Priit Ratassepp
Kui NSV Liidu kombitsad hakkasid Eesti ümber lõdvenema, said sellest innustust ka koolides töötavad õpetajad. Ajalooõpetajad ei õpetanud enam seda, mis Moskvas kinnitatud ajalooõpikutes kirjas oli, vaid nende kätte ilmus Lauri Vahtre Loomingu Raamatukogus ilmunud pehmete kaantega tihedat teksti täis raamatuke „Kodu lugu”.
Uusi − tegelikult muidugi maha vaikitud vanu − tõdesid ja fakte pakkusid ajakirjad Vikerkaar ja Akadeemia. Igal õpetajal, kes töötas eestikeelses koolis, kujunes oma käsitsi kirjutatud konspekt, kuhu oli kildudena kokku kogutud tükkideks purunenud ajalugu.
Kirjanduses toimus samasugune pööre: Šolohhov, Brežnev, Polevoi, Gorki, Gaidar ja nende jüngritest eesti kirjanikud unustati nobedalt, suurem osa kirjanikest jäi alles (sh Runnel, P.-E. Rummo, J. Viiding, Kiik), mõned tulid juurde, näiteks Alliksaar, Laaban, Joyce, Orwell jt. Eesti keeles tuli russitsismidega võitlemise kõrvale ka donquijotelik võitlus anglitsismidega, arutlevate kirjandite teemad muutusid − „Nõukogude inimene olla on uhke” asemel hakati kirjutama teemal „Eestlane olla on hää”.
Vabas maailmas
Reaalainete õpetajatel oli mõnevõrra lihtsam ümber orienteeruda, õigemini polnudki neil vaja erilist kannapööret teha, sest füüsilise maailma seadustel on ükstapuha, kas kuuendik maailmast on end raudse eesriide taha sulgenud või mitte. Rääkimata matemaatikast, kus tuli ainult tekstülesannetest sobimatud sõnad (pioneer, viisaastakuplaan, kommunistlik noor, kolhoos jt) välja praakida ja asendada sobivatega: kapitalism, pank, laen, intress.
Muusikaõpetajatel oli lihtne: nemad kuulasid, mida ümberringi lauldi, ja laulsid koos õpilastega kaasa. Nii toimus laulev revolutsioon klassiruumides. Kunstitundides hakati Läänemere-lainelise punalipu asemel joonistama sinimustvalget, õpilaste joonistustele ilmusid rukkililled ja suitsupääsukesed. Tööõpetuse tundides jätkus vanaviisi viilimine, tikkimine, saagimine ja kudumine, ehk ainult ornamentika kohandus, st viisnurgad ja sirbid ja vasarad jäid ära.
Kõige keerulisem oli ilmselt ühiskonna- ja inimeseõpetuse õpetajatel, sest enam ei tulnud kasvatada nõukogude inimest, vaid … Õpetajatel polnud lihtne, sest segastel üheksakümnendatel polnud kusagilt eeskuju võtta: paljukest siis õpetajad tundsid elu vabas maailmas – kuigi Soomes ja mujal hakati hoolega reisima. Mulle näib, et eestlaste tohutu iha iga natukese aja tagant Eestist ära saada tulenebki 50-aastasest Nõukogude korra survest – nüüd annab surve tasapisi järele (nii nagu Eestimaa pind kerkib pärast jääaja painest vabanemist) ja auru on vaja sisinal välja lasta.
Teiseks polnud ühiskonna- ja inimeseõpetuse õpetajatel – erinevalt muusikaõpetajatest – ühiskonnas toimuvast eeskuju võtta, sest tänavatel liikusid, pubides istusid ja asutustes töötasid ikka „endised” inimesed, kes – tõsi küll – püüdsid elada uut moodi, see tähendab vaba inimese elu. Mõnel tuli see paremini välja, mõnel kehvemini.
Aga see võtab aega. Peab tunnistama, et siiani ei peeta ühiskonna- ja inimeseõpetust meie koolides kõige olulisemaks õppeaineks – selle aine tunde võiks olla mitu korda rohkem, et jaguks aega tegeleda teemade ja probleemidega, mis puudutavad võrdselt eranditult kõiki inimesi, ühiskonna kui terviku osakesi.
Mis siis juhtus?
Pärast Nõukogude kolossi lagunemist tuli hakata mõtlema: kuidas kasvatada vaba inimest, mida ta oskama ja teadma peaks? Selleks oli vaja koostada riiklik õppekava. Paradoksaalne on see, et vabadust hakkasid õpetama inimesed, kes ise vabadusest suurt ei jaganud. Mulle näib, et õppekavade tegemist on pidevalt kannustanud hirm, