Mooste mõisakooli õpetajad läbisid talvel HITSA loodud „DigiKiirendi“ programmi. Riik tunnustas kooli ja õpetajad said väga heal tasemel koolituse, mille peale ongi nüüd kogu kaugõpetamine üles ehitatud. „Sellega läks meil tõesti hästi,“ ütleb inglise keele õpetaja Hardi Rosumovski. „Aga ega kaugõpe nüüd veel valmis ole. Asi alles hakkab pihta. Kogu aeg õpin juurde. Iga nädal on õppetunde täis nii mulle kui lastele.“

Õigupoolest on tihedalt õppetunde täis olnud ka karantiinieelne aeg – algas ju Hardi Rosumovski õpetajatee augusti lõpus, kui ta programmi „Noored kooli“ saadikuna Mooste mõisakooli saabus.

„On olnud õnne ja õnnestumisi, raskusi ja pettumusi. Ootamatuid ootamatusi ja kindla peale minekuid,“ mõtiskleb Rosumovski. „Vahel on aeg veninud ja vahel läinud hoopis kiiresti. Üldiselt olen teinud roppu moodi tööd. Mitte ainult klassis, vaid ka endaga. Sellist asja nagu muhe vaba aeg on olnud mõne nädala tagant, aga üldiselt ei ole ettevõetud ülesanne kerge. Eks sellepärast saigi õpetajaamet valitud. Puhkust ei ole olnud.“

Nii Tallinna kui ka Edinburghi ülikoolis sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiat õppinud Hardi Rosumovski on oma haridusteel ikka ainult ülespoole liikunud. Nüüd on olnud tükk tööd, et sealt allapoole tagasi tulla, eriti töös kõige noorematega.

„Minu õpetamise ja kasvatamise stiil on pigem iseseisvusest lähtuv,“ ütleb Rosumovski. „Eks nüüd distantsilt õpetades hakkab alles koitma, kui abitud on lapsed, ka eestikeelsete tekstide lugemisel. Ei piisa info etteandmisest ‒ see tuleb teha neile kohaseks.“

Rosumovski annab inglise keelt kokku 65 õpilasele. 65 indiviidi tähendab ka 65 erinevat suhtumist. Tore oleks õpetajal öelda, et kõik tahavad õppida. Õpilase suhtumine õppimisse määrab tema õpiedukuse ka inglise keeles. Paraku on neid, kes väga tahavad just inglise keelt õppida, siiski väiksem osa.

Liigne rangus ei tule kasuks

„Motivatsioon ja sundimine on koolis keeruline teema,“ arutleb Hardi Rosumovski. „Kestvat motivatsiooni ei saa kuidagi väliselt tekitada, see tuleb inimese seest. Kui laps ei tule õpetaja mänguga kaasa, on kusagil mingi kala sees. Milline laps ei armastaks mängida! Kui ta kaasa ei tule, on tihtilugu tegemist suhtumuslike, psühholoogiliste, arenguliste või kasvatuslike probleemidega. Selliste keeruliste probleemide puhul võib väga ranget joont hoidev õpetaja rohkem liiga kui kasu teha. Eriti kui õpetaja on ereroheline ja algaja nagu mina! Pigem üritan lepitada olukordi ja hoida mõistlikke suhteid. Muuks pole tunnis väga palju aega ega ka pädevust.“

Rosumovski valik langes inglise keele õpetamise kasuks seepärast, et see keel on temaga kaasas käinud terve elu. Esimesed inglise keele kursused läbis ta juba lasteaias ja ka Tallinna ülikoolis õppides oli enamik aineid ja erialakirjandust inglise keeles. Nii suutis ta oma täiusliku keeleoskusega Edinburghiski muljet avaldada. Teisi kultuure õppinuna tunneb Rosumovski, et inglise keel on ideaalne õppeaine, millega tutvustada noortele laiemat maailma.

Pärast Suurbritannias tudeerimist liikus Rosumovski mõneks kuuks veel Belgiasse. Miks naasis maailmarändur aga Eestisse ja valis just väikese maakoha järgmiseks elu- ja tööetapiks?

„Eestisse tagasi tulemine on alati olnud osa plaanist välismaale minnes,“ vastab Hardi Rosumovski. „Usun sellesse, et kõik vajalik on siin juba olemas. Välismaal on huvitav käia kogemusi omandamas ning silmaringi laiendamas. Kui üldse väljaspool omade ringi ei käi, jääb maailm ikka väga kummaliseks kohaks. Eriti tänapäeval, kui välismaised mõjutused on kultuuris ja meedias tugevalt esindatud. Alati lähen selleks, et tulla tagasi.“

Linnaelu pole õnne toonud

Rosumovski on elanud kuusteist aastat Tallinnas, kuid sündinud ja lapsepõlve veetnud Põlvas ja alati pidanud Põlvat südamelähedaseks ja lapsepõlvekoduks. Ja nüüd saabki ta seal uuesti elada.

Mooste mõisakooli kasuks langes valik kohe pärast esimest külastust.

„Valisin Mooste selle tunde pärast, mis seal tekkis. Skandinaavlastel on selline kontseptsioon nagu hygge. Mingi sügavam äratundmine ja rahu. Tundsin, et selline muutus ootab mind siin ees. Ideaalne keskkond oma väiksuse, südamlikkuse ja inimlikkusega! Isiklikkus ja teatav süütus, mida suuremates kohtades aja tikutulega taga.“

Milline on erinevus suurlinna ja maaelu vahel, kas midagi on ka ühist?

Hardi Rosumovski: „Elu suurlinnas on ikkagi elu sõprade ja lähedastega, nagu maalgi. Erinevus on selles, kui tihti näed lähedasi ja mis tingimustes. Ma olen linnatänavatest alati mõelnud kui ülima vabaduse ja võõranduse nähtustest. Tänav on mõeldud läbimiseks, mitte olemiseks. Paigalseisja jääb ette. Kondaja on tüütu. Linnad ei suuda paigal olla, sest siis nad sureks. Paari päevaga. See kõik mõjutab ja kujundab tasa neid elutuid keskkondi, kus inimesed liiguvad, ja lõpuks ka neid inimesi kes seal siis elavad. Tõenäoliselt on mul linnadest liiga pessimistlik arusaam, aga seal elamine pole mulle õnne toonud.“

Rosumovski tunneb, et on Moostes töötatud kuude jooksul oma kolleegidega väga lähedaseks saanud. Mõisakooli kollektiiv on teda kogu aeg hoidnud ning kohelnud naeratuse, hea sõna ja soojusega.

Õpetajaks kujunemise teel on suur abi „Noored kooli“ lennukaaslastest, kellega Rosumovski selle hulljulge õpetajaks saamise programmi ette võttis.

„Nad toetavad kõiges,“ ütleb noor õpetaja.

Kas on tulnud kogeda ka väsimust ja läbipõlemisohtu nagu paljud algajad õpetajad?

„Kindlasti! Aga mitte nii kõvasti kui varem oma elu jooksul,“ nendib Rosumovski. „Olen korra varem läbi põlenud. Nüüd olen kõvasti ettevaatlikum ja oskan end hoida. Vahel tundub isekas anda endast vähem kui 110% või teha miinimum ülesandeist, mida antakse ülikoolis. Kuid eks läbi raskuste õpimegi.“

Üleväsimusest on päästnud ka oma keha eest hoolitsemine. Enne isolatsiooniaega käis Rosumovski nädalas vähemalt üheksa korda trennis.

Ta mõtiskleb vahel oma õpilaste üle ja kujutab ette, mis neist tulevikus saab või kuidas neljandikud kunagi üheksanda klassi lõpetavad ja kas ta ka veel siis Moostes on. Praegu ei näe Rosumovski veel end Mooste mõisakoolist järgmisel kevadel lahkumas pärast „kohustuslikku“ „Noored kooli“ programmi.

„Järgmisel kevadel on loodetavasti COVID-19 ravim olemas ning saab juba reisidagi!“ unistab reisisellist õpetaja.

Hardi Rosumovski CV

Sündinud 8. oktoobril 1993 Põlva sünnitusmajas

Hariduskäik

• 2001‒2013 Tallinna tehnikagümnaasium
• 2013‒2017 Tallina ülikool, sotsiaal- ja kultuurantropoloogia
• 2014‒2015 Edinburghi ülikool, sotsiaalantropoloogia

Töökogemus

• Alates 2019 august – Mooste mõisakool, õpetaja
• Varem töötanud klienditeenindajana, kassapidajana, müügitoena, baristana, abitõlkijana, laotöölisena, tooteesitlejana. Osalenud vabatahtlikuna festivalide korraldamisel.

ARVAMUS

Ave Kikas, Mooste mõisakooli direktor:

Hardi tuli sügisel kooli ja tõi endaga kaasa justkui värsket õhku.

Ta oli väga suhtlemisaldis ja sõbralik ning sai palju nii õpilaste, õpetajate kui ka ajakirjanduse tähelepanu, sest noor mees koolis pole tänapäeval väga tavaline.

Minule tegi heameelt näha, et Hardi rääkis oma tundides õpilastele, kuidas tema oma elus sihte seab ja milliseid põhimõtteid oluliseks peab. Mulle tundub, et tema võimalus õpilaste elusid ja arengut mõjutada on palju suurem kui lihtsalt inglise keele õpetamine, sest tunnis saabki tegeleda ka iga päev ette tulevate päevakajaliste teemadega ning õpilaste jaoks oluliste küsimustega. Lihtsalt inglise keeles ja ise eeskujuks olles.

Esimene aasta nõuab kõikidelt alustavatelt õpetajatelt palju energiat ja on raskem kui kõik järgmised. Seetõttu on hea näha, et Hardil on aeg planeeritud ja ta peab endale seatud eesmärkidest kinni.

Kui praegu on seoses distantsõppega saanud kõik õpetajad teistmoodi kogemuse ning pidanud pingutama rohkem kui tavaliselt, siis algaja jaoks on olukord kindlasti veel raskem, sest tal pole ettekujutust, kui kaua võtab õpilasel iseseisvalt kirjalikest tööjuhenditest arusaamine aega. Õpilase arengut toetav hindamine ning positiivne kogemus ning tulemus on nii tugevamate kui ka nõrgemate õppijate jaoks aga iga päev oluline. Ja see võtab õpetajal aega ning nõuab põhjalikku tegelemist.

Arvan, et nii õpilaste kui ka õpetajate jaoks on oluline olla paindlik ja kasvatada endas valmisolekut muutustega kaasa minna. Õppida sellest situatsioonist, mille elu meile praegu ette on lükanud.

Pokumaa hingab omas rütmis, ei tuuled-tormid ega eriolukord ole seda rahulikku kulgemist palju mõjutanud. Teame vaid, et aprillis ei näe sel aastal veel kooli- ja lasteaialapsi meie juures ringi matkamas. Paraku on ka maikuu veidi ebamäärane, mis aga ei tähenda, et pokupere igavleks.

Jah, juba teist aastat on käimas pokuloendus ehk pokude asualade kaardistus. See on üle-eestiline ettevõtmine, millest on osa võtma oodatud kõik, kes üksinda, paarikaupa või koos perega looduses ringi liikuma satuvad ja suuri tarnamättaid ehk pokusid märkavad.

Just nimelt need tegelased on Pokumaa pokude sugulased, kelle asukoha, arvukuse ning kõrguse saab kuni 17. maini koos paari pildiga spetsiaalsele kaardile kanda. See on praegusel ajal parim ajaviide, mis viib imeilusasse Eestimaa loodusesse ja võimaldab uudistada paiku, kuhu matkajad ehk muidu ei satu. Kindlasti pole need rahvarohked sisse tallatud rajad, pigem väikesed teeotsad, mis kutsuvad suurelt teelt kõrvale keerama.

Tule ja aita pokud kokku lugeda!

Pokusid ehk tarnamättaid leidub kõikjal Eestis ning kevadel, mil neile esimesed rohelised turritavad tutid pähe tekkima hakkavad, on looduses liikujatel parim aeg pokuloenduses osaleda.

Et kaardistamine võimalik oleks, on Pokumaal koostöös Regio kaardimeistritega valminud rakendus www.pokumaa.ee/pokuloendus.

Alustada tuleks just nimelt sellelt lehelt. Lisaks sellele, et sealt leiab juhised osalemiseks, on seal näha ka eelmise aasta pokuloenduse kaart koos toona kaardistatud pokuperedega, pildid ning õppematerjal laste juhendajatele: pokud ja nende looduslikud sõbrad ja naabrid.

Seega võib kasutada loodusesse siirdudes kas eelmise aasta kaarti ja teha n-ö kontroll-lugemist, kandes pokud siiski käesoleva aasta kaardile, või siis märkida lihtsalt üles rännaku kestel leitud pokupered.

Kaardistamine. Kuidas see käib?

Olles alustanud START-nupu abil, jõuab matkaja kaardirakendusse, kus saab paari liigutusega teha kasutajakonto, ning kui pokud leitud, lasta enda asukoht kaardil paika panna. Pokude ülelugemiseks soovitame kasutada vana trikki – mõõta umbes 5 x 5 või 10 x 10 meetrit pinda, lugeda sellel leiduvad pokud kokku ning seejärel püüda hinnata märgala pokude koguarvu. Kaardistajalt küsitakse ka pokude orienteeruvat kõrgust: kas alla või üle 50 cm (see on ju väga huvitav teadmine just Kõige Väiksemale Pokule!) ja kommentaari, kui selle paiga juures on veel midagi toredat. Salvesta. Lihtne!

Eelmisel, 2019. aasta kevadel toimunud pokuloendusel sai kaardile kantud täpselt 1 055 442 pokut ehk tarnamätast, kuid päris kindlasti on neid meie kraavikallastel, loduservades ja niitudel palju enam. Kokku 132 asuala ehk pokuperet aitasid üle lugeda enam kui sada osalejat.

Kuidas sündisid pokud ja Pokumaa?

1994. aastal ilmus Edgar Valterilt esimene omakirjutatud ja illustreeritud lasteraamat, „Pokuraamat“. Tarnamättad ehk pokud tutvustasid end tulevasele lastekirjanikule otse tema koduõuel. Peagi tekkis mõte tuua see muinasjutt meie keskele ning luua Eesti esimene teemapark. Pika otsimise peale leiti sobiv koht vaid mõned kilomeetrid Pöörismäest ja Pokumaa sihtasutus loodigi aastal 2000. Pokukoda avati pidulikult 2008. aasta juunis. Edgar Valter ise seda ajaloolist päeva kahjuks ei näinud: haigus viis ta meie seast 2006. aasta kevadel.

Egdar Valter on öelnud: „Pokumaa peaks toimima nagu hea akulaadija. Tehnika, eriti elektroonika üha kiirema arengu juures võib nii mõnigi inimaku üles ütelda või kõrbema minna. Isegi lastel, neil praegu veel väikestel tulevikuinimestel. Eelkõige nende jaoks ongi Pokumaa mõeldud. Ma usun, et nad vajavad seda. Mida aeg edasi, seda enam. Tasakaalu pärast, mille najal ikka maailm on püsinud.“

Tegelikult pole vahet, kas oled suur või väike. Kui armastad loodust ning imetled kunstniku ja kirjaniku Edgar Valteri loomingut, on Pokumaa koht just sinu jaoks.

Raamatute näitus Edgar Valter 250+ ja pokurahva piltide näitus

Kui suve saabudes jõuab kätte päev, mil uuesti Pokukoda uudistama pääseb, on meil külastajatele välja pandud kaks uut näitust. Üks on eelmise aasta raamatukogumise aktsiooni tulemusena kujunenud väljapanek „Edgar Valter 250+“, kus on eksponeeritud juba ligi kolmsada Edgar Valteri illustratsioonidega raamatut (ainuüksi „Sipsikust“ on seitse verisooni). Teisel näitusel on väljas eelmise aasta pokuloenduse 41 parimat pilti.

Samas kehtib jätkuvalt üleskutse: kes leiab kevadiste suurpuhastuste käigus oma riiulist raamatuid, kus Etsi joonistatud-maalitud pildid sees, võib need Pokumaale läkitada! Meil ei ole kogu nimekiri veel kaugeltki koos.

Keskkonnahariduslikud programmid

Pokumaa kesksed teemad – loodus ja keskkond, mets ja jätkusuutlik areng, Edgar Valteri maailm (sh pokud) – on põimitud keskkonnahariduslikesse programmidesse „Saame pokudega sõbraks!“, „Õuesõppemängud talumaastikul“, „Millest kõnelevad metsad?“ ning „Püsimets ja inimene“, millest viimane on kõige uuem ning valminud koostöös Eestimaa looduse fondiga täpselt aasta tagasi.

Huvitavaid fakte pokurahvast

• Pokudel on oma teadusharu: tarnu uurib karikoloogia.
• Üks korralik poku ehk tarnamätas võib olla isegi kuni 80–90 aastat vana.
• Tarnaliikide arvuks maailmas on pakutud 1100–2000. Eestis on tarnaliike loendatud umbes 70.
• Tarnad on kosmopoliidid – neid leidub üle kogu maakera. Kõige rohkem on neid parasvöötmes.
• Tarnu leidub kõikjal igijääga katmata aladel, välja arvatud Amazonase suudmest kagusse jääv ala, Araabia poolsaar, Thari kõrb ja põhiosa Aafrikast.
• Enamik tarnu kasvab märgaladel, eriti paduratel, soodes ja rabades, tiikide ja vooluveekogude kallastel ning isegi kraavides, kus nad sageli moodustavad taimestiku põhiosa.
• Ehkki tarnad armastavad vett, taluvad nad hästi kuivust, mistõttu neid kasutatakse aasadel ja muru asemel seal, kus ei taheta kulutada vett kastmise peale.
• Paljud tarnade ilutaimena kasvatatavad sordid on aretatud Jaapanis.

Kõik näis minevat hästi. Kui mitte tingimata vaimses ja kõlbelises, siis majanduse mõttes küll. Ja siis äkki lõi välk selgest taevast ning ilmus jõud, mis mitte üksnes ei seisanud majanduse ja liikumisvabaduse, vaid surma ähvardusel surus põlvili sisuliselt kogu inimkonna.

Majanduse kvaliteedimärk – suur teenuste osakaal – andis äraspidiselt nüüd hoopis tagasilöögi: kui inimesed ei liigu, ei saa pakkuda enamikku teenuseid. Kuigi ikka ja jälle tuleb viiteid ka õpetajatele kui teenusepakkujatele, siis on seda kuulutavad hääled viimasel ajal üllatavalt vakka olnud. Ehk pakub nimelt viirusekarantiin kõige muu hulgas võimaluse luua selgust vanades lahendamata jäänud küsimustes nagu käesolev.

Haridusega näib olevat nii, et need, kes sellega otseselt seotud pole, tahavad liigitada selle teenuseks, samas need, kes seda on, ei taha sellist juttu kuuldagi. Ma ei tea mitte ühtegi üldharidus- ega ka huvikooliõpetajat, kes näeks oma tööd kui teenuse pakkumist.

Mõningaid erandeid esineb ehk täiskasvanute õpetajate seas. Toon näite: aastaid tagasi oli võimalus ühe koolituse raames kuulata üht üldjuhul igati meeldivat ja oma erialal asjatundlikku esinejat, ülikooli lektorit, kes tol korral jäi meelde kahe asjaga. Esiteks, ta pingutas üle. Mäletan vaid tohutus koguses töölehti, kiirustatud juttu, olematut süvenemist ja suurt segapudru. Teiseks sööbis mällu tema sõnavalik. „Mina kui haridusteenuse pakkuja,” oli fraas, mille abil ta end iseloomustas, ja sealjuures rohkem kui korra.

