Valitsus kinnitas riigi teaduspreemiate tänavused laureaadid, 40 000 euro suurused teaduspreemiad pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest pälvisid Jüri Allik ja Richard Villems. 50 000 euro suurune teaduspreemia väljapaistva avastuse eest määrati Andres Metspalule Tartu ülikooli Eesti geenivaramu asutamise ja eestvedamise ning Eesti genoomiprojekti algatamise eest.

Minister Mailis Reps õnnitleb kõiki preemiate saajaid ja tänab neid Eesti teadusse antud panuse eest. „Laureaadid on pühendunud teadlased ja sihikindlad teerajajad oma alal,“ sõnas Reps.

Akadeemik ja Tartu ülikooli professor Richard Villems on läbi aegade üks Eesti silmapaistvamaid ja mõjukamaid teadlasi. Tema laiahaardeline tegevus on suunatud nii intensiivsetele teaduslikele läbimurretele, teadustegevuse strateegilisele juhtimisele kui ka teadusliku mõtteviisi väärtustamisele. 25 aasta jooksul on ta rajanud Eesti populatsioonigeneetika ja arheogeneetika koolkonna ja viinud selle rahvusvahelise teadusmaastiku absoluutsesse tippu. Ta on oluliselt mõjutanud Eesti teaduspoliitika kujunemist ja õhutanud teaduserialade sünergiat.

Akadeemik ja Tartu ülikooli professor Jüri Allik on andnud tohutu panuse psühholoogiateaduse arengusse, selle akadeemilise õpetamise edendamisse ning psühholoogia kui eriala arendamisse. Jüri Alliku osalusel on kirjutatud ja publitseeritud esimesed Eesti psühholoogide teadustööd, mis Nõukogude Liidu piiridest välja murdsid. Ta on täiendanud isiksusepsühholoogia valdkonda paljude põnevate nüanssidega. Tema sulest on pärit hulk õpikuid, aimeraamatuid ja avalikkusele suunatud kirjutisi.

Akadeemiku ja Tartu ülikooli professori Andres Metspalu loodud Eesti geenivaramu kontseptsioon oli oma algusaastatel maailmas unikaalne. Eestis on vastu võetud üks maailma esimesi inimgeeniuuringute seadusi, arendatud mitmete haruldaste haiguste testsüsteemid, geeniandmeid on kaasatud sadade haiguste uuringutesse ja soovijatele antakse tagasisidet nende geneetiliste terviseriskide kohta. Andres Metspalu juhtimisel on geenivaramust saanud geeniinfol põhineva personaalmeditsiini kasvulava, mis võimaldab haigustele reageerimiselt suunduda haiguste ennetamisele ning tagada efektiivsema arstiabi.

Preemiad parimate teadustööde eest Eelmise nelja aasta jooksul valminud ja avaldatud parimate teadustööde eest antakse välja 20 000 euro suurused riigi teaduspreemiad.

Preemiad saavad

Laur Järv, Manuel Hohmann ja Margus Saal täppisteaduste alal teadustöö „Laiendatud geomeetrilised gravitatsiooniteooriad“ eest;

Tõnis Timmusk keemia ja molekulaarbioloogia alal teadustöö „Neuraalse aktiivsusega reguleeritud geeniekspressiooni mehhanismid“ eest;

Marina Trapido (kollektiivi juht), Niina Dulova, Marina Kritševskaja ja Sergei Preis tehnikateaduste alal teadustöö „Süvaoksüdatsiooni tehnoloogiate arendamine kaasaegsete keskkonnaprobleemide lahendamiseks: tugevalt saastatud tööstusreovetest mikrosaasteaineteni õhus ja vees“ eest;

Ana Rebane arstiteaduse alal teadus-arendustöö „MikroRNA-d kroonilistes immuunsüsteemi haigustes“ eest;

Urmas Kõljalg ja Kessy Abarenkov geo- ja bioteaduste alal tööde tsükli „Eluslooduse taksonite kommunikatsiooni uus paradigma: Linné süsteemi täiendus“ eest;

Tobias Ley (kollektiivi juht), Mart Laanpere, Kairit Tammets, Terje Väljataga, Katrin Poom-Valickis, Luis Pablo Prieto Santos, Maria Jesús Rodriguez-Triana ja Paul Seitlinger sotsiaalteaduste alal tööde tsükli „Piire ületav haridusuuendus tehnoloogiapõhiste teadusuuringute toel“ eest;

Marika Mägi humanitaarteaduste alal monograafia „In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea“ eest.

Olles nii riiklike õppekavade arendaja kui ka õppimist ja õpetamist toetavate digilahenduste ning -teenuste väljatöötaja, on Innove saanud ja saab edaspidi personaalse hariduse arendamist puudutavat koostööd teha üle Euroopa, vahetades kogemusi kõigi 18 riigiga, kes konsortsiumi kuuluvad.

Esimese aasta jooksul on kümmekond Eesti hariduseksperti osalenud seitsmes CIDREE projektis, lisaks on osa võetud konverentsidest, toimunud on töökohtumised ja õppevisiidid. Käesoleva aasta alguses võõrustas Eesti ka ise rahvusvahelist õppekavade teemalist võrgustiku ekspertide kohtumist.

Alljärgnevalt mõningaid näiteid aasta jooksul võrgustiku raames toimunust, kus Eesti hariduseksperdid oma panuse andsid.

Õpilases matemaatilise ja komputatiivse mõtlemise arendamise toetamisest matemaatika ainekava kaudu

Ekspertide kohtumine teemal Computational Thinking and mathematical thinking: digital literacy in mathematics curricula toimus Utrechtis 11. ja 12. aprillil. Kokkusaamisel osalesid esindajad üheksast Euroopa riigist: Eestist, Sloveeniast, Ungarist, Suurbritanniast, Iirimaalt, Norrast, Rootsist, Belgiast ja Hollandist. Jagati omavahel kogemusi ja püüti leida vastuseid küsimusele, kuidas matemaatika ainekava kaudu toetada õpilases matemaatilise ja komputatiivse mõtlemise arendamist.

Komputatiivne mõtlemine tähendab teisisõnu matemaatiliste vahendite ja meetodite kaudu mitmesuguste probleemülesannete lahendamist, nagu näiteks programmeerimine ja koodi kirjutamine. Kohtumisel arutati, kuidas peaks neid kahte pädevust kajastama ainekavades, kuidas neid hinnata ning milliseid poliitilisi otsuseid peaks selles osas vastu võtma. Eestis on õppekavas antud teemasid käsitletud, aga siinkohal on meil hea võimalus õppida, kuidas vastavat pädevust hinnata ning kuidas õpetajaid suunata teadlikumalt sellele tähelepanu pöörama. „Teemaga tegelemine jätkub ja käega katsutav väärtus Eestile on see, et saame koos teiste riikidega ühiselt välja töötada materjalid, mis aitaksid nii õpetajat õpetamisel kui õpilast õppimisel,“ tõi välja Kädi Alanurm, kes kohtumisel Eesti esindajana osales.

Lisaks plaanib Innove osaleda samateemalises pikemas projektis, mille osas on koostöös Hollandi peapartneriga esitatud toetustaotlus ka Erasmus+ fondile.

Eri riikide praktikatest kaasavas hariduses

Aprilli lõpul toimus Sarajevos ekspertide kohtumine kaasava hariduse teemal „Developing Guidelines for Implementation of Learning Outcomes in Inclusive Education“. Kohtumisel osalesid spetsialistid kuuest riigist: Eestist, Iirimaalt, Šotimaalt, Sloveeniast, Prantsusmaalt ning Bosnia ja Hertsegoviinast. Eestit esindas Innovest eripedagoogika peaspetsialist Meelike Terasmaa. Kohtumise käigus jagati häid näiteid eri riikide praktikatest kaasavas hariduses ja koondati ideid, mida arvestada juhiste koostamisel õpitulemuste rakendamisel kaasavas hariduses. Olulist lisaväärtust loob kohtumise tulemusena tekkinud valdkondlike ekspertide võrgustik.

Samuti on oodatud kohtumisel osalenud eksperdid panustama kaasava hariduse rakendamise toetamisse Bosnia ja Hertsegoviinas. Bosnia ja Hertsegoviinas soovitakse CIDREE ekspertkohtumiselt saadud teabe ja kogemuste vahetuse kaasabil tuua kaasav haridus senisest enam fookusesse ning viia hariduse prioriteetide hulka. Meelike Terasmaa toob välja, et CIDREE ekspertkohtumine andis võimaluse edendada rahvusvahelist koostööd ning suurendada koostöövõrgustikku ning oli hea võimalus viia rahvusvaheliste partneriteni sõnumeid Eesti kohta. Projektis osalenud osapooled olid väga avatud teadmisi vahetama ning koostööd tegema. Kogemuste ja teadmiste vahetamine aitab mõista edulugusid ning kohandada neid vastavalt kohalikele oludele ning ennetada võimalikke kitsaskohti haridussüsteemis.

Kunstide õpetamise olukorrast Euroopas

Võrgustikus algatatud projekti „Arts in Primary Education“ eesmärk on 1.–6. klassis kunstide õpetamisega seotud olukorra ja võimaluste väljaselgitamine Euroopas ning tulemustest lähtuvalt soovitusliku materjali koostamine. Eestis on uuringu läbiviimiseks moodustatud töörühm, mida Innovest veab Inge Raudsepp.

Õpetajate seas on praeguseks läbi viidud intervjuud ning veebipõhine uuring väljenduskunstide valdkonnas (kunst ja disain, muusika, tants, draama). Kogutud tulemused on aluseks vajalike materjalide kindlaks tegemiseks väljenduskunstide õpetamisel ja ka selleks, et mõista, kuidas õpetajad materjale kasutavad. Septembri lõpus toimus Sarajevos uuringus osalevate riikide (Eesti, Šotimaa, Iirimaa, Prantsusmaa, Holland, Bosnia ja Hertsegoviina) töörühma seminar, kus osalesid Innovest Inge Raudsepp ning õpetaja Liia Jung Tallinna ühisgümnaasiumist. Sarajevos tehti uuringust esmased kokkuvõtted ja kavandati edasised tegevused. 

Eesti koolide rahuloluküsitluste tutvustus CIDREE aastaraamatus

Sel aastal oli Eestil võimalik esmakordselt anda ka oma panus CIDREE aastaraamatusse. Novembris valminud aastaraamat kandis sel aastal pealkirja „Student Voice in Education“ ning kogumikust leiab artikleid 12 riigi esindajatelt. Eestit esindasid oma kirjutisega Innove analüüsi ja andmetöötluse valdkonnajuht Merit Kangro ja analüütik Paula-Karoliina Põld. Neilt ilmus aastaraamatus ülevaade teemal „Õpilaste kaasamine õpikeskkonna arendamisse läbi riiklike rahulolu- ja koolikeskkonna küsituluste“. Oma artiklis tutvustasid nad Eestis viimastel aastatel regulaarselt korraldatud küsitlusi, kus õpilased, õpetajad ja lapsevanemad saavad oma arvamust avaldada ning tulemuste põhjalt kavandatakse vajalikke muudatusi.

Huvilised saavad CIDREE aastaraamatut lugeda www.cidree.org.

Mida toob 2020. aasta?

Käesolev aasta on CIDREE võrgustikus tegusalt alanud. Lyonis toimus rahvusvaheline kogemuste vahetamine hariduslike robotite teemal, kus Eestit esindas TLÜ haridusuuenduse tippkeskuse analüütik Janika Leoste. 14. ja 15. jaanuaril võõrustas aga Eesti Innove eestvedamisel üheksa riigi ekspertide kohtumist õppekavade valdkonnas. Arutati riiklike õppekavade ja nende rakendamise tööpõllult väga olulist teemat – kuidas kirjeldada haridusdokumentides 21. sajandi pädevusi ning kuidas toetada õpetajaid, et dokumentides kirjeldatu ka realiseeruks.

Teada on, et aasta jooksul ootab võrgustiku raames ees mitmeid rahvusvahelisi ekspertide kohtumisi, õppevisiite, konverentse, kus meie eksperdid Eesti hariduskogemust jagada saavad ning samuti panustab Eesti CIDREE uue aastaraamatu valmimisse.

CIDREE (Consortium of Institutions for Development and Research in Education in Europe) on Euroopa hariduse arendamise ja uurimise asutuste konsortsium, mis loodi 1990. a eesmärgiga arendada Euroopa haridussüsteemide vahel tihedamaid koostöösuhteid ja vahetada haridusteadmust uurimis- ja arendustöö edendamiseks üle Euroopa. CIDREE liikmed kannavad oma riikides võtmerolli üldhariduse riiklike õppekavade reformimisel ja arendamisel, uuendavad riiklikke kvalifikatsiooni-, hindamis- ja/või eksamiprogramme, annavad ministeeriumitele ekspertnõu hariduspoliitikate rakendamiseks koolides, tegelevad õpetajakoolituse ja õpetajate täiendõppega ning viivad läbi haridusuuringuid. Eestit esindab võrgustikus SA Innove.

Tartu Meelespea lasteaia hoovi astujale jääb kohe silma armas puidust majake. On see päkapiku kodu või laste mängumaja? Lasteaialapsed teavad, et see on puutöökoda.

Eestimaa rikkus ja siin elavate inimeste elujõu allikas on loodus. Saame seda kogeda kõigi meeltega: silmaga vaadata, käega silitada, kõrvaga kuulata, ninaga nuusutada, keelega mekkida. Iga suhe on aga alati kahepoolne. Loodus ei saa anda meile jõudu, kui me loodust ei hoia. Kui oskame äratada lapses huvi looduse vastu, oleme teinud ära suure ja tänuväärse töö. Siis võime olla kindlad, et ka järgnevad põlvkonnad saavad sellest elurikkusest osa ning meie maa on hoitud, kaitstud ning heades kätes.

Ka lasteaia õppekavas on tähtis valdkond looduskeskkond, mille kaudu laps saab esimesed teadmised, kogemused, harjumused edaspidiseks eluks. Täiskasvanu eeskujul õpib laps ümbritsevast hoolima, kujunevad tema hoiakud ja teadmised loodushoiust, areneb keskkonnahoidlik mõtteviis ning oskus jälgida taimede, putukate, loomade ja lindude maailma. Looduses tegutsemine õpetab vajalikke oskusi ja arendab loovust.

Erinevalt maal elavatest lastest on paljude linnalaste silmaring vähese looduses viibimise tõttu piiratud ning lapsed ei oska looduses käituda. Tihti võib näha, kuidas murtakse puude oksi, astutakse peale putukale, visatakse kiviga looma või süüakse teadmatusest mõne ilupõõsa vilju. Oluline on olla neile lastele eeskujuks ning leida võimalusi tutvustada looduskeskkonda ka linna tingimustes.

Tartu Meelespea lasteaed on võtnud suunaks õuesõppe. Lapsed veedavad võimalikult suure osa päevast õues, kus on loodud mitmeid võimalusi uurimiseks ja avastamiseks.

Kuidas tuli puutöökoja mõte?

Selle mõtteseemne külvasid mulda lapsed ise, teisisõnu tekkis vajadus puutöökeskuse järele laste suurest huvist looduslike materjalide vastu. Keskkonnainvesteeringute keskuse õppeprogrammi projekti ,,Loodusega sõbraks uurides ja avastades“ käigus oli võimalus koos lastega külastada riigimetsa majandamise keskuse (RMK) puukooli Tartus. Lisaks puude seemnetele nägid lapsed suurtes kasvuhoonetes paljude puude istikuid ja seda, kuidas nende eest hoolitseti. Lapsed soovisid samuti teha heategu loodusele ning läbirääkimiste tulemusena ühe RMK-s töötava lapsevanemaga sündiski mõte istutada kuuseistikud ühiselt metsa raiesmikule. Metsa lummus ja ilu ei jätnud kedagi puutumata, ühtlasi pakkus metsas kogetu linnalastele palju elamusi. Valmisid looduslikust materjalist kompositsioonid ning okstest tehtud ehitised, mida lapsed oleksid soovinud lasteaeda kaasa võtta, kuid need olid selleks liiga suured ja tuli siiski metsa jätta. Siis ütleski üks laps kuldsed sõnad: „Hea, kui mets saaks meie juurde tulla“, mis andiski tõuke projekti ,,Puutöökoda“ kirjutamiseks 2016. aasta kevadel.

Kust leidsime koostööpartnerid?

Kuna meil endal puutöö õppekeskuse rajamise, tööriistade käsitsemise ja ohutusnõuete kohta teadmised ja kogemused puudusid, hakkasime otsima koostööpartnereid, kes võiksid meid aidata. Üheks koostööpartneriks sai Võrumaa kompetentsikeskus Tsenter. Käisime tutvumas nende töö ja tegemistega ning saime kinnitust, et oleme õigel teel. Ümarlauas kuulasid nad ära meie ootused ning andsid nõu, millest ja kuidas võiksime alustada.

Külastasime ka Räpina aianduskooli, et leida abi ja tuge õueala kujundamisel.

Maarja külas oli meil võimalus näha sealsete õpilaste puidutöid, mis andsid edasiseks palju ideid. Samuti tutvusime puitmaterjalidega, mida lastega meisterdades saab kasutada. Saime aru, et puutöö tegemiseks vajame tööpinki.

Kõige keerulisem oli leida kogenud meistrit, kes valmistaks lastele eakohase tööpingi. Lõpuks õnnestus leida puutöömeister Valdo Neerut, kes oli nõus sellise tööpingi tammepuust valmistama.

Praeguseks ongi meil õuealal puutöökojas 6–7-aastaste mõõtudele sobiv tööpink, mille meister meie ideed arvestades kavandas ja valmis tegi. Selle juurde kuulub palju tööriistu ja töövahendeid. Eriti suurt rõõmu tegi, et Valdo Neerut oli nõus ise lastele puutöövõtteid õpetama.

Puutöökojas on vahva!

Puutööd käivad tegemas kõik 5–7-aastased lapsed, see on oluline osa lasteaias toimuvast töökasvatusest. Igale rühmale on selleks ette nähtud nädalas üks päev pärastlõunasel ajal. Sooja ilmaga töötavad lapsed õues puutöökojas, külmal aastaajal aga lasteaia siseruumis.

Lapsed tutvuvad mitmesuguste töövõtetega: õpivad noaga puud koorima ja vestma, hööveldama, peiteldama, saagima, puurima, naelu lööma, liivapaberiga lihvima, aga ka jooniseid tegema ja tooteid disainima, et oma idee põhjal midagi valmis meisterdada.

Korraga teeb puutööd kolm-neli last, tegevus kestab kuni 25 minutit. Nädala lõpus toimub meistri ja rühmaõpetajate ümarlaud, kus arutletakse tehtu üle, räägitakse uutest ideedest, tehakse ettepanekuid ning jagatakse lastelt ning lastevanematelt saadud tagasisidet.

Kuhu me oleme jõudnud?

Praeguseks on puutöökoda tegutsenud kaks ja pool õppeaastat ning see ainulaadne tegevus on saanud meie lasteaia pärliks. Puutöö on ehitatud üles loovusele ning esikohale seatud laste ideed. Laste jaoks on töötamine puutöökojas nagu päriselu. Nad on omandanud suurepärased teadmised puuliikidest ja nende omadustest, on tuttavad tööpingi ja selle varustusega, tunnevad tööriistu ja oskavad neid käsitseda, valdavad ohutustehnika võtteid, oskavad disainida ning jooniseid teha ja neid lugeda. Ühtlasi on lastel tekkinud suurem huvi nii looduse kui ka loomise vastu: neile meeldib uurida, avastada, katsetada, proovida. Nii on lapsed valmistanud puutükkidest mosaiikpilte, seebi- ja kuumaaluseid, miniatuurseid linnupesi, taimekastide silte, autosid, tuuleveskeid, karpe, puunikerdusi, ja -figuure, paate, medaljone ja palju muud.

Puutööringis tehtud asju saab kasutada mängudes ja õppetegevustes, aga ka vanematele ja sõpradele kinkida. Praegu on lasteaias koostamisel puutöömetoodika koostöös meistri endaga.

Mida arvavad lastevanemad?

Lastevanemate tagasiside on väga hea, sest nad näevad, kui väga meeldib lastele puutöökojas tegutseda. Eriti vaimustuses on poisid. Üks ema toobki välja, et kuna lasteaedades on rohkem naisõpetajaid ja tüdrukutele suunatud tegevusi, on tore, et on loodud puutööring, mis ka poistele suurt huvi pakub. Lapsed jutustavad iga kord kodus üksikasjalikult, mida ja kuidas puutöökojas tehti ja milliseid tööriistu kasutati. Poisse vaimustab terava noaga vestmine, töö kruustangide ja põletiga, samuti meeldib neile saagida, puurida, naelu puu sisse lüüa. Nad on kodus rääkinud, et käivad puutöökojas tööl ning mõistavad et see töö nõuab palju oskusi, pühendumist ja kannatlikkust ning õpetab tõelisi elutarkusi. Vanemate hinnangul on ühest õuesõppe võimalusest märkamatult saanud väikese inimese teejuht.

Lapsed puutööst:

• Tom: „Mulle meeldis noaga oksa koorida, see tuli hästi välja. Natuke jäi aega väheks, oleks tahtnud kauem töökojas olla!“
• Eleanor: „Puukoorimine oli tore. Sain just töö valmis, vaatasin ringi ja siis läks nuga vastu näppu. Onu pani plaastri peale.“
• Kennet: „Õppisime, kuidas höövliga tööd teha. Höövel ei tohi maha kukkuda, see tuleb panna alati külili, muidu lähevad teravad otsad nüriks. Lauast ei tohi mööda hööveldada. Kruustangid tuleb väga kõvasti kinni keerata, muidu kukub laud ära. Mulle meeldib puutöökojas käia, sest seal on toredad tööriistad. Saan palju oskusi ja lõpuks oskan puutööd teha.“
• Anna: „Kui höövlit tõmmata, siis ta laulab. Sain puu siledaks, hööveldada on lihtne ja tore. Mulle meeldib puutöökojas, see on kõige ägedam koht.“
• Kertu: „Puurisime puu sisse augu. Pärast lõime haamriga naelu sisse. Meil on selline reegel, et ei tohi vahele rääkida, peab meister Valdot kuulama!“
• Villem: „Tegime täna väikestest puuklotsidest tuuleveski katuse. Kõigepealt vaatasime, kuidas meister Jaapani saega saagis. Eesti saega saetakse nii, et lükkad saagi edasi, aga Jaapani saega on teistpidi – see saeb siis, kui saagi tagasi tõmmata.“
• Mirta: „Mulle meeldis kõige rohkem nukumaja teha. Väga raske oli mööblit kokku panna. Tahangi nüüd hakata maju ehitama ja nende sees mööblit värvima.“
• Rihard: „Mina olen igasuguseid asju teinud. Sain valmis paadi, millel oli kõige raskem servi kinni panna. Tahaks veel teha katapuldi, mis laseb hästi kaugele. Mulle täitsa meeldib see töö. Mulle meeldib robootika ka, aga arvan, et suureks saades hakkangi lastele puust asju tegema.“

Märtsis alustab Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi järjekorras juba neljas doktoriõppe eelkool. Doktoriõppe eelkooli on oodatud hariduse vallas tegutsevad professionaalid ja tegevõpetajad, kes soovivad tõusta kutsealases mõttes uuele tasemele ning jagada edaspidi oma teadmisi nii teiste kolleegide, õpetajate kui ka üliõpilastega.

Doktoriõppe eesmärk on anda panus Eesti haridusedu kestmisse ning tulevaste õpetajate haridusse. Doktoriõppe eelkooliga soovime toetada osalejate teadusteekonda ning nõustada neid nii oma uurimisteema valikul kui ka doktoriõppesse kandideerimisel.

Lisaks grupiaruteludele pakume parimatele kandidaatidele individuaalset tuge doktoritöö kava koostamisel, võimalusel juba koostöös tulevase juhendajaga.

Kui sind huvitab õpetamise uurimine ning soovid panustada näiteks didaktika arendamisse, siis on see väljakutse just sulle.

Pane tähele, et eelkoolis osalejana peaksid olema valmis kasutama inglise keelt, sest nii sisseastumiseksam kui ka edaspidine õpe toimub eesti ja inglise keeles.

Registreeri Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi doktoriõppe eelkooli hiljemalt 27. veebruariks 2020.

Lisainfo tlu.ee/doktorioppe-eelkool.

Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi direktor Tiia Õun:

„Doktoriõppe eelkool on parim võimalus saada kindlust ja tuge oma motivatsioonile tegeleda põhjalikumalt haridusprobleemide teaduspõhise lahendamisega.”

Tallinna Ülikooli õppeprorektor, Kieli Ülikooli doktoriõppe lõpetanu Priit Reiska:

„Doktoriõpe on võimalus, mida tuleb kasutada. Kõik, kes alustavad doktoriõpinguid, neid küll kahjuks ei lõpeta, kuid ma ei ole kuulnud kedagi, kes oleks seda valikut kahetsenud. Doktoriõpingud avavad võimalusi nii isiklikuks arenguks kui ka ühiskondlikuks karjääriks.“

Keemia ja loodusõpetuse õpetaja, Tallinna Ülikooli doktorant Katrin Soika:

„Olen oma doktoriõpingute jooksul analüüsinud õpetamis- ja õppimisprotsessi uurija ja praktikuna. Seeläbi olen mõtestanud enda ja õpilaste jaoks koolisüsteemis harjumuspäraste protsesside ja etappide efektiivsust.“

Tallinna Ülikooli doktorant Helene Uppin:

„Doktoriõppes saad oma kõhutundega tõsisemasse dialoogi astuda (seda andmetele ja analüüsile tuginedes kinnitada või ümber lükata). See on ka hea viis leida uusi mõttekaaslasi ja lähenemisnurkasid, et oma igapäevatööd veelgi tähenduslikumaks muuta.“

„Miks kirjutatakse endiselt aina edasi Teisest maailmasõjast, mis ometi lõppes 74 aastat tagasi? Sellepärast, et võimatu on unustada sellist tohutut veresauna, kus sai surma üle 50 miljoni inimese, purustati sadade ja tuhandete kaupa linnu, külasid, hävitati miljardite eest inimeste vara.“ Selliste sõnadega algab Mati Õuna ja Hanno Ojalo üks värskemaid Teist maailmasõda käsitlevaid teoseid (lk 9).

Mati Õun on eesti sõjaajaloolane, kes alustas raamatute kirjutamist juba eelmisel sajandil. Tema sulest on autori või kaasautorina ilmunud muljetavaldav hulk raamatuid (üle 100) – küll sõjaväelastest, masinatest ja relvadest, lahingutest ja sõdadest üldisemaltki.

Hanno Ojalo, autorite tandemi teine osapool, ei ole küll hariduselt ajaloolane, kuid olnud aastatel 2004–2013 Eesti akadeemilise sõjaajaloo seltsi esimees ning on aastate jooksul süvitsi tegelnud just 20. saj sõjaajalooga. Kirjutamisest ja kirjastamisest sai põhitöö, kui ta asutas 2015. a Ammukaare kirjastuse, mis on spetsialiseerunud peamiselt ajalooalaste teoste väljaandmisele. Üheskoos on Õun ja Ojalo kirjutanud sõjaajaloo teemadel juba paarkümmend raamatut – see on pretsedenditult viljakas koostöö.

Autorite teoste nimekirja raamatukogudes või raamatupoes uurides on selge, et Teisest maailmasõjast on võimalik kirjutada lõputult, lähtudes üha erinevatest aspektidest, käsitledes kitsamaid või laiemaid valdkondi. Seekordne raamat ei ole entsüklopeedia, nagu pealkirja järgi võiks arvata. Teos pakub põgusaid pilguheite Teise maailmasõja aega ja kulgu, näidates, milliste äärmusteni võitluste käigus ja võidu nimel mindi.

Esimestes peatükkides käsitletakse Teise maailmasõja rekordeid – rajatud hiigelehitisi (varjendid, punkrid, kaitseliinid, õhutõrjetornid) ja loodud superrelvi (kahurid, suurtükid, tankid, lennukipommid ja pommitajad, laevad). Edasi nihkub fookus inimestele: kes olid silmapaistvaimad isiksused Teises maailmasõjas (näiteks kus teenisid aega hilisemad USA presidendid), milliseid suurejoonelisi operatsioone kavandati ja täide viidi. Juhtus ka, et seejuures äparduti. Räägitakse suure sõja varikatte all toimunud sissisõjast, mis kohati oli stiihiline, samas ka riikide enda toetatud: spioonivõrgustikud, partisanide ja vastupanuliikumine. Igal maal toimus see veidi omamoodi.

Väga põnev lugemine on peatükid nn blufimeestest – Teise maailmasõja kangelastest ja sellest, kuidas neist kangelased kujundati ja müüte veel aastakümneid pärast sõja lõppu elus hoiti. Autorite terava pilgu eest ei pääse seegi, kuidas ajalugu on „kirjutatud“ – vastase ebaõnn kiidetud enda kangelaslikeks võitudeks või hoogsates lahingukirjeldustes tuginetud olematutele faktidele.

Peatükid on hästi liigendatud, sel moel ei muutu faktitihe materjal väsitavaks. Teksti illustreerivad rohked fotod, ka skeemid ja tabelid. Nii mõnedki raamatus esile toodud kurioosumid on seotud Eesti ja eestlastega. Lugeda võib järjest või jupiti siit-sealt, igalt leheküljelt leiab midagi huvitavat. Soovitatav lisalugemine põhikooli vanemale astmele ja gümnaasiumiõpilastele, kuid küllap leiavad ka ajalooõpetajad sellest raamatust mõndagi huvitavat, mille abil koolitunnid köitvamaks muuta. Lugegem ja ärgem unustagem!

Rahvakultuuri keskuse jutukool on kuulutanud 2020. aasta rahvajutu aastaks. See on igati tänuväärne ja tervitatav algatus nii mitmeski mõttes. Sõnaseadmis- ja jutustamisoskust on inimpõlvi hinnatud, head lugude jutustajad on ühes või teises kultuuris olnud läbi aegade au sees ja lugupeetud inimesed, samuti nagu laululoojad, lauluemad-sõnasepad-sõnolised, kes suutsid sama mõtte väljendamiseks leida üha uusi ja uusi sõnu ning väljendeid – ikka see vana hea „uiest aga ütlen ümber jälle“. Nad olid oma emakeelega – toona pigem küll kodumurdega, aga see ei muuda asja – sina pea ilma sünonüümisõnastikku läbi tuhlamata. Sellest viimasest, sünonüümisõnastikust, ei osatud enesest mõista ammustel aegadel muidugi undki näha.

Tsitaatide valimikud

Tänapäeval kirume lõika-kleebi-meetodit, mille puhul puudub igasugune tarvidus midagi pikemalt oma sõnadega öelda. Kurdame, et iseäranis nooremate inimeste keelekasutus on leebelt öeldes kehv ning sõnakasutus kasin. (Kliki)meedia kubiseb sõnade väärkasutusest ning suutmatusest moodustada teinekord isegi kõige lihtsamaid lauseid.

Facebooki grupp „Tõlkepärlid ja kaunimad lingvistilised leiud“ on pärituules ja sõiduvees – kas riigikogus käis skisma või kisma, mis vahet seal on, tähenärijad, tegelege millegi kasulikuga! Keegi soovib parandada prokuratuuri tööd majanduskuritegudega jne. Issanda päike läheb enne looja, kui selle loeteluga valmis saab, kui siinkohal rahvakirjanik Oskar Lutsu parafraseerida.

Viiekümnesed ja vanemad inimesed mäletavad, et emakeele ja kirjanduse, aga sageli ka võõrkeele tunnis anti koduseks ülesandeks ümberjutustus – kas siis suuliselt mõne kirjandusteksti oma sõnadega ümber jutustamine kogu klassi ees (pähe õppida ei tohtinud!) või tuli seda teha kirjalikult, vihikusse. Millal see esimesel pilgul ehk ülearusena tunduv tegevus emakeeleõpetuse ainetundidest ära kadus, ei oska öelda, kuid selle puudumise mõrkjaid marju maitsen õppejõuna juba hulk aastaid, kui loen üliõpilaste eksamitöid või juhendan bakalaureusetöid. Alles see oli, kui noor inimene kurtis mulle, et ta ei suuda kolme eri autori artikleid oma uurimistöös kasutada, kuna „nad kõik kirjutavad isemoodi“.

Julgen oma kogemustele tuginedes väita, et pealekasvavate põlvkondade funktsionaalne lugemisoskus ning üldistusoskus astub üsna kindla sammuga mööda allakäigutreppi ja isegi lühema teadusteksti kokkuvõtmine käib sageli üle jõu, samuti kui regilaulu või rahvajutu sisu mõne lausega kokkuvõtmine à la: neiu läks heinakaarele, noor mees kündis põldu, abielumees läks järvele kala püüdma.

Seda, et osataks kirjutada või jutustada kolmandas isikus à la: uurija Kapsas on käsitelnud oma töös seda teemat sellist või uurija Kaalikas toda meetodist kasutades, näikse kuuluvat samuti kaugesse enneminevikku. Uurimistöö lõigatakse kokku tsitaatide valimikuna ja kui viited jäävad tsitaatide alt puudu, kõneleme plagiaadist. Plagiaadi teema on ühiskonnas kuum, kuigi võiks küsida, kuidas on see võimalik, kui juhendaja valdab teemat ning retsensent ja komisjon teevad oma tööd südamega. Kas korralikult viidatud tsitaatide kogumik, kus paarikümnel leheküljel on (üli)õpilane suutnud kirjutada vaid mõned üksikud oma laused, väärib referaadi või iseseisva uurimuse tiitlit, on juba iseküsimus.

Viitamine on kahtlemata vajalik, kuid kui (üli)õpilane soovib juhendamist ja tema esimene mure on viitamissüsteem, mitte uurimisülesanne/uurimisküsimus ega uurimisküsimuse lahendamiseks tarvilikud meetodid, on midagi paigast ära.

Loe ja jutusta!

Muidugi on lihtsam koostada edetabeleid ja turvalisem õpilast hinnata, kui vastuseid õige-vale teljel ei saa vaidlustada: ühendame noolega teose väljaandmise aasta ja kirjaniku, täidame lünki õigete sõnadega … Aga kahjuks ei arenda need meetodid ei eneseväljenduse ega teksti mõistmise oskust.

Sestap olen seda meelt, et igakülgsele suulisele ja kirjalikule eneseväljendusoskusele tuleb hakata pöörama maast madalast teravdatud tähelepanu, samuti kui sõnade ning teksti kui terviku mõistmisele ja jutuloogikale. Miks ma arvan, et see mõjub ka meie tõejärgsel ajastul isegi uuhhu-teadusele tõhusa tõrjevahendina – ükskõik millisest tekstist tuleb leida tuum, iva ning hoida silm peal, et autor ei väidaks samas tekstis iseendale vastu. Teisisõnu, hakkame õppima-õpetama maast madalast ka argumenteerimisoskust ja allikakriitikat.

Kas teha seda arendavate arvutimängude kaudu (enne järgmisele tasemele ei saa, kui oskad nimetada vähemalt kolm sünonüümi sõnale „kass“ või tunned mõne haruldasema sõna õiget tähendust) või mingite muude moodsate meetodite abil, võiks olla juba haridusteaduste ja metoodikute teema. Aga asja ajab ära seegi, kui istume lastega ringis maha ja hakkame õppima sõna kuulamist selle parimas tähenduses – mida minu kaaslane tahab mulle öelda ja mis sõnu ta kasutab, või võtame vaadata mõnda pilti ja igaüks ütleb pildil nähtu kohta kaks lauset, tingimusel, et need laused ei korda teiste öeldut.

Hakatuseks aga võiks alustada loetu ja kirjutatu oma sõnadega ümber jutustamist juba lasteaias. Ja millal siis veel, kui mitte rahvajutu aastal. Loe ise ja jutusta teistele ümber! Nii aitame kaasa, et meie emakeel säiliks elujõulisena, rääkimata suulise ja/või kirjaliku eneseväljendusoskuse lihvimisest-poleerimisest. Seda viimast läheb elus rohkem vaja, kui esmapilgul arvatagi oskame.

Ettevõtliku lapsevanema eestvedamisel on käinud Eesti koolides õpilastega kohtumas kümnete riikide diplomaate ja saadikuid. Läinud nädalal vestles Haabneeme kooli õpilastega USA saatkonna poliitikanõunik.

Kaks ja pool aastat Ühendriikide diplomaadina Eestis töötanud Richard Rasmussen selgitas läinud nädala reedel Haabneeme kooli õpilastele ja õpetajatele, et diplomaadi töö on kaugel sellest, mida oleme harjunud nägema Hollywoodi filmides: „Ma pole kunagi helikopteriga lennanud ega relvast tulistanud,“ tunnistas ta. „Pigem on mu töö olnud organisatoorne, välisabi korraldamine ja muu selline.“

Filmid ja meedia on loonud tema sõnul üsna ühekülgse pildi USA ühiskonnast ja elust üldse. Nagu oleks USA relvahullude ja politseivägivalla kants. „Tõsi, relvad on osa USA elust, aga mina ei tunne kedagi, kellel oleks kodus relv,“ selgitas USA saatkonna poliitikanõunik. „Uudised keskenduvad halbadele asjadele ja ohtudele, sest see müüb, aga USA on väga mitmekesine maa ja kindlasti mitte nii ohtlik paik, kui meedia põhjal tunduda võib. Ameeriklased pole kurjad –nende käitumise loomulik osa on naeratamine, mitte teiste tulistamine.“

Haabneeme kooli õpilased tundsid ka huvi, kuidas mõjutab USA Euroopat ja Eestit kõige rohkem. Rasmussen nentis, et loomulikult mõjutab Hollywood ja popmuusika kõige rohkem kultuuri, aga tõsisemas mõttes on USA mõju kõige suurem julgeoleku, täpsemalt NATO kaudu.

Ühendriikide põhjaosast Wisconsinist pärit Rasmussen on töötanud mitmes maailma paigas, aga peab Eestit seni oma lemmikkohaks ja Tallinna suurepäraseks pealinnaks.

Eestit iseloomustas ta väikese riigina, mis osaleb muljetavaldavalt aktiivselt ülemaailmsete organisatsioonide töös ja julgeolekusse panustamises. „Eesti on hea näide selle kohta, et väike riik saab olla maailmatasemel tegija,“ täpsustas ta.

Ta tunnistas, et oskab nüüd Eestit USA-s paremini tutvustada kui USA-d Eestis, sest USA on nii mitmekülgne maa. Eestit nimetas ta kujundlikult digitaalseks nirvaanaks, seda ennekõike siinsete digilahenduste ja IT-teenuste kõrge taseme ja hea kättesaadavuse pärast.

Mida külvad, seda lõikad!

Nii nagu see õpilaste kohtumine välisriigi diplomaadiga, on ka mitmed teised sarnased kohtumised leidnud aset tänu Pirita majandusgümnaasiumi vanematekogu tegusale liikmele Helen Uusile ja tema MTÜ-le Diplomatic Relations Project. Juba neljandat aastat järjest leiab tänavu kevadel Pirita majandusgümnaasiumis aset saatkondade kuu, mis annab õpilastele võimaluse tutvuda diplomaatide tööga.

Aastate jooksul on kooli külastanud saatkondade esindajad, kes räägivad oma tööst nii Eestis kui ka teistes riikides, annavad ülevaate riikide kultuuri- ja majandusalasest koostööst. Õpilastel on välisriikide saadikutele alati palju küsimusi. Kolme aasta jooksul on Pirita majandusgümnaasiumis käinud õpilastega kohtumas 12 saatkonna diplomaadid.

Tänavu võtavad üritusest osa Hiina rahvavabariigi, Ukraina, Iirimaa, Saksamaa, Prantsusmaa, Soome ja Taani saadikud ja diplomaadid.

Nelja aastaga on laienenud ka külastatavate koolide ring. Saatkondade päev on toimunud viis korda Paldiski ühisgümnaasiumis, eelmisel kevadel leidis seal aset ettevõtluse konverents, millel osalesid USA saatkonna diplomaadid.

Viimsi koolis toimus tänavu jaanuaris diplomaatiline konverents, millest võtsid osa Rumeenia, Rootsi, Austria, USA, Jaapani suursaadikud, Brasiilia ja Kanada diplomaatilised esindajad, samuti Eesti välisminister Urmas Reinsalu ja presidendi majandusnõunik Heido Vitsur. Õpilaste arv auditooriumis ulatus 270-ni.

Veebruaris toimus Haabneeme koolis diplomaatiline üritus – „The World and Diplomacy“ –, millel esinesid kolme saatkonna diplomaadid: Brasiilia ja Gruusia suursaadik ning USA saatkonna diplomaat.

„Kõnesid ja kirju tuleb koolidest üle Eesti,“ tunnistab Helen Uus. „Koolidel on projekti vastu suur huvi, osa koole näeb ürituste kajastust sotsiaalmeedias ja võtab ise ühendust, tuttavad lastevanemad näevad üritust ja pöörduvad sooviga korraldada nende laste koolis midagi analoogilist.“

Korraldaja käib ka ise koolides projekti tutvustamas. „Hea meelega teen seda üritust nii paljudes koolides, kui jaksan,“ nendib ta. „Tahaks sellist rõõmu võimaldada paljudele Eesti lastele.“

Miks diplomaatia?

Õpilaste ja diplomaatide kohtumiste korraldamine on kasvanud Uusi jaoks hobist ettevõtmiseks. „Diplomaatia on minu elu moto,“ põhjendab ta, miks ta seda projekti veab. „Minu suurim soov on näha inimeste omavahelises suhtlemises diplomaatilist lähenemist, austust üksteise vastu, viisakust ja kultuursust. Kuna lapsed on tulevase täiskasvanute ühiskonna vundament, tuleb just neile neid oskusi õpetada. Mida külvad, seda lõikad – õpetades varakult diplomaatiat, panustame küpse ja väärika ühiskonna liikmete kasvatamisse.“

Diplomaatilise ürituse korraldamine kooliõpilastele kujunes Helen Uusil soovist korraldada midagi uut ja põnevat oma laste koolis Pirital. „Kui tegin seda esimest korda, nägin, et õpilastel on taolise ürituse vastu suur huvi. Järgmisel hooajal otsustasin korrata juba uute saatkondade esindajatega ja nii kujunes  see traditsiooniks. Aga traditsioone tuleb hoida ja jätkata,“ selgitab aktiivne lapsevanem. „Tegevuse eesmärk on avada maailma Eesti noortele, tutvustades välisriikide kultuuri, majandust, nende eripära, hariduse omandamise võimalusi välisriikides, suhtlemisoskuse arendamist koos keelepraktikaga, diplomaatide tööd ja laiendada silmaringi. Suurim eesmärk on aga populariseerida Eesti haridust välismaalaste seas.“

Korraldusest rääkides selgitab ta, et valib riike maailma eri paikadest, et esindatud oleks võimalikult erinevad kultuurid. Muidugi sõltub kõik diplomaatide kättesaadavusest.

„Suuri üritusi valmistan ette pool aastat enne toimumist, koordineerida mitut suurt organisatsiooni üheks ürituseks on ajamahukas ja vastutusrikas protsess,“ märgib korraldaja.

Mida kõrva taha panna?

Saadikud ja diplomaadid on jaganud Helen Uusi sõnul mõtteid ja kogemusi nii isikliku karjääri kui ka esindatava riigi kohta. Mõned meeldejäävamad mõtted ja fraasid esinemistest.

Gruusia suursaadik Archil Karaulashvili soovitas Paldiski kooli lastel mitte raisata oma aega arvutimängudele, vaid eelistada elavat suhtlemist eakaaslastega, et suhtlemisoskust arendada. 

Austria suursaadik Julius Lauritsch soovitas lastel õppida võõrkeeli, sest keelte valdamine avardab võimalusi valida laiema ringi erialade vahel.

Rootsi suursaadiku Mikael Erikssoni sõnum lastele oli: Rootsi kogemuse põhjal võib öelda, et multikultuurne ühiskond on tänapäeva maailma reaalsus ja normaalsus.

Brasiilia suursaadik Roberto Colin, kes on olnud õpilastega kohtumistel aktiivne osaleja, tutvustab noortele alati põhjalikult Brasiilia ajalugu, geograafiat, majandust, sh turismi, poliitilist olukorda ja kultuuri.

Helen Uus tänab südamest kõiki toetajaid, kelle abiga on see projekt võimalikuks saanud: „Suur tänu diplomaatidele, kes toetavad oma osalusega Eesti õpilaste arengut, ja omavalitsustele, kes on toetanud ürituste läbiviimist.“

KOMMENTAAR

Sirje Toomla, Haabneeme kooli juht:

Iga külaline, esineja on õpilaste jaoks uus ja väärtuslik kogemus, hea silmaringi laiendamiseks, enesetäienduseks ja uute teadmiste saamiseks. Kui kuulsime võimalusest kutsuda külla välisriigi esindaja, haarasime sellest kohe kinni.

Õpilased on olnud väga hästi meelestatud, aktiivsed kaasamõtlejad, küsijad ja uute huvitavate teadmiste kuulajad.

Enamasti käis küsimuste koostamine koostöös klassijuhataja ja inglise keele õpetajatega. Kogu töö tegid ära õpilased ise, õpetajad olid vaid juhendaja rollis, inglise keele õpetajad aitasid üle vaadata grammatilised vormid.

Kõikide riikide esindajad on huvitavad, ei oska kedagi spetsiaalselt välja tuua. Sel aastal käisid meil Brasiilia, USA, Gruusia esindajad. Loodame, et järgmisel õppeaastal saame korraldada kohtumisi rohkemate saadikutega.

Milline on adekvaatne viis käsitleda kliimamuutust?

Hea kolleeg Ain Kallis on ilma ja kliima erinevust iseloomustanud tabava võrdpildiga. Kliimat ja selle muutumist peab inimene silmas siis, kui ta läheb poodi ja ostab endale midagi järgmiseks hooajaks. Ilma vaatab ta aga siis, kui otsustab, mida hommikul selga panna.

Ilm muutub kogu aeg. Isegi aastad pole vennad. Lausa vastupidi, päriskevad (meteoroloogide keeles aeg, mil taimed kasvama hakkavad ja ööpäeva keskmine temperatuur tõuseb püsivalt üle viie soojakraadi) saabub Eestis keskmiselt 22. aprillil. See on vahel juhtunud aga terve kuu varem, 21. märtsil, või hoopis palju hiljem, näiteks 17. mail.

Isegi paar-kolm kummalist aastat ei tähenda veel, et kliima oleks muutunud. Sest kliima on kaugelt rohkem kui ilmanähtuste keskmine, olgu see siis keskmine temperatuur, tuulekiirus või lume paksus veebruaris. Kui nüüd kristalselt aus olla, siis kliima on pigem matemaatilise statistika kategooria.

Kliimat peegeldavad ilma iseloomustavate suuruste statistilised omadused: keskmised, standardhälbed, kvantiilid, ekstreemväärtused; üldisemalt nende suuruste tõenäosusjaotused ja nende jaotuste parameetrid, aga ka selliste omaduste ruumilised mustrid. Nii näiteks saabub Võrumaal kevad enamasti kümmekond päeva varem kui Hiiumaal.

Teisisõnu, kui ilm muutub tundide ja päevade lõikes, siis kliima muutumine on üldiselt pikaajaline protsess, mille tunnetamine ja mõõtmine vajab head mälu või usaldusväärseid mõõtmisi, teadmisi matemaatikast ja oskust minevikust õppida. Mälu on aga midagi sellist, mis kipub meid kogu aeg petma.

Uuemad kogemused kipuvad ikka olema värskemad kui vanemad. Aga näiteks selle aasta temperatuur ei ole tähtsam kui sada aastat tagasi mõõdetud näidud. Kitsa matemaatikakursuse aktsepteerimine meie koolides tähendab seega, et järjest vähemaks jääb neid, kes oskavad kliimamuutusi adekvaatselt kirjeldada ja interpreteerida.

Kuidas kliimamuutus meid mõjutab?

Praeguseks on ilmnenud ja hästi kontrollitud hulk tõsiasju näiteks Ameerika Ühendriikide lennundus- ja kosmoseametilt NASA. On päris kindel, et kogu Maa atmosfääri temperatuur on alates 19. sajandist märgatavalt tõusnud. Viimasel neljakümnel aastal on tõus kiirenenud. Praktiliselt kõik kogu mõõtmisajaloo kõige soojemad aastad on olnud sellel sajandil. Lumekatte ulatus põhjapoolkeral kahaneb kiiresti.

Ookeanid soojenevad. Nende ülemine 700 m paksune kiht on soojenenud 0,17 kraadi võrra alates 1969. Seal peitub ligikaudu 93% kogu Maale sellest ajast alates lisandunud soojusest. Gröönimaa ja Antarktika jääkilp kahaneb. Ookeani veetase tõuseb. Arktika merejää pindala ja jää paksus kahaneb. Ekstreemsete ilmastikunähtuste sagedus ja ulatus kasvab. Ookeanid hapestuvad süsihappegaasi sisalduse suurenemise tõttu. Peaaegu kindlasti (tõenäosusega üle 99%) on selle taga inimtegevus. Siiski on veel kaduvväike võimalus, et tegemist on looduslike muutustega, aga selle peale mängimine on kui lootus loteriil ühe piletiga peavõit saada.

Ka Eestis on täheldatud hulgaliselt muutusi. Keskmine temperatuur tõuseb meie maal märksa (ligikaudu kaks korda) kiiremini kui maailmas keskmiselt. Suveturism kasvab ja energiatarve külmal perioodil väheneb. Sademeid tuleb rohkem; samal ajal lume- ja jääkate väheneb, aga jõgede vooluhulk kasvab ja suurvesi tuleb varem.

Mitmete põllukultuuride saagikus kasvab ja kasvatada saab taimi, mis varem siin juurduda ei suutnud. Mõnele neist, kes meile ei meeldi, meeldib nüüd siin olla. Näiteks šaakalid on meil juba kodunenud. Tasapisi jõuavad kohale parasiitliigid ja uued taimekahjurid. Rannikuid kimbutavad sagenevad tormid, madalal paiknevaid alasid üleujutused ja randu erosioon.

Mida peaksid koolijuhid, õpetajad ja õpilased teadma kliimamuutuse kohta?

Kliimamuutuste globaalne muster on oma olemuselt vastuoluline nii kogukondade, kogu ühiskonna kui ka Maa ökosüsteemi kui terviku seisukohalt. Mõned piirkonnad võidavad sellest. Arktikas on tekkimas ligipääs tohututele ressurssidele nii maismaal kui ka meres. Nafta-, gaasi- jm maavarade tööstus võib seal saada suure hoo sisse.

Arktilistele maadele on jää sulamine suur šanss, on öelnud Norra õlitööstuse ja energiaminister. Laevatee Arktika kaudu on Panama kanali mõistlik alternatiiv.

Põllumajanduse tasuvusvöönd nihkub põhja poole. Polaaralade lõunaserv muutub järjest rohelisemaks ja metsavöönd nihkub põhja poole. Puude, taimestiku ja meres leiduva biomassi (taas)tootmine kasvab, millest tõenäoliselt võidavad kogu maailma kalavarud. Pole ime, et Donald Trump tahab Gröönimaad ära osta. Sealsed maavarad – mitte niivõrd nafta või gaas, kuivõrd kalandus, turism, põllumajandus, energiamahukas tootmine odava hüdroenergia (liustike sulamisvee) baasil ja võib-olla isegi puhta vee eksport kaugemas tulevikus – võivad selle kandi teha päris rikkaks.

Selle kauni perspektiivi kõrval on juba päris selge, et globaalne soojenemine on kasvatanud globaalset majanduslikku ebavõrdsust. Kui midagi planeedi mastaabis ette ei võeta, võib jätkuv ebavõrdsuse viia terve maailma tõsiste probleemide ette. Nimelt on rikkad riigid ebaproportsionaalselt võitnud neist protsessidest, mis on kliimasoojenemise taga; samas on vaesed riigid ebaproportsionaalselt tugeva kliimamuutuste mõju surve all.

Mõned inimesed ja piirkonnad ilmselt võidavad kliimamuutustest. Kasu on aga suhteliselt lühiajaline. Pikas perspektiivis ja globaalses mastaabis jääme kaotajaks, sest väga tõenäoliselt kaaluvad negatiivsed küljed võidu üle.

Maailma sidusus järjest kasvab. Mõned kohad muutuvad peaaegu kindlasti elamiskõlbmatuteks. Pole selge, kuidas saame hakkama sellest tuleneva migratsiooniga. Pessimistlikud prognoosid ütlevad, et aastaks 2070 peab rohkem kui miljard inimest oma praegusest elukohast lahkuma. Selles kontekstis võib üsna kindel olla, et ükski piirkond, ka Eesti, pole immuunne kliimamuutuste negatiivsete mõjude suhtes.

Millised on kliimamuutuse kaudsed mõjud koolielule (näiteks rände tulemusel Eestisse saabunute haridussüsteemi integreerimine)?

Arusaam kliima tähendusest inimkonnale on aegade vältel kõvasti muutunud. Kauges minevikus (kuni ca 19. sajandi esimese pooleni) prevaleeris puhtalt inimesekeskne vaatekoht. Kliimat vaadeldi siis enamasti kui sobivat tingimuste kompleksi inimese eluks, ühiskonna ja tsivilisatsiooni eksisteerimiseks. Kliimateaduse kujunemise aastatel (ca 1850–1900) lähtuti arusaamast, et kliima on ilmanähtuste statistika ning seejuures neutraalne, ühiskonnaväline süsteem.

Tänapäeval on mõistetud, et kliima on nii looduse kui ka inimeste mõjutatav süsteem. Seetõttu on kliimamuutuse teemad saanud poliitilise võitluse areeniks. Teadus ei saa aga olla poliitiline nähtus ja teadustulemusi ei saa otsustada hääletamise kaudu. Nõnda muutub järjest olulisemaks oskus eristada tõsiasju (ka siis, kui need pole päris täpselt teada) poliitilistest diskussioonidest arvamuste, väärtuste ja ilmavaate üle.

„Surma võivad soodustada ka teised unetusega kaasas käivad haigused, mida on raske unepuudusest eristada,“ kirjutab Matthew Walker oma raamatus „Miks me magame?“. On esinenud üksikuid pikaajalisest magamatusest põhjustatud surmajuhtumeid. Üks selline oli Jiang Xiaoshana surm, kes oli ärkvel 11 päeva järjest, et vaadata ära kõik 2012. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistluste mängud, käies samal ajal päeviti tööl. Kaheteistkümnendal päeval leidis ema ta ilmselge unepuuduse kätte surnult.

Loomadega on asi selgem

Loomade uuringud on andnud kindlaid tõendeid unetuse tapva olemuse kohta. Rühm Chicago ülikooli teadlasi takistas rotte nädalate kaupa kordagi und saamast. Nad said ühemõttelise vastuse. Rotid surid pärast 15 päeva kestnud magamatust, ehkki nad sõid palju rohkem kui puhanud liigikaaslased. Nad hakkasid kiiresti kaalu kaotama. Ka ei suutnud nad enam oma keha sisetemperatuuri reguleerida.

Mida suuremas unevaeguses nad olid, seda külmemaks muutus nende keha. Kui keha sisetemperatuur langeb, kiireneb ainevahetus. Üles ei öelnud mitte ainult ainevahetus, vaid ka immuunsüsteem ja surm saabus sepsise, toksilise bakteriaalse infektsiooni tagajärjel.

2. oktoobril 2019 ilmus Eesti Ekspressis ühe 26-aastaselt surnud noormehe haiguse lugu, kus ta kirjutab oma hädade alguse kohta nii: „Olin umbes kolmeteistaastane, kui hakkasin käima isa juures, tema korteris. Tingimused seal olid pehmelt öeldes askeetlikud, kuid see mind tegelikult ei huvitanud, kus ma magasin või mida sõin. Mind huvitas vaid arvuti ja interneti olemasolu. Kodus mul internetti polnud, aga kõik see põnevaim mängurlus käis läbi võrgu. Sellest olin sõltuvuses. Need nädalavahetuse mänguõhtud/ööd keerasid aastateks sassi mu unerežiimi, kuna magama läksin tihtipeale alles 4–5 paiku hommikul. Ka koolipäevadel enne ühte voodisse ei saanud ja nii ma olingi pidevalt selline letargiline olend, nagu taltsas zombi. Siiski suutsin käia koolis ja hinded olid positiivsed kuni põhikooli lõpuni välja. Ma ei saa väita, et ema ei püüdnud üldse mind distsiplineerida seoses liigse arvutis istumisega, kuid ma üldiselt ignoreerisin ta märkuseid ja tegin ikka, mida tahtsin. Liiga leebe, liiga järeleandlik oli ema. Isal oli täielikult ükskõik, mis ma tegin.

Ühel ööl olid mul kaelapiirkonnas tohutud valud, mida endiselt selgelt mäletan, sest varem polnud ma sellist valu tundnud. Terav valu ei lasknud magada ja ehmatas. Siiski järgmiseks päevaks oli valu kadunud. Tegelikkuses polnud miski enam endine. Mõni kuu hiljem, kui ma juhuslikult oma kaela katsusin, avastasin seal imelikud mügarad. Kohe tekkis paanika ja surmahirm, mida ma elus varem polnud tundnud.“

Kroonilisest magamatusest alguse saanud haigus ei allunud ravile.

Uni on öine teraapia

Fraas „Maga pea selgeks“ on olemas enamikus keeltes. Unes tehakse läbi kaks täiesti erinevat une staadiumi. Üks on kiirete silmaliigutustega REM-uni (rapid eye movement) ja teine kiirete silmaliigutusteta NREM-uni (non-rapid eye movement). Öö esimesel poolel võtab suurema osa enda alla sügav uni, mille tähtsaim ülesanne on harvendada ja eemaldada ebavajalikud neuronaalsed ühendused. Öö teisel poolel hakkab domineerima REM-uni, mil allesjäänud ühendusi tugevdatakse. Mõlemad une tüübid on kriitilise tähtsusega.

Varase lapsepõlve peamine arengueesmärk on rajada hiiglama suures koguses neuraalseid ühendusi ja kiirteid, millest moodustub lapse aju. REM-uni aitab ajupiirkondi omavahel siduda ning aktiveerib need ühendused. Teine, ümberkujundamise raund leiab aset noorukieas. Siis pole eesmärk mitte enam lisada, vaid ühendusi kärpida. Mitmed olulised psühhiaatrilised haigused, nagu skisofreenia, bipolaarne häire, sügav depressioon ja ADHD, on seotud sellega, et teismelistel jääb puudu sügavast NREM-unest.

Ööpäevarütm

Juba 1729. aastal tegi Prantsuse geofüüsik de Mairan avastuse, et taimedel on omaenda sisemine ajaarvamine. Kusagil taime sisemuses on ööpäevarütmi generaator, mis suudab ajas järge pidada ilma päikesevalguse abita. Ometi kulus veel 200 aastat tõestamaks, et ka inimestel on sarnane loomuomane ööpäevarütm, mis marsib edasi-tagasi iga 24 tunni järel.

Isikuti on selle laineharjad ja -põhjad aga väga erinevad. Nn hommikuinimestel ehk lõokestel saabub ärksuse haripunkt päeva alguspooles ja unisus jõuab kätte varajasel õhtutunnil. Neid on umbes 40 protsenti elanikkonnast. Nn õhtuinimesi ehk öökulle on umbes 30 protsenti elanikkonnast. Nad lähevad magama hilja ja ärkavad pärastlõunal.

Ärkvelolek ja uni on ööpäevarütmi kontrolli all. Päikesevalgus on kõige usaldusväärsem korduv signaal, mida keskkond ajule saadab. Päike tõuseb igal hommikul ja loojub õhtul ning valguse faasid vahelduvad pimedusega.

Une ajastamist reguleerib melatoniin. „Melatoniin toimib nagu võimas megafon, mis röögib ajule ja kehale selget sõnumit: „Nüüd on pime! Nüüd on pime!“ Sel hetkel kuulutatakse ametlikult välja öö algus ja koos sellega antakse bioloogiline käsk teha algust magamaminekuga,“ kirjutab Walker.

Kui uni on saabunud, väheneb melatoniini kontsentratsioon öö jooksul aeglaselt kuni hommikutundideni välja. Veres ringleva melatoniini puudumine annab nüüd ajule ja kehale märku, et unejooks on lõppenud ja algab ärkvelolekuaeg.

Teismelise uneprobleemid võivad põhjustada nende ajustruktuuris püsivaid kahjustusi, mida pole võimalik pohmelli kombel välja magada. On võimalik, et ka tujukus, depressioon ja isegi söömasööstud on kroonilise unevaeguse sümptomid.

Olete väga oodatud 3. märtsil kl 17‒19 Tallinna ülikooli Terra maja (Narva mnt 25) auditooriumis 223 toimuvale MTÜ Eesti Talendikeskuse loovuseteemalisele seminarile.

Loovuse vajalikkust tänapäeval on kirjeldatud kolmel tasandil: ühiskonna paremaks muutmine (innovatsioon jms), iga inimese eneseteostus (elada elu, mis sobib isiku sügavaima olemuse ja võimetega) ning loovuse kaudu tähenduse leidmine oma minevikule, olevikule ja tulevikule. Loovus on meie kõigi loomulik eneseväljendus. Seminari eesmärk on aidata mõtestada loovuse tähendust, et meie loovad võimed ja isikupärased anded saaksid avalduda ning innustada meid ka oma kaaslaste või õpilaste loovust avastama, tundma õppima ning paremini toetama.

Seminar on ajendatud äsja Atlexi kirjastuse väljaandena ilmunud kogumikust „Lapse loovuse hoidmine ja arendamine“ (koostaja TLÜ loovusõpetuse dotsent Eda Heinla), vt https://atlex.ee/est/?page=catalog&sec=1&sub=27&act=689

Seminari kava

17 Kogunemine ja tervituskohv

17.15 Loovuse lätted. PhD Viire Sepp

17.35 Mida on vaja lapse loovuse hoidmiseks? PhD Eda Heinla

18 Kogumiku „Lapse loovuse hoidmine ja toetamine“ esitlus (koostaja Eda Heinla ja kaasautorid) 

Kogumikku on kohapeal võimalik soetada kirjastuse hinnaga.

Kutset võib lahkesti ka levitada. Seminarile on oodatud lapsevanemad, alus-, üld-, huvi- ja kutsehariduses töötavad pedagoogid jt spetsialistid, tudengid jt huvilised. Info ka näoseinal @eestitalendid ja http://www.talendikeskus.ee/index.php/uritused/

Seminar on TASUTA.

Täname, kui teatate osalemisest  hiljemalt 1. märtsiks juuresoleval lingil https://forms.gle/byW94abfRvkKcWuy5

21. veebruaril, päeval mil enamik koole tähistas saabuvat Eesti Vabariigi 102. aastapäeva aktusega, kuulasid rohkem kui 200 klassi õpilased kaitseväe juhataja Eesti Vabariigi aastapäeva kõnet Tagasi Kooli otse-eetri vahendusel.

Tagasi Kooli meeskond suundus mõned päevad enne vabariigi aastapäeva küberväejuhatuse staabi- ja sidepataljoni, et minna YouTube’i vahendusel otse-eetrisse kaitseministeeriumi riigikaitseteemaliste e-külalisloengute sarja neljanda tunniga.

Väeosa lipuväljakul oli tuules ja vihmas paraadi peaprooviks valmis ajateenijate rühm, kel oli oluline roll kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Heremi otse-eetrisse mineku alguses. Kaitseväelasele kohaselt, peale ajateenijatega rääkimist ja ühise foto tegemist, marssis kindral kindlal sammul kaamera ette, et pidada enam kui 5000 õpilasele vabariigi aastapäeva kõne ning vastata noorte küsimustele.

Igaühel meist on roll riigikaitses

„Meil on oma riik, mis on suur väärtus. Väärtuse sisu on raske kirjeldada, kuid sellest riigist ilma olnud, on seda igatsenud,“ sõnas kindralmajor Herem noortele, rääkides vabadusest, demokraatia hoidmisest ja riigikaitse olulisusest.

Ta rõhutas, et riigikaitsesse panustamises saavad osaleda kõik – nii kaitseväe teenistuses, kui ka korralike kodanikena.“Tänastel noortel on see kõik käes. Olemas. Et see nii ka jääks, on vaja kokkuhoidvaid ja eeskujulikke kodanikke, kes meie riiki ehitaks ja kaitseks,“ ütles Herem.

Põnev, kiire ja efektiivne

„Valin oma õpilastele e-külalistunde, mis haakuvad minu ainega või pädevustega, mida soovin klassijuhatajana õpilastele edasi anda,“ sõnas mitmeid e-külalistunde kooliruumidesse vahendanud Tallinna Kalamaja põhikooli õpetaja ja huvijuht Kristina Ruuse. Sel korral vaatasid nad aga kindralmajori kõnet 7.–9. klassi vabariigi sünnipäevale pühendatud aktusel. „Paratamatult ei jõua kõik tippjuhid koduriigi sünnipäeva eel kõikidesse koolidesse kõnet pidama. E-külalistunni formaat on suurepärane võimalus tuua õpilasteni põnevaid teemasid ja inimesi, nagu sel korral kindralmajori Herem oli,“ kiitis õpetaja.

Nagu oleks päriselt kohtunud

Õpetaja Ruuse õpilased kinnitavad, et said otseülekandest positiivseid kogemusi ja uusi mõtteid. 9. klassi õpilased Kati Britta Moora ja Raul Rõkk jäid aktusekõnega rahule. Kati Brittale meeldis, et tekkis tunne nagu kindralmajor Herem räägiks temaga: „Olin üllatunud, et ta suutis mind kõnetada nii-öelda maskuliinsema teemaga.“ Neiu lisas, et tema jaoks on hea kodanik see, kes on mõistlik, salliv ja kaastundlik ning arvestab eri inimgruppidega, olenemata nende päritolust, vanusest ja kultuurist.

Raul täiendas, et tema jaoks murdis kindralmajor oma kõnes üldlevinud arvamusi kaitseväest: „Ta kaotas minu jaoks ära arusaama, et kaitsevägi on poisist meheks kasvamise koht, selgitas riigikaitse olemust palju laiemalt, kuidas kasvada oma riiki kaitsvaks kodanikuks. Samuti on oluline olla kursis sellega, mis meil ühiskonnas toimub, ja tunda huvi riigi heaolu vastu,“ leidis Raul, täiendades, et vähim, mida ta juba täna teha saab, on osaleda 16-aastasena kohalike omavalitsuste valimistel.

Harukordne võimalus

Enne e-külalistunni toimumist oli võimalik kõnelejale esitada teemakohaseid küsimusi. Põnevama küsimuse esitajad said võimaluse olla 24. veebruaril koos riigikaitse tippjuhtidega otse pidupäeva sündmuste keskmes – heisata lipp Pika Hermanni torni koos kaitseministri Jüri Luigega, kindralmajor Martin Heremiga ja president Kersti Kaljulaidiga; saata tervitused välisoperatsioonide piirkondadesse; kohtuda kaitseliidu ülema brigaadikindral Riho Ühtegi ja riigikaitsekomisjoni liikme Madis Millinguga ning vaadata üheskoos paraadi.

Kindralmajor Herem kiitis õpilaste huvitavaid ja arutlevaid küsimusi ning usub, et pidupäeva keskmes olnud noored jäid päevaga rahule. „Õpilased jälgisid Eesti Vabariigi sünnipäeva teise nurga alt ning ma loodan, et nad nägid erinevaid „tähtsaid“ tegelasi väga lähedalt ja veendusid, et tegemist on tavaliste inimestega. Mul oli hea meel noori kaasata ja minu silmis võiksid noored osaleda nii ka edaspidi,“ märkis kindralmajor Herem.

KASTI:

LIINA RÜÜTEL, kaitseministeeriumi nõunik:

E-külalistunnis saavad korraga osa võtta kõik õpetajad ja õpilased

„Tagasi kooli“ programm on kodanikualgatus, mille eesmärk on arendada 1.–12. klassi õpilastel teadmisi, et ühiskonnas hästi hakkama saada. Praeguseks on enam kui 1500 õpetajat kasutanud oma tundides just e-külalistunni võimalust.

E-külalisloeng on 45-minutiline koolitund, mis on ehitatud üles kahest osast: 15 minuti pikkune otseülekanne YouTube’i keskkonnas ning 30 minutit klassis koos oma õpetajaga, mille läbiviimiseks saab õpetaja kasutada tunnikava. Näiteks kindralmajor Heremi kõnest saadud teadmiste kinnistamiseks sai valida kolme võimaliku ülesande vahel: grupitööna plakatite loomine teemal „Eeskujulik kodanik“, küsimustike koostamine vanavanematele Eesti Vabariigi sünni ja taassünniga seotud lugude kogumiseks; 1‒1,5-minutilise lühifilmi loomine teemal „Miks mina armastan Eestit?“.

Järgmised e-külalistunnid toimuvad juba märtsis ning kuulama ja kaasa mõtlema on oodatud kõik õpetajad ja õpilased. Lähikuudel saab uusi teadmisi rahatarkuse, meediapädevuse, vaimse tervise, riigikaitse ning Eesti ajaloo teemadel.

Tasub teada

Tagasi Kooli YouTube’i kanalilt leiab 147 e-külalistundi kõikvõimalikel teemadel tehnoloogiast, kodanikuks olemiseni, meediapädevusest eesti keele omapäradeni. Samuti pakub programm õpetajatele lisaks e-külalistundidele võimalust kutsuda oma tundi külalisõpetajaid, leida oma õpilastele sobiv õppekäik või töövarjuvõimalus.

Soovitame jälgida e-külalistundide ajakava ja registreeruda Tagasikooli.ee kodulehel ning liituda Facebooki grupiga „Tagasi Kooli kooliõpetajad“, et olla kursis värske infoga.

Peame astuma pikemaid samme, et noori tulevikuks ette valmistada

Kas ettevõtlikud õpilased on õnnelikumad? Kuidas on ettevõtlusõpe seotudPISA-ga? Nende ja teistegi küsimustel üle arutlesid vestlusringis Eesti koolijuhtide ühenduse esimees, Tartu erakooli nõukogu esimees Urmo Uiboleht, Mooste mõisakooli direktor Ave Kikas, Luua metsanduskooli direktor Haana Zuba-Reinsalu, Tabasalu ühisgümnaasiumi direktor Martin Öövel ja Hugo Treffneri gümnaasiumi direktor Ott Ojaveer.

Usalda, aga kontrolli?

Täiskasvanute koolitaja Reet Valgmaa kirjutab, et Krabi kooli kinnipanek mõni kuu enne kooliaasta lõppu on kontrollimise tippsaavutus, kuid ühtlasi ka usaldamatuse aupauk HTM-i poolt.

Joonistame lapsed rahulikuks

TLÜ sotsiaaltöö tudeng Evelin Metsis tutvustab töölehtede komplekti, mis aitab esimese klassi lastel pärast konfliktset olukorda ennast joonistades maha rahustada.

Karin Kilp: „Ekraane ega koormate viisi mänguasju ei olegi vaja“

„Meie pere keset lapikest maad, mille keskel kõrgub kolmesaja aasta vanune tuletorn; taamal pisut räämas suur maja, maja ees ja taga kiviviske kaugusel meri“ – nii kirjeldab vabatahtlik saarevaht Karin Kilp esimest kohtumist Keri saarega. Praeguseks on pere käinud saarel kolmel suvel ning seal kogetust on inspireeritud ka eelmise aasta lõpus ilmunud lasteraamat „Oma saar“.

Teeniv juhtimine loob koolis hea õhustiku

Tiia Kõnnussaar TÜ eetikakeskusest tutvustab Soome kooli teeniva juhtimise kogemust. „Kuidas ma saan oma töötajatele kasulik olla?“ See on peamine küsimus, mida teeniv juht endale esitab.

Sada semestrit ülikoolis

Tartu ülikool tunnustas teenemärgiga 94 töötajat, kel seljataga vähemalt sada semestrit. „Aastakümnetega on sügavalt muutunud arusaam teadusest, kus tulemuse sisu kaalukuse üle kipub prevaleerima selle kommunikatsioon ametnikele ja uskumus sellest, mis on moes ja oluline,“ märgib teenetemärgi pälvinud akadeemik Jaak Järv.

Edu matemaatikas eeldab sihikindlust ja püsivust

Oleme juba harjunud, et meie õpilased saavutavad matemaatikas suhteliselt häid tulemusi rahvusvahelistes PISA tasemeuuringutes. Milline on aga nende õpilaste taust, kes headesse tulemustesse kõige enam on panustanud?

Millest kirjutab Soome õpetajate häälekandja Opettaja?

Soome õpetajate ametiühing käivitas Meeleolumõõdiku, millega on praeguseks liitunud 9000 õpetajat. Ehkki vastajad peavad õpetajatööd äärmiselt oluliseks, on palju nukra alatooniga arvamusi. Probleemid on tuttavad meilegi: klassid on liiga suured ja mõne meelest on palk kehvapoolne alustavale õpetajale ja alushariduses. Sajad vastanud räägivad tööohu(tuse)st, hirmust ja vägivaldsetest olukordadest. Nii mõnelgi õpetajal on kehal verevalumid, sest kooliuusikud taovad jalgadega.a

Riigikogu eesti keele õppe arengu probleemkomisjon esitas haridus- ja teadusministeeriumile neli ettepanekut muukeelses koolis eesti keele õpetamise kohta. Komisjon palub ettepanekuid arvestada valdkondlike arengukavade koostamisel ja edasiste poliitikate kujundamisel.

Probleemkomisjoni esimehe Mihhail Stalnuhhini sõnul soovitakse ettepanekutega parandada eesti keele õppe ja õppevahendite kvaliteeti, aidata kaasa eesti keele omandamisele ning tagada õpetajate piisav ettevalmistus. „Komisjoni arvates ei ole hetkel kindlustatud piisav kvalifitseeritud eesti keele õpetajate arv muukeelsetes koolides ning tugi eesti keele omandamisele kaasa aitamiseks. Samuti leiame, et puuduseid on õppematerjalide koostamise, retsenseerimise ja katsetamise protsessis,“ rääkis ta.

Probleemkomisjon soovitab võtta kasutusele erakorralised meetmed eesti keele õpetajate muukeelses koolis koolitamiseks, sest ei pea piisavaks olemasolevat eesti keele õpetajate muukeelses koolis ettevalmistamise raamistikku. Samuti teeb probleemkomisjon ministeeriumile ettepaneku tagada riigi kontroll õppevahendite kvaliteedi üle ning peab vajalikuks, et koolides kasutatavate õppematerjalide kvaliteedile annaks hinnangu (positiivse või negatiivse soovituse) kompetentne organ, mis koosneb valdkonna spetsialistidest.

Lisaks soovitab komisjon võtta kasutusele abinõud eesti keele omandamisele kaasa aitamiseks. Selleks tuleks komisjoni arvates pakkuda tuge ja eesti keele õpet teise emakeelega lapsevanemale, kelle laps asub õppima eestikeelses koolis, ning kasutada laiemalt ja toetada riiklikult positiivseid tulemusi andvaid keeleõppemetoodikaid (näiteks keelekümblus ja kahepoolne keelekümblus). Samuti võiks õpetada valikainena emakeele keele- ja kultuuriõpet alates esimesest klassist, kui muu emakeelega õpilane läheb eesti õppekeelega kooli, et säilitada lapse kodukeel eesti keele õppimise kõrval.

Viimaks teeb komisjon ettepaneku luua poliitikutest, ekspertidest ja praktikutest koosnev kompetentsikoda kui professionaalne ja otsuspädevust omav organ, mille ülesanne on tegelda eesti keele õppe arengu probleemidega.

Kodu ja vanemate roll haridustee kujundamisel on tuntud tõsiasi ja arvukates uuringutes kajastatud tulemus. PISA pakub meile Eesti põhihariduse kohta rõõmustavat pilti: võrreldes paljude teiste riikidega on meie koolid sotsiaalse tausta mõju vähendamisel õpitulemustele väga edukad. Kuid kas saame PISA põhjal järeldada, et kodu ja vanemate mõju hariduse omandamisele pole Eestis kuigi oluline?

PISA 2018 uuring näitas, et kõrge sotsiaalse taustaga õpilased saavutasid lugemistestis OECD riikides keskmiselt 89 punkti parema tulemuse kui madala sotsiaalse taustaga õpilased. Eestis oli erinevus tunduvalt väiksem – 61 punkti. See on kahtlemata hea saavutus. Samas on märkimisväärne, et sotsiaalsest taustast tulenev erinevus lugemisoskuses on palju suurem kui soost või elukohast tulenev erinevus – Eesti tüdrukute lugemisoskus oli poistest 31 punkti kõrgem ning linnakoolide õpilased said seitse punkti parema tulemuse kui maakoolide õpilased.

Kes on madala ja kõrge sotsiaalse taustaga õpilased? Sotsiaalse tausta mõõtmisel võtab PISA arvesse nii vanemate haridust ja ametit kui ka kodus olevate raamatute, nutitelefonide jms arvu. PISA uuringus ei ole madala ja kõrge sotsiaalse taustaga õpilased defineeritud väikse erandliku grupina, vaid mõlemad grupid esindavad 25% kõigist osalenud Eesti õpilastest. Näiteks on kõrge sotsiaalse taustaga õpilaste vanemad valdavalt akadeemilise kõrgharidusega, kuid ainult üksikutel madala sotsiaalse taustaga õpilastel on selline vanem.

Haridusootused

Lisaks teadmistele ja oskustele võimaldab PISA uuring heita pilku ka sellele, mida noored ootavad tulevikult. Õpilastelt küsiti: „Millisele haridustasemele sa loodad jõuda?“ Selgus, et Eesti õpilaste haridusootused on kõrged – 70% neist loodab omandada kõrghariduse.

Haridusootused ei sõltu ainult õpilase hinnetest ja oskustest, vaid olulised tegurid on koolikeskkond, vanemate ootused, õpilase teadlikkus haridusvalikutest, enesekindlus ülikoolis toimetuleku osas, huvid jms.

Kahtlemata mõjutavad õpilase oskused ja teadmised oluliselt väljavaateid kõrghariduse edukaks omandamiseks. Seetõttu võttis OECD (2019) PISA analüüs fookusesse heade oskustega õpilased, kes saaksid tõenäoliselt kõrgkoolis hästi hakkama. Õpilase oskused loeti heaks, kui ta omandas PISA testi kõigis kolmes valdkonnas vähemalt baastaseme ning lisaks vähemalt ühes valdkonnas kõrge taseme. Pooled Eesti 15-aastased on selle järgi võimekad õpilased.

Üldiselt näitavad PISA 2018 tulemused positiivset pilti: suur osa meie võimekaid õpilasi on sihiks seadnud kõrghariduse (84%).

Siin mängib rolli ka sotsiaalne taust. Kui enamik kõrge sotsiaalse taustaga võimekatest noortest plaanib minna kõrgkooli (92%), siis madala sotsiaalse taustaga võimekate õpilaste seas on see protsent väiksem (72%). Kui võtame veel arvesse, et madala sotsiaalse taustaga õpilaste seas on hea teadmiste ja oskuste tasemega õpilasi vähem, siis võib madalamaid haridusootusi pidada nende õpilaste kõrgharidusse kaasatuse seisukohalt üsna ebasoodsaks.

Tähelepanu väärib ka haridusootuste sõltuvus kooli asukohast ja õppekeelest. PISA 2018 uuring näitab, et ligi 80% linnas asuvate eestikeelse õppega koolide õpilastest plaanib minna kõrgkooli. Näiteks ütles koguni 83% Tallinna eestikeelsete koolide õpilastest, et loodavad omandada kõrghariduse. Maakoolide ja Tallinna vene õppekeelega koolide õpilaste seas oli see näitaja 66%. Kõige madalamad on ootused oma tulevase hariduse osas väljaspool Tallinna asuvate vene õppekeelega koolide õpilastel – ainult pooled neist loodavad omandada kõrghariduse.

Selgub, et Tallinna eesti õppekeelega koolide õpilaste ambitsioonikus on osaliselt tingitud nende kõrgemast sotsiaalsest taustast ja lugemistesti tulemusest. Kuid isegi võrreldes sarnase sotsiaalse tausta ja õpitulemustega õpilasi, jääb väljaspool Tallinna asuvate vene õppekeelega koolide ja eesti õppekeelega linnakoolide õpilaste kõrghariduse omandamise ootuste erinevus oluliseks. Sellest järeldub, et vene õppekeelega koolide õpilaste (tajutud) võimalused omandada kõrgharidus vajavad tõhusamat toetust.

Karjääriootused

Eesti õpilaste ootused oma karjäärile on sarnaselt nende haridusootustega kõrged. Karjääriootuste mõõtmiseks küsis PISA õpilastelt: „Millist tööd arvad end tegevat umbes 30-aastaselt?“

Selgub, et rohkem kui kolmveerand nendest Eesti õpilastest, kes sellele küsimusele vastas, soovib töötada kõrgeid oskusi nõudval ametikohal ehk juhi, tippspetsialisti või spetsialistina. Selliste karjäärivalikute hulka kuuluvad ka kõik Eesti õpilaste seas populaarsed ametid: IKT-spetsialist, arst, firma- või ärijuht, arhitekt ja psühholoog.

Kuigi kodu ja vanemate roll ametiootuste kujundamisel ei ole üllatav, on kõrge sotsiaalse taustaga õpilaste ambitsioonikus märkimisväärne. Vähem kui kümnendik neist nimetas ameti, mis ei nõua kõrgeid oskusi. Samas madala sotsiaalse taustaga õpilastest 36% uskus end töötavat vähem nõudlikul ametikohal. Seevastu arvasid ainult üksikud õpilased, et teevad 30-aastasena lihttööd, ja seda sõltumata sotsiaalsest taustast.

Potentsiaalseks murekohaks võib tulevikus kujuneda õpilaste hariduse ja ameti osas märgitud ootuste vastuolu – kõrgeid oskusi nõudval ametikohal töötamise eeldus on sageli kõrghariduse omandamine, kuid mitte kõik sellise karjääriootusega õpilased ei plaani seda omandada. Viiendik juhi või spetsialistina töötada soovivatest Eesti õpilastest ei plaani omandada kõrgharidust. Madala sotsiaalse taustaga õpilaste seas on see näitaja peaaegu kolmandik.

Mõtlemisainet pakub asjaolu, et võrreldes 2015. aasta PISA uuringuga on tõusnud nende õpilaste protsent, kes ei oska anda vastust oma karjäärivalikute kohta. Põhjuseks võib olla nii huvide paljusus kui ka ebapiisav informatsioon tuleviku tööturu kohta. Positiivsena selgub, et karjääriootuse olemasolu ei sõltu oluliselt sotsiaalsest taustast või kooli asukohast ja õppekeelest.

Karjääriootuste puudumine või mittevastavus haridusootustega võib suurendada noorte riski olla tulevikus töötu või tööturul mitteaktiivne. Selgub, et karjääriootused puuduvad või pole vastavuses haridusootustega rohkem kui kolmandikul Eesti õpilastest. Samas näitab PISA, et 77% Eesti koolides on olemas karjäärinõustaja (OECD 2019). Seega tõstatavad õpilaste antud vastused küsimuse, kuidas saaks karjäärinõustamist veel tõhusamaks muuta.

PISA uuringust saab järeldada, et sotsiaalne taust mõjutab läbivalt nii Eesti õpilaste teadmisi ja oskusi kui ka haridusplaane ja karjääriootusi, isegi kui see mõju on väiksem kui paljudes teistes riikides. Kuigi kodu ja vanemate mõju täielikku puudumist haridusteele võib pidada ebarealistlikuks, väärib kaalumist madala sotsiaalse taustaga õpilaste veel tugevam toetamine varajase karjäärinõustamise või lisatoe pakkumise kaudu koolidele, kus nende õpilaste osakaal on suur.

Lihula muusika- ja kunstikooli õpetajal, puhkpilliorkestri dirigendil Mati Põdral on käsil eestikeelse puhkpillimängu õpiku koostamine class band’i metoodika põhjal. Selle loomisel katsetab ta valmivat kogumikku Varbla kooli õpilastega.

Puhkpilliõpiku jaoks hakkas Põdra materjali koguma praeguse õppeaasta alguses. Selleks ajaks oli selge, mis õpikus olema peaks, ja teada, kuidas kasutatakse class-band’i metoodikat mujal maades.

Class band’i metoodika on puhkpillimängu koosõppe ehk orkestriõppe üldnimetus. Selle järgi õpitakse täiesti tavalise kooli täiesti tavalises klassis, ka liitklassis, täiesti tavalise koolipäeva sees täiesti tavalises koolitunnis – Põdra rõhutab sõnu „täiesti tavaline“. Nagu mõni kool võtab tunniplaani robootika või teine rahvatantsu, nii saab õppida ka puhkpillimängu. Põdra toonitab, et see pole huviring, kust mittehuvitatud lähevad koju, ega ka muusikakool, kuhu lapsed valitakse katsete abil.

Muusika on kõigi jaoks

Selle meetodi järgi õppival lapsel ei pea olema muusikaharidust ega pillimängu eelteadmisi. Muusikalise kuulmise puudumine on muusikaõpetaja sõnul aga sama harv kui värvipimedus – kumbagi esineb väga vähe. Muusikaline mittekuulmine algab tema sõnutsi hoopis kodusest kasvatusest, kus lastega ei ole kodus lauldud ega käidud kontsertidel.

Jaapanis, kus on class band’i juured ja nimetusel lisand „Yamaha“, ollakse seisukohal, et muusika kuulub kõigile ilma valikuta. Class band’iga sarnaseid metoodikaid on maailmas mujalgi, põhimõtteline erinevus muusikakooli õpetusest seisneb selles, et muusikakoolides kiputakse tempot valima nende järgi, kes paremini edasi jõuavad, selgitab Põdra.

Class band’i metoodika põhimõtte järgi õpivad kõik, kogu orkester, üheskoos ühises aeglases tempos. Esimese viie noodi õppimisele võib kuluda pool aastat või kauemgi. Neile, kes arenevad kiiremini, otsib õpetaja lisaülesandeid. Näiteks võib kiiremini arenenud laps proovida viisikäike improviseerida. Või saab ta ülesande olla tunnis õpetaja abi, aidata kedagi, kes on hätta jäänud. Kuid järgmine samm astutakse siis, kui kõigil noodist mängimine välja tuleb. Õpikud on õhukesed, vaid 36 lk ja ühte raamatut võetakse läbi ühel õppeaastal tempoga tund ja lehekülg.

Meeskonnatöö tulemus

Kultuurid on erinevad, igas metoodikas on tugevamaid ja nõrgemaid tahke, räägib Põdra, ning seetõttu uurib eri väljaandeid põhjalikult ja tuvastab meetodite eripärasid. Tema eesmärk on, et laps, kes ei tea muusikast midagi, saaks õpikust oma küsimustele vastused.

Õppematerjal valmib meeskonnatööna. „Niipea kui käsikiri hakkab digitaalselt kokku saama, võtan oma head kolleegid appi – loeme tekste ja arutame pillispetsiifilised küsimused läbi,“ räägib koostaja. Mõned peatükid on ta juba andnud lugeda noortele, oma kunagistele õpilastele, kellelt on väga head tagasisidet saanud. Ent tüviteksti peab valmis kirjutama üks inimene ühes liinis, on autor veendunud. „Seda juttu, et eestikeelset orkestriõpikut on vaja, olen ma kuulnud aastaid, aga seda ei ole,“ tõdeb ta ja täpsustab, et tema paneb kokku koosmänguõpiku, mis käsitleb klassikaliste puhkpilliorkestri pillide õpet.

Otsustamata on, kas sellest tuleb paberraamat või netist allalaetav. Paljudel metoodikatel on väga head netiliidesed, mis paneb koostaja mõtlema, kas mitte samamoodi teha.

Õpik valmib eesmärgiga, et seda saavad kasutada kõik, kes soovivad, olgu üldhariduskool, muusikakool või kultuurimajas tegutsev orkester. Kõikides sarnastes metoodikates on Põdra sõnul ühesugune struktuur: alustatakse nullist – kuidas pilli korda seada, kuidas selle eest hoolitseda, seejärel tuleb hingamise ja puhumise õppimine, siis jõutakse esimese toonini, järgneb esimene kahehäälne, siis kolmehäälne, seepeale täisorkestreeritud lugu ja nii progresseeruvalt edasi.

Enamikus koolides, mida Põdra teab, arvestatakse sarnast õppematerjali kolme õppeaasta peale. Temagi õpikusse tuleb kolm osa. Kuid selles on erinevusi teiste samasuguste õppematerjalidega võrreldes. Näiteks hollandlaste õpikus tundub esimese aasta sisu väga nõrk. Aga ameeriklaste kolmanda aasta materjal sisaldab palju rohkemat, kui Eesti muusikakoolides viie aastaga õpitakse.

Ühegi pilli õppimise jaoks pole kohustuslikku kirjandust, selgitab Põdra praegust olukorda. Iga õpetaja on vaadanud, kust midagi kokku korjab, millele tugineb. Tüüpiline pedagoog õpetab nii, nagu teda õpetati. Kui tema õpetaja ütles, et kõige tähtsam on kolm tundi harjutada, siis ütleb ta seda ka oma õpilasele. Põdra ütleb oma õpilastele, et harjutada tuleb seni, kuni on selge, aga selgeks võib asi saada ka nii, et mõistad, mida on vaja teha, ja keskendud sellele.

Õpetajad kasutavad mitmeid meetodeid. Kui mõnd pilli õpetab muusikakoolis kaks inimest, siis võib nende õpe olla väga erinev. „Mina ei arva, et kõik peaks õpetama ühtemoodi, kuid õppimisest peab funktsionaalne kasu olema,“ ütleb Põdra. Nüüd tegutseb lisaks harrastuspuhkpilliorkestritele ka -sümfooniaorkestreid, kuigi neid võiks olla rohkem. Tallinnas või Tartus võib leida sobiva pillikollektiivi, Soomes on neid enam. Põdra sõnul pole tähtis, kus elad, aga kui seal on orkester ja sa oled pillimängu õppinud, siis võtad oma pilli ja lähed orkestriproovi. Saad seda teha nii kaua, kui jaksad pilli puhuda. Selle nimel on tema arvates õpetajal mõtet töötada ja vahet pole, kas üldharidus- või muusikakoolis.

Class band’i õpet oleks meil rohkem, kui oleks eestikeelseid materjale selle kohta, arvab Põdra. See on üks põhjus, miks tal selle õpiku mõte tekkis – et pakkuda lastele ja täiskasvanutele rohkem puhkpilliõppe võimalust.

„Kui ma 2021. aasta suveks käsikirja valmis saan, siis olen graafikus,“ ütleb Mati Põdra. Eeloleval sügisel plaanib ta alustada Metsküla algkoolis muusikaõpet, toetudes juba oma koostatud eestikeelsele õppematerjalile.

Õpik valmib katsetades

Jaanuarist alates käib õpiku tegemine koos Varbla kooli katserühma õpilastega sel viisil, et õpetajal on igaks tunniks valmis lehekülg, nagu see võiks õpikus olla, ja tunnis püütakse selle sisu omandada. „Ma teen kogu aeg oma raamatusse märkmeid, et mis toimib, mis mitte, püüan analüüsida, miks ei toimi. See on vajalik töö, ehkki võib tunduda tüütu,“ räägib Põdra. Kui selgub, et mingi teema käib lastele üle jõu, läheb see lehekülg korrigeerimisele ja seda hoolikamalt tuleb katsuda aru saada, miks üle jõu käis.

Sel viisil toimub pilliõpe 2., 4 ja 5. liitklassi muusikatunnis, kus kokku on kaheksa õpilast. Kohaliku muusikaõpetaja ja kooli juhtkonnaga on kokku lepitud, et sel poolaastal on neil lastel muusikaõpetuse tunni kavas tutvumine pillidega. Hindeid nad selle eest ei saa, aga keegi pole kolmapäeviti muusikatunnist puudunud. Lapsed õpivad midagi sellist, millest võiks huvi korral olla kasu kogu ülejäänud elu, arvab Põdra. Õppimiseks on õpetaja andnud oma puhkpillid. „Tegime läbi kogu protseduuri, kuidas jõutakse valikuni, et kes mis pilli võtab,“ räägib Põdra, kes peab tähtsaks õpilase oma instrumendivalikut.

Katserühm tegutseb õppeaasta lõpuni ja siis istuvad lapsed, kool, lapsevanemad kokku ning räägivad, mis oli hästi, mis halvasti. „Kui ma lastele lubasin, et katserühmas osalemine mingeid täiendavaid kohustusi ei too – et õppida edasi või tulla muusikakooli –, siis sellest peame lähtuma,“ sõnab Põdra. Kui mõni lapsevanem on huvitatud lapse pilliõpingu jätkamisest, siis arutatakse sedagi võimalust.

Paljudes maailma koolides kuulub puhkpilliõpe üldhariduse juurde, nii oli kunagi ka meil. Praeguse õppesüsteemi kohta ütleb puhkpilliõpetaja, et solisti õpe on ületähtsustatud ega soodusta orkestrite teket ega kestmist. Muusikakoolides on vähe orkestreid seetõttu, arvab ta, et neis on fookus vale – solistidel. Lihula muusikakoolis, kus Põdra õpetab, pole tal põhjust kahelda oma põhimõttes, et ajab õiget asja, tõstes pillide õppes keskseks koosmängu orkestris. Ta rõhutab, et muusikakool on huvikool, kus õpetaja ülesanne on hoida õpilaste huvi nii palju üleval, et mõned neist tahaksid minna oma pilli edasi erialana õppima.

Puhkpilliorkestri Tamme dirigent Gunnar Pettaig:
Mati on kogenud arranžeerija

Olen seda õpiku teemat laiemas puhkpillimuusika ringkonnas, puhkpillimuusika koja  ja vabariikliku orkestrijuhtide puhkpilliorkestri laagrite  koosolekutel põhjalikult arutanud.

Mati võttis selle töö enda peale – proovida koostada samadel põhimõtetel lugude kogumik. Elupõlise orkestrandina EPV orkestris (18 aastat) ja nüüd puhkpilliorkestri Tamme dirigendina tean, et Mati on kogenud arranžeerija ja tal on hea taju eri muusikainstrumentide kasutamisvõimaluste osas. Kõige olulisem on aga, et palad kogumikus on meie oma eestimaised lastelaulud ja viisid, mida lapsed teavad ja on laulnud. Soomes on class band’i õpetus samuti väga populaarne ja seal on juba mõni aastad olnud kasutusel Soome enda arranžeerijate koostatud õpikud. 

Mina arvan, et seda meetodit võib nimetada praeguses huviringide külluses kui 21. sajandil toimivat puhkpilliõppe programmi, millega oleks võimalik meelitada noori muusikahuvilisi õpilasi tundma huvi pillimängu vastu, seda just üldhariduskoolides toimuvates muusikatundides. 

YCB (Yamaha Class Band) esindajad on suusõnaliselt lubanud, et kui keegi Eestis suudaks koostada arvestatavad pilliõppe class band õpikud kohalike õpilaste õpetamiseks, siis pakuksid nad toetust selle teostamisel. Muidugi YCB sarja osana.  

See on suur väljakutse, sest kogumiku koostaja peab end kurssi viima tänapäeva Eesti heliloojate tuntud  lastelauludega, mitte n-ö meieaegsetega. Olen aeg-ajalt mänginud lasteorkestriga nõukaajast tuntud laulude seadeid, kuid tänapäeva lastel puudub äratundmisrõõm, sest nad pole neist kuulnudki.

„ja udu läheb aina tihedamaks

udu läheb kohevamaks udu läheb jumalast uduseks

udu läheb tihkeks ja tahkeks paksuks ja vedelaks

udu läheb udujutuks ja udujutustab

udu siis udu siis udu siis

kui kivid olid veel pehmed“

Hasso Krull

Eesti lapsed on ära mõõdetud ja selgitatud välja, et nende ajud on kõige ümaramad – sedavõrd, et tullakse uudistama, kuidas me nad sellisteks saime. Väidetakse, et meie riigi haridus on üks maailma parimaid. Tean, et mitmed ärkvel mõtlejad haridusvalla sees selles nii veendunud ei ole.

Statistika on vali hääl kuklas meenutamaks selle seisukorra jätkusuutmatust: praeguseks ajaks on kõige rohkem õpetajaid vanusevahemikus 50–59 (praegu lühiajaliselt esinev vilumusrohkus on see, mida sageli nimetataksegi Eesti kõrgete PISA skooride põhjuseks), kusjuures on selge, et see kriis ei ole oma tippu saavutanud. Leiutatakse asendusõpetajate programme ja ei saa välistada, et kunagi on järelkasvu puuduse leevenduseks kõrvuti Bolt takso, Bolt toidu ja Bolt õpetaja teenused.

Teisalt on väga õigesti välja toodud kriitiline seis haridusjuhtimises. Teades, missuguse palgaga kutsutakse haridusasutuste juhte tööle, annaksin mina õpetajana sel aastal saabunud mõnekümneeurose palgatõusu summa haridusjuhtide palgafondi. Eestile omane õpetajale suure autonoomia võimaldamine on tohutult kiiduväärne, kuid seda enam kasvab haridusjuhi vastutus oma kollektiivi koostööoskuste ja professionaalse arengu toetamisel. Minu karjäär õpetajana mistahes koolis on õõnes hetkest, mil mulle vaatab vastu mõistmatu juht. 

Võib-olla aitab rahapakiga vastu pead andmine mõlemal murel leeveneda, eks näis, igatahes on rahaline lahendus alati säärane lahendus, mis end selgesti ilmutab. Mis muud kui heauskselt usaldada meie poliitikuid sellega tegelemisel.

Mis aga paneb mind põhjalikult muretsema, on laiem arusaamatus ja ajukramp, kui peame lahti mõtestama selle lõpptulemuse, missugust inimest tahab Eesti kool kujundada ja kuidas ta noortes ühiskondlikku vastutustunnet kultiveerib.

