada kutseeksam. Seega kaheksa aasta järel saavutab õpetaja maksimaalse kvalifikatsiooni ja maksimaalse võimaliku töötasu.

Pedagoogidele korraldatakse esmaabikoolitusi ja muid ametialaseid koolitusi.

Poolas on lasteaiaõpetaja puhkus 35 tööpäeva, mis on sarnane meie õpetajate 49 kalendripäeva puhkusega.

Varssavi lasteaiad

Varssavis on 18 rajooni ja nendes kokku 380 lasteaeda, lisaks eralasteaiad. On lasteaedu, kus erivajadustega lapsed on oma eakaaslastega koos rühmades, mis sarnanevad Eestis tegutsevate sobitusrühmadega, ja spetsialiseerunud lasteaiad sügava ja raske puudega lastele.

Varssavis elas 2014. aastal 1 735 477 inimest. Lasteaias käis 2013. aastal 57 587 last.

Lasteaedadest 383 kuulus KOV-ile ja 332 olid eralasteaiad ning tegutses 53 sõime. Eralasteaias on teenus kallim.

Varssavis külastatud lasteaiad olid küll vanemad ehitised (1957, 1959), kuid igati hoolitsetud ja lapsesõbralikud.

Esimene külastatud lasteaed kandis nime Peeter Paan ning oli kuue rühmaga. Igas rühmas on nimekirjas 25 last. Tegevused lastega on sarnased Eesti omadega. Päev on planeeritud nii, et tunnile tegevustele järgneb tund õues, tund vaba mängu, tund eneseteenindamisoskusteks, sh söömine. Ühe tunni kasutab õpetaja tegevuste ettevalmistamiseks.

Lasteaia direktor pidas oluliseks lastele varajast matemaatika ja loogika õpetamist. Ta näitas külalistele Saksamaalt saadud õppematerjale ja vahendeid. See valdkond tekitas suurt huvi ka Tartu direktorites. Mõned palusid saata neile metoodikat tutvustavaid materjale. Külalistele pakuti maitsta lasteaia köögis valmistatud naturaalset jogurtit, mis oli tõeliselt maitsev.

Teine lasteaed nr 16, Zaczarowany Zakatek (Võlunurgake) asus kesklinnas majade vahel vaikses sisehoovis. Pisike kahekorruseline maja mahutas neli rühma lastele vanuses 3–6 aastat. Igal rühmal oli oma nimi: punane, sinine, kollane ja roheline. Kõikidel rühmadel oli ühine garderoob. Maja eripära on lastele muusika ja tantsu õpetamine. Seintele oli välja pandud palju tänukirju ja diplomeid tantsukonkurssidel võidetud esikohtade eest. Meie külaliskäigu „jäädvustamiseks” palus lasteaia direktor jätta igaühel oma käejälg külalistelehele, mida Tartu külalised ka hea meelega tegid.

Krakówi lasteaiad

Kraków vapustas oma intelligentse vanaaegse sarmi ja võluga, ilusa ja pulbitseva vanalinnaga ning meeletu turistide arvuga.

Ka lasteaiad olid eripärased, igaüks omamoodi pärlike linna uhkes kuningakroonis.

Külastasime kaht lasteaeda: Karikakar ja Päikeselised Noodid. Pererahvas võttis meid südamlikult ja väga külalislahkelt vastu. Oli näha, et meid oodati ja püüti pakkuda parimat.

Lasteaed nr 104, Karikakar, kus olid integreeritud erivajadusega lapsed, oli viie rühmaga. Lasteaia kaks rühma olid 25 lapsega tavarühmad. Ühes rühmas oli viis erivajadusega last ja 15 tavalast (eripedagoog, kaks õpetajat ja üks abi). Üks rühm oli nn tasandusrühm. Erirühmadesse tulevad lapsed suunamisega, kuid ka erirühmade kohti ei jätku kõikidele soovijatele. Lasteaial oli oma tunnuslaul ja meile esitasid lapsed suurepärase tango!

Rühma personal on ikka 2 + 1 ja lapsi rühmas 25. Selles majas oli kuuel pedagoogil lisaeriala seoses laste erivajadustega. Kasutati mitmeid metoodikaid, näiteks Montessori metoodikat. Külalistele meeldis väga poola õpetajate oskus ja soov lastega sisuliselt tegelda. Kõik rühma töötajad aitasid, toetasid vajadusel last. Oli näha, et lapsed on julged ja enesekindlad.

Südamesse läks liikumisõpetajast noormees, kes heatujuliselt ja kaasakiskuvalt lastega tegeles.