Mis siis saab?

Läksin saama „teenust“, aga ei saanud. Ma ei saanud ei targemaks ega muul moel paremaks. Vähemalt arvan, et ei saanud. Kust ma tean, kas sain või mitte? Kes vastutab – koolitaja või mina? Kas oleksin pidanud hagema? Aga mille alusel? Ja miks? Julgen pakkuda, et üks põhilisemaid põhjuseid, miks jutt õppe- ja kasvatustööst kui teenusest pedagoogide nägudele valuliku grimassi toob, seisneb selle tegevuse kirjeldamatus ambivalentsuses. Kõik nagu aimavad, mis on õpetamine, kuid täpselt keegi öelda ei oska.

Kui ahvatlev on taandada õppe- ja kasvatustöö kindlate sisendite ja väljunditega protseduuriks, nagu oleks tegemist mehaanikaülesandega, kus teatud algoritmid viivad A-st B-ni, sellal kui teised lausa C- või isegi D-ni välja. Ja nõnda oleks imelihtne neid algoritme järjestada, noppides sealt välja nn parimad praktikad. Ometi teab igaüks, kes klassi ees olnud, et paljukõneldud hariduse andmine ei saa käia mingit üldkasutatavat retsepti mööda. Haridust anda ei saa juba põhimõtteliselt, tunnistusi saab, teadmisi ehk ka, kuid tuleb arvestada, et andja andmise ning saaja saamise vahel haigutab ikkagi kuristiku jagu määramatust.

Õigekeelsussõnaraamatu järgi tähendab „teenus“ abistavat või teenindavat tööd. Iseenesest vastab see igakülgselt õpetaja töö kirjeldusele. Tähelepanu väärivad aga näited, mis sinna juurde on toodud: mööblivedu, kingaparandus, laenunõustamine; rätsepa, juristi teenused; iluteenus, pangateenus jne. Mis aga on see haridusteenus, mille osutamisega – kui tohib niiviisi väljenduda – tegeleb üle kogu Eesti viiekohaline arv inimesi, jääb esialgu selgusetuks. Või ka see, mille poolest erineb rätsepa, juristi või kingaparandaja teenus õpetaja omast.

Kas üldse kõlbab sedasi rääkida? Sest kui õpetajate, kasvatajate ja õppejõudude töö vorm on tõepoolest mingisuguse teenuse pakkumine, siis tuleks otsustada, missugune näeb välja selle teenuse tulem, millal kõlbab selle tulemi kvaliteedi üle otsustada, kes üldse lõppkokkuvõttes otsustab ning kuidas jaotub vastutus teenuse „pakkuja“ ja „tarbija“ vahel.

Kui need küsimused saaksid üheselt vastatud, ei takistaks tõesti miski pidamast õpetajaid pesuehtsateks ja täiel määral tulemuse eest vastutavateks teenindajateks, nagu on seda juuksurid, santehnikud, rätsepad ja teised. Koolitöö oleks sellisel juhul midagi, mida annaks rahumeeli teha lihtsal „kurgid sulle, raha mulle” põhimõttel. Siiski, kui kõik tõesti sel viisil, see tähendab rohkem või vähem mehhanitsistlikult töötaksid, viiks see hariduse paradoksaalsel kombel ringiga tagasi sinna, kust üldsus ja eelkõige visionäärid iga hinna eest lahti tahavad rebida – minevikku. Õpetajad kui puhtad oskustöölised käiksid ühte sammu rätsepmeistrite, relvameistrite, teemeistrite ja teistega, vahest naastes siis juba ka algupärase, koolmeistri nime juurde.

Seda kõike tingimusel, et eeltoodud küsimustele leiduks vastuseid, aga see’p see on, et neid vastuseid lihtsalt pole. Kohe vaieldakse vastu: kuidas ei ole? Meil on teadus! Me kasutame teaduspõhiseid praktikaid! Mis sellesse puutub, siis mind on alati hämmastanud viis, kuidas kas siis tahtlikult või teadmatusest suletakse silmad tõsiasja ees, et kõigi oma vooruste juures ei anna teadus mingit konsensuslikku vastust küsimustele, kas, mida ja kuidas tuleks koolis teha. Kuni selleni, kui suur roll koolil üleüldse on.

Kui eeldada, et haridusasutused pakuvad teenust, mille kvaliteedi eest peaks vastutama selle osutaja, siis kas ei tee nõutuks juhtivate psühholoogide mõõtmised, mille kohaselt on õpilase elukäigus ülekaalukalt (50%) kõige määravam tema genotüüp[i], teiseks kodu ja vanemad, ning see pisku, mis järele jääb ‒ viiendik või arenenud riikides isegi alla 10% ‒ jääb kooli kanda[ii]. Kas juuksuri juurde minnakse nii, et kolmveerand lõikusest on ise kodus ära tehtud?

Kuidas pakkuda võimatut teenust?

Asjad ei lähe lihtsamaks, kui üritada mõista, missugune peaks olema see „produkt“, milliseks kool ja õpetajad „sisendi“ ehk õpilase oma teenust pakkudes vormivad. Üldistatult öeldes näib selleks „väljundiks“ olevat tark, hea ning – eriti viimasel ajal – rõõmus nooruk. Mitte ühegi atribuudi jaoks pole antud ühest mõõtskaalat. Kuidas siis veenduda, et teenus on kvaliteetne ning toode vastab nõudmistele? „Tarkusega“ nähakse ränka, ehk isegi üleliigset vaeva, et see kuidagi arvude keelde tõlkida, headust kui kasvatuse tulemit kvantitatiivselt mõõta on sedavõrd lootusetu, et keegi pole vist isegi üritanud, ja lõpuks, üha suurem rõhk asetatakse subjektiivsele heaolule, mille arvuline hindamine on võimalik, kuid samuti vastuvõtlik lõpmatu arvu tegurite mõjule.

Tarkusega pidavat olema enam-vähem. Ju võib siis selles aspektis hinnata teenust rahuldavaks. Kasvatus? Ei tea, pole tulemusi. Ja kvalitatiivsed hinnangud pakuvad teadusele vähe huvi. Rahulolu? Ei midagi kiiduväärset, kuigi see kehtib enamiku maade kohta. Siit on raske teha muud järeldust, kui et teenuse kvaliteet lonkab ja võib-olla lausa mõlemat jalga. Taga hullemaks, tundub, et mitte kusagilt ei ole leida ka neid, kellelt juurde õppida. Maailma kogemus räägib seda keelt, et tarkus ning rõõm istuvad kiige eri otstel: kui üks on üleval, potsatab teine alla ja vastupidi[iii]. Koguja raamatu sõnad „kes lisab teadmisi, see lisab valu” tunduvad enam kui asjakohased, ent valu nõuavad teenuse korras küll väga vähesed.

Kuidas pakkuda võimatut teenust? Sellist, kus teenindajast sõltub väike osa, kus ta kontrollib tulemust vaid osaliselt, kus põhilised kvaliteedinäitajad pole kas mõõdetavad või on pahatihti üksteist välistavad, kus puudub selgus mitte üksnes tulemuseni viiva tee, vaid ka nõutava tulemuse enda osas ja kus näiliselt tuleb võtta peaaegu kogu vastutus? Rääkimata veel moodsamatest nägemustest, kus lisaks kõigele on õpetaja inspireerija – mida, jällegi, on võimatu mõõta – ning loovuse arendaja, mille puhul selgub, et mitte ainult on selle õpetamise võimalikkus kaheldav, vaid nagu intelligentsusegi puhul, ei ole akadeemilistes ringkondades üksmeelt sellegi osas, mis asjad need üldse on[iv].

Parim, mida annab teha, on proovida luua teatud tingimused, mida võiks subjektiivselt rahuldavateks nimetada, ning seejärel paluda kõigevägevamat, et see osalejate peades ühel hetkel mingi kvalitatiivse muutuse esile kutsuks. Põhimõtteliselt on see ka kõik.

Selle kirjatöö mõte ei ole diskrediteerida teadlasi ega viriseda mingisuguse ülekohtu pärast, kuigi, juba nagu kuuleksin taamal lähenevaid hääli, mis sõitlevad mind kaeblemise ja vastutusest hoidumise pärast. Akadeemiline pedagoogika on loomulikult abiks nähtuste seletamisel ja juhtnööride jagamisel, ent kuivõrd on sel ennustusvõimsust? John Hattie võib ju olla kuhjanud oma valimitesse miljoneid õpilasi, kuid lõppeks iseloomustab iga graafiku korrelatsioonisirge mingit hüpoteetilist keskmist õpilast, keda tegelikkuses olemas pole, sellal kui reaalajas, klassiruumis, koolis, tunnis ei ole võimalik teada, kuspool seda sirget iga õpilane andmepunktina paikneks. Nii või teisiti saadakse tulemusi vastavalt sellele, mida mõõdetakse. Mõõtemääramatusest on aga juba piisavalt juttu olnud.

Motospordis panustavad rallitiimid palju raha selleks, et osta meteoroloogidelt parimat teenust, et nood ennustaksid järgmise paari päeva ilma nii täpselt kui võimalik. Eriti kaugemale, nagu teada, seda usaldusväärselt teha ei annagi. Mille alusel ja millal on õige hetk otsustada õppe- ja kasvatustöö „teenuse“ headuse üle, mis pole mõeldud realiseeruma mitte mõne päeva jooksul, vaid tervete aastakümnete vältel tulevikus – või on inimeste elukäigud tõesti vähem heitlikud kui ilm? Ehk on teenus sõnana pisut ülepakutud, samal ajal kui vastastikune usaldus ajab asja kenasti ära.

Tulles tagasi selle koolitaja juurde, kelle tööd ma tollal nurjunuks lugesin, pean tagantjärele tark olles tunnistama, et sellest oli vägagi kasu. See kogemus pani mind mõtlema asjade üle. Ja kui tahes madala numbri ma toonases tagasisideküsitluses sinna kirjutasin, on nüüdseks asjalood muutunud ja ma olen koolitajale omal moel vägagi tänulik.

[i] Aljas, R. (2016). Geeniekspert: eliitkoolile kulutamise asemel on mõistlikum raha lapse tuleviku tarbeks panka panna. Postimees, 21. juuni

[ii] Must, O. (2019). Mainekas kool ei ole tingimata parem kool. Postimees, 26. märts

[iii] Krull, E. (2020). Kui PISA-s parim, kas siis ka haridus parim? Postimees, 13. jaanuar.

[iv] http://www.drakadeemia.ee/airi-liimetsa-ettekanne-loovusest-ja-loovuse-opetamisest

Käesolev artikkel teeb ülesvõtte veel ühest võimalusest kodus iseseisvalt muusikat õppida – harjutuspassidest.

Kirjutan sellest, kuidas ma kaasasin välise motivatsiooni abil (harjutuspassid) laulupeoks valmistumise protsessi enam kui pooled väikese mõisakooli algklassiõpilastest ja kuidas nende õed-vennadki selle meetodi abil viisipidamises suure arenguhüppe tegid. Lähtusin seejuures arusaamast, et häid tulemusi ei taga ainult soodsad geneetilised eeldused, vaid väga suurel määral ka motiveeritus ja järjekindel harjutamine.

Anekdoot

On kindlaks tehtud, et vaatlusalune maja on tühi. Mõne aja pärast siseneb sellesse üks inimene. Veidi aja pärast tuleb majast välja kolm inimest. Bioloog ütleb, et toimus paljunemine, füüsik on kindel, et kuskil esineb mõõteviga. Matemaatik ütleb, et viga ei ole kuskil, sest mõne aja pärast, kui majja siseneb veel kaks inimest, on maja taas kord tühi.

Kui mõelda terve talupojamõistusega, siis majast, kuhu on sisenenud üks inimene, ei saa ju väljuda kolm inimest. Või mingitel tingimuste siiski saab? Tulen selle penroseliku anekdoodi juurde tagasi artikli lõpuosas.

30 korda kuulamise meetod

Kui lugeja mõtleb oma tutvusringkonnale või muusikaajalugu kujundanud persoonidele läbi sajandite, võib ta leida väga palju näiteid selle kohta, et nii mõnigi kord on just pere noorimad lapsed oma muusikaoskuste ja -saavutuste poolest silmapaistvamad kui vanemad õed-vennad. Suursugusemad näited ulatuvad Johann Sebastian Bachist Celine Dionini. Ja lause „Bach ist die Ende!“ markeerib tõdemust, et Johann Sebastian Bachi muusikaline looming on sisuliselt tema eelkäijate ja kaasaegsete loomingu kontsentraat. Pere viimase lapsena sai Bach väga palju õppida ka oma lähisugulaste kogemustest. Kuidas on see võimalik, et õdede ja vendade muusikalistest ponnistustest ja harjutamisest saab kasu hoopis see, kes seda kõike pealt kuulab?

Rakendasin kuulamise metoodikat oma koolis laulupeoks valmistudes, meisterdades oma 44 mudilasele muusika kuulamise passid. Mulle endale tähendas see üle 50 tunni lisatööd, kuid tulemus oli suurepärane – meie kooli mudilaskoor sai laulupeol käia. Minu jaoks oli aga veelgi olulisem asjaolu, et nende laste muusikaoskus ‒ alates rütmi- ja tempotunnetusest ning lõpetades viisipidamisega ‒ arenes ennenägematu kiirusega. Rohkem kui pool algklassiõpilastest oli suuteline selgeks õppima valikkoori mitmehäälsed laulud. Koori jaoks, kellega olin eelnevalt laulnud vaid ühehäälseid väikese hääleulatusega laulukesi, oli areng märgatav.

Kuid laulupeoprotsess ei piirdu ainult nende lastega, kes nädalast nädalasse kooriproovis käivad. Mudilased said ülesande harjutada laule ka kodus, motivaatoriks harjutuspassid, ja lisaks koorilauljatele puudutas see ka laulupeolaulikute pereliikmeid.

Harjutuspassid

Harjutuspassid on väikesed raamatud, koostatud lamineeritud paberitükkidest, kus igal lehel on kirjas üks laul, selle autorid, dirigent ja, mis kõige olulisem – tabel, kuhu saab kleepida kleepsu siis, kui laulja on oma partii kodus läbi kuulanud. Kui laps on kuulanud ühte laulu kolmkümmend korda, saab ta õpetajale kleepsude tabelit ette näidates suurema kleepsu/templi. Mõistagi käib mäng aususe peale. Lehe teisel poolel on luukambritabel, millesse õpetaja kleebib kleepsu siis, kui laps on õpetajale oma partii kenasti ette laulnud. Partii ja sõnade omandamise taset võib diferentseerida, kasutades markeritena eri värve kleepse.

Endale tegin suure tabeli, kuhu märkisin iga laulja esitatud laulu juurde eri värvi kleepsu – nii tekkis hea ja kompaktne ülevaade sellest, kes on mõne laulu kehvemini omandanud. Selle info põhjal oli hea koridori peal vahetundide ajal mõni laps klassi kutsuda, et temaga laulu keerulisemaid kohti eraldi harjutada. Ideaalsel juhul võiks nõrgemate õpilastega arvestada juba muusikatundides ja harjutada seal lihtsamaid viisikäike, et nende juurest siis laulupeolaulu keerukamate viiside juurde edasi minna.

Eelnev selgitus, ilmselt tüütu/keeruline jälgida, annab aimu sellest, kui mahukas töö on ühe koolikoori laulupeoks ette valmistamine. Juba ainuüksi harjutuspasside koostamine (igal lapsel individuaalne pass, kus on ka tema pilt, nimi jms) nõudis palju energiat ja lisatööd, rääkimata ükshaaval salvestatud häälerühma- ja klaveripartiidest, individuaalsetest luukambritest jms. Paraku on sedasorti töö väga vajalik, kui koosõppe hüvesid pole võimalik nautida.

Laulude ja pillisaadete salvestused, videod jms, mida lapsed saavad laulude äraõppimiseks kasutada, on ilmselt üks mõistlikumaid lahendusi, kuna kaasab iga õpilase mingilgi määral muusikalisse tegevusse. Internetist võib ju otsida ka juba valmis põnevaid kliki-ja-kuula-stiilis programme ja veebilehti, ent kui kuulaja ei pea neid kuulates midagi selgeks õppima, siis on kahtlane, kas tema muusikalised oskused sellest arenevad. Kui õpetaja loob ise heli- ja videofailide abil muusikalise keskkonna, mille õpilased peavad selgeks õppima, siis on nende areng märkimisväärne. Õpetajale on õppematerjalide valmistamine muidugi energiamahukas, aga samas ei tee ta seda tööd ju päris ilma palgata.

Silmanähtav muusikaline areng

Suurim rõõm harjutuspasside abil laulupeoprotsessi vedades on olnud mulle võimalus jälgida, kuidas iga laulja individuaalselt muusikaliselt areneb. Näidikuid on loendamatul hulgal – esikohal viisipidamisoskuse ja rütmitunde arenemine, aga ka meetrumitaju, harmooniline kuulmine, hingamine, häälehoid, tämber, lisaks pehmemad väärtused: üksteisega arvestamine, terviklik rüht ja kehahoid, empaatiavõime, kodu ja isamaa väärtustamine jne.

Loetelu, mis selliselt lugedes võib tunduda steriilse konkordantsi või aher-paberliku nomenklatuurina, on minu enda jaoks midagi väga olulist ja väärtuslikku. Laps, kes varem laulda ei osanud, saab kogemuse, et järjekindla harjutamise korral on võimalik õppida isegi viisi pidama, ehkki varem tundus see täiesti võimatu. Õpetajana aga sain teada, et heauskse tahte ja järjepideva töö tulemusena on võimalik saavutada kogu klassiga väga palju. Nendest optimistlikest hoiakutest on palju rohkem kasu kui mistahes õppekavamuudatusest või kuitahes hästi läbi mõeldud hariduslikust propagandast. Ei ole vahet, kas laps on viieline või kolmeline – meie riigile ja rahvale on kõige rohkem kasu nendest inimestest, kes teavad oma kogemuse põhjal, et töötegemise/harjutamise tagajärjel toimub suuri ja sisulisi muutusi.

Selgus ka see, et laulupeoprotsess pole vaid nende lauljate päralt, kes pika harjutamise tulemusena laulupeol oma kodukohta esindavad. Isiklikust ametialasest huvist olen iga õppeaasta lõpus hinnanud tasemetöö vormis kõikide algklassiõpilaste viisipidamise, rütmitunde ja noodilugemise oskuse arengut. Järjepidevuse imeväest olen olnud igal aastal vaimustunud, sest minu arvates pole teist sellist õppeainet, mis kinnitaks nii jõuliselt õppimise kõige laiemalt tuntud definitsiooni – õppimine on harjutamine, mille tagajärjel toimuvad muutused käitumises.

Aga möödunud aasta tulemused on midagi hoopis muud. Iseseisvate viisipidajate arv mitmekordistus ja põnev oli jälgida, kuidas arenesid ka laulupeol esinenud laste õdede ja vendade muusikalised oskused. Lauljad kuulasid ja laulsid oma kodudes pidevalt ühtesid ja neidsamu meloodiaid kaasa, kuni ka nende lähedasedki omandasid meloodilise mõtlemise.

