Teadusfestivalil Tallinnas Kultuurikatlas 28. ja 29. aprillil oli kõige olulisem üksteiselt õppimise kogemus: lapsed kasvasid nende päevadega vaimselt, tutvusid omavahel ja arenesid kui uurijad. Foto: Raivo Juurak
Õpilaste teadustööde konkurss pakub positiivset pinget nii noorele uurijale kui ka juhendajale.
Lapsevanemana rõõmustab mind teadmine, et meie koolides on õpilastel kohustus teha vähemalt üks loov- ja uurimistöö. See võimaldab seostada õppeained, tutvuda tõenduspõhise argumentatsiooniga ning teha esimesi samme andmeotsingutes ja -analüüsides, väljuda kooli seinte vahelt otse uuritava objekti/subjekti (elu)keskkonda. Uurimistööde elu ja kujunemist koolis lähemalt vaadates olen aga märganud, et inspiratsiooniks ja süvenemiseks aega ei jagu, lisajõudu juhendamiseks nt kogukonnast, ettevõtetest või ülikoolidest ei korraldata ja lisatuge saavad heal juhul väga motiveeritud ja andekad õpilased. Keskmiste jaoks – kelle uudishimu ja uurimiskihk algkooli lõpuks üsna välja suretatud on – toredaid hakkajaid õpetajaid aga napib, nad juhendavad üle jõu käivat hulka õpilasi ega jõua kõigi jaoks innustajana olemas olla.
Uurimistööga tegelevate noorte julgustamiseks ja motiveerimiseks ning juhendajate toetamiseks mõeldud õpilaste teadusfestival toimus tänavu 28. ja 29 aprillil Tallinnas Kultuurikatlas. Eesti teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakonna juhataja Terje Tuisk usub, et võimalus ennast teadusfestivalil näidata aitab tõsta kõigis koolides tehtava uurimistöö taset. „Kui näed, mida teised on teinud, aitab see ka oma tööd teise pilguga vaadata. Õpetajad saavad võrrelda enda juhendatud tööde taset nendega, mis žürii ja ka publik parimateks tunnistab.”
Juhendamine – tarkus hoogu anda ja lendu suunata
Uurimis- ja ka loovtöö juhendamine on pingeline protsess nii õpilasele kui ka õpetajale. Õpetajatest, kellega vestlesin, oli osa arvamusel, et õpetaja võiks juhendada vaid üht õpilast, osa aga leidis, et piiriks, kus kvaliteet veel ei kannata, on kolm õpilast.
Kristin Kingu töö „Viljandimaa Kõpu valla talunimed” (III preemia gümnaasiumiastmes) juhendaja, sama kooli emakeeleõpetaja Aili Kiin: „Juhendan emakeele olümpiaadi töid ja kui näen õpilastes huvi, teen neile ettepaneku koos minuga edasi töötada nendele sobival teemal. Kristin nõustus kohe. Kui pärast olümpiaadi küsisin, kas ta on huvitatud uurimistööde konkursil osalemisest, oli tema vastus: „Igal juhul, olen väga huvitatud, teeme proovi!” Mõni kohkub sellise ettepaneku peale ära, temal sellist hirmu ei olnud. Kõige keerulisem ja pikem oli materjali kogumise protsess, kogu tööperiood vältas ligemale pool aastat. Saime kohe teise vooru ja väga positiivse retsensiooni.”
Hedvig Andrejevi (Parksepa keskkool, 12. kl) töö „Vaimupuudega noorte õppimisvõimalused ja rehabilitatsiooniteenused Võru maakonnas” juhendaja, sama kooli sotsiaalpedagoog Esta Varik: „Noor uurija pöördus minu poole ettepanekuga hakata juhendajaks ja minu jaoks oli juhendamine väga põnev. Esmalt avaldas muljet õpilase huvi teema vastu ja tema sotsiaalne tundlikkus, sest tavaliselt noored selliseid teemasid ei vali. Saadetud retsensioone lugesin põhjalikult. Peamiselt sai kiidusõnu teemavalik. Noorele uurijale on retsensioonid eriti kasulikud, need annavad aimu teadusliku uuringu protsessist. Juhendamisel oli minu positsioon olla toeks, kuna uurija enda initsiatiiv oli tugev. Toetasin eelkõige allikate osas. Koos andmete kogumisega võttis uurimine enam kui pool aastat Tööd märgati koolis ja soovitati konkursile.” Hedvig Andrejevi enda sõnul oli talle kõige raskem teema piiritlemine, hea, et juhendaja suunas, millele keskenduda. „Väga raske oli väljendada seda, mida ma tahan. Samas tundsin, et pakutut on minu jaoks liiga vähe, ja tegin lisaks olukorra kirjeldamisele ka intervjuusid. Saadud retsensioon andis soovitusi, kuidas teemat veelgi laiemalt käsitleda, ja innustas teemaga edasi tegelema.”
Head kontaktid ja tavad
Koolides, kus uurimistööde traditsioon on pikem kui kümme aastat, on tekkinud head kontaktid ja tavad. Iko-Eerik Uustalu (Tallinna reaalkooli 12. kl) kirjeldas oma uurimistöö „Mälutraatsoojusmasina kasuteguri määramine” (juhendajad Toomas Reimann reaalkoolist ja Eero Uustalu TTÜ-st) valmimist kui hästi teada ja väljakujunenud protsessi: „Kõige tähtsam on huvi midagi uurida, seejärel soovitavad õpetajad kaasjuhendajaid väljastpoolt kooli. Meie koolis on 12 aasta jooksul kogu protsess hästi välja töötatud, paljud õpilased võtavad välisjuhendajad.”