Tiiu Kuurme arutleb sel teemal äärmiselt paikapidavalt hiljutises arvamusloos, kus kesksel kohal on väide: haridusest on kadumas tervikut hoomav ja maailma mõistmisele orienteeritud inimesekäsitus, vaimsus ja eetika. Juurpõhjuseid otsides lajatab ta otse sellise väite: „Turumajanduse liit poliitilise uusliberalismiga on tekitanud autoritaarse pöörde, mille üheks eesmärgiks on suurenev kontroll ja testikesksus hariduses.“ Pidage seda kibestumiseks või mitte, ent see seisukoht väärib tähelepanu.

Kuurme tees, mille järgi PISA tulemused ei ole haridus selle terviklikus olemises, leiab selge ja tugeva toetuse juba 1930-ndatel ilmunud tekstidest, mida meie suured haridusmõtlejad edastasid. Kas tõesti kehtivadki sajandivanused tüvitekstid praegugi?

Kriisikirjeldusi sajanditagusest ajast

Johannes Käis tõstatab oma 1944. aastal avaldatud keskses teoses „Õpetuse alused ja teed“ poolhariduse mõiste: „Mis on poolharidus? Ta on õieti see, mida kogu maailm nimetab hariduseks: on midagi kuuldud ja võidakse rääkida igasugustest asjadest, aga ilma täielise arusaamiseta ja sisemise osavõtuta. Poolharidus on mälu abil omandatud ained, ilma sisemise läbitöötamiseta: nad lamavad seedimatult kõhus ja raskendavad orgaanilist tegevust. Poolhariduse tõttu kasvab inimeses enesearmastus ja upsakus, … edeneb pealiskaudsus ja sallimatus: kes teisiti mõtleb kui meie „haritud“, on endastmõistetavalt eksiarvamisel ega ole väärt, et teda kuulataks.“

Käis nimetab haritud inimese omadustena eelkõige tema vaimsust ja kõlblust ning hindab tulemuslikuna sellist haridust, mille kaudu õpilane siseneb ühiskonda kui vaimselt ergas, vastuvõtlik, küps ja kõlbeline tegutseja. Inimene pole teadmiste omandamise järel eales valmis, vaid peab selgesti teadma oma suutmatust kõike elavat oma elususes hoomata. Edu standardiseeritud testitulemustes ei saa kirjeldada ainsa tunnistusena haridusest, haritusest ega kasvatusest.

Kui me tähelepanuga võtaksime ette haridusikooni Peeter Põllu juba 1928. aastal ilmunud essee „Meie aja usulisest kriisist“, saame näha teatava põduruse tuleku kuulutust.

„Võiks ütelda: inimene loob kultuuri, et oma elu täielikumaks ja rikkamaks teha, kuid tema loodud asjad ja olukorrad pöörduvad tema enese vastu, püüavad teda vägistada ja valitseda. Nii ka kõne all oleval juhul meie aja teadus, tehnika, riigielu, saaduste valmistamise viisid ja kunst on inimesele andnud rohkesti uusi eluvõimalusi, kuid seavad tema ühtlasi uute olude ette, millest ta peab jagu saama, et mitte hingele kahju teha ühe kõige tähtsama osa kidunemise tagajärjel.“

Loen välja sajandivanuse mure, et suur osa inimese hingest jääb tegevuseta ja jäetakse kidunema, kui materialistliku ilmavaate edenedes unustada juba hariduses see, mida Kuurme nimetas „tervikut hoomavaks inimkäsituseks“. Põld lisab kontrasti, nimetades materialistlikku ilmavaadet suisa aplaks pettuseks, mille kaudu „meile kõige hõlpsamini näisid lahenevat rasked ilmavaatelised küsimused. Meie tungisime ilmamõistmisele just siitpoolt, kus ta meile kõige nõrgemat vastupanu avaldas.“

Ülemäärane usk teaduse ainuõigsusesse on meiega, et anda ilmamõistmisele üheseid ja lõpuni paikapidavaid, konstantseid, kausaalseid vastuseid.

Peeter Põld avab eelmainitud essees esmalt vaimuelu kriisi mõiste. Kriis on „otsustav järk, mil pööret oodata kas halvenemisele, surmale või paranemisele. /…/ Vaimuelus valitseb kriis, kui tekib selgusetus sihtides ja teedes: kui senised eesmärgid ekslikuks osutuvad, senised rajad enam käidavad ei ole, kuid uusi veel ei ole leitud. Kriisideks on siin üleminekuajad, kas täis tühjust ja haiglast rahutust ja rahulolematust, kus senine hingeolu laguneb, kuid vaim ühtlasi on võimetu uut toetuspunkti leidma, mille ümber oma tegevust koondada ja nõnda jälle saada terveks – tervikuks.“

See pidetuse tunne sünnitab end praegustes sotsiaalse kapitali vaesumise oludes järjest uuesti ja uuesti. Peeter Põld ise religioosse inimesena pakub äärmiselt põhjaliku ja veenva arutluse, sidudes meie haridusalased ikked usuleiguse külge. Selle kõrval kõneleb ta kiriku ja kristlike baasväärtuste asendumisest „usuga progressisse“ ja „lunastusse lokomotiivi kaudu“, ehk tänapäevases sõnastuses: meie väärtuskompassi asendumisest usuga tehnoloogiliste arengute ja rohkema individuaalsuse nimel rühmamisse, milles Põld erilist lunastust ei näe, tuues välja ühe oma kaasaegse professori sõnades: „Loomulik inimkond ei saavuta ühtegi edu, mida silmapilk tasa ei tehta kurjaga. Meie lendame peaaegu kiiremini kui aeg, kuid meile jääb ikka veel aega üle pomme pilduda. Meie kirjutame sädemetega ja valguse kiirusega, kuid, mis meie kirjutame, ei ole muutunud õilsamaks sest ajast peale, kui tema nii kiiresti edasi antakse.“

Lõppakordina jõuab Põld tulemusele, mille järgi „on olemas iseseisev väärtusala, mis puutumata jääb teadusest, kunstist, sotsialismist, rahvusest; mis põhineb iseäralistel kogemustel; mille kaudu inimene leiab oma elule mõtte; mis teeb tema võimeliseks kõigile raskustele vastu astuma.“ Ta mõtles selle all religiooni ning lisas: „Peame loobuma oma segasest ja äärmisest individualismist, mis seab inimese üksikult kõigi väärtuste ja veenete mõõdupuuks, mis tahab, et kõik asjad ja arvamused tema järgi peavad kujunema ja mitte tema ka nende järgi.“

Millest võtta lahendusena kinni?

Praeguse aja üldsusega suhestumisel on rääkimine defineerimatust Jumalast ilmselt tagurlikku laadi ja minule endalegi üsna võõras ettevõtmine – arutlen arusaadavuse huvides edasi, jättes kõrvale Põllu usuelu promoveerivad soovitused. Keskendun Kuurme eespool toodud väitele: „Turumajanduse liit poliitilise uusliberalismiga on tekitanud autoritaarse pöörde, mille üks eesmärk on suurenev kontroll ja testikesksus hariduses.“

Hilda Taba, meie teine absoluutne haridusmõtlemise etalon, on 1930. aasta essees „Kultuurikriisist“ mõni aasta pärast Põldu kirjeldanud: „Moodne inimene pole mitte pikset juhtiv jumal, kellena ta ennast kujutleb, vaid metsamees, keda välk on rabanud. Elu mehhanism on meid haaranud, meid tööle sundinud. Meil on partei mehhanism, meil on valitsuse mehhanism – veel palju ühiskondlikke mehhanisme, mis näivad töötavat mingisuguse pimeda, fataalse jõudude kombinatsiooni najal, millel puudub sotsiaalne ja kultuurne enesemääramine. Nende survel sotsiaalne kohusetunne, kultuuritahe ja ühiskondlik moraal on muutunud õhukeseks paberiliseks varjuks.“

Puudub sotsiaalne ja kultuuriline enesemääramine. Kui tahta soppa vajuda, saab Taba sõnumit reflekteerida, kasutades tänapäevase parempopulismi tõusu kirjeldusi. Haridusmõtlejatel on nüüdseks tugevalt kanda kinnitanud majandamisvormid korralikult jalus ja nende hinnangul kriisi põhjustavad.

Inger Kraav ja Kristi Kõiv on 2001. aastal avaldanud eesti-soome-vene rahvusteülese uuringu „Sotsiaalpedagoogilised probleemid koolis“, kus kirjeldavad koolilaste arvamusi oma vanemate väärtushinnangute kohta, uurides selle raames ka laste sotsialiseerumist oma pereliikmetega, ning jõuavad tulemuseni: „Vanemate väärtusruumis on esikohal vahendväärtused ehk pealiskaudsed, momendi kasuga seotud väärtused. Vähe tähelepanu pööratakse usulistele, esteetilistele ja ühiskondlikele väärtustele, kaheldakse ka sotsiaalsetes väärtustes. Ühiskondlike (looduskaitse, vastutus ühiskondlike asjade eest, isamaa ja rahvuskultuuri hindamine) ja esteetiliste väärtuste kuulumine kõige vähem väärtustatute hulka, ka eetiliste väärtustega tihedalt seonduvate usuliste väärtuste peaaegu üldine ignoreerimine viitavad olukorrale, kus väärtuskeskustelu kodus pinnapealseks ja napiks on jäänud.“

Kas eeltoodud haridusmõtlejate vaimus või neist eraldi jõuavad Kraav ja Kõiv endiselt samade laetud väljendusteni, mida siin juba palju kasutatud: „Urbaniseerumise, industrialiseerimise ja eluviisi moderniseerumise tulemusena on traditsioonilised sotsiaalsed struktuurid lagunenud ja kodude kasvatuslik potentsiaal nõrgenenud, seega on sotsiaalse ebaküpsuse ja desintegratsiooni teke globaalne probleem.“ Nad annavad lootust, et hariduse kaudu teistpidist mõju on võimalik avaldada: „Samas on koolil võimalus kodust eemal seisvana kasvatada õpilastes teistsuguseid väärtuseid kui need, mida nad kodus kogevad. /…/ Õppetöö koolis on igal juhul kasvatav, küsimus on pigem selles, kas me tunnistame seda või laseme toimuda stiihiliselt.“

Ka Hilda Taba näeb võimalust, et koolis on tarbimiskultuuri ära eksinud lapsel piisavalt tark inimene vastas, kes teistsuguseid väärtuseid suudab vahendada, kui see kurvastuseks tihti kodudest vastu vaatab: „Peame meeles pidama, et kultuurilooming praeguses demokraatlikus maailmas, nagu iga teinegi looming, pole mitte üksikute ülesanne, vaid kuulub enam-vähem terviku ülesannetesse. Selle mõiste kitsamas mõttes võime rääkida massiproduktsioonist kultuuri alal, sellega mitte mõistes standardiseerimist, vaid hulgalist produktsiooni. Ja see seab kasvatuslikule kui sotsiaalsele organisatsioonile teatavad nõuded, mis minevikus polnud nii pealetungivad, mil vaid teatud, nii varaliselt kui ümbruskonnalt soodustatud klass õieti ainsa kultuurikandjana esines.“

Täpne küsimus oleks nüüd niisiis: Kuidas on võimalik kooli kaudu kasvatada solidaarsust ja võimestada noori (ja õpetajaid endid!), et nad suudaksid end identifitseerida kultuurikandjatena? See on väärtuste ja kasvatuse, mitte innovatsiooni küsimus.

Füüsilisele triumfile vaimliselt vastav

Need mõtted rulluvad viimaks lahti meie ühiskondliku väärtuskriisi algläteteni. Oleme otsesõnu tehnilistest saavutustest tuhmiks löödud. Mul on omast käest konkreetne kokkupuude selle juhmuse illustreerimiseks. Mul on kulunud tehnoloogiaalase haridusvõrgustiku käivitamisel suurte summade ja laiapõhjalise toetuse leidmiseks toetuse mastaapi arvestades tühiselt jõudu. See on aga üks kõrvaltegevusist, mida olen võtnud toimetada enda hariduses tegutsemise peamise põhjuse, keskkonnahariduse edendamise kõrvalt. Ja seega ma tean, mis võitlust üks terve seltskond on pidanud pisemate toetuste ja tunnustamiste üle, mis käivad üle-eestilise võrgustiku edenemise hüvanguks ja säästva hariduse ideestiku kandmiseks koolidesse.

Meil on lihtne üsna ühel meelel tehnoloogilise eduloo eepose tekkimisse panustada, ent mida on see kõik väärt ilma enda elubaasita? Säärast kapitali lahtimõtestamist oli mul silitav õnn lugeda Hasso Krulli hiljutises artiklis „Maa, rahvas ja riik“ või kuulata Aveliina Helmi esituses 2020. a metsanduse arutelul riigikogu kõnepuldis, kus ta pidi korduvalt rõhutama: looduslikud piirid, ökoloogilised piirid on päris asjad, need on päriselt olemas ja neid on võimalik päriselt ületada.

Teadus ajab selle kõrval oma võitlust vaeslapse rollist väljatuleku nimel ja humanitaaria räägib lahkunud Lepajõest kui viimasest mohikaanlasest. Neid piire oleme ületanud järjekindlalt ja inimsust toetavaid väärtusi hariduses tühistanud vähemalt sestsaadik, kui siin toodud autorid neile osutama hakkasid.

Hilda Taba kokkuvõte on täpseim: „Kuid praktilisus polegi ehk nii suur hädaoht kultuuripüüetele kui see võidujoovastus, mis kaasas käib tehniliste saavutistega. Saavutisis, mille suurimaks teeneks on materiaalne komfort ja tehniline otstarbekus, nähakse niivõrd suurt võitu, et loobutakse edasi võitlemast selleks, et füüsilisele triumfile vaimliselt vastavat luua. Viimaseta on aga esimene sama mõttetu, sama vähese väärtusega kui vahest fokstroti rekordid. Tehnilise arengu iseärasusi on, et probleeme lahendades see ühtlasi loob sama arengut puudutavaid probleeme ja nii kestvalt monopoliseerib vaimlist energiat.“

Suur osa sellest, mis koolis ja ühiskonnaelus liigestest lahti, on meile ette loetletud, ja pange tähele – mitte kaugete lääne eeskujude, vaid meie oma eesti keeles kirjutavate teadlaste poolt! Jääb vaid soovida jätkuvat jõudu nende taipamiste läbitöötamisel – eelkõlanud hüüatuste kõrge eluiga annab mõistmise, et miski pole hariduses üleöö mõne uuendusega lahendatav, paljud tänased mured on meie oma kultuurikontekstis ja pealtvaatamisel kujunenud välja terve sajandi jooksul. See tõsiasi, jõuetus ajaloo palge ees, pisendab paljud tänased kuumapäised uuenduspüüdlused samasse mõõtu tormilise kasvada üritamisega majanduse ja kaubanduse aladel. Mõnikord tulenebki haridusuuendus vajadusest koolidele rohkem seadmeid müüa.

Kooli kasvatuslikust mõjust teadvelolek on olulisem kui mõõdikute või tööstusarengute tormis kaasa lehvimine. Kui see taipamine kaua viibib, jõuavad väsida ja kaduda need, kes on noorena tulnud, et ennast pühendumisega koolile ja õpetamisele anda, lootuses leida eest tugev väärtusruum.

Vajadusel tuleks võimaldada õpetajatel töötamist koolis oma ruumides, kui välditakse suuri kogunemisi ja hiljem on võimalik tuvastada kontaktide ring.

Kindlasti peavad koju jääma need õpetajad, kes on haigustunnustega, viibinud riskipiirkonnas või puutunud kokku võimaliku nakatunuga.

Valitsuskabinet on otsustanud, et esmaspäevast, 16. märtsist tuleb sulgeda kõikide üldhariduskoolide, kutseõppeasutuste, kõrgkoolide, noortekeskuste ja huvikoolide hooned õppetööks.

Alates esmaspäevast, 16. märtsist on kõik Eesti haridusasutused, välja arvatud lasteaiad, üle viidud distantsõppele.

Siit leiate haridusasutuste tööd puudutavad vastused. 

Küsimuste korral pöörduge palun info@hm.ee või telefonitsi numbritel 5690 0340 või 5690 0353.

Kui teil on küsimusi õpikeskkondade Opiq ja Foxcademy kasutamise kohta, saate abi

• Opiq info@starcloud.ee,  5223 7793
• Foxcademy info@foxcademy.com, 5647 8884

Kõige ajakohasema info COVID-19 haiguse kohta leiate terviseameti kodulehelt.