Olen seda meelt, et üks hea pedagoogiline teooria, meetod või nipp toimib kui maja artikli alguses kirjeldatud anekdoodis – sisenejaid on vähem kui hiljem väljunud inimesi. Saadad ühe lapse kooriproovi, aga muusikalised oskused arenevad ka tema õdedel-vendadel. Tark ju õpib teiste kogemustest!

Kõrgem kunstikool Pallas korraldab lõputööde kaitsmise ja uute üliõpilaste vastuvõtu planeeritud ajal.

„Juba eriolukorra esimesel päeval ‒ muide, see oli 13 ja reede ‒ otsustasime, et jätkame oma tegevust varem kinnitatud akadeemilise kalendri kohaselt ja midagi edasi ei lükka,“ ütles Pallase rektor Vallo Nuust. Kriisi esimesel päeval kokku kutsutud Pallase erakorraline rektoraat otsustas, et kõrgkooli lõpetamise või vastuvõtu edasilükkamine ei ole mõistlik, kuna keegi ei tea, kui kaua eriolukord kestab.

„Viivitused võivad takistada soovijatel kandideerida magistriõppesse Eestis või välismaal,“ kinnitas Pallase õppeprorektor Kristina Tamm. Neid, kes tahavad oma haridusteed jätkata, on lõpetajate hulgas olnud kuni kolmandik.

Pallas suutis juba esimese nädala jooksul paika panna kursi, kuidas harjumatus olukorras õppetööd läbi viia.

„Suur tänu kokkuhoidmise, loovate lahenduste ja positiivsuse eest,“ kirjutas rektor Nuust esimest nädalat kokku võtvas infokirjas. „Tundub, et oleme pealesunnitud olukorraga suutnud üsna hästi kohaneda. See ON vajalik, sest taoline töövorm jääb meie pärisosaks veel mõneks ajaks.“

Õppeprorektor Tamme sõnum üliõpilastele pärast kahte distantsõppe nädalat oli ühene: hindamised, kaitsmised ja suvevaheaeg tulevad hoolimata kõigest õigel ajal. Mõtleme kindlasti selle peale, kuidas hoida lõputöö kaitsmist ja kõrgkooli lõpetamist ka eriolukorras erilise ja piduliku sündmusena.

Desertööre pole

Praktiliste kunsti-, disaini- ja restaureerimisainete distantsilt õpetamine on olnud Pallase õppejõududele suur väljakutse, samas on reageeritud väga kiiresti. Kasutusele on võetud kaugtöö keskkondi ja sündinud ideid, mida saab edasi arendada ka olukorra normaliseerudes.

Näiteks andis maastikufoto kursust juhendav Peeter Laurits zonevs.eu kaudu teada: „Osavõtt ja innukus on täiesti ok. F17 osaleb in corpore, desertööre ei ole, viilijaid ei ole. Esimesed kavandid juba kukuvad. Juhendan Kütiorust, Skype’ist kolisime üsna kohe Zoomi, need ei ole üldse võrreldavad platvormid. Ideekorje käib praegu Fleepis, järgmisel nädalal hakkame kolima ilmselt Trellosse, vaatame ka Notioni ja Threadsi võimalusi.“

Praeguseks on Pallase õppetöö korraldatud nii, et kõik kevadsemestri õppeained viiakse lõpuni, arvestades, et sügissemestril võib erialamooduli ja valikmooduli ainete läbiviimisel olla suurem kaal praktiliste oskuste omandamisel. Õppekava vaadeldakse tervikuna, vajadusel ollakse paindlikud ja ükski oskus õppeaja jooksul omandamata ei tohiks jääda Lõputööde tegemine jätkub ajakava järgi ning kaitsmised toimuvad vastavalt olukorrale, kas tavapäraselt või internetikeskkonnas.

Pallase skulptuuriosakonna juhataja professor Anne Rudanovski võttis kaugtöö teise nädala kokku nii: „Olukorra totaalsus on kohale jõudmas, samuti sellega seotud muudatused. Eelmise nädala aktiivne pealelend on asendumas süvenemisega töösse eriolukorras.“

Pallasesse saab riigieksamiteta 

Pallase vastuvõttu riigieksamite võimalik edasilükkamine ei mõjuta, kuna riigieksamite nõudest sisseastumisel loobus kõrgkool juba kümme aastat tagasi.

Pallas võtab uusi üliõpilasi vastu sisseastumiskatsete tulemuste põhjal ja nõutav on keskharidus. Pallasesse pürgijad sooritavad erialaeksami, mis sisaldab mitmesuguseid ülesandeid ning meedia- ja reklaamidisaini õppekavale kandideerimisel ka portfooliot. Samuti on vaja teha motivatsioonieksam, mille käigus hinnatakse kandidaadi eeldusi valitud õppekaval õppimiseks, eneseanalüüsioskust, loovust ja silmaringi.

„Sel aastal rakendame vajadusel tingimuslikku vastuvõttu. Sisseastumiskatsetele saavad tulla ka need noored, kel on vastuvõtuperioodiks keskharidus veel formaalselt lõpetamata,“ kinnitas õppeprorektor Kristina Tamm. „Oluline on, et kandidaatide keskhariduse omandamist tõendavad andmed on jõudnud infosüsteemi SAIS uue õppeaasta alguseks.“

Järgmisel aastal jätkab Pallas uue arengukavaga ning plaanis oli alustada uut perioodi teema-aastaga „Julgus“.

„Näib, et veel kavandamisel olev arengukava algas olude sunnil enne tähtaega ja julguseaasta juba käib,“ ütles rektor Nuust. „Praegu on aeg, kus tuleb julgeda teha kiireid otsuseid.“

Pallas on võtnud eesmärgiks läbida eriolukorra aeg parimal võimalikul viisil – võttes sellest kaasa ideid edaspidiseks ning mitte midagi tegemata jättes teha teistmoodi.

Eriolukord võib isegi pakkuda teemasid, millega kunstitudengid nüüd tegelda saavad. „Dokumentalistikaalgavale kursusele on praegune olukord kätte mänginud pingestatud ja huvitava püstituse – kuidas pandeemilist keskkonda visualiseerida,“ kommenteeris Pallase fotograafia osakonna juhataja professor Peeter Linnap. „Mis on selles visuaalne ja mis jääb nähtamatuks? Mis muutub käitumises ja psüühikas, kui muutused sotsiokultuurilises keskkonnas on sedavõrd suured?“

Pallasesse astumise avaldusi infosüsteemis SAIS saab hakata esitama juunis.

Lasnamäe Pae gümnaasiumi tunnustati hiljuti aasta soome keele koolina ning õpetaja Anna Petersoni tõsteti Eesti soome keele õpetajate seast esile aasta uue tulija tiitliga.

Lasnamäe Pae gümnaasium on vene õppekeelega kool, kus soome keelt õpetatakse eesti ja inglise keele järel C-keelena. Õppima hakatakse soome keelt 10. klassis ning õpitakse seda gümnaasiumi lõpuni. Kuid see pole kohustuslik õppeaine, gümnasistid võivad valida C-keeleks kas soome või saksa keele. 137 gümnaasiumiõpilasest veidi rohkem kui pooled õpivad soome keelt.

Soome keele õppimine algas koolis tänu endise soome keele õpetaja Viktoria Alekseeva entusiasmile. Tema pöördus direktori poole sooviga õpetada gümnaasiumis soome keelt. Direktor toetas algatust ja nii õpetatakse alates aastast 2015 Pae gümnaasiumis soome keelt. Enne seda oli saksa keel koolis ainus C-keel.

Motiveeritud õpilased

Anna Peterson on Pae gümnaasiumis õpetanud põhjanaabrite keelt kolm aastat. Selle kõrval õpetab ta soome keelt täiskasvanutele keelekursustel keeltekoolides. „Õnneks on mul päris palju motiveeritud õpilasi, kes saavad aru, kui tähtis on osata tänapäeval Eestis soome keelt,“ ütles ta. Mõned täiskasvanud õpilased vajavad selle keele oskust oma töökohal.

„Püüan selgitada keele omapära võimalikult selgel viisil, võimaldan rääkida juba algajatel, kasutan veebivõimalusi sõnade harjutamiseks ja õppimiseks,“ kirjeldas ta oma tööd.

Tunnustuse väljakuulutamisel lausus Soome Instituudi juhataja Anu Heinonen, et Pae gümnaasium on viimastel aastatel aktiivselt soome keele õpet soodustanud ning selle õppijate arv ulatub praegu 72-ni.

Kool on innukalt osalenud rahvusvahelistes projektides ning tänu sellele on õpilastel olnud võimalus tutvuda Soome kooli õpilastega ja praktiseerida aktiivselt soome keelt. Anna Peterson rääkis, et juba teist aastat võtavad tema õpilased Tallinnas vastu Soome kooli eakaaslasi ning külastavad soome noori Seinäjoel, kus asub nende sõpruskool. „Õpilasvahetuse ajal käivad meie õpilased Soome koolis tundides ning on kogu aeg oma vastuvõtjatega koos,“ rääkis õpetaja.

Traditsiooniks on kujunenud, et iga õppeaasta lõpus korraldab Pae gümnaasium oma soome keele õpilastele reisi Helsingisse. Külastatakse muuseume, tutvutakse vaatamisväärsuste, soome kultuuri ja ühiskonnaga. Eelmisel aastal käidi ka Helsingi ülikoolis, kus õpilased said infot kõrgkooli sisseastumise kohta.

„Olen kindel, et osalemine rahvusvahelistes projektides ning keele aktiivne kasutamine koos nendega, kellele see on emakeel, motiveerib õpilasi,“ sõnas Peterson. „Nad teavad, miks seda keelt õpivad, ning saavad oma teadmisi keelekeskkonnas hinnata.”

Oma õpetamise meetodite kohta ütles Peterson, et tema arvates on keele õpetamisel kõige olulisem anda õpilastele võimalus väljendada oma mõtteid õpetatavas keeles nii suuliselt kui ka kirjalikult. Tema tundides teevad õpilased tihti dialooge, vaidlevad, räägivad mitmesugustel teemadel ning seejärel kirjutavad samadel teemadel. Nii jäävad uued sõnad ja keelekonstruktsioonid kergesti meelde. „Püüan mitmekesistada õppeprotsessi veebivõimaluste abil,“ rääkis Peterson.

Edasijõudnutega vaadatakse Soome uudiseid ja arutletakse nende üle. Algajatega kuulatakse palju soome tänapäeva muusikat, lauldakse ja isegi tantsitakse. Ka mitmesuguste keskkondade, nagu Kahooti ja Quizzleti kasutamine teeb tunnis keeleõppimise huvitavaks.

Lasnamäe Pae gümnaasium on osalenud Agricola keeleolümpiaadil alates aastast 2016. Selleks ajaks oli koolis soome keelt õpitud poolteist aastat. Igal aastal osaleb neilt Agricola olümpiaadil 5‒6 õpilast, mis on maksimaalne lubatud osavõtjate arv ühest koolist.

Traditsiooniline Aleksis Kivi päev

Soome keelt õpetavatel Eesti koolidel on saanud traditsiooniks tähistada Aleksis Kivi päeva. Seda korraldab igal aastal kirjaniku sünnipäeva paiku oktoobris ise kool. Tänavu toimub see 20. korda. 2019. aastal oli Pae gümnaasiumil au sel puhul vastu võtta soome keele õpilasi ja õpetajaid üle Eesti. Traditsiooniliselt teeb võõrustav kool Aleksis Kivi päeval väikese eeskava ning korraldab mõned Soome, soomlaste või soome kirjandusega seotud töötoad.

Nagu varasematel aastatel teistes koolides nii oli ka Pae gümnaasiumis kontsert ning mitu töötuba, kus osalejatel oli võimalus mängida lauamänge, Kahoot-mängu, tantsida soome rahvatantsu, joonistada soome kuulsate laulude saatel, küpsetada kooke ja saada uusi teadmisi soome kultuurist ning ühiskonnast.

Selleks päevaks valmistuti Petersoni sõnul innuga, otsiti värskeid ja huvitavaid ideid töötubade ja kogu peo jaoks. „Tahtsime ka tutvustada teiste koolide õpetajatele ja õpilastele meie kooli eripära ning anda meie andekatele õpilastele võimalust esineda ja näidata oma oskusi,“ rääkis Peterson.

Praegu, kus õpilased on juba hakanud kohanema distantsõppega, kulgeb õppetöö Anna Petersoni sõnul aktiivselt ja huvitavalt. Tema annab online-õppetunde, kus selgitab õpilastele uusi teemasid ning koos harjutatakse keele kasutamist. Osa õppematerjalist on iseseisvaks õppetööks.

„Olen õpilastega ühenduses ning neil on alati võimalus esitada küsimusi,“ ütles Peterson. Tema arvates võib distantsõpe olla sama tõhus kui tavaline klassiruumis õppimine või isegi tõhusam, kui õpetaja teab, kuidas protsessi õigesti korraldada, ja kasutab mitmesuguseid digivõimalusi ning oma leidlikkust. Anna Petersoni arvates on praegu õpetajatel hea võimalus arendada oma digioskusi, mida hiljem kasutada ka tavalistes klassitundides.

Aasta soome keele õpetaja, uue tulija ja aasta soome keele kooli valimist korraldab Soome Instituut koostöös Soome suursaatkonna, Eesti soome keele õpetajate seltsi ja Soome-Eesti kaubanduskojaga.

Eestis on sel õppeaastal 35 üldhariduskooli ja kaheksa kutseõppeasutust, kus soome keelt õpetatakse. Seda õpetatakse ka kõrg- ja keeltekoolides. Üldhariduskoolides on soome keele õpetajaid umbes 40.

Anna Peterson:
Eesti vajab soome keele oskajaid

Eesti soome keele õpetajate seast aasta uueks tulijaks valitud Anna Peterson tutvustas ennast alljärgnevalt.

Mul on alati olnud lihtne keeli õppida. Kui oli aeg valida, kuhu minna ja mida õppida pärast gümnaasiumi, siis otsustasin, et tahan õppida mingit uut keelt inglise ja eesti keelele lisaks. Tuli meelde soome keel, mis ei ole Eesti elanike seas kuigi populaarne, aga selle oskus on väga kasulik, kuna Soome on meie naabermaa.

Sain bakalaureusekraadi Tallinna ülikoolis soome filoloogia erialal ning otsustasin, et tahan arendada oma soome keele oskust ja kultuuri tundmist. Astusin Helsingi ülikooli magistrantuuri, kus õppisin veel kaks aastat. Ma ei ole õppinud õpetajaks, vaid olen soome filoloog. Plaanis on aga saada pedagoogiline kõrgharidus.

Õpetaja on tunnustust väärt

Lasnamäe Pae gümnaasiumi direktor Izabella Riitsaar:

Anna Peterson on seda tunnustus igati väärt. Ta on noor, kena, andekas ja töötahteline. Ta oskab õpilasi kaasata ja innustada. Ta tegeleb väga palju õpilaste arendamise ja keeleõppe propageerimisega. Ta ei tee seda formaalselt, vaid on hingega asja juures.

Anna Peterson kirjutab projekte, käib õpilastega Soomes, kus meil on sõpruskoolid, suviti ja õppeaasta sees ning lõpus. Meil on väga tihe tegevus mitte ainult soome keele tundides, vaid ka väljaspool tunde ja see aitab kaasa õppijate heade tulemuste saavutamisele. Meie õpilased on igal aastal soome keele olümpiaadil jõudnud esikohtadele.

Vene koolidele oleks praegusel distantsõppe perioodil suureks toeks keeleõppeprogramm „Keeleklikk“, mida saab kasutada nii laua- ja tahvelarvutis ning ka nutitelefonis.

Programmi valmimise ajal konsultandina töötanud Kristi Tamm väidab kaheksa aasta jooksul saadud kogemuste põhjal, et „Keelekliki“ läbi teinud inimene võib minna vabalt riiklikule A1- või A2-tasemeeksamile. Õppijale trükib programm välja ka tunnistuse, millel on näidatud, kui suure osa ta „Keelekliki“ materjalist läbi tegi. Koole huvitab see tunnistus ilmselt rohkemgi.

„Keelekliki“ programmi hakati tegema 2010. aastal Leelo Kingisepa ja Marju Ilvese eestvedamisel. Kristi Tamm, kes oli juba aastaid Narvas, Tapal ja Sillamäel täiskasvanutele eesti keelt õpetanud, aitas neil hinnata uue programmi ülesannete jõukohasust n-ö keskmisele venelasele.

Kristi Tamm on sündinud Ida-Virumaal Mäetagusel. Talle on vene kodukeelega inimesed lapsepõlvest tuttavad ja teda kurvastab väga, et paljud tema tollastest tuttavatest pole senini eesti keelt korralikult selgeks saanud. Varem oli see veel kuidagi mõistetav, sest eesti keele õppimise materjalid olid tollal puised ja raskepärased. Nüüd on probleem pigem selles, et huvitavat ja mängulist „Keeleklikki“ ei ole osatud üles leida. Õpilasel oleks „Keelekliki“ abil täiesti võimalik kodus iseseisvalt eesti keelt õppida, ja miks ei võiks ta teha seda koos oma vanematega.

Õpetaja Tamm toob välja, et iga uut teemat alustatakse „Keeleklikis“ väikese multifilmiga ja see peaks vene koolilastele väga meeldima. Algul on eestikeelsel multifilmil vene- (või ingliskeelsed) subtiitrid all, kuid pärastpoole kuuleb õppija ainult eestikeelset juttu, kuid ta saab subtiitrid uuesti sisse lülitada. Programmi ekraanil on palju pilte ja kui õppija nendel klõpsab, kuuleb ta, kuidas on pildil kujutatud asi eesti keeles. Õppijal tekib tunne, et ta justkui räägib arvutiga, ütleb Kristi Tamm, sest programmis saab arvutiga ka vestelda. Lisaks saab „Keeleklikis“ teha valikvastustega harjutusi ja seal on muudki keele kiireks omandamises vajalikku. Programmi kõige suurem pluss on aga see, et õppija kuuleb „Keeleklikist“ õppides kogu aeg ilusat ja korrektset eesti keelt.

Grammatikat selgitatakse seal lihtsalt, ütleb Kristi Tamm, mingit käänete rägastikku pole, selle asemel tehakse õppijale selgeks, et kindlalt omandada tuleb ainult kolme esimest käänet, kõik ülejäänud tulevad iseenesest, nagu tuleb väikestel lastel keeleoskus lihtsalt oma vanemate kõnet kuulates. Kristi Tamm on õpetanud venelastele eesti keelt aastakümneid ja tema hinnangul on „Keeleklikk“ just selline õppematerjal, mille järgi saab õppida ka päris iseseisvalt. Isegi esimese klassi laps saaks selle materjaliga hakkama, vähemalt esimeste peatükkide ulatuses, kinnitab õpetaja Tamm.

Õpetaja on hiirekliki kaugusel

„Keeleklikk“ sai valmis 2012. aasta 14. märtsil, emakeelepäeval, ja siis läksid esimesed kuus peatükki internetti üles. Üldse on peatükke 16. Iga peatüki juures on aga ka klahv „Suhtle õpetajaga“. Selle kaudu saavad õpilased saata õpitava teema kohta e-kirju Kristi Tammele, sest tema see õpetaja ongi, kes „Keeleklikis“ õppijaid vajadusel aitab. Rohkem online-õpetajaid „Keeleklikil“ praegu ei ole, ühest on piisanud.