Katri-Helena Janno (Hugo Treffneri gümnaasiumi 12. kl) ütles oma uurimistöö „Eesti- ja venekeelsed numbreid sisaldavad vanasõnad ning nende omavahelised vasted” (juhendaja vene keele õpetaja Ljubov Titova) valmimisest rääkides, et juhendaja roll oli ülimalt tähtis, õpetaja oli suureks toeks. Kogu protsess vältas aasta jagu. Katri-Helena konsulteeris ka TÜ teadlase Renate Pajusaluga: „Olen juhendamisega väga rahul. Protsess andis analüüsioskusi, kuidas töödelda ja lugeda suuri andmemasse.”
Tähtis on õpilase enda tahe, mida õpetaja toetab
Põhikooliastmes sai II preemia Tapa gümnaasiumi 8. klassi õpilane Brigitta-Maria Vakaljuk tööga „Bensoe- ja sorbiinhappe määramine mõnedes mahlades ja karastusjookides kõrgrõhuvedelikkromatograafilisel meetodil” (juhendaja Tõiv Haljasorg). „Kaheksandas klassis on vaja teha loovtöö, aga ma ei tahtnud teha lihtsalt mingit väikest uurimust, tahtsin teha praktilise töö. Ja ma olen väga tänulik oma juhendajale, sest õpetaja roll selles protsessis on väga suur. Läksin õpetaja juurde ja ütlesin, mida tahan uurida, tema pakkus välja konkreetsed ained.” Kuidas keegi oma uurimistööni jõuab, on muidugi erinev, aga Brigitta arvates sõltub palju õpetajast, kes on valmis õpilast juhendama; kes on ise innustunud ja kelle tunnis on alati huvitav – siis tekib ka õpilastes huvi seostada oma uurimistöö just selle ainega. Kui aga õpetaja tunnis ainult räägib oma ainet, ei teki õpilastel sügavamat huvi. Pigem minnakse kergemat teed pidi – vähe on neid, kes tahavad teha suuremat tööd.
Mida ütleb juhendaja
Tõiv Haljasorg töötab Tapa gümnaasiumi keemiaõpetajana ja keemikuna TÜ analüütilise keemia õppetoolis. Ta on juhendanud konkursile jõudnud õpilasi kahel viimasel aastal. „Esimesel korral võeti koolist ühendust TÜ analüütilise keemia laboriga ja prof Ivo Leito suunas õpilase minu juurde. Esmalt testisin uurija pealehakkamist üsna keerulise võõrkeelse artikliga. Minu üllatuseks oli see noor väga hakkaja ning esitas loetu põhjal asjalikke küsimusi. Testimine oli õigustatud, sest uurimises tuli läbi viia väga keeruline katse ülikooli keemialaboris, kus töötamiseks on vaja kiiret tehnilist taipu.
Usun, et potentsiaalselt säravatele õpilastele või õpilaste gruppidele õpetaja ikka otsib võimalusi väljastpoolt kooli. Distantsist sõltumata võiks esitada ettepanekud ülikoolide õppetoolidele, maakonna laboritele jne. Magistrandid ja doktorandid vajavad õpetamiskogemust. Võib-olla tuleks ülikoolides mõelda, et ka õpilase juhendamine annaks magistrandile ja doktorandile ainepunkte.
Väga palju määrab ära õpilase teemavalik ja võimekus. Olen seda tüüpi juhendaja, kes n-ö viskab õpilase vette, et kas ujub välja või ei. Kui ei uju, siis ulatan päästerõnga. Elu on näidanud, et „vette viskamine” toimib kõige paremini, sest tihti ei tea õpilased ise ka, kui targad nad tegelikult on. Brigitta töö suunasin juba ise konkursile, sest pole palju 8. klassi õpilasi, kes kromatograafiat nii palju jagavad, et võiksid teisi õpetada. Leidsin, et konkursil osalemine on hea võimalus saada lisaks oma õpetajale hinnanguid kelleltki väljastpoolt kooli. Nii tunnustust kui ka kriitikat on vaja. See aitab edasist tegevust planeerida.
Konkurss toob kaasa uue kogemuse: uurija saab retsensiooni, elab oma uurimistöö protsessis. Minu õpilane sai kaks retsensiooni, mis mõlemad olid hästi ausad, kuid millest üks oli natuke kurja tooniga. See kurvastas õpilast ja teda tuli pisut lohutada, et kirjutatu ei olnud mõeldud isiklikult ja retsensioon ei ole midagi hullu – samasuguseid saavad teadlased, kes teadusartikleid kirjutavad, ning retsenseerimise eesmärk on anda tagasiside töö kvaliteedile. Nagu öeldud, retsensioonid olid ausad ja kriitika suunatud suures osas hajameelsevõitu juhendajale, mitte õpilasele.
Tapa gümnaasiumis on töö õpilaste uurimistööde innustamiseks täitsa märgatav, loodusklassides tekitatakse tasapisi ainetevahelisi seoseid ning püütakse loodusaineid varasemast rohkem lõimida. Praegu on enamikus koolides ikka nii, et kõik õppeained on õpilaste jaoks eraldiseisvad maailmad. Loodusainete õpetamise eesrindlikkuse poolest jäi festivalil silma Konguta kool, kus lapsed teevad 1. klassist peale uurimistöid. Põnev oleks teada, kuidas nemad, kellele loodusaineid on seostatult õpetatud, pärast algkooli edasi lähevad ja uurimistöid teevad.”