Lasteaed nr 107, Päikselised Noodid on ehitatud 1958. a – viis rühma 125 lapsega. Eripäraks folkloor. Tartu külalistele näidati kolme rühma esituses rahvatantse Poola maakondade rahvariietes. Laste esinemine ja tantsude töötlus oli suurepärane! Kõige noorematel esinejatel rõhuasetus oli suunatud laste rütmitunde arendamisele Carl Orffi metoodika järgi. Selles lasteaias lapsed õpivad inglise keelt, teevad keraamikat, eksperimenteerivad, töötab kunstiring ja toimub õuesõpe. Tähelepanu äratas siingi asjaolu, et ka nendes kahes lasteaias olid rõivistud kõik koos ühes üsna kitsukeses ruumis. Ukse kõrvale oli nagu Varssaviski paigaldatud elektrooniline kaardisüsteem, mis märgib lapse kohalolekut või lahkumist/puudumist lasteaiast.

Tartu Midrimaa Lasteaia direktor Mall Krebstein:

• Kui oled Poolast vaid läbi sõitnud – sa ei tea, milline võimas ja kaunis maa on see. Tekkis huvi minna Poolat veel vähemasti  nädalaks külastama …
• Meeldis poolakate heas mõttes natsionalism ja hoiak – oma maad armastatakse ja hoitakse. Nägime seda ka laste esinemistest!
• Poolakad hoiavad ja armastavad oma rahvuskangelasi, ehitavad mälestusmärke, tunnevad uhkust tehtu üle. Patriotism aitab väärikalt üles kasvatada uut põlvkonda. Eestlased peaksid siinkohal mõtlema ja enda sisse vaatama … Kus on meie patrioodid, keda tuua noortele eeskujuks?
• Au sees on usk – see aitab inimest raskete olukordadega toime tulla. Nägime uusi kaasaegseid kirikuid. Igas lasteaiarühmas seinal oli ka neitsi Maarja ikoon, või ikoonist plakat.
• Poola lasteaiad ei tunne VÕLGLASI. Kui on kolm kuud tasumata, jääd kohast ilma. Samuti eksisteerib järjekord lasteaedadesse (kolm last ühele kohale)
• Poola lasteaiad rõhutavad eripära, nad tahavad üksteisest eristuda ja olla omanäolised.
• Aukohal varajane keeleõpe, matemaatika-loogika, maleõpe, C. Orffi süsteemis muusikaõpe: Aga me ei näinud rühmades arvuteid!
• Lasteaiad olid lihtsad, seest korralikult renoveeritud. Lihtsalt näitamiseks ehitatud luksust polnud kusagil. Kuskil polnud näha ka mätaskatust.
• Köögis nägime tavalist vana pliiti, kus valmistati süüa. Rahvuslikku kapitali kasutatakse mõistlikult.

Tore ja vahva sõit oli kõigile meie direktoritele nagu sõõm värsket õhku, mis kosutab meid meie igapäevases töös.

Oli hea tõdeda, et nii eesti kui ka poola õpetajate ja juhtide mured ja rõõmudki on üsna sarnased: tegelemine vanematega, lasteaiakohtade nappus jne.

Maria Malozjomov tutvustas Makey Makeysid. Fotod: Petri Asperk.

Üheksa Eesti õpetajat näitasid mai alguses Portugalis Bragas kindlakäeliselt, et meie ProgeTiiger pulbitseb teotahtest: nende juhtimisel toimunud töötoad eTwinningu rahvusvahelisel koolitusel Euroopa õpetajatele olid üliedukad.

4.–8. maini toimus Bragas koolitus, mille korraldasid koostöös Portugali, Norra ja Eesti eTwinningu koordinaatorid. Eestist valmistusid töötube läbi viima või ettekannet tegema õpetajad Kristi Rahn, Maria Malozjomov ja Ingrid Maadvere Gustav Adolfi Gümnaasiumist, Mari Tõnisson Tartu Hiie Koolist, Triinu Grossmann Haanja Koolist, Kairi Mustjatse Martna Põhikoolist, Jaanus Paasoja Tallinna Südalinna Koolist, Pille Kaisel Metsküla Algkoolist ja Petri Asperk Pelgulinna Gümnaasiumist ning Mari-Liis Peets, Elo Allemann ja Argo Ilves HITSA-st.