Kristi Tamm: „Ma saan kogu aeg „Keeleklikis“ õppijatelt kirju iga teema kohta. Vastan neile enamasti kohe. Mul on lubatud vastata ka kolme päeva jooksul, kuid siis kuhjuks kirju nii palju, et ei jõuaks neid enam läbi töötada. 

Kirjade arv on viimase poole aasta jooksul kasvanud. Kui varem sain õppijatelt kümne e-kirja ringis päevas, siis nüüd tuleb neid juba 20 ja rohkem, ühel päeval tuli koguni 62. Huviliste arvu kasvu põhjus on ilmselt see, et pool aastat tagasi muutusid „Keelekliki“ materjalid kättesaadavaks ka tahvelarvutis ja nutitelefonis. Inimesed on öelnud, et tihti õpivad nad eesti keelt rongis või bussi oodates ja seal sõites nutitelefonist.

Kui olen märganud, et mõni keeleõppija teeb korduvalt ühte ja sama keeleviga, siis olen saatnud selle teema kohta täiendavaid õppematerjale, et tal oleks õpitavast teemast kergem aru saada. Mul on tüüpiliste keelevigade kohta selgitavad materjalid olemas. Kui kellelgi on mingi keeleviga pikalt korduma jäänud, võtan vastava teema materjale, kirjutan sinna selle konkreetse õppija jaoks midagi vajalikku juurde ja saadan teele. Igaühele ma läbinisti individuaalselt kirja ei saada.“

Õppijaid on üle maailma

Kristi Tamm saab eesti keele õppijatelt e-kirju ööpäev ringi ja üle kogu maailma. „Keelekliki“ keskkonnas õpitakse eesti keelt Uus-Meremaalt Norrani, Ameerikast Jaapanini. Eestis kohapeal kasutavad inglise keele baasil „Keeleklikki“ siin õppivad välisüliõpilased, kellelt elementaarset eesti keele oskust nõutakse. Aktiivsemate eesti keele õppijatega on ta ka Skype’i teel vestelnud ja nendega eesti keelt harjutanud. 2012. aastast praeguseni on Skype’i kaudu õpetaja Tammega tihedalt suhelnud umbes 20 inimest, osaga neist on ta isiklikult kohtunud. Itaalias Lõuna-Tiroolis elav Thomas on alates 2015. aastast õppinud „Keeleklikis”, lisaks Skype’i teel. Igal suvel külastab ta oma sõpru Eestis ning ka oma keeleõpetajat Kristi Tamme. Praeguseks tunneb ta juba nii Ida-Virumaad kui ka muud Eestit.

„Keeleklikk“ ja vene noored

Vene noortest kasutavad „Keeleklikki“ peamiselt Eesti ülikoolide vene kodukeelega tudengid, kuid ka Venemaal elavad inimesed. Üks Moskva noormees räägib juba vabalt inglise, prantsuse, saksa ja itaalia keelt ning praegu õpib hispaania keelt. Selle kõige kõrvalt räägib ta väga ilusat eesti keelt. Ta käis eelmisel sügisel Tallinnas sõpradel külas ja külastas siis oma online-õpetajat Kristi Tamme. Noormees Sergei töötab eralennufirmas stjuuardina ja see on üks põhjus, miks ta nii palju keeli oskab. Tema oli ka üks esimesi, kellega õpetaja Tamm Skype’i teel eesti keelt harjutama hakkas. 

Skype’i vahendusel on õpetaja Tamm harjutanud eesti keelt ka ühe Ukraina ärimehega, kes õppis eesti keelt sellepärast, et tal on Eestis oma firma. Tema on teinud Innoves eesti keele riikliku B1-tasemeeksami. Temaga on Kristi Tamm samuti silmast silma kohtunud.

Neljandaks „Keelekliki“ piltlikuks õppijanäiteks võib tuua eelmisel sügisel Peterburist Narva kolledžisse õppima tulnud noormehe Nikita. Narva kolledžis õpivad Venemaalt tulnud tudengid terve esimese õppeaasta ainult eesti keelt. Kolm kuud pärast Peterburi noormehe Narva saabumist sai Kristi Tamm temaga Sillamäel kokku. Nad tegid terviserajal kahekesi kolmetunnise ringi ja kogu see aeg rääkis Nikita ilusat, ilma vigade ja isegi aktsendita eesti keelt. Hiljuti teatas noormees, et sai riiklikul B2-eksamil 81 punkti. Kristi Tamm märgib, et võõrkeele õppimine nõuab alati motivatsiooni ja tahtejõudu ning mõnel eesti keele õppijal jagub seda tõesti palju, aga keeleannet muidugi ka.

Kristi Tamm: „Olen väga rõõmus, et saan olla „Keelekliki“ virtuaalne õpetaja. Mulle on see ka missiooni küsimus. Olen suhtunud Ida-Virumaal elavatesse venelastesse lapsepõlvest saadik hästi, sest olen nende hulgas üles kasvanud. Kui lõpetasin Tartus pedagoogilise kooli, siis palusin ennast ise Narva algklassiõpetajaks suunata. Narvas hakkasin ka täiskasvanutele eesti keelt õpetama. Lisaks oli Narva mu Mäetagusel asuvale isakodule suhteliselt lähedal. Pärast Narvat õpetasin eesti keelt ka Tapal, kus olin lisaks Tootsi klassi õpetaja. Paar aastat töötasin Sinimäe põhikoolis eesti keele kümblusõpetajana. Nüüd elan Sillamäel ja töötan kodus ‒ minu põhitöö on „Keelekliki“ kirjadele vastamine. Vaatan aknast merd ja kommenteerin üle maailma minuni jõudvaid e-õppe kirju. Olen väga rahul, et saan teha tööd, mis mulle meeldib ja mida pean ka väga vajalikuks.“

Vabatahtlikud keelelaagrid vene lastele

1996. aastast kuni aastani 2005 korraldasid Kristi Tamm ja tema abikaasa Aivar Mägi oma kodutalus Piilul Tapa lähedal igal suvel eesti keele laagreid. Selles laagris oli alati neli eesti ja kaheksa vene kodukeelega last. Nii said vene lapsed endale eesti keelt oskavad vestluspartnerid. Kokku oli laagris õpilasi 12 ‒ täpselt üks mikrobussitäis. Laagriliste vanus oli 9‒14 aastat. Kuna Kristi Tamme kodumaja oli väike, ööbisid laagrilised väikestes kämpingu tüüpi majakestes maja hoovis. Lastele meeldisid need väga. Kuna nad said iga päev kolm korda maitsvat toitu, ütlesid nad, et neil on maal vanaema ja vanaisa juures olemise tunne. Õpetaja Tamme juures taheti eesti keelt õppida nii väga, et ta korraldas keelelaagrit tervelt kümme suve järjest.

Tema süda valutab siiski sellepärast, et venelastele, sealhulgas vene koolilastele saaks eesti keele õpetamiseks kasutada kohalikke eestlasi palju rohkem. Ka „Keeleklikki“ võiksid venelased koos oma lastega rohkem kasutada. „Keeleklikk” on tasuta kasutamiseks juba kaheksa aastat olemas. Selle aja jooksul oleks olnud kõigil eesti keelt mitteoskavatel inimestel võimalus riigikeel selgeks õppida, arvab Kristi Tamm.

Keeleõppe programm „Keeleklikk“ on valminud Euroopa sotsiaalfondi ja HTM-i toetusel .

Tallinna Männikäbi lasteaia liikumisõpetaja Ann-Christine Allik on teinud lastele koos oma viieaastase tütrega kuus liikumisvideot ning pannud need Facebooki ja You Tube’i üles. Esimesena valminud toolitrenni on praeguseks vaadatud 39 000 korda!

Ann-Christine Allik ütleb, et kuna enamikus lasteaedades on avatud praegu vaid valverühmad ja liikumistegevusi ei toimu, soovis ta perede ja õpetajate elu lihtsamaks teha. „Kuna mul endal on kodus keskmisest elavaloomulisem laps ning ma näen, kui keeruline on tema kõrvalt tööd teha ja millelegi keskenduda, otsustasingi need liikumisvideod teha, et pakkuda lastele vähemalt pooleks tunniks toredat tegevust.“ 

Kuus videot: toolitrenn, pallitrenn, liikumistrenn „Jookse, hüppa, lõbutse!“, trenn pabertaldrikutega, trenn ajalehtedega ning vanema ja lapse jõutreening valmisid märtsi viimase ja aprilli esimese nädala jooksul. Kõik kuus on Facebookis ja YouTube’is üleval ning neid on korduvalt vaadatud. Ann-Christine räägib, et toolitrenni videot, mille ta pani üles esimesena, on praeguseks Facebookis vaadatud tervelt 39 000 korda. Ajalehetrenni vaadati ainuüksi esimese päeva jooksul 9000 korda. „Minuga on palju ühendust võetud ja küsitud luba neid videoid kasutada ja jagada. Mul ei ole selle vastu midagi, need ongi ju selleks tehtud. Olen saanud juba ka hästi palju tagasisidet, et lapsed on koos vanemate ja vanavanematega nende järgi treeninud ning et need meeldivad mitte ainult väikestele, vaid ka suurtele.“

Kuidas liikumisvideod valmisid?

Liikumisõpetaja usub, et kuna paljud vanemad töötavad praegu kodus, manitsevad nad lapsi pidevalt: ära jookse, ära hüppa, lase mul rahus tööd teha! Selle asemel aga võib vaiba kokku rullida, video käima panna ja lasta lapsel liikuda. „Olen need videod üles ehitanud samamoodi nagu ma lasteaiaski liikumistegevusi teen. Üks video kestab 20‒25 minutit,“ selgitab Ann-Christine Allik. „Püüdsin leida nii ajaliselt kui ka raskusastmelt vahepealse variandi, et kolmeaastane jaksaks harjutused lõpuni teha ja need ei oleks tema jaoks liiga rasked, samas ka kuue-seitsmene saaks mõnusa koormuse. Igas trennis on kiirem osa, et laps saab end korraks higiseks ajada, on jõuharjutusi, kus õpime mingeid elemente ja harjutame mõisteid: „ette“, „taha“, „üles“, „kõrvale“, „ringi“ jne. Palju tähelepanu pööran ka kehahoiakule. Sellised ülesanded nagu kael pikaks, õlad taha, naba sisse, hüppame varvaste peal, mitte kandadel – aitavad kujundada head rühti. Alguses mõtlesin teha trennivideod üksinda, aga pärast otsustasin siiski kaasata viieaastase tütre Gretchen-Marii, kelle jaoks see on olnud uus ja tore kogemus.“

Kõik liikumisvideod salvestas õpetaja oma korteri elutoas, tehes seda täiesti teadlikult. „Oleksin võinud minna ja teha seda ka lasteaia saalis, kus mul on kasutada mitmesuguseid põnevaid vahendeid, aga see poleks see,“ räägib Ann-Christine. „Tahtsin näidata, et trenni tegemiseks ei ole vaja palju ruumi ega erilisi vahendeid, piisab neist, mis on ilmselt igaühel kodus olemas: toolid, pallid, mõni pabertaldrik ja vana ajaleht. Proovi me ei teinud, panime kaamera käima ja tegime video ühe hooga algusest lõpuni valmis.“

Mis aitab tekitada liikumisharjumust?

Ann-Christine räägib, et ta on olnud väiksest peale läbi ja lõhki sporditüdruk ja niikaua kui mäletab, alati trennis käinud. „Olin kolmeaastane, kui läksin iluvõimlemisse, edasi hakkasin jalgpalluriks, siis lumelauduriks, hiljem jooksin maratoni, käisin suusamaratonil, sõitsin rattaga. Kuna mu enda sporditaust on mitmekesine, tunnen end liikumisõpetaja ametis kindlalt ja hästi. Tänu sellele, et olen harrastanud erinevaid alasid, on neid lihtne nüüd lastele edasi anda, sest põhiteadmised, tehnika ja harjutusvara on olemas.“

Sportliku neiu jaoks oli üsna loomulik valik minna õppima Tallinna ülikooli kehakultuuriteaduskonda. Sellele aga, et ta võiks töötada lasteaias või koolis, ei olnud ta enda sõnul kordagi mõelnud. „Läks nii, et ülikoolis õppimise ajal pakuti mulle lasteaias liikumisõpetaja kohta. Ühe aasta töötasin Männiku lasteaias ja nüüd on juba kolm aastat täis Männikäbi lasteaias, kokku on mul liikumisõpetaja staaži neli aastat.“

Tallinna Männikäbi kümne rühmaga lasteaias teeb Ann-Christine liikumistegevusi kõigile: sõime- ja aiarühmadele, sobitusrühmadele ja erivajadusega laste rühmale. Lasteaeda tööle minnes võttis ta seetõttu ülikoolis ka eelpedagoogika kursuse aineid, samuti õppis juurde tantsu- ja liikumisteraapiat, mis tuleb kasuks töös erivajadusega lastega. Õpetaja ütleb, et ehkki tuleb ette ka raskemaid päevi, on ta nendega põhiharjutused selgeks saanud ning parematel päevadel teevad ka erivajadusega lapsed kõike kaasa ja tunnevad liikumisest rõõmu.

Palju on räägitud sellest, et tänapäeva lapsed liiguvad liiga vähe ning Ann-Christine Allik on kogenud liikumisõpetajana sama. „Umbes kolmandik lastest, kes on aktiivsed ja liiguvad palju, tulevad toime kõigi aladega, mida me lasteaias proovime. Kaks kolmandikku lastest liigub ilmselgelt liiga vähe ning pallivisked, koordinatsiooniharjutused, pöörded, hüpped, ronimine on nende jaoks raske. Et panna laps liikumisest rõõmu tundma, piisab sellest, kui käia temaga palju väljas jooksmas ja mängimas ning liikumisharjumus tekib iseenesest. Näen seda ka oma tütre pealt.“

Miks on lasteaeda vaja liikumisõpetajat?

Ann-Christine on veendunud, et liikumisõpetajat on vaja igasse lasteaeda ning see amet muutub ajaga üha vajalikumaks. Rühmaõpetajate koormus on tema sõnul niigi väga suur, pealegi on tegu erialaga, mis nõuab spetsiifilisi teadmisi ja oskusi. Liikumisõpetaja teab, kuidas õigesti harjutusi teha ning last vajadusel abistada ja arendada. Näiteks kui kuueaastasel pallivise või palli püüdmine kuidagi ei õnnestu, saab teatud harjutustega aidata tal see ära õppida.

Kõigil rühmadel on nädalas kaks liikumistundi ja tegevused valib õpetaja vastavalt vanusele. Sõimeealistega harjutatakse ühes tunnis liikumisviise: kuidas üle astuda, peale astuda, üle ronida, läbi pugeda, veereda jne. Teises tunnis tegutsetakse rõngaste, pallide, lintide, rätikute ja muude vahenditega, mida lasteaias on palju.

Viie-kuueaastastele meeldib õpetaja sõnul kõige rohkem mängida, kusjuures laste lemmikud on pallimängud. „Oleme kokku leppinud, et tunni esimeses pooles teeme harjutusi ja lõpus mängime. Püüan ka harjutused võimalikult mänguliseks teha ja mõtlen tihti mõne taustaloo välja. Näiteks ütlen, et täna on meil pallide asemel arbuusid, mis on hästi rasked ja millega me proovime harjutusi teha. Lastele selline lähenemine meeldib ja paljud on öelnud, et liikumistund on nende lemmik. Ka vanemad on mulle kirjutanud, et neil päevadel, kui lasteaias on liikumistegevus, tuleb laps koju alati hea tujuga. Usun, et rühmategevused on sama toredad, lihtsalt need toimuvad iga päev, liikumistund on aga harva ja tundub seetõttu eriti vahva.“

Teine, mida lastele kangesti teha meeldib, on võistelda. „Juba nelja-aastased tahavad võidu joosta, võidu ronida ja end igas asjas proovile panna,“ kinnitab Ann-Christine. „Paljud liikumisõpetajad ei pea õigeks mängida lasteaias võistluslike elementidega mänge, kuigi koolis tehakse seda niikuinii. Lapsed tahavad teada, kes on kiirem ja osavam, ning saavad väga hästi aru, et iga kord ei ole võitjad samad lapsed. Muidugi on lapsi, kelle jaoks on väga raske kaotada või mängust välja langeda, aga siin on õpetajal erinevaid võimalusi, kuidas see olukord lahendada. Sel aastal olengi püüdnud lastele selgitada, kui paljud faktorid võivad tulemust mõjutada. Näiteks kui teeme grupivõistluse ja üks grupp on teistest selgelt tugevam ja võidab, lepime kokku, et järgmine kord moodustame meeskonna teistest lastest ja vaatame, kuidas siis läheb. Püüan lastele selgitada, et igaüks on mõnes asjas tugevam ja teises nõrgem ning võib üks kord võita, teine kord kaotada.“

Just seepärast kukutab õpetaja vahel meelega ise ka palli maha või komistab ja jääb teistest maha, et lastele näidata: eksimine on inimlik ning ka tema vahel ei oska või ei jaksa. „Tahan neile õpetada suhtumist: tee nii hästi, kui oskad ja jaksad, kui midagi valesti läheb, proovi uuesti ja ära anna alla.“

Ann-Christine Allik ütleb, et praegu on tal eriolukorrast hoolimata kiirem ja tegusam aeg kui kunagi varem. Nädala pärast kaitseb ta õpetaja 7. taseme kutsestandardit. Lõppjärgus on magistritöö rattaspordi teemal ning sel kevadel tahaks ka ülikooli lõpetada. Õhtuti teeb ta virtuaaltreeninguid täiskasvanutele ja lubab kindlasti ka lastele mõne trennivideo juurde teha. „Olen mõelnud, et järgmise video võiks teha õues.“

Ann-Christine Alliku liikumisvideoid saab vaadata siit:

• toolitrenn
• pallitrenn
• liikumistrenn „Jookse, hüppa, lõbutse!“
• trenn pabertaldrikutega
• trenn ajalehtedega
• vanema ja lapse jõutreening

Kuidas seostuvad kaks fenomeni: inimeseks kasvamine ja individuaalsed õpirajad? Millest on haridusavalikkuses seni seoses individuaalsete õpiradadega kõneldud? Konverentsi kutsel olevast tekstist sain teada, et individuaalsed õpirajad seostatakse individualiseeritud õppega koolis, kus kohanetakse inimeste huvide, vajadustega ja mis kõik peab silmas pidama ühiskonna arengust tulenevaid eesmärke.

Seejärel otsisin internetist, kust leidsin põhimõtteliselt sama juttu, kuid lisandusid märksõnadena veel „õpitempo“, „oskuste areng“, „individuaalne stiil“ ja „võimed“. Sain ka teada, et need individuaalsed õpirajad olevatki tulevikuhariduse suurim muutus.

Kõik öeldu üllatas, sest selliselt kõnelduna on tegemist küll sõnaselgelt nn minevikuharidusega. Individualiseerimine oli üks olulisi teemasid Eesti pedagoogikas aastail 1960–1980 ning kogu jutt oleks justkui sõna-sõnalt pärit mu ülikooliaegse õppejõu Inge Undi töödest, eelkõige raamatust „Õpilaste aktiviseerimine tunnis“ (1974) ning ka „Õpilaste iseseisev töö tunnis“ (1966). Need ideed olid sel ajal – ja mitte üksnes meie nõukogude ühiskonnas, vaid kogu maailmas – küllaltki uuendusmeelsed. Tänapäeva sotsiaal- ja humanitaarteadusliku teadmise vaatepunktist vajavad need mõtted aga kriitilist ümbermõtestamist.