Tartu ülikooli liikumislabor on kirja pannud soovitused, kuidas kodustes tingimustes vaheldusrikkalt õppida ja aktiivne olla, sest praeguses olukorras ei tohiks unustada liikumise tähtsust.

ÕPPESSE PAUSIDE PLANEERIMINE:

• vaata üle, mis tänaseks teha anti. Kui kaua see aega võtab? Planeeri ülesannete täitmise vahele pause liikumiseks, nt iga 15 minuti järel.

HEAD PAUSID ÕPPIMISEST:

• viska õppimise vahel (pehme) palliga märki – kasti või ämbri sisse. Mõtle ise välja turvalisi märkiviskamise mänge;
• võta appi Just Dance’i videod või lihtsalt meeldiv muusika ja tee aeg-ajalt tantsupause;
• hüppa hüpitsaga või koha peal 50 korda, käi tiir läbi kodu, tee kätekõverdusi või planku jne – vastavalt vanusele ja oskustele. Seejärel õpi edasi.

VAHETA ÕPPIMISKOHTI JA ASENDEID:

• õpi laua või köögi tööpinna juures püsti seistes;
• õpi põrandal istudes;
• õpi vahel ka pikutades, peaasi et vahetad aeg-ajalt asendit.

ARUTA KOOLIASJU TEISTMOODI:

• Kui õppides vajab mõni uus õppetükk või teema pikemat selgitust, minge koos vanemaga/õe-vennaga õue jalutama ja rääkige see läbi kõnnikoosoleku vormis.

TUBASED TEGEVUSED, MIS HOIAVAD AKTIIVSENA, ARENDAVAD KEHALIST KIRJAOSKUST JA ON NIISAMA LÕBUSAD:

• raja tubane takistusriba või terviserada toolidest, paeltest, teibiribadest – igas toas, nurgas uus harjutus;
• mängige „Aliast“ pantomiimi vormis;
• harjuta tasakaalu – mõtle välja järjest keerulisemaid harjutusi. Otsi näidiseid ka internetist;
• kui kodus on tubane trepp – hüppa üles ühel jalal, koosjalu;
• kui sul on ruumi hüpitsaga hüpata, harjuta hüppamist ja mitmesuguseid vigurhüppeid, kuid arvesta ka naabritega;
• korralda pere teiste lastega koos tantsuvõistlus, mõtle välja uusi tantse;
• kodus tuleb ilmselt olla mitu nädalat. Harjuta iga päev veidi aega painduvust ja tee jõuharjutusi, mida on koolis või trennis õpetatud – näed peagi, kuidas iga päevaga edasi arened;
• kui sul on koer – mängi temaga, õpeta talle mõni uus käsklus, ise või koos vanematega;
• toas saab mängida ka pehme palliga rannatennist, suure laua peal pinksi;
• kui sul on näiteks veloergomeeter, sõida selle peal nahk palavaks;
• kasuta treeningunäidiseid internetist, eriti kui päris trenni ei saa.

MINE IKKA ÕUE KA!

• Õues käimine ja värske õhk pole keelatud, isegi soovitatud nii tervise kui liikumisaktiivsuse hüvanguks, lihtsalt hoia eemale rahvarohketest kohtadest ja ära mine õue, kui tunned end tõbisena;
• rattasõit, jooks, liikumismängud, matkamine on väga head, eriti kui elad maal, linnaservas, väikeses kohas;
• oma pere lapsed saavad õues mängida pallimänge ja muid jooksumänge, jaluta vanematega, koeraga;
• peaasi et väldid liigseid kontakte.

• Eesti, juhtiv haridusriik Euroopas (nr 1 PISA katses Euroopas), on hakanud jagama kõiki oma digiõppe vahendeid toetamaks teiste riikide haridussüsteeme COVID-19 kriisi ajal. Üle kogu maailma kättesaadavate haridustehnoloogiate nimekiri on leitav siit.

Praeguseks on kõik Eesti koolihooned suletud. Kogu õpetamine ja õppimine toimub veebikeskkonnas.

„Kes ei karda digiharidust? Digitaalne õppimine ja õpetamine on keeruline isegi tavalistes tingimustes, kuid COVID-19 puhangu ajal on digiõpe ainus võimalus,“ ütles haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Mart Laidmets. „Eestis teeme IKT-tööd hariduse valdkonnas, meil on mitmeid lahendusi, mis toetavad täielikult kaugõpet. Oleme valmis jagama Eesti parimaid haridustehnoloogiaid ja -lahendusi teiste riikidega. Hariduse andmine on jätkusuutliku ühiskonna jaoks hädavajalik,“ lisas ta.

Europe EdTech Alliance’i kaasasutaja Märt Aro märgib, et tänu digitehnoloogiate rakendamisele üle kogu Eesti on meie haridussektoril mõistagi olemas kogum veebilahendusi, mis toetavad koduõpet. Üldjuhul on need loodud koolide, ülikoolide ja ettevõtete koostöö tulemusena. „Mitmed rakendused olid loodud rahvusvaheliseks kasutamiseks ja neid arendanud ettevõtted on lahkelt nõustunud toetama ka teisi abi vajavaid riike. Algatuse eesmärk on toetada selle kriisi ajal kaug-/koduõpet ja haridussektori tööd. Lahenduste eesmärk on suurendada kaug- ja koduõppe sotsiaalset aspekti ja teha oma parim, et motiveerida õppijaid,“ sõnas Aro.

Praegu on sellised ettevõtted nagu 99math.com, Lingvist.com, Clanbeat.com, Speakly.me, ALPA Kids ja DreamApply.com ühinenud algatusega pakkuda oma lahendusi tasuta. Üle kogu maailma ligipääsetavate lahenduste täielik loetelu on kättesaadav siin ja seda täiendatakse pidevalt.

Heateo haridusfondi ja taksofirma Bolt kaasasutaja Martin Villig lisas: „Eesti on üle maailma tuntud oma e-riigi teenuste poolest ning tänu veebilahendustele on Eesti selleks kriisiks mõnevõrra paremini ette valmistunud. Uhkusega jälgin seda, kuidas ettevõtted tulevad kiiresti appi nii koolidele kui ka ülikoolidele, korraldades tasuta veebikoolitusi tagamaks haridustöötajate parimaid töötulemusi.“

Nimekiri lahendustest, mida saab kohe kasutada

1. 99math

1.‒8. klassi õpilased, ka vanemad õpilased, klassiõpetajad ja matemaatikaõpetajad, lapsevanemad

99math on klassiruumi mäng matemaatikateemade harjutamiseks, mis motiveerib õpilasi saavutama. Õpilasi saab ka virtuaalselt kokku tuua sõpradega matemaatikat mängima ja võistluslikult arengut kiirendama. 

Kuidas ettevõte aitab?

Arendame kiiresti välja toote eriversiooni kaugõppe jaoks ja anname selle tasuta kasutamiseks. Veebiseminarid mitu korda nädalas.

2. Lingvist

Õpetajad, üldhariduskoolid, kõrgkoolid; sobilik õpilastele alates 7.‒8. klassist.

Võõrkeeled:

eesti keele baasil: inglise ja prantsuse keel;

vene keele baasil: inglise ja prantsuse keel;

inglise keele baasil: prantsuse, saksa, vene ja hispaania keel.

Kuidas ettevõte aitab?

Oleme valmis pakkuma tasuta pakette koolidele. Esialgu tasuta üheks kuuks, kui olukord jätkub, siis ehk pikemalt. Tavaolukorras on koolidele erihinnad.

3. Tebo Õpiveeb

Õpetajad ja õpilased (kõik klassid ja kõik õppeained).

Õpiveeb on eestikeelne ja lihtsasti kasutatav õpikeskkond, kus õpetaja saab korraldada kaugõpet: luua õpilastega gruppe, jagada õppematerjale ja viia läbi harjutusi veebis, samuti on saadaval üle 20 000 õppematerjali.

Kuidas ettevõte aitab?

Tebo Õpiveeb on nõustunud pakkuma keskkonna kasutamist eriolukorras tasuta. Korraldame veebiseminare õpetajate juhendamiseks ja ladusaks kasutamiseks.

4. ALPA Kids

Lasteaiad, 2‒7-aastased lapsed, lapsevanemad.

ALPA Kids loob koostöös ekspertidega kultuuripõhist, harivat ja mängulist mobiilirakendust Eesti eelkooliealistele lastele, nende vanematele ja lasteaednikele.

Kuidas ettevõte aitab?

Arvestades, et aina enam lasteaedu suleb ajuti uksed ja lapsevanemad teevad kodus koos lastega kaugtööd, avaldame eriolukorra vältel kogu tasulisena plaanitud sisu tasuta kättesaadavana.

5. Clanbeat

Kõikide koolide töötajad: õpetajad, administratiivtöötajad, koolisisesed tugiteenuste pakkujad.

Virtuaalne õpetajate tuba, mis aitab siduda koolitöötajad kogukonnaks, kes toetavad üksteist ja lahendavad igapäevaelu väljakutseid.

Kuidas ettevõte aitab?

Tasuta selle kooliaasta lõpuni.

Võimalik kasutusele võtta koolituseta kohe.

Tasuta veebiseminar kiireks käimasaamiseks ja harjumuste tekitamiseks kooliperele uues olukorras.

6. Opiq

1.‒12. klassi õpetajad, õpilased ja lapsevanemad.

1.‒12. klassi digiõpikute platvorm.

Kuidas ettevõte aitab?

Kuni kõik Eesti koolid on koduõppel, pakub Opiq gümnaasiumi digiõpikuid õpilastele ja õpetajatele tasuta. Põhikooli digiõpikud on tasuta 2019/2020. ja 2020/2021. õa.

7. Foxcademy

7.‒12. klassi õpetajad ja õpilased.

7.‒12. klassi reaalainete õpiplatvorm.

Kuidas ettevõte aitab?

Kuni kõik Eesti koolid on koduõppel, pakub Foxcademy gümnaasiumi digiõpikuid õpilastele ja õpetajatele tasuta. Põhikooli digiõpikud on tasuta 2019/2020. ja 2020/2021. õa.

8. Nutisport

1.‒9. klass eelkõige; sobib ka gümnaasiumile põhikooli materjali kordamiseks.

Interaktiivne juhuslikult genereeritavate algandmetega matemaatikaülesannete lahendamise platvorm. Harjutused hõlmavad 1.‒9. klassi matemaatika õppekava. Kodulehel on ära toodud harjutuste seosed õppekavaga. Kasutusel rohkem kui sajas koolis. Õpilaste sooritused salvestuvad andmebaasi (koos tehtud vigadega), õpetajatel on võimalus igal ajal oma kooli õpilaste tulemusi ja vigu näha ning analüüsida. Võimalik ka ülesandeid genereerida töölehena ja õpilastele näiteks failina saata.

Kuidas ettevõte aitab?

Õpetajatel kodulehelt ligipääs juhendmaterjalile. Keskkonna tasuta (eriolukorras) kasutama hakkamiseks vajalik ühendust võtta meiega aadressil info@nutisport.eu.

9. Speakly

Põhikoolid, keskkoolid, kutsekoolid, ülikoolid, kursused.

Speakly on uudne keeleõppeprogramm, mis annab võimaluse õppida kõiki keele osaoskuseid mugavalt nii arvutis kui ka telefonis.

Kuidas ettevõte aitab?

Oleme valmis pakkuma tasuta pakette koolidele. Esialgu tasuta üheks kuuks, kui olukord jätkub, siis ehk pikemalt. Tavaolukorras on koolidele erihind.

10. Tutor.id

Eraõpetajad.

Tutor.id on eraõpetajatele mõeldud online-tööriist, mida on võimalik kasutada kaugõppe jaoks. Toetab 1:1 ja grupitunde. Aitab õpilastel leida õpetajaid.

Ühendab kalendri, maksed ja võimaldab õpilastega tunni õppematerjale ja tagasisidet jagada.

Õpetajad saavad pakkuda tundide pakette (lesson packages), kuupõhiseid tellimusi (subscriptions) ja ühekordseid tunde (one-off lesson bookings). Toetatud on ka tasuta näitetunnid.

Kuidas ettevõte aitab?

Tasuta premium tutor tööriistapakett eraõpetajatele, kuni COVID-19 kriis kestab. Lisaks ei võta Tutor.id sel perioodil tasu õpilaste leidmise ega tundide vahetamise eest.

Garage48 „Hack the Crisis“ ürituse raames (lõpeb 15.03.2020) tõlgitakse platvorm vabatahtlike abiga eesti keelde.

11. DreamApply

Tudengite vastuvõtu osakond ja kandidaadid.

DreamApply on tudengite vastuvõtu korraldamise tarkvara.

Kuidas ettevõte aitab?

DreamApply, mis juba on digiteerinud kõigi Eesti ülikoolide rahvusvaheliste üliõpilaste vastuvõtu, võimaldades mugavalt kodukontorist töötada, pakub vastuvõtu lõpuni kõigile Eesti ülikoolidele tasuta videointervjuude tegemise võimalust.

12. Loquiz

Koolid, aineõpetajad, kehalise kasvatuse õpetajad.

Loquiz võimaldab mängustada koolitükke nii toas kui õues. Loquiz seob koolitükid liikumisega ja kuna kogunemised on keelatud, saab Loquizi kasutades soodustada iga õpilase iseseisvat liikumist. 

Kuidas ettevõte aitab?

Avame Loquizi täispaketi koolidele tasuta piiranguteta kasutamiseks eriolukorra lõpuni. Kui koolil on minevikus pakett olnud, siis saab loodud sisu uuesti kasutusele võtta.

Veel lahendusi, mis võivad koduõppel abiks olla.

TaskuTark

Õppematerjalid 1.‒12. klassile. Eesti keel, matemaatika, geograafia, bioloogia, füüsika, keemia, ajalugu. Materjalid on koostatud õppekava järgi ja klasside kaupa. Palju teste ning teoreetilist materjali.

www.taskutark.ee

Tagasi Kooli

1.‒12. klassile, igale vanuseastmele on eraldi tunnid. 155 YouTube’i e-külalistundi, kus õpilased saavad õppida rahatarkust, meediaoskusi, tutvuda eri ametitega ja uute tehnoloogiatega jne.

Videoloengud on Tagasi Kooli YouTube’i keskkonnas.

Õpetajatele õppetöö juhendmaterjal Google Drive’is.

ELIIS

Lasteaedade infosüsteem ELIIS on lapsevanematele ja alushariduse õpetajatele tasuta. ELIIS-is jagavad õpetajad lapsevanematele informatsiooni, milliseid õppetegevusi tehakse lasteaias ja saab teha ka koduõppel. Õpetajad lisavad lastevanemate jaoks konkreetsed tegevusjuhised lastega koduses õppes olemise ajal. Lisaks on ELIIS suurepärane platvorm vahetamaks informatsiooni lasteaiasiseselt.

eliis.ee

Numro

Numro on nutirakendus, mis aitab lapsevanemal piirata lapse nutiseadme kasutust, jälgida lapse asukohta ning muuta nutiseadmes veedetud aega Numro arendavate ülesannete kaudu lapse jaoks harivaks. See mõjub positiivselt õppeedukusele. Matemaatikaülesanded on suunatud eelkõige algkoolilastele. Piiramisfunktsioon aga kõigile kooliastmetele.

www.numro.eu

Kõneravi

Interaktiivne keskkond eestikeelse kõne treenimiseks ja kõnehäirete leevendamiseks, arendatud koostöös juhtivate logopeedidega. Kasutusel juba 70 koolis ja lasteaias. Aprilli lõpuks lisanduvad kuus kogeluse leevendamiseks mõeldud harjutust ning palju uut funktsionaalsust.

www.koneravi.ee

Üleilmakool

1.‒9. klassi eesti keel, aga ka muid kursusi. Meie kursused on veidi lihtsamad, sest on mõeldud eeskätt välismaal elavatele eesti lastele. Eestis sobib ka matemaatika põhikooli kordamise kursus. Praegu 23 kursust ‒ https://yleilmakool.ee/oppetoo/.

www.yleilmakool.ee

eKool

eKool on koolihaldussüsteem, mis ühendab kooli ja kodu. eKool on elektrooniline päevik, kus on kirjas tunnikirjeldused, kodutööd, hinded, puudumised. Lisaks päevikule on eKoolis ka vestluste rakendus koos automaatselt genereeritud gruppidega. Lihtne viis suhelda oma klassi õpilaste ja nende vanematega.

Muud võimalused ‒ materjalide/failide vahetus ja haldus, teavitused, aruanded. Saadaval ka mobiilsed rakendused. 

https://ekool.eu