Eestis on programmeerimisega hästi

Alguse sai kõik möödunud aasta lõpus, kui hariduse infotehnoloogia sihtasutus (HITSA) korraldas eTwinningu töötoa ProgeTiigri võrgustiku õpetajatele. „Kohale tulid õpetajad, kes nägid võimalust arendada oma koolis robootikat või programmeerimist koostöös mõne teise Eesti kooliga. Seminaril algatati kaheksa koostööprojekti. Ütlesime õpetajatele, et palume õnnestunud projekte tutvustada maikuus Portugalis toimuval eTwinningu rahvusvahelisel koolitusel, mis on pühendatud just programmeerimisele ja robootikale,“ rääkis eTwinningu projektijuht Elo Allemann. „Tänavu märtsiks saidki neli projekti nii valmis, et saime nendes kasutatud vahendeid ja pedagoogilisi meetodeid tutvustada ka teistele Euroopa õpetajatele. Meie töötubade puhul toodi positiivsena välja just see, et koolitajad olid tegevõpetajad, kellel omast käest võtta veebipõhise õpiprojekti kogemus.“

HITSA ProgeTiigri programmijuhi Mari-Liis Peetsi sõnul oli kodust kaugemal meeldiv kogeda, et Eestis on kõik hästi, mis puudutab programmeerimise ja robootikaga tegelemist. „Meil on olemas üks kindel katusorganisatsioon (HITSA), kes pakub koolidele ja õpetajatele palju tuge (koolitused, seadmed, õppematerjalid jne). Väga paljudes riikides sellist tervikliku tuge ei ole, mis tähendab, et õpetajatel on raske selles valdkonnas tegevusi ellu viia ja õppetöös rakendada.“

Õpetajad oma töötubadest

Pille Kaisel ja Mari Tõnisson tutvustasid töötoas eTwinningu projekti „ScratchJr – loome koos“ ning programmeerimiskeskkonna ScrtachJr võimalusi.

Pille Kaisel: „Kahes töötoas oli kokku umbes 30 inimest, enamik algklassiõpetajad, valdavalt naised. Kõige rohkem oli osalejaid Portugalist, esindatud oli ka Hispaania, Prantsusmaa, Slovakkia, Soome, Rootsi, Saksamaa, Poola, Läti.

Meie töötuba oli kolmeosaline. Kõigepealt tutvustasime oma projekti, seejärel õpetasime lasteaia- ja algkoolilastele mõeldud programmeerimisrakendust ScratchJr ning kõige lõpus arutlesime, kuidas seda programmi eTwinnigu projektides või õppetöös üldse kasutada saaks. Pidasime oluliseks, et töötoas osalenud õpetajad saaksid ScratchJr-i enam-vähem selgeks – kui programmi võimalusi ei tea, on keeruline ka välja käia ideid selle praktiliseks kasutamiseks. Meie projekt oli osalejatele konkreetne näide, kuidas eri riikide lapsed ScratchJr rakendust kasutades ühe ja sama animatsiooni loomisel koos töötada saavad.

Suurem osa meie töötubades osalejaist ei olnud varem programmeerimisega üldse kokku puutunud. See tegi muidugi meie meele rõõmsaks, oli, keda õpetada. Leppisime kokku, et oma töötoas jagame tarkust tasa ja targu, lähtudes inimesest, kes pole teemaga varem kunagi kokku puutunud. Muidugi oli osalejate seas ka edasijõudnuid, kuid nemadki said meilt mõne nipi, mida enne ei teadnud.

Inimestel hakkas kohe mõte liikuma, kuidas õpitut koolitöös rakendada. Pärast töötube oli tunne väga hea – meil on, mida teistega jagada ning me saame sellega hakkama küll.“

Maria Malozjomov ja Petri Asperk tutvustasid oma eTwinningu projekti, mis põhineb elektroonikakomplekti Makey Makey kasutusel.

Maria Malozjomov: „Meie eesmärk oli näidata, kuidas oleks võimalik Makey Makeyt kui põnevat leiutamiskomplekti integreerida õppetöösse. Kõigepealt tutvustasime, mis üldse on Makey Makey. Seejärel rääkisime enda eTwinningu projektist, mille mõte ongi õpilastega koos otsida rakendust Makey Makey-dele. Siis said õpetajad ise käed külge panna ning oma projekte välja mõelda. Osalejad nägid, et tegu on lihtsa, kuid põneva vidinaga, mida saab kergesti lõimida õppetöösse.

Meie töötuba võeti väga positiivselt vastu. Vähemalt meile kui koolitajatele jäi äärmiselt positiivne mulje ning soov ka edaspidi selliseid töötubasid teha. Ühes töötoas tegutsemine muutus nii elavaks, et kõrvalt käidi meid lausa korrale kutsumas. Usun, et suutsime osalejatele pakkuda midagi rõõmsat ja meeldejäävat.