Peamised haigused

Selle kõige tulemusel sain paraku järjekordselt kinnitust endal juba pikemat aega tagasi selginenud teadmisele, et suurt osa Eesti haridusmaailmast ja haridusteadusest (kuid mitte kasvatusteadusest, sest need pole üks ja sama!) vaevavad peamised haigused on mälupuudulikkus, pealiskaudsus, lihtsustav ja vulgaarmaterialistlik maailmamõistmine ja stereotüübistunud loosunglik mõtlemine – kõik see koondub ja leiab väljenduse mõistes muutunud õpikäsitus, mida võiks käsitada kui haiget tonti, mis käib mööda Eestit. Lisaksin siia veel armastuse mis tahes edukust tõendavate tulemuste, hierarhiate ja ranking’ute vastu.

Loomulikult ei vaeva need haigused mitte üksnes väikese Eesti haridusteadust ja -maailma, vaid „haige tondi“ ränne on ajastukohaselt globaalne ja selle sotsiaal-kultuurilist päritolu võib otsida näiteks nn postpostmodernismist (eriti selle alasuundadest, digi- ehk pseudomodernismist ja performatismist). Allpool pöördun nende haiguste juurde ühenduses õpiradadega veel kord. 

Individuaalne stiil 

Nüüd aga artikli algul endale esitatud küsimuse juurde. Konverentsi sisu selgitavas kutsetekstis kadus teiste märksõnade hulka ära üks, mis mind kõnetas, mida omal ajal Inge Unt ja teised individualiseerijad ei kasutanud ning millest lähtudes võikski mõelda individuaalse õpiraja ja inimeseks kasvamise seoste üle. See märksõna on individuaalne stiil.  

20. sajandi esimesel poolel tegutsenud saksa filosoof ja vaimuteadusliku pedagoogika esindaja Herman Nohl on öelnud, et haritud on see rahvas, keda iseloomustab sisemine terviklikkus, stiiliühtsus kõigis ta eluavaldustes – keeles, kunstivormides, eluviisis – kuni eksisteerimise pisiasjadeni välja. Öeldu haakub hästi Alfred Adleri stiilikäsitusega. Väidetavalt üldse esimesena tõi tema psühholoogiasse stiilimõiste isiksuse elutee omapära seletamiseks aastal 1927 teoses „Menschenkenntnis“ („Inimesetundmine“).

20. sajandi teise poole psühholoogias ja aeg-ajalt tänapäevalgi levivad stiiliideed põhiliselt isiksuse, eelkõige ta kognitiivsete protsesside ehk kognitiivsete stiilide, samuti tegevuse stiilide kontseptsioonides. Õpistiilide uurimise algus kasvatusteaduses läheb tagasi 1970. aastate teise poolde, kui kognitiivsete stiilide uurimisel väljaselgitatut hakati püüdma rakendada õpetamis- ja kasvatamispraktikas. Loodud on mitmeid teooriaid ja neist lähtuvaid õpistiilide klassifikatsioone.

Laias laastus saab need lähenemised jagada kuueks: 1) teadmise loomuse eripärast lähtuv stiilisüsteem, kus eristatakse metafoorilist, ratsionaalset ja empiirilist stiili; 2) isiksuseteooriatele tuginevad stiilisüsteemid, millest tuntuim on maailmas enim viidatud David Kolbi kogemusliku õppimise mudel, mis rajaneb valdavalt Carl Gustav Jungi ideedele; 3) koolipraktikale rajanevad stiilisüsteemid, millest tuntuim on Rita ja Kenneth Dunni mudel, kus loetletakse eklektiliselt võimalikult paljusid nii isiksuslikke kui õpikeskkondlikke õpistiili piiritlevaid tunnuseid; 4) motivatsiooni- ja sotsialiseerimisteooriatele tuginevad stiilisüsteemid, kus eristatakse holistlikke ja serialistlikke, süva- ja pindõppijaid; neid, kes on suundunud kas saavutustele, reprodutseerimisele või internaliseerimisele; 5) infotöötlusprotsesside eripärale tuginevad stiilisüsteemid, kus eristatakse tuntumate kognitiivsete stiilidena impulsiivsust/refleksiivsust, väljast sõltuvust / väljast sõltumatust, sünteetilisust/analüütilisust; 6) peaaju füsioloogia seaduspärasustele tuginevad teooriad.

1970.–1990. aastatel tehti nende kuue teooria kontekstis lugematu hulk empiirilisi uurimusi üle maailma (peamiselt angloameerika kultuuriruumis Kanadast ja USA-st üle Euroopa Austraaliani; nende mõjul võis õpistiiliuurimise buumi täheldada ka näiteks Soomes), töötati välja teste õpistiilide tuvastamiseks, loodi lugematu hulk õppijatüpoloogiaid, kaitsti lugematu hulk väitekirju üle maailma, mille kõige tulemusel kogunes hiiglaslik andmebaas. On põhjust arvata, et kui foorumi kutsetekstis on muuhulgas nimetatud individuaalset stiili, siis lähtutud on samuti mõne eespool nimetatud teooria vaimus konstrueeritud teadmisest, et õpistiil kujutab endast kogumit teatud üksikutest tunnustest (nt tuginemine õppimisel nägemis- või kuulmismälule vms); ning õpistiilist on mõeldud sealjuures kõige tavapärasemalt kui harjumuspärast toimida või mõelda teatud kindlal viisil.

Juba lihtne võrdlus lubab märgata, et sellelaadne mõtlemine õpistiilist haakub hästi 1960.–1980. aastate tõdedega individualiseerimisest, mil lähtuti samuti inimest või ta tegevust iseloomustavatest üksiktunnustest (huvi, õpitempo, mõni õpistrateegia vms). 

Kolm olulist asjaolu

Hiljemalt 2010. aastaks (tegelikult varemgi) oli aga selge, et sellises vaimus kokku kuhjatud andmestik on „surnud“ ega aita kuigivõrd edasi ei õpistiili ega õppija mõistmisel; ning tänapäeval empiirilist õpistiiliuurimist maailmas praktiliselt ei eksisteerigi.

Miks nii? Ummikseis tekkis, kuna minu arvates unustati kolm olulist asjaolu:1) unustati, et õppimine pole üksnes õppeainetega seotud koolilik tegevus ja õppija pole üksnes õpilane, vaid eelkõige inimene kui selline; 2) unustati küsida, mida mõista individuaalsuse all (nagu unustasid sellele mõelda ka varasemate aegade individualiseerijad), ehkki kõneldi enamasti just individuaalsest stiilist, nagu ka nüüd räägitakse individuaalsetest õpiradadest; 3) unustati, et inimene pole mingite üksiktunnuste mehhaaniline summa ja et isegi mis tahes õppeainet koolis ei õpi vaid nn osainimene, vaid inimene tegutseb ja mõtleb kui tervik.

Vene psühholoog Dmitri Leontjev on teaduskirjanduse põhjal üldistades eristanud laias laastus neli individuaalsuse määratlust. Individuaalsus: 1) kui spetsiifiliste individuaalsete iseärasuste kogum, 2) kui individuaalsete võimete arengu teatud tase, 3) kui inimese terviklikkus ja ühtsus, 4) kui inimese olemise vorm. Nagu näha, haakuvad senised tavapärased jutud õpistiilist ja individualiseerimisest, nüüd ka individuaalsetest õpiradadest, selgelt esimese ja teise määratlusega. Neist kolmas ja neljas osutavad mulle aga teed edasisele mõttearendusele seoses artikli algul esitatud küsimusega.

Kui individuaalsus seostada inimese terviklikkusega ja olemisviisi kui sellisega, siis on selge, et ka tervikliku inimese õppimise, õpistiili ja õpiradade mõistmise seisukohalt osutuvad nn osainimest mõõtvad igasugused empiirilised uurimused mõttetuteks ja need jäävad mis tahes uurimismeetodeid haldama õppinud teadlaste mänguks iseeneses. Miks? Esimene põhjus seostub inimest kui tervikut väljendava integraalse individuaalsuse äärmise komplekssuse ja ambivalentsusega, mistõttu see terviklikkus ei ole üldse empiiriliselt mõõdetav. Teine põhjus seostub individuaalsuse kui sellise loomusega, mille mõistmiseni on eelöeldust tulenevalt võimalik jõuda üksnes filosoofilise mõtlemise teel.

Filosoofiliste analüüside tulemusena olen jõudnud teadmiseni, et individuaalsuse kui fenomeni loomus on seotud inimese võimega olla tema ise, saada iseendaks. Individuaalsus eksisteerib vaid pidevas saamises ja teisenemises, ning sellisena on see mõistetav inimese individuatsiooni kaudu. Seega, individuaalsus on protsessuaalsust väljendav kvaliteet.

Igaühe individuaalne õpirada

Protsessuaalsuse empiiriliseks mõõtmiseks puuduvad aga samuti vahendid. Võib küll mõõta teeloleku teatud seisundeid ehk nt lähtekoha A ja sihtkoha B tunnuseid, kuid individuaalsust selle liikuvuses ei õnnestu „kinni püüda“, ehk selleks puuduvad vähemalt praegu veel sobivad meetodid. Filosoofiliselt mõeldes olen antud lähenemisest individuaalsusele ning lisaks veel tegevus-, diferentsi- ja teadvusefilosoofiast lähtudes määratlenud ka individuaalse õpistiili, õppiva inimese kui sellise ning õppimise kui tegevuse. Olgu need määratlused siin üksnes nimetatud, sest ajaleheartiklis pole ju võimalik hakata öeldut pikalt n-ö lahti seletama, selgitama filosoofiliste ideede tagamaid ja nende omavahelisi seoseid.

Seega: individuaalset õpistiili käsitan tegeva inimese individuatsiooni struktuurina; õppiv inimene oleks mõistetav kui liminaliteedis iseend kohtav piiritu Ise-Maailm; õppimist (sh koolilikku õppimist) käsitan aga kui iseenda loomist kultuuris ja kultuuri loomist iseendas.

Nimetatud käsituste ja filosoofiate vaimus edasi mõeldes võib väita, et individuaalsed õpirajad ei asu kusagil inimesest väljaspool ega ole need loodavad kooli kui institutsiooni poolt ega haridusministeeriumi tellimusel, sest igaühe individuaalne õpirada ongi see inimene ise oma individuatsioonis ja individualiseerumises – seega mis tahes õpirada on ühtaegu inimese kui terviku elurada, ning õpilaseks olemine ja koolilik õppimine on üksnes osainimese atribuudid.

Iga inimene on iseenda individuaalne õpirada alates sünnihetkest kuni surmani, seda sõltumata mis tahes koolidest, või ka koolide kiuste. Inimene integraalse individuaalsusena on tee iseenda juurde ehk oma individuaalsuse looja. On tänuväärne, kui kool suudab inimese elurada rikastada, kuid kool võib inimesele ta individuatsioonis pilduda ka „kaikaid kodaratesse“. Ülimalt oluline on kool (samuti kodu ja perekond ning kogu ümbritsev maailm) inimese elus aga nii ühel kui teisel juhul. Miks? Põhjuseks on üks individuaalse stiili ja individualiseerimise uurimisel unustusse vajunud fenomenidest – inimese terviklikkus, juhul kui mõelda sellest diferentsi- ja teadvusefilosoofia kontekstis, nagu allpool äärmiselt konspektiivselt kirjas. 

Inimene eksisteerib lausa sümbiootilises seotuses teda ümbritseva tegelikkusega. Inimese struktuur on ühtaegu ta keskkonna struktuur ja vastupidi. Inimese terviklikkus sünnib seega üksnes ühendustes maailmaga, mistõttu pole ükskõik, mis inimest ümbritseb. Näiteks keelefilosoofi ja -teadlase Paul J. Thibault’ järgi on inimesele juba kaasa sündinud ajumudel „Minast“ ja „virtuaalsest Teisest“. Antud tervikut nimetab ta isereguleeruvaks düaadiks.

Mida individuaalsem, seda komplementaarsem

Filosoof Ludwig Binswanger kasutab inimese ja maailma tingimatu kokkukuuluvuse väljendamiseks mõistet „singulaarne olemisviis“. Minu käsituses ei sõltugi inimese kui individuaalsuse terviklikkus niivõrd omaette võetuna ta Minast või omaette Teisest, vaid individuaalsus sünnib nende kahe piiril, piirifenomenina. Piir ehk heideggerlikult mõeldes diferentsiala ühtaegu seob ja eristab. Võiks ka öelda, et individuaalsus on paljude seaduspärasuste lõikepunkt teatud eripärasuse nurga all.

Kui inimese Mina seostub eelkõige sellega, mis ta on, ehk on see, mis kujuneb inimesel iseendaga samasussuhet loova mõtlemise läbi, siis Teine on eelkõige see, mida iseendaga identne Mina diferentsussuhetes Teisega eelkõige siiski ei ole, kuid tänu ühendustele Mina ja Teise vahel siiski ka on. Nii võikski öelda, et inimene oma terviklikkuses on ühtaegu see, mis ta on, ja ka see, mida ta ei ole, ning katkematu konfiguratiivne liikumine seob need poolused tervikuks, tänu millele lõppkokkuvõttes samasus osutub ka erisuseks (diferentsuseks), ja vastupidi, ehk nende vahel polegi enam vahet.

Antud mõtlemisviis haakub ka hästi komplementaarsusega. Füüsik Niels Bohri järgi tähendab komplementaarsus, et meil on ühe ja sama fenomeni kohta vähemalt kaks erinevat vaatlusviisi, mis teineteist välistavad, aga samas ka täiendavad, ning alles tänu nende kahe teineteisele „vastukõneleva“ vaatlusviisi kõrvuti eksisteerimisele osutub võimalikuks uuritavat piisavalt ammendavalt mõista. See tähendab erinevate, ehkki vasturääkivate võimaluste kokkukuuluvust; ühe ja sama objekti kogemist ühtaegu ka kui täiesti erinevat. Objekti aga, mida komplementaarselt kogetakse ja kirjeldatakse, tähistatakse kui tervikut ehk individuaalsust. Võib ka öelda, et mida individuaalsem, seda komplementaarsem, ja vastupidi.

Seega sõltub tervikliku individuaalsuse mõistmine ka vaatenurgast millelegi või mõtlemisteest, mida mööda kuhugi liigutakse, sealjuures tunnistades, et „õigeid“ teid sihtkohani on palju ning nende kõigi olemasolu on terviku mõistmise seisukohalt hädavajalik. Ehk nagu filosoof Ludwig Wittgenstein teoses „Filosoofilised uurimused“ on öelnud: keel on teede labürint. Sa tuled ühelt poolt ja sa orienteerud; sa tuled samasse kohta kuskilt teiselt poolt ja enam sa ei orienteeru.

Kuidas saab inimene ise oma terviklikust, loomult komplementaarsest individuaalsusest teadlikuks?

Kas ehk nn enesejuhtimise läbi, millest seoses õppimisprotsesside ja metakognitsiooniga räägitakse juba vähemalt viimased 60 aastat, ning mille väärtuslikkuse tõestamiseks on tehtud lugematul hulgal üha sama teadmist reprodutseerivaid uurimusi üle maailma. Kuid ei, ei! See on üks valdkondadest, kus stereotüpiseerunud mõtlemine eriti hästi ilmsiks tuleb. Nii enesejuhtimine kui metakognitsioon tuginevad käsitusele eneseteadvusest kui refleksiooniliikumisest ning mõtlemise abil konstrueeritavast „objekt-minast“, mis väljendab minevikulist või tulevikulist „mina“. Refleksioon loob monstrumit (mis pole samastatav inimese „subjekt-mina“ ehk ta „ise“-ga), võimalikku identiteeti – samasusseost, mida inimest ja maailma ühendav konfiguratiivne liikumine tõrjub, tuues „Mina“-„Teise“-sümbioosi maailma avatusse. Just tänu „Teisele“ on tervikinimese struktuuris potentsiaalselt piiritu „ei-ole-territoorium“, mis inimese individuaalsust avardab üha komplementaarsemaks.

Terviklik individuaalsus, mis seostub „mina-olensusega“ (Ichbinheit) ehk „subjekt-mina“ maailmasolemisega ta olevikulis-hetkelises seotuses maailmaga ja kus semantiliselt üha teiseneva kultuurimälu vormis kumisevad ühtaegu kaasa ka minevik ja tulevik, jääb refleksioonile ja mõtlemisele kättesaamatuks. „Mina-olensusena“ saab inimene oma jagamatust terviklikkusest ja ühtsusest teadlikuks spontaanse „mina-tunde“ kaudu, mis ühtlasi väljendab eneseteadvuse algseimat vormi. Seda intuitiivset tunnet nimetavad näiteks teadvusefilosoofid David J. Chalmers ja José Luis Bermúdez kõige üldisemaks kvalitatiivset tähendust kandvaks kogemuseks ehk qualia’ks. Ka „mina-tunne“ on nende järgi piirifenomen, mis seostub liikumisega ruumis ning somaatilise tundlikkusega, ning mida tuleks käsitada ühtaegu kui sensoorset kogemust ja introspektiivset tundekogemust.

Tajutud kehapiiridest lähtudes määratletakse piirid „mina“ ja „mitte-mina“ vahel. Seega eneseteadvus on algseimas vormis ruumiline fenomen, refleksiooniliikumisena aga ajaline fenomen. Inimene eksisteerib tänu neile mõlemale, kuid põhjapanev on „mina-olensust“ väljendav „mina-tunne“.

Kuidas siis jääb individuaalsete õpiradade ja individualiseerimisega?

Nagu lugeda võis, eksisteerib individuaalsus üksnes liikumises ja saamises, mistõttu pole põhimõtteliselt võimalik kedagi väljastpoolt etteantud individuaalsetele õpiradadele „vangistada“. Individualiseerimine kui pedagoogiline põhimõte on tegelikult lahendamatu probleem, sest kuidas saaks keegi väljastpoolt „tabada“ kellegi eripära, kui ka inimene ise ei suuda reflekteerida oma pidevas muutumises olevat terviklikku individuaalsust, vaid saab seda ühendustes maailmaga spontaanselt üksnes tunda. Seega rangelt võttes oleks teatud individualiseerimine võimalik üksnes individuaalõppes.

Koolidele oleks aga võimalik selle kõigega seoses soovitada muutuda mitte üksnes sõnades, vaid tegelikult ja reaalselt inimesekeskseks (õppekava- ja tulemuskesksuse asemel) ja anda võimalus igale õpilasele ja õpetajale olla tema ise, aktsepteerides teda individuaalsusena, kes suudaks tunnetada ja käia oma elurada, mis ühtlasi on loomupäraselt ta õpirada. Sealjuures tuleks loobuda mis tahes standardite seadmisest, nende järgimisest ja normeeritust väljendavatest loosunglikest tõekspidamistest. Mida individuaalsem ja andekam on (üli)õpilane või õpetaja, seda vähem ta ahistavaid norme ja standardeid talub.

Loosunglikkus ja liikumine normeerituse suunas

Loosunglikkus ja liikumine normeerituse suunas tuleb ilmsiks ka juttudes nn muutunud õpikäsitusest, mille olulisimate tunnustena nimetatakse enamasti autonoomsust, koosõppimist (eriti kohustuslik!) ning konstruktivistlikku lähenemist teadmisele, aga ka õppijakesksust, enesejuhtimist, probleemõpet jm. Kõik need on inimkonnale juba tugevalt üle sajandi väga tuntud kvaliteedid ning pärinevad viimasest tõelisest muutuste perioodist pedagoogika ja kooli ajaloos 19.–20. sajandi vahetusel. Paljud sealt pärinevad ideed ja nendega seotud praktikad on ka Eesti hariduses juba ammu muutunud iseenesestmõistetavateks tõdedeks, mis igas konkreetses koolis avalduvad veidi erineval viisil, mis ongi loomulik.

1990. aastatest alates on aga ikka ja jälle võinud näha eestlastest autorite koostatud tabeleid, kus ühes veerus on nn vana ehk traditsioonilise õppimise tunnused ja teises veerus nn uue õppimise (mis 1990-ndatel arvati justkui olevat saanud alguse Nõukogud eaja lõpuga) tunnused. Tõsi, 1990. aastatel ei räägitud veel „ uuest või muutunud õpikäsitusest. Samuti kasutati sõna „õpikäsitus“ sel ajal sisuliselt veel õigesti – st käsitus kui representatsioon teatud fenomenist kellegi teadvuses ehk missugust tähendust miski kellegi jaoks kannab. See tähendab, et igaühel on personaalne käsitus nii õppimisest kui kõigest muust maailmas, tulenevalt just tema individuatsiooniprotsessi eripärast.

Kui aga avalikult räägitakse, et koolides tuleb juurutada seda teatud tunnustega nüüdset „uut“ õpikäsitust, siis teeb see ikka väga nõutuks. Kelle õpikäsitust siis juurutama hakatakse – kas haridusministri, x-koolist pärit õpilase Jüri või y-kooli direktori oma? Ja kuidas selline autoritaarsus peaks haakuma individuaalsete õpiradadega? Tundub, et mälupuudulikkuse, lihtsustatud mõtlemise ja stereotüübistamisega käibki kaasas tundlikkuse kadumine keele suhtes ehk ei tajuta/teata enam, kuidas millestki kõnelda ja mida üldse mingi sõna tähendab.

Mida saaks ühenduses nn individuaalsete õpiradadega siiski ette võtta?

1) Tegelikult võiks lõpetada neist rääkimise, sest milleks rääkida millestki, mille sügavamasse sisusse pole süüvitud. On kahju, kui iseenesest väärtuslik idee muutuks sisutühjaks loosungiks.

2) Haridusasutustes saab luua (ja ongi ka loodud) arenguks väga mitmekesiseid ja alternatiivseid tingimusi, mitte kõneldes sealjuures individuaalsetest õpiradadest. Igaühel peaks olema võimalus valida endale ühtaegu erinevaid ja üksteisele lausa vasturääkivaid õpiteid, et haakuda komplementaarse individuaalsuse huvides võimalikult erinevate tegelikkustega.

3) Väärtustada ja luua tingimusi vaimsete ideaalide kujunemiseks, silmas pidades „ei-ole-territooriumi“ olulisust inimeses. Just ideaalid ja lausa utoopilised (kr utopos – koht, mida ei ole, mittekoht) unistused avardavad inimese individuaalsust, mitte rõhumine kõige rakenduslikkusele argielus ja praktilisusele.

4) Väärtustada mitte tulemusi ja nende põhjal koostatud pingeridu, vaid õpiprotsessi ja protsessuaalsust – seda reaalselt, mitte vaid sõnades, ja luua vastav „uus“ koolikultuur. 

5) Pöörata tähelepanu õpilaste elustiilis nende poolt eri tegevustele (sh õppimisele) omistatavatele tähendustele. Suurelt osalt igaühe terviklik tähenduste maailm määratleb ta õpitee ning kogu elutee eripära.

Individuaalne inimene ongi stiilne inimene

Kokkuvõtteks võib väita, et individuaalne inimene ongi stiilne inimene, kui (õpi)stiilina käsitada tegeva inimese individuatsiooni struktuuri. Stiilne inimene saab harituks ka koolist sõltumata, kuid standardiseeritud inimene on selle haridussüsteemi nägu, mis teda vormis, ning ta põeb selle süsteemi apologeetidega samu haigusi. Kasvatusfilosoofiliselt mõeldes võibki öelda, et inimene kasvab inimeseks üha enam individualiseerudes ning piirifenomenina ja komplementaarsena jäädes elavaks ühendustes maailmaga.

„Piiridel“ sünnib ka personaalne tähenduste maailm ja ideaalid, mis väljendavad inimeseks olemise piiritut mõõtu ja avarust. Siit- või sealtpoolt piiri leiab aga „elavate laipade“ asumaa. „Tõenduspõhisest“ individualiseerumisest ja individualiseerimisest pole põhjust rääkida, sest ei eneseteadvus selle põhjapanevaimas vormis ega inimene kui tervik ole mõõdetavad ega reflekteeritavad. Kellegi erilise individuaalsuse tunneb tänu empaatiavõimele ära teine eriline individuaalsus, kuid käsitamatuks jääb see neist fenomenidest loosunglike argitõdede kõnelejatele.

Artikli näol on tegemist 18. veebruaril toimunud Eesti haridusfoorumi konverentsile tellitud ja seal esitatud lõpuplenaarettekandega. Kuna tegemist on ajaleheartikliga, siis ei hakka siinset teksti ja leheruumi koormama täpsete viidetega filosoofilistele ja teadustekstidele, mida olen kasutanud täienduseks oma mõtetele või üldistusi tehes.

Kõige rohkem tunnevad koolid ja omavalitsused muret lõpueksamite ja koolilõpu aja üle.

Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) välishindamisosakond viis märtsi lõpus läbi koostöövestlused munitsipaalõppeasutuste pidajatega, et arutada, kuidas on eriolukord mõjutanud õppeasutuste tegevust, kuidas on õppeasutused olukorraga toime tulnud ja mil viisil saaks riik neid aidata. Selgus, et omavalitsused hindavad koostööd koolidega heaks. Samuti näitas küsitlus, et koolid on õppetöö korraldamisega eriolukorras hästi toime tulnud.

Suuremad murekohad on tagasiside põhjal õpilaste õppekoormus, õpetajate keele- ja arvutioskus, surve eelarvele seoses rakenduse leidmisega nendele, kellel ei ole praegu tööd, HEV-õpilaste õppe korraldus, aga ka tehnoloogia, sest leidub õpilasi, kellel ei ole kodus arvutit või korralikku internetiühendust.

Kiiremat teavet HTM-ilt ootasid omavalitsuste haridusametnikud järgnevates küsimustes: põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite korraldus, koolivaheajad – kas on plaan koolivaheaegasid muuta, kokkuvõttev hindamine, üleminekueksamite ja loovtööde korraldamine, gümnaasiumidesse sisseastumise korraldus, õppetöö korraldus, kui eriolukord saab läbi ning selgub, et õpilastel on mahajäämus, HEV-õpilaste õppe korraldus, lisakulude kompenseerimine.

Kuldaväärt kogemused

HTM-i välishindamise osakonna juhataja Kristin Hollo möönab, et õppetöö jätkus Eesti koolides ka pärast eriolukorra väljakuulutamist. „Eesti on praeguses olukorras võrreldes paljude teiste riikidega paremas seisus, sest oleme paljuski juba harjunud kasutama õppetöös digivahendeid ja on ka hulgaliselt õppematerjale ja õpikeskkondi, mis seda toetavad,“ selgitas Hollo ja lisas, et koolide ettevalmistuse tase täismahus distantsilt õppimiseks on olnud erinev ja kõigil kulus aega olukorraga kohanemiseks, tuli palju ka kiires tempos juurde õppida. „Isikliku kogemuse, koolide ja koolipidajate tagasiside ja ministeeriumini jõudnud pöördumiste põhjal saab üldistada, et valdavalt saadakse olukorraga hästi hakkama ja õppetöö jätkub.“

Eesti õpetajad on olnud Kristin Hollo sõnul kriisiolukorras igati heal tasemel. „Loomulikult on õpetajaid, kes ei ole iga päev õppetöös digilahendusi kasutanud,“ märkis ta. „Aga praegune olukord on pigem soodustanud õpetajate koostööd ja vilumust digivahendite ja -materjalide kasutamisel.“

Omavalitsuste haridusametnike hoiak on Hollo hinnangul samuti pigem positiivne, suunatud ikka ette tulevatele probleemkohtadele lahenduste leidmisele. Mitmed koolid on öelnud, et omavalitsusega tehakse iga päev koostööd, omavalitsuse tugi on tuntav ja kooli jaoks oluline. „Soovitame kõikidel omavalitsustel hoida oma koolidega tihedat sidet ning sama soovitus kehtib ka koolidele: jagage oma rõõme ja muresid kindlasti omavalitsusega,“ rõhutas Hollo, kelle sõnul on suhtlemisel praeguses olukorras kriitiline roll. „Oluline on jagada kogemust, nii õnnestumisi kui murekohti, otsida lahendusi koostöös.“

Ministeerium on pidevalt kontaktis nii koolide kui omavalitsustega, operatiivselt jagatakse juhiseid ja infot. HTM on koostanud ja jaganud selgitavaid juhendmaterjale näiteks õpilaste hindamise korraldamiseks, õpetajate palgakorralduse kohta jt teemadel.

„Oluline on ka kriisi ajal üksteist toetada – näiteks jagasime koolidele soovitusi, kuidas rääkida noortega koroonaviiruse ohtlikkusest,“ ütles Hollo. „Jätkuvalt oodatakse infot selle kohta, mis saab edasi ja kuidas lõpetada õppeaasta. Kui nende küsimuste üle arutelud peetud ja otsused tehtud, siis teavitame sellest esimesel võimalusel nii koole kui ka avalikkust.“

Distantsõpe on suurendanud koolide, õpilaste ja lapsevanemate koormust, distantsõppele üleminek on nõudnud kõikidelt asjaosalistelt kindlasti enesejuhtimise oskuste rakendamist. „Kui rääkida kogemusest, mida distantsõppest kaasa võtta, siis on see õpetajate omavaheline koostöö õppe kavandamisel ja mõistagi ka e-õppe võimalused ja võimekus nii kooli, õpetajate kui õpilaste vaates,“ rääkis Hollo.

Õpilased on mõistagi väga erinevad. On õpilasi, kellele praegusel viisil õppimine sobib isegi paremini kui tavaõpe, samas on ka neid, kellel distantsõppel nii hästi ei lähe. Distantsõppe mõju saab korralikult hinnata siis, kui see on läbi. „Tõenäoliselt peab ka uuel õppeaastal pöörama senisest enam tähelepanu õpilase individuaalsetele vajadustele ja võimetekohasele õppimisele,“ leidis Hollo, kelle sõnul peab õpieesmärkide saavutamise hindamisel arvestama sellega, et õpilased, õpiharjumused, iseseisva töö võimekus ja lapsevanemate võimalused on erinevad. Õpitu omandamisel ei ole Hollo sõnul edukuse näitaja see, kui kiiresti asjad tehtud saavad, vaid see, kas õpitust on aru saadud, kas see on meelde jäetud ja kas seda osatakse tulevikus kasutada.

Kõige rohkem on tulnud ministeeriumile küsimusi seoses lõpueksamite ja koolilõpu ajaga. Otsused sõltuvad Hollo sõnul eelkõige eriolukorra kestusest ja sellest, millal on võimalik tavapärane õppetöö taastada. „Enne tavapärase elurütmi taastamist peame olema kindlad selles, et inimeste vaimne ja füüsiline tervis on tagatud,“ sõnas Hollo.

Õppeasutuste toimetulek eriolukorraga

• Õpilaste, õpetajate ja lastevanemate digioskused on paranenud. Õpetajad on uue õppetöö vormiga harjumas ja katsetavad iga päev aina enam digitaalseid vahendeid, sh need, kes enne pole neist palju pidanud.
• Arvutitega varustatus on üldjuhul lahendatud.
• Aktiivselt kasutatakse veebikeskkondi, nt HITSA lehel olevaid õppekeskkondi. Zoomi kasutatakse üsna paljudes koolides nii tundide kui ka õpetajate koosolekute läbiviimiseks.
• Tehakse tagasisideküsitlusi, et optimeerida õpilaste koduste tööde mahtu ja selgitada kitsaskohti. Jälgitakse, kuidas õpe kulgeb, küsitakse tagasisidet nii õpilastelt, lapsevanematelt kui ka õpetajatelt.
• Kriisiolukord on meeskonnatööd toetanud. Ollakse omavahel rohkem kontaktis ja õpetajad jagavad omavahel kogemusi ning teavet palju rohkem, kui seda tavaõppe puhul tehti.
• Õppekorralduse kõrval tegeldakse koolides palju sotsiaalküsimuste lahendamisega, nt toidu jagamine.

Levinumad probleemid, millega õppeasutused tegelevad

• Internetiühenduse tagamine – interneti levi ei ole igal pool piisav, interneti mahtu ei jätku.
• Koolikohustust mittetäitvate õpilastega tegelemine. Lapse ja vanemaga ei saa kontakti ei õpetajad, klassikaaslased, KOV-i lastekaitse ega kooli juhtkond. Koolides on õpilasi, kes pole kooliga kahe nädala jooksul ühenduses olnud.
• Õpetajate töökoormuse jagamine. Tööpäev on tavalisest palju pikem, tööde parandamine võtab rohkem aega. Nii õpetajate kui ka tugispetsialistide koormus on märkimisväärselt kasvanud, kuna distantsõpe tähendab suuresti individuaalset juhendamist, tagasisidestamist ja toetamist, sh õpimotivatsiooni hoidmist.

Allikas: HTM

Asekantsler: ega kool lõpetamata jää!

Keegi ei oska ega julge veel ennustada, millal Eestis eriolukord lõpeb ja sellega seotud piirangud kaovad, aga haridusminister Mailis Reps loodab, et viiruse leviku projektsioone vaadates saaks hakata Eestis mai keskel osaliselt taastama koolide tööd. Eri osapoolte arvates õpetataks kodu- ehk distantsõpe järk-järgult. 

HTM-i üldhariduspoliitika asekantsler Kristi Vinter-Nemvalts ütles kolmapäeval, et on kindel, et kool ja klassikursused saavad Eestis tänavu kevadel lõpetatud. „Kindlasti pakume koolidele tuge, et õpilased saaksid tagasi reele ja kooli lõpetatud – klassikursust eriolukorra tõttu kedagi kordama ei jäeta,“ lubas ta, lisades, et tagasiside põhjal on tulnud välja, et osale õpilastest distantsõpe sobibki.

Kristi Vinter-Nemvalts selgitas, et kindlasti ei saa eeldada seda, et kui eriolukord lõpeb, taastub päeva pealt kriisieelne olukord ehk tunniplaanipõhine õpe. Kõigepealt on tema sõnul vaja üle vaadata, kuhu on õpilased iseseisva õppimisega jõudnud, milline on nende tase. „Distantsõppesse kukkus kool üleöö ja nädal-kaks läks töökorralduse paika sättimiseks, samamoodi vajab normaalsesse kontaktõppesse naasmine pehmemat üleminekut,“ märkis ta.

Asekantsler peab distantsõppesse minekut heaks ja vajalikuks sammuks, sest hoolimata töökoormuse suurenemisest on igasugune õppimine parem kui mitteõppimine. „Pikad pausid ei tule õppimisele kasuks,“ selgitas ta.

Mis puudutab muudatusi seadusandluses seoses õppeaasta lõpuga, siis märkis asekantsler, et lõpueksameid on vaja korraldada paindlikult.

Kristi Vinter-Nemvalts möönis, et eriolukord ja distantsõpe on käivitanud ja kiirendanud mitmeid protsesse Eesti hariduselus, näiteks e-õpet ja digivahendite kasutamist, digipädevus on tõusnud päevakorda. Oluliseks muutus ennastjuhtiv õppija. „Kui seni aduti seda riivamisi, siis ühtäkki sattusid nii õpilased kui õpetajad olukorda, kus pidid hakkama enesejuhtimisega tegelema,“ nentis asekantsler.

Kolmas teema on tema sõnul õpetajate omavaheline koostöö. „Kui tahad, et distantsõpe õnnestuks, tuleb teha kolleegidega koostööd.“ 

Esile kerkis tema sõnul asjaolu, et paljudel õpetajatel puudub harjumus oma tegevusele tagasisidet küsida. „Kui tagasisidet ei küsi, siis varasemad õpetamismeetodid ei pruugi toimida ja töökoormus võib kasvada üle pea nii õpetajatel kui õpilastel,“ täpsustas ta.

Ta lisas, et distantsiõppe puhul on tekkinud müüt, et õpetajate töökoormus on langenud, kuna lapsevanemad teevad ära päris palju õpetaja tööst. „Lapsevanemad võtavad tihtilugu õpetaja rolli vabatahtlikult ja õpetajal võib tekkida illusioon, et õppimisega kõik korras,“ tunnistab asekantsler. „Tehakse lapse eest töö ära ega anta tagasisidet, et laps on tööga hädas. Lapsevanem saab targemaks, aga lapse teadmistes on lüngad. Distantsõppel on tagasiside hädavajalik.“  

Neljapäeval, 9. aprillil peaministrile ja haridus- ja teadusministeeriumile saadetud pöördumises märkis Eesti õpetajate esindusorganisatsioon Eesti haridustöötajate liit, et EHL toetab osalist statsionaarse koolitöö jätkumist alates 15. maist – seda loomulikult tingimusel, et viirusesse nakatumine on saadud kontrolli alla, uued haigestumised on harvad ja riiklikult on piiranguid ka üldisemalt võimalik lõdvendada. „Me ei toeta varasemat statsionaarsele õppele (ka osalisele) üleminekut, kuna see võib tuua uue viiruse leviku kasvu ja seada ohtu Eesti õpetajaskonna ja ülejäänud koolipersonali,“ seisab pöördumises. „Koolides osaliselt statsionaarse töö alustamisel peab olema tagatud personali ja õpilaste turvalisus ja õpetajaskonnal (vanuses 50+, keda Eestis on 54%) peab säilima võimalus jätkata õppetegevust kontaktivabalt, et mitte seada enda tervist ohtu. Lisaks soovitame esmajärjekorras koolides statsionaarse tööga väiksemates rühmades alustada lõpuklassidega (9. ja 12.), kes peavad tegema eksamid, ja suuremat tuge vajavate õpilastega, kellel on individuaalne õppimine raskendatud.“

Selgunud on tänavuse õpilaste teadustööde riikliku konkursi võitjad. Gümnaasiumiastmes pälvisid esikoha Hipp Saar (Hugo Treffneri gümnaasium) ja Anna Pauliina Rumm (Tallinna reaalkool) ning põhikooliõpilastest tunnistati parimaks Anni Hipp Visla (Risti põhikool) ja Kristin Poopuu (Saaremaa ühisgümnaasium).