Hoolimata vihmasest ilmast oli kogu üritus väga päikeseline. Meil oli tõeliselt äge koolitajate seltskond. Tunnen, et selle koolitusega sai üks suur hirm ületatud – ingliskeelsete töötubade tegemine.“

Eesti õpetajad Portugali koolitusel.

Kairi Mustjatse ja Kristi Rahn tutvustasid oma töötoas programmeerimiskeskkonda Tynker, mis sobib lastele vanuses 7 kuni 13 aastat.

Kairi Mustjatse: „Kahel päeval kokku osales meie töötoas ligi 60 õpetajat erinevaist Euroopa riikidest, valdavalt nooremate klasside õpetajad. Enim oli osalejate hulgas Portugali õpetajaid.
Soovisime oma töötoas näidata Tynkeri suurepäraseid võimalusi. Tutvustasime lühidalt programmi ja enda eTwinningu projekti. Enim panustasime siiski praktilistele ülesannetele, töötoa lõpuks olid osalejatel valmis lihtsad animeeritud postkaardid.
Meie töötuba oli osalejate arvu arvesse võttes üks populaarsemaid. Saime sooja vastuvõtu osalisteks. Töötoa lõppedes ütles Luxemburgi õpetaja Dominique, et müüsime oma idee 100% ulatuses maha. Paljud õpetajad tulid hiljem isiklikult rääkima ja ütlesid,  et neil sündis töötoa käigus idee, kuidas Tynkerit projektitöös kasutada.“
Mari-Liis Peetsi, Triinu Grossmanni ja Jaanus Paasoja juhitud töötoas said õpetajad robotitega mängida: tutvustati Ozoboti ja Meet Edisoni haridusroboteid.
Triinu Grossmann: „Suunasime osalejaid praktilise tegevuse kaudu leidma ideid, kuidas roboteid ainetunnis kasutada. Soovisime õpetajatele näidata, et robotite kasutamine on lihtne ning toreda mängu abil on võimalik õppida programmeerimist, matemaatikat ja teisigi aineid.

Meie töötoas läks aeg väga ruttu, sest robotitega tegutsemine haaras kõiki kaasa. Meeleolu oli positiivne ja rõõmsameelne. Kõik said ülesannetega hästi hakkama ja töö käigus tekkisid juba ideed, kuidas roboteid kasutades saaks luua uusi vahvaid eTwinningu koostööprojekte. Eriti vaimustas õpetajaid väike Ozoboti robot, mida saab kasutada õppetöös juba lasteaia viimases rühmas.

Koolitusel töötubade läbiviimine oli uus ja põnev kogemus, mis nõudis julgust ja enesekindlust. Eks kõige rohkem ikka hirmutas see, et kuidas sujub inglise keeles rääkimine. Sellisel koolitusel osaleksin hea meelega veelgi.“

TÜ haridusteaduste instituudi videokonkurss „Kui ma oleksin õpetaja …” andis gümnasistidele põhjuse astuda õpetaja rolli. Konkursile saabunud videod on tänasest rahvahääletuseks üleval TÜ haridusteaduste instituudi Facebooki lehel.

Videokonkursil osalesid Tartu, Tallinna, Narva ja Luunja koolide õpilased, kellelt laekus kokku üheksa konkursivideot.

Videokonkursi ülesandele läheneti väga loominguliselt ja erinevalt. Väiksematele õpilastele õpetati näiteks joogitopsidega jagamist, suurematele räägiti eksistentsialismist, paljunemisest ja võrrandisüsteemidest.

Ühe konkursil osaleja, Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi õpilase Stiina Salumetsa arvates tuleb koolis õpetada seda, mida õpilasel tegelikult vaja läheb, näiteks patsi punumist. Samuti tuleks Stiina arvates teha palju tunde õues, sest siis harjuvad õpilased väljas olema ja looduses ringi käima. Õuesõpet propageerisid ka Anastassia Massalova Narva Soldino gümnaasiumist ja Tallinna Järveotsa gümnaasiumi õpilased.

Tartu Hugo Treffneri gümnasist Silver Taavet Kollom lõpetas oma prantsuse keele tundi näitava video tõdemusega, et kui ta oleks õpetaja, teeks ta tööd kirega ega kahetseks oma karjäärivalikut.

Konkursivideosid hakkab vaatama ja hindama haridus- ning filmiinimestest koosnev žürii. Esimese pilgu videotele saab heita juba täna, 25. mail TÜ haridusteaduste instituudi Facebooki lehel, kus on avatud rahvahääletus. Auhinnad antakse üle juunis toimuval pidulikul lõpuüritusel.