Konkursikomisjoni esimees, Eesti Rahva Muuseumi teadusdirektor Pille Runnel tõi esile, et selle aasta konkursil oli silmapaistvaid töid palju väga mitmes valdkonnas ja seda on näha ka preemiate jaotumisest. „Praegu, ülemaailmses senikogematus kriisiolukorras selgus üsna kiiresti, et maailmas ei ole vaja mitte lihtsalt arvajaid, vaid professionaalseid ja hea väljaõppega eksperte, sealhulgas teadlasi, kes oskavad küsida õigeid küsimusi ja neile usaldusväärsel viisil vastuseid otsida. Teadust on maailmas seisvate küsimuste lahendamiseks vaja järjest enam. Seepärast loodan, et uurimistööde kirjutajate huvi teaduse vastu jätkub ka tulevikus ja nad asuvad sarnaselt praeguste uurijatega neile paljudele meie ees seisvatele küsimustele vastama,“ ütles Runnel. 
Välja antakse 12 riiklikku preemiat põhikooli- ja gümnaasiumiastmes. Parimate seast valiti välja ka kolm Eesti esindajat sel sügisel Hispaanias toimuval Euroopa Liidu noorteadlaste konkursil.

Tänavu juba 19. korda toimunud konkursil osales selle ajaloos rekordiline arv uurimistöid – 195 tööd 218 õpilaselt.

Varasematel aastatel on õpilaste teadustööde konkursi lõppvoor toimunud aprilli keskel õpilaste teadusfestivalil, kus 100 parimat on esitlenud oma töid stendiettekannetena. Kuna 14. ja 15. aprilliks kavandatud õpilaste teadusfestivali eriolukorra tõttu ei toimu, jäävad sel aastal ära nii stendiesitlused kui ka pidulik autasustamine. Pille Runnel tõdes, et kuna tööde autoritega ei olnud seekord võimalik silmast silma kohtuda, oli hindamistöö keerukam. „Õpilaste teadustööde konkursi puhul on ainulaadne see, et tekkinud lisaküsimustele saab vastuse teadusfestivali otse töö autoritelt endile. Näiteks, miks püstitati uurimisküsimus ühel või teisel viisil, miks kasutati ühte või teist uurimismeetodit, kas ja kuidas uurimisteemaga saaks edasi liikuda ja nii edasi,“ selgitas ta tavapärast protsessi.

Kuna festivali toimumise aeg on valitud kooskõlas konkursside ajakavade ja koolide õppetöö korraldusega, ei oleks üritus selle edasilükkamisel oma eesmärki täitnud.

Konkursi eesmärk on tõsta laste ja noorte huvi meid ümbritseva maailma vastu, toetada koolides toimuvat uurimuslikku õpet ja julgustada noori juba koolis uurima probleeme, mille lahendamine oleks oluline ka teistele.

Õpilaste teadustööde riikliku konkursi tulemused

Gümnaasiumiastmes

I preemia (1100 eurot)

Hipp Saar (Hugo Treffneri gümnaasium) töö „Eesti lemmikloomanimed koolipärimuse 2018. aasta kogumisvõistluse andmete põhjal“ eest. Juhendaja Karin Soodla.

Anna Pauliina Rumm (Tallinna reaalkool) töö „Eakate inimeste tsütomegaloviirusevastane immuunvastus ja selle seos põletikuliste haigustega“ eest. Juhendajad Pärt Peterson ja Kersti Veskimets.

II preemia (800 eurot)

Paul Erik Olli (Hugo Treffneri gümnaasium) töö „Metall-õhk patarei“ eest. Juhendaja Eha Paabo.

Liisa-Maria Komissarov (Hugo Treffneri gümnaasium) töö „A. H. Tammsaare pentaloogia „Tõde ja õigus“ ning V. Mobergi tetraloogia „Väljarändajad“ võrdlev analüüs“ eest. Juhendaja Kristiina Punga.

III preemia (600 eurot)

Ingrid Alla (Hugo Treffneri gümnaasium) töö „Inimesed ajaloo keerdkäikudes: Andres Luige (1864–1938) suguvõsa lugu“ eest. Juhendajad Marju Kõivupuu ja Kristiina Punga.

Johanna Juhkami (Rocca al Mare kool) töö „Mikroplastiku mõju vetikale Raphidocelis subcapitata“ eest. Juhendajad Kristel Mäekask ja Elise Joonas.

Põhikooliastmes

I preemia (850 eurot)

Anni Hipp Visla (Risti põhikool) töö „Läänemere reostuse muutused Nõva piirkonnas 13 aasta jooksul lestade (Platichtys Flesus) näitel“ eest. Juhendajad Tuul Sepp ja Pille Pirk.

Kristin Poopuu (Saaremaa ühisgümnaasium) töö „Kobras (Castor fiber): bioloogia, levik, tema kasulikkus ning kahjulikkus looduses ja inimese elus ning kopra arvukuse muutustest Saare maakonnas“ eest. Juhendajad Inge Vahter ja Cathrin Benita Poopuu.

II preemia (550 eurot)

Merit Matt (Saaremaa Ühisgümnaasium) töö „Kliimakatastroof: selle olemus ja teadlikkus Saaremaa ühisgümnaasiumi 8.‒9. klasside õpilaste hulgas“ eest. Juhendaja Inge Vahter.

Linda Lees  (Tallinna Nõmme põhikool) töö „Jutustuse „Rukkipõldudega risti“ kirjutamine“ eest. Juhendaja Kadri Suigusaar.

III preemia (350 eurot)

Lisete Vahu ja Liisa Viljaste (Saaremaa ühisgümnaasium) töö „Saaremaa ühisgümnaasiumi 7.‒9. klassi tüdrukute teadlikkus emakakaelavähist ja seda ennetavatest meetmetest“ eest. Juhendaja Inge Vahter.

Mihkel Kotta (Pirita majandusgümnaasium) töö „Kasvatame suurvetikaid ja teeme Läänemere puhtamaks“ eest. Juhendajad Jonne Kotta ja Anne Reinkort.

Eesti esindajad Euroopa Liidu noorte teadlaste konkursil:

Anna Pauliina Rumm, Paul Erik Olli ja Johanna Juhkami.

Õpilaste teadustööde eduka juhendamise eest auhinnati esimese preemia pälvinud tööde juhendajaid (725 eurot):

Karin Soodla (Hugo Treffneri gümnaasum) Hipp Saare töö juhendamise eest,

Pärt Peterson (Tartu ülikool) ja Kersti Veskimets (Tallinna reaalkool) Anna Pauliina Rummi töö juhendamise eest,

Tuul Sepp (Tartu ülikool) ja Pille Pirk (Risti põhikool) Anni Hipp Visla töö juhendamise eest,

Inge Vahter ja Cathrin Benita Poopuu (Saaremaa ühisgümnaasium) Kristin Poopuu töö juhendamise eest.E

Eesti organisatsioone ühendava Valge Õhupalli aktsiooniga liitunud Innove Rajaleidja loob ja koondab kokku materjale, mis aitavad tõsta vanemlikke teadmisi ja oskusi.

Innove hariduse tugiteenuste agentuuri juhi Nele Labi sõnul tekib küsimusi lapse arengu, käitumise, õpetamise ja kasvatamise kohta igas peres: „Tänapäeval, kui elu on kiire ja individualistlik, erinevat infot palju ning teadmised muutuvad kiirelt, näevad meie spetsialistid oma töös üha enam, et inimesed vajavad rohkem tuge ja õpetust lapsevanema rolli täitmisel. Praeguses distantsõppe olukorras on see veel eriti vajalik iga pere ja lapsevanema jaoks.“

Innove Rajaleidja peamine ülesanne on anda vanematele ja haridussüsteemile nõu, kuidas toimida, kui laps on sattunud haridusteel raskustesse. Paralleelselt tegeleb Rajaleidja teavitustööga, luues lapsevanematele mõeldud juhendmaterjale, nõuandeartikleid ja korraldades lapsevanemate kooli. Mida teadlikumad on vanemad laste arengu etappidest ning lapsesõbralikest, toimivatest kasvatusmeetoditest, seda vähem tekib hiljem ka käitumis-, suhtlemis- ja õpiraskusi.

Lapsevanemate harimine on hea võimalus toetada targa ja terve tulevikuühiskonna arengut. Seepärast osaleb Innove Rajaleidja eeskujuliikumises Valge Õhupall sõnumiga „Aga mina olen teadlik vanem“. Eeskujuliikumise eesmärk on koondada kokku eri organisatsioonide tegevused, mis on suunatud tervema ja turvalisema tuleviku kujundamisele.

Lapsevanematele mõeldud info koondamiseks oleme loonud Rajaleidja veebilehekülje „Aga mina olen teadlik vanem“.

Lehele on kogutud infomaterjalid, nõuandeartiklid, videod ja lapsevanemate kooli sündmused. Lehekülg täieneb uute materjalidega pidevalt.

Haridus- ja teadusministeerium on seisukohal, et õpilased vajavad puhkust ka distantsõppe tingimustes, ja kutsub kõiki üles jagama häid mõtteid, kuidas eriolukorra ajal tervisele ohutul viisil 20.‒26. aprillini kestvat kevadvaheaega leidlikult sisustada. Põnevaid mõtteid ja tegevusi hakkame koondama portaali Teeviit.

„Õpilased on kevadist koolivaheaega pikisilmi oodanud, sest distantsõpe on nõudnud paljudelt teistsugust ja tõsist pingutust. Pausi on vaja, et kinnistada õpitut ning valmistuda õppeaasta lõpuks,“ sõnas haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Kristi Vinter-Nemvalts. „Eriolukorras puhkamine tähendab ka tavapärasest erinevaid tegevusi, seetõttu peame vajalikuks pakkuda noortele põnevaid võimalusi vaheaja sisukaks veetmiseks,“ märkis Vinter-Nemvalts. Asekantsler tunnustas lapsi ja noori, kes on järginud seniseid 2+2- ja kodus püsimise reegleid.  

Haridus- ja teadusministeerium koos teiste ministeeriumide ja asutustega kutsub üles jagama vaheaja sisukaks veetmiseks põnevaid mõtteid, ideid, tegevusi või algatusi. Kõik pakutu koondatakse portaali Teeviit, kust saab ammutada inspiratsiooni vaheaja veetmiseks. Oma panuse saab anda, täites portaalis vormi, saates kirja aadressil teeviit@teeviit.ee või jagades sotsiaalmeedias postitusi teemaviitega #sisukasvaheaeg.

Kuni pühapäevani, 26. aprillini on võimalik esitada aasta õpetaja konkursile tunnustamiseks haridustöötajaid ja hariduse toetajaid. Sel aastal määratakse esmakordselt riiklik haridustöötaja elutööpreemia senise ühe asemel kuni kolmele inimesele ning riiklik hariduspreemia ka huvialaõpetajale.

Haridus- ja teadusministri Mailis Repsi sõnul on õpetajaamet üha populaarsem ja seda väärtustatakse. „Täna mõistab iga lapsevanem, kui olulist tööd teevad meie õpetajad. Ei piisa pelgalt teadmiste olemasolust, õpetaja peab oskama neid igale õppurile sobival viisil edasi anda. Õpetaja on juht ja liider, õpetajaamet on üks olulisemaid ja vastusrikkamaid ameteid ühiskonnas“

Kandidaate on võimalik esitada lisaks haridustöötaja elutööpreemia kategooriale veel kaheteistkümnes kategoorias: lasteaiaõpetaja, klassiõpetaja, klassijuhataja, põhikooli aineõpetaja, gümnaasiumiõpetaja, kutseõpetaja, tugispetsialist, huvialaõpetaja, õppejõud, õppeasutuse juht, hariduse sõber ja haridustegu.

Pärast kandidaatide esitamist alustavad parimatest parimate väljaselgitamiseks tööd piirkondlikud komisjonid ja kõrghariduse komisjon. Seejärel asub tööle riiklik hariduspreemiate komisjon, kuhu kuuluvad haridusega seotud organisatsioonide esindajad.

Auhinnad antakse välja 3. oktoobril Alexela kontserdimajas toimuval aasta õpetaja galal „Eestimaa õpib ja tänab“, millest teeb otseülekande Eesti Televisioon. Tunnustusürituse eestvedajad on haridus- ja teadusministeerium ning Eesti haridustöötajate liit.

Kandidaatide esitamine ja statuudid

Kodus õppivatele lastele mõeldes leiab tänasest Lasteekraan.ee lehelt koduõppe alajaotuse, et pakkuda lapsevanematele ja õpetajatele ideid õppe- ning kasvatustegevusteks. Algavat koolivaheaega silmas pidades täiendavad ETV2 ja Lasteekraan valikut ka sobivate filmide ning sarjadega.

Lasteekraan.ee keskkonna koduõppe alajaotusesse koonduvad koolieelikutele ja esimese kooliastme õpilastele suunatud videod ja õppematerjalid. Mängulisel viisil tuuakse lasteni eesti keele ja matemaatika algtõed, teadmised maailmast, loodusest ja tervisest. Olulisel kohal on ka muusika, liikumine ja kunst ning kodus ja perega tegutsemise võimalused kokkamisest keksu mängimiseni.
„Mul on hea meel, et selline koostöö Eesti Rahvusringhäälinguga teoks sai. Loodetavasti leiavad nii lapsed kui vanemad midagi, mis inspireerib kaasa tegema, järele proovima ja ise maailma avastama,” kommenteeris Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler Kristi Vinter-Nemvalts. Koduõppe ajajoon on sündinud rahvusringhäälingu ja haridus- ja teadusministeeriumi töögrupi koostöös, milles osalevad  ka Tallinna Ülikooli, SA INNOVE ja lasteaedade ning koolide esindajad. Materjalid lähtuvad riiklikust õppekavast ja toetavad laste, õpetajate ja lapsevanemate loovaid algatusi.
Materjalid on Lasteekraani keskkonnas jaotatud teemade kaupa, et neid oleks hõlbus leida ja kasutada. Keskkond täieneb pidevalt ning suur panus on selles ka lasteaia- ja kooliõpetajatel, kes loovad värskeid materjale just nooremale vanuserühmale sobivas vormis.
Lasteekraan on eriolukorra ajal kujunenud peredele tuttavaks ja turvaliseks kaaslaseks, mis innustab aktiivsele koosõppimisele. Koduõppe ajajoonelt leitavad materjalid on teemapõhiselt valitud ERR-i suurest arhiivist, samuti leiab Lasteekraanist täiesti uusi videoid. Lisaks pakub Lasteekraan palju muudki harivat, sh lugemist, mänge ja ideid kodus meisterdamiseks.
Lasteekraaniga kõrvuti näitab igapäevaselt harivat sisu ka ETV2, mille kavast leiab silmaringi avardavaid loodus- ja teadusdokumentaale. Uuel nädalal toob ETV2 argipäeviti ekraanile näiteks uhked BBC loodussarjad „Suured kassid“ ja „Elevandipere ja mina“, teisipäevast alustab teadussari „Materjalide salajane maailm“ ja iga päev on eetris kodumaine teadussari „Heureka“. Koolivaheajale mõeldes pakub ETV2 esmaspäevast igal argihommikul vaatamiseks mängufilme, sh „Väikelinna detektiivid ja valge daami saladus“, „Röövlirahnu Martin“, „Pilvepoiss“ jt.

Rahvuskaaslaste programmi nõukogu kuulutab välja taotlusvooru väliseesti kogukondades eesti keele ja kultuuri õpetamisega seotud projektide toetamiseks. Projekte hindab rahvuskaaslaste programmi hariduskomisjon. Toetust saavad taotleda eesti keelt ja kultuurilugu õpetavad juriidilised isikud.

Konkursile oodatakse projekte, mille eesmärk on

• eesti keele ja kultuuri (õpetuse) arendamine väliseesti kogukonnas,
• laste- ning keelelaagrite korraldamine asukohamaades,
• õpetajate täienduskoolitus ja metoodiline abi,
• õppereiside korraldamine Eestis,
• logopeediline nõustamine.

Taotluste esitamise tähtaeg on 02.05.2020.

Taotlus tuleb esitada kodulehel veebitaotlusvormi teel.

Projektikonkursi vormid on kättesaadavad kodulehel https://ekkm.estinst.ee/toetused/haridusprojektid/.

Komisjon teeb otsuse toetuste saajate osas ühe kuu jooksul pärast tähtaega.

Täiendav info:

Heidy Eskor-Kiviloo (+372 510 4454, heidy.kiviloo@estinst.ee, Eesti Instituut),Andero Adamson (+372 735 0225, andero.adamson@hm.ee, haridus- ja teadusministeerium

Kui COVID-19 epideemia taandub, algab koolides pärast 15. maid üleminekuaeg, mil kontaktõpe on pigem erandlik ning mõeldud eelkõige lõpetajatele ja lisatuge vajavatele õpilastele. Kindlasti ei teki kõigil õpilastel kohustust kooli minna, vajadusel võib distantsõppega jätkata.

Tavapärasele õppele naasmise eeldus on õpilaste turvalisuse tagamine. Lapsi võib kooli lubada ainult siis, kui see on nende jaoks ohutu. 
Enne seda peab olema ühiskonnale ekspertidelt antud tõenduspõhine sõnum, et olukord riigis võimaldab seda teha.

Kui tingimused seda võimaldavad, siis:

• koolides jätkub õppetöö ainult distantsõppe vormis 15. maini;
• pärast 15. maid ei teki kõigil õpilastel kohustust kooli minna;
• pärast 15. maid on kontaktõpe individuaalne või kuni kümneliikmelistes rühmades, see ei välista distantsõppe jätkumist, kui selleks on vajadus;
• pärast 15. maid algab üleminekuaeg, mille käigus saab:

1. hinnata distantsõppe ajal õpilaste edenemist õppetöös;
2. vajadusel aidata järele õpilasi, kellele distantsõpe nii hästi ei sobinud;
3. korraldada projektõpet (lugemist, uurimist, katsetamist nõudvate probleemide lahendamine);
4. viia läbi arenguvestlusi;
5. teha kokkuvõtteid õppeaastast;
6. teha ettevalmistusi eksamiteks.

Pärast 15. maid on koolides toimuv kontaktõpe pigem erandlik ja eelkõige mõeldud

• 12. klassi lõpetajatele;
• 9. klassi lõpetajatele, kel on vaja teha katsed gümnaasiumisse astumiseks;
• lisatuge vajavatele õpilastele, kelle jaoks distantsõpe ei ole andnud soovitud tulemusi.

Sel õppeaastal peab ära jätma kõik suuremad üritused (lõpuekskursioonid, aktused, koolidevahelised võistlused jne).

COVID-19 haigust põhjustav koroonaviiruse puhang on tekitanud eriolukorra. Õpetajad pöörduvad Eesti haridustöötajate liidu (EHL) poole üha enam küsimustega, mis puudutavad karantiinis olijaid ja töösuhte korraldamist kaugtööl. Keerulises situatsioonis on murelikud ka tööandjad. EHL-i jurist KÜLLI KRÖÖNSTRÖM jagab soovitusi, mis aitavad haridustöötajatel eriolukorras paremini toime tulla.

Kuna tegu on kriisiolukorraga, muutub see pidevalt. Seetõttu soovitab EHL-i jurist Külli Kröönström jälgida lisaks tema soovitustele ka riigi teadaandeid, sest eriolukorras võib riik kehtestada tavapärasest erinevaid elu- ja töökorralduse reegleid. Kröönström toob välja seadustest tulenevad vastused küsimustele, mis on õpetajate hulgas viimasel ajal päevakorda kerkinud.

Töötaja õigused, kui töötajale on tehtud ettepanek võtta palgata puhkus, tervisepäevad või iga-aastane puhkus

• Seisuga 13.03.2020 kehtib töölepinguseadus. Kuigi kehtestatud on eriolukord, kehtivad hädaolukorra seaduse kohaselt töötajate õigused muutumatutena edasi. Olukord võib muutuda hädaolukorra seaduse alusel tulenevalt vajadustest ning seda otsustab Eesti Vabariigi valitsus.
• Tööandjal ei ole õigust palgata puhkust ise määrata. Palgata puhkus antakse ja vormistatakse ainult poolte kokkuleppel. Eesti riik on teinud otsuse sulgeda koolihooned, aga õppetöö jätkub e-vormis. Seega, õpetajatel säilib nende senine töö.
• Tervisepäevale jäämine sõltub alati töötaja enda initsiatiivist. Tervisepäevad pole riiklikult määratud (kui, siis on need kehtestatud kas kohalikus omavalitsuses või haridusasutuses). Tööandja ei saa otsustada ega ka teada, millal töötaja vajab arstiabi või haiguslehte ega seda, kas vaba päev oleks tervise huvides oluline või mitte. Tervisepäevale mineku otsustab ainult töötaja ise.
• Tööandja peab kinni pidama kehtestatud puhkuse graafikutest. Iga-aastase puhkuse graafikut saab muuta ainult poolte kokkuleppel (töölepinguseadus § 69 lõige 4).
• Kui 2020. aasta põhipuhkuse graafik on veel koostamata (puhkuse graafik peab olema kinnitatud I kvartali lõpuks) ehk on alles koostamisel, siis kehtib tavakohaselt printsiip, et puhkuse aja määrab tööandja, aga ta kuulab ära iga töötaja arvamuse. Kui töötaja soov on ühildatav õppeasutuse huvidega, siis töötaja soovi arvestatakse (töölepinguseaduse § 69 lõige 1).
• Isikute ring, kellele peab andma põhipuhkust neile sobival ajal, on fikseeritud töölepinguseaduse § 69 lõikes 7.
• Kui sulle on tehtud ettepanek minna palgata puhkusele, siis mõtle töölepinguseaduse § 37 rakendamisele. See õigusnorm annab tööandjale võimaluse vähendada töötajate töökoormust ja töötajate töötasu kuni miinimumpalgani, kui eriolukorrast tekkinud majanduslikel põhjustel on kokkulepitud töötasu maksmine tööandjale üleliia koormav. Tööandja peab sellest töötajat kaks nädalat ette teatama ja informeerima ka usaldusisikut.

Soovitused töösuhte korraldamiseks kõigile kaugtöö tegijatele ja karantiinis olijatele

• Iga dokument, millele sa alla kirjutad, peab olema sinu tahe. Kui dokumendis on punkte, mida sa õigeks ei pea (näiteks palgata puhkus, töölt lahkumine jms), siis püüa läbirääkimiste teel saavutada endale parim lahendus.
• Saavutada tööandjaga kokkulepe, et tehakse kaugtööd.
• Ära tee ennatlikke kokkuleppeid. Riik on kasutusele võtmas töötukassa reserve just nende töötajate töötasu hüvitamiseks, kelle töökoormus ja seega ka sissetulekud on eriolukorra tõttu vähenenud ning kes on sunnitud koju jääma.
• Lepi kokku iga-aastases palgalises puhkuses.
• Kui inimene on haige, saab ta ise endale avada haiguslehe.
• Võta tervisepäevi.
• Äärmisel juhul nõustu tööandja kokkuleppega palgata puhkuseks. Seda ei soovita enne teha, kui eeltoodud juhud on ammendunud. Palgata puhkusele saab töötajat saata ainult töötaja enda nõusolekul. Nagu eespool mainitud, püüa antud olukorras läbirääkimiste tulemusena saavutada töölepinguseaduse § 37 rakendamist.

EHL pakub oma liikmetele tasuta tööalast juriidilist abi. Kirjuta e-aadressil kylli.kroonstrom@ehl.org.ee. Sellelt lehelt leiad ametlikult kinnitatud infot ja juhiseid uue koroonaviiruse puhangu kohta: Töölepinguseadus. Tööinspektsiooni koduleht jagab samuti värskeid uudiseid ja nõuandeid, kuidas tööd korraldada.

Innove koostab Tartu gümnaasiumide ühiskatsete jaoks e-testi, mida on soovi korral ka teistel koolidel võimalik kasutada.

Innove uuringute ja arenduskeskuse juht Aimi Püüa tänab Tartu koole initsiatiivi eest. „Ühiselt saame teha digiteemades sammu edasi ning sel aastal on esmakordselt võimalus koolidel kasutada innovatiivset sisseastumise e-testi,“ tõdeb Püüa ja julgustab ka teiste piirkondade gümnaasiume pakutavat võimalust kasutama.

E-sisseastumistest koosneb matemaatika ja eesti keele ülesannetest ning toimub eksamite infosüsteemis (EIS).  E-testi on võimalik läbi viia nii distantsõppe vormis, st kodus kui ka klassiruumis. Testi ülesanded on koostanud Tartu õpetajad. Innove digiteerib ülesanded ning aitab testi läbi viia, tagades seeläbi testi ühetaolisuse ja kättesaadavuse.  
Koolidel tuleb oma huvist e-sisseastumistesti kasutada teada anda e-aadressil sisseastumine@innove.ee hiljemalt 30. aprilliks. Innove esindaja võtab e-testi kasutada soovivate koolide juhtidega ühendust.  

Signe Siim: „Muuseumid on praegu tähelepanu keskmesse sattunud, seda võimalust ei tohi maha magada.“

Eesti kunstimuuseumi haridustöö arendaja Signe Siimu arvates kolib muuseum uutesse suhtluskanalitesse, pakkudes senisest rohkem uurimis- ja kaasamõtlemise võimalusi uue veebilehe ja sotsiaalmeedia kanalite kaudu.

Kuidas on Eesti kunstimuuseum toime tulnud muutunud oludes?  

Kui kõik muuseumid 13. märtsil eriolukorraga suleti, pani see Eesti kunstimuuseumi meeskonna muidugi täiesti enneolematusse olukorda. Ma ei hakka pikemalt peatuma sellel, kuidas meie rahvusvaheline ja paljuski mitu aastat tagasi kokku lepitud näituste plaan uppi lendas ja kuidas need nakkuvad hammasrattad – teosed mitmest riigist, millel on täpne esinemiskava koos riikidevahelise liikumisega kümnete asjaajajate toel – uuesti tööle saadakse.  

Aga toon välja, et 12. märtsi õhtul avati Olev Subbi suurepärane näitus Adamson-Ericu muuseumis, mis siis järgmisel päeval suleti. Kumus oli avatud menukas Eesti ja Soome naiskunstnike näitus, kust saadav piletitulu aidanuks meil eelarvet täita. Mikkeli muuseumis pidi üles pandama tuntud Eesti kunstikoguja Mart Lepa valiknäitus, Kadrioru kunstimuuseumi olid juba peaaegu teel Rubensi jt maailmakunstnike tööd Belgiast ning Niguliste neitsi Maarja näitus oleks rõõmustanud paljusid, ka turiste, ülestõusmispühade ajal. 

Õnneks olime märtsi esimestel päevadel saanud valmis ja avalikuks uue kodulehe ning kohe selsamal esimesel kinnisel reedel oli meil võimalik süveneda olemasoleva ja seni virtuaalmaailma lahti laskmata materjali hulka ning just haridustöö osas saime kohe komplekteerida õppematerjalide rubriigid ning üles panna nii kunstitunde toetavaid töölehti, aga ka virtuaaltuure, näiteks mõned aastad tagasi valminud Digisilla, mis koos töölehtedega sobib nii õpetajale, õpilasele, aga ka lihtsalt kunstisõbrale karantiinis aja sisukaks veetmiseks. 

Põhirõhk tuli panna ootamatult koju jääma sunnitud õpetajate ja õpilaste õppetöö toetuseks, kiiresti reageerisime üheskoos teiste muuseumidega ning HITSA toel kogunes tabelisse olemasolev e-materjal, mida kohe kasutada saaks ning mis oleks hõlpsalt ühest kohast leitav. 

Kuidas saab muuseum publikule avatud olla, kui uksed on suletud?  

Muuseum kolis ja kolib ilmselt ka tulevikus teistesse suhtluskanalitesse. Pakume rohkem uurimis- ja kaasamõtlemise võimalusi uue veebilehe ja sotsiaalmeedia kanalite kaudu. Psühholoogiliselt raskel ajal on hädavajalik saada häid emotsioone ja kunst on just see valdkond, mis seda rikkalikult pakub.

Meie esimene koosvaatamise virtuaaltuur Kumus naistenäitusel kuraatori Anu Allasega kogus üle kümne tuhande vaataja, me õppisime tehniliselt paremini reageerima, aga saime ka tohutult positiivset tagasisidet, et nõnda hoida. Ja igas majas me tuuridega ka jätkame. 

Kunst ärgitab loovust ja kindlasti soovime pakutava toel anda signaali – katseta vaikelu luua, joonista, maali, tee kollaaži, tee ise, lapsega, kogu perega! Joonistage tärkava kevade märke, oma rõõmust hüppavat lemmiklooma, just nüüd on õige aeg saata isetehtud sünnipäevakaarte jpm. Jagame ka meie hariduspedagoogide juhendamisel valminud loovtööklippe ehk e-kunstistuudiot, mis ei naeluta mitte ekraani ette, vaid õpetab käelise tegevuse kaudu värve, kompositsiooni, sümmeetriat, salamärke lugema. Olev Subbi näituse jälgedes korraldas Adamson-Ericu muuseum ka lastele ja noortele suunatud kunstikonkursi kestusega 15. juunini eesmärgiga sütitada fantaasiarännakuid ja käelist tegevust.  

Mõttemaailma avardamine kunsti kaudu aitab ka muudes ainetes loovalt mõelda – just seda eriline aeg meilt ootab, sest selge on see, et sellest kevadest maailm muutub. See suur maailm. 

Kunsti ei pea ju saama vaadelda üksnes muuseumis, vaid ka kodus saab kätte võtta hea kunstiraamatu. Just seepärast pakub meie e-pood heas valikus algupäraseid raamatuid ja ka disaintooteid. Eks sünnipäevakingitust on ikka vaja. 

Millised külastajagrupid on kaasatud?  

Kunstimuuseumis on meil külastajad jagatud laias laastus kahte rühma – täiskasvanud ja koolilapsed/lapsed. Täiskasvanutele, nii fännidele kui ka esmaavastajatele pakume otselingina meie kodulehel näituste ülevaateid ja videotuure, nii neile füüsiliselt nägemata jäävatele vahetuvatele näitustele kui ka püsiekspositsioonidele. 

Õpilasetele teeme meie mõistes täiesti uudseid e-kunstitunde, mis ei ole pelgalt loeng ega videotuur, vaid atraktiivne temaatiline õppetund, mida õpetaja ise juhendada ja ositi kokku ehitada saab. 

Oleme valmistanud ja veel on valmimas igast filiaalist näitustega seotud e-kunstistuudio klippe, mis õpetavad üht kindlat loovtööd tegema miks mitte koos pere väiksemate liikmetega. Üks mu hää sõber kirjeldas, kuidas nad Vello Vinna graafika idee toel valminud klippi sõpruskonnaga vaatasid ja kolmes kodus valmis kunstitöö – igaüks oma näoga, aga jagatud rõõmuga! 

Mida kujutab endast e-kunstitund õpilasele? 

Õpilaste ja õpetajate toetamiseks valmivad e-kunstitunnid, kus on nii temaatiline ülevaateosa kui ka harjutused, loovtöö tegemise juhendid ning näiteks pop-up-akende toel kunstiteose uurimise juhised. 

Esimesena valmis Olev Subbi värvimaailma e-tund, mille avaldasime aprilli alul. Seda tundi on klõpsitud, loetud, kasutatud tuhandeid kordi, mis tähendab, et e-tund läks kohe reaalsesse õppetöösse kasutusele. Tund keskendub värviõpetusele ning mõeldud põhikooliõpilastele. 

Sel, aprilli kolmandal nädalal valmivad korraga kaks Kumu näitustega seotud tundi, juba kõneks olnud Eesti ja Soome naiskunstnikke tutvustav „Eneseloomise“ e-tund ning vaimustava graafiku Vello Vinna graafikatund. Ootame huviga õpetajate ja teiste kasutajate tagasisidet. Gümnaasiumiosale mõeldud „Eneseloomise“ tundi on huvitav ja hariv läbi töötada ka viiekümneselt, sest ka minu kooliskäimise ajal nõukaperioodil sellistest asjadest kunstitunnis küll ei räägitud. Graafikatund on aga eri raskusastmetega ülesannetega loodud kahele vanuserühmale. 

Aprilli lõpus valmib ka Niguliste muuseumis üleval oleva neitsi Maarja näituse baasil e-kunstitund ning mai algul Kadrioru e-tund Põhjasõjast ja barokiajastust nii ajaloo- kui ka kunstitunni läbiviimiseks. 

E-tunni ülesehitus on mitmekesine, kaasates tekste, küsimustikke, viktoriine jne ning loovtöö kirjeldusi, et siiski vähendada ka ekraani ees viibimise aega. Juhised on ka õpilastele ja õpetajatele ning võimalik on saata oma kirjalikke vastuseid õpetajatele, mida õpetajate esmane tagasiside on väga kiitnud. 

Seni ei olnud kunstimuuseumi meeskond päris selliseid e-tunde teinud, see on meilegi õppimise ja arenemise aeg, aga soovisime, et tehtu jääks kättesaadavaks ka järgmisteks hooaegadeks ning seal õpetatav on baas, mis on ajatu. Ja nüüd oli ja on ilmselt veelgi selle jaoks aega, sest muuseumitunde kunstisaalis ju teha ei saa. 

Millist tagasisidet on andnud õpetajad materjalidele?  

Olev Subbi e-kunstitunni veebi külastatavuse põhjal saame öelda, et materjale kasutatakse usinasti. Kokku on e-kunstitundi selle avamisest saadik – kahe nädala jooksul, külastanud üle 3000 kasutaja. Veebilehe statistika näitab, et palju saabujaid on tulnud lehele eKooli ja Stuudiumi kaudu. See tähendab, et materjal on koduõppel hästi kasutust leidnud. 

Õpetajate esmane tagasiside on olnud positiivne ja on antud ka nõu, kuidas ja mida veel täiustada. Vara veel öelda, küllap teeme esimesed sisulised kokkuvõtted kooliaasta lõpul. 

Püüame saada kõikide e-tundide kohta otsest tagasisidet ja kommentaare augusti lõpus toimuval muuseumihariduse infopäeval, mida korraldame meie Kumus Põhja-Eestis ja Eesti Rahva Muuseum Lõuna-Eestis. 

Millised algatused veel lähiajal plaanis on? Kuidas edasi? Kuhu viib tulevik? 

Plaanime ka edaspidi jätkata e-materjalide tootmist mingil määral ja kodulehel õppematerjalide rubriikide täiustamist. Soovime panustada rohkem sisuliselt.  Õpetajate seas tehtud küsitluse alusel neil huvi on, et muuseum pakuks külastuse eel- ja järeltegevusteks lisamaterjale. See on kindlasti üks suund.

Vastavalt võimekusele jätkame põhivaralise aegadeülese materjali kättesaadavaks tegemist e-kunstitundidena – kuid selge on see, et kõige ehedama kogemuse saab reaalsest muuseumikülastusest. Meie põhifookus on ikkagi pakkuda harivat ja meeldejäävat muuseumikülastust. 

Sulgemist ei juhtu päris iga päev või iga aasta. Kas kriis muudab muuseumis midagi põhimõtteliselt? 

Jah, nagu ütleksid majandusinimesed: head kriisi ei tohi raisku lasta. Meie eesmärk on endiselt kutsuda külastajad näitustele vahetult osa saama kunstiemotsioonist. Küll aga saame publikut, nii täiskasvanuid kui ka kooliõpilasi paremini ette valmistada või hiljem tekkinud küsimuste toel lisateadmisi jagada. Kindlasti on muuseumi kohus avada oma kogusid professionaalide pilgu läbi, juhtida allikate juurde, viidata argielu valdkondade seostele  ning pakkuda ka lihtsat lusti – elamusprogramme.

Suletud olek on näidanud, kuivõrd lähevad siiski korda kommenteeritud materjalid, ka hea juhendaja kaasabil tehtud loovtööd kooli tasandil, aga ka perekonna vaba aja veetmise ühe võimalusena. Kui vihmasel päeval jalgrattamatkale minna ei saa, siis võiks ju vanaema lilleaiast perspektiivi joonistada või vaikelu maalida või sootuks Vinna-stiilis oma perekonna suurürituse plakati joonistada. Me peame oskama oma e-materjalidega inimeste loovust käivitada, andes lihtsaid, aga häid käelise tegevuse juhiseid, neid videos ette näidates, või seni loodut kõrvutades ärgitada kunsti iga päev tarbima. Kunst kodus olgu normaalsus, mitte eksklusiivsus. Miks me peaks leppima maailmakuulsate muuseumide virtuaaltuuridega võõrkeelsena? Me teeme oma emakeelsed heal tasemel tuurid, sest kes veel Eesti kunstiga tegeleb kui mitte me ise. Suletud olek annab selleks ometi aega. Nii tõsyabk iga muuseum oma rikkalikest kogudest parimat esile, avardades ka uurijail/teadlastel arusaama võimalike huvipakkuvate museaalide olemasolust. 

Loodan, et ehk muutub ka koolikorralduses tavapäraseks, et iga laps igas klassis aastas (kui napp on tegelikult 12 muuseumitundi kooliajal!) vähemalt ühe reaalse muuseumitunni saab. Mitte ainult pealinna koolide õpilased, vaid ka maal elavad lapsed tuleb tuua muuseumitundi, olgu selleks siis kunsti-, loodusõpetuse, keemia- või ajalootund! Meie võimas muuseumivõrgustik üle Eesti pakub väga palju! Ja kui riik juba muuseume üleval peab, siis on ju loomulik, et nende kogusid ja teadmisi ka igal moel vabalt kasutada saab. 

Tegime möödunud õppeaastast koondkokkuvõtte ja see näitas, et Eesti kunstimuuseumi jõuavad õpilased siiski igast maakonnast, aga üksnes kolmandikust koolidest. Tallinna koolid on muidugi meie head partnerid, eriti muide ka lasteaiad, aga nüüd loodame, et üle Eesti õpilaste tutvus meie kogudega e-tunni vahendusel meelitab neid ka originaale vaatama. Oma silm on kuningas ja emotsioon ehe! 

See kriis õpetab kindlasti ka erivajadustele rohkem rõhku panema, sest kaude võib ju öelda, et praegu on igaühel erivajadus. Mõnda aega ei külasta meid kindlasti eakamad kunstisõbrad, aga küllap pääseb seegi seltskond kord liikuma ja seda enam vajatakse taaskohtumisi ning ühiseid rõõme. 

Muuseumid on praegu tähelepanu keskmesse sattunud, seda võimalust ei tohi maha magada. 

Ja ma unistan Soome eeskujul ülemaalisest muuseumikaardist, mille aastamaksu tasudes võid külastada kõiki Eesti muuseume piiramatu arv kordi aastas. Muuseumeis ja teistes mäluasutustes on meie kultuur, meie pärisosa ja seda tuleb mitte ainult tunda, vaid ka nautida ning selle baasilt uut kultuuri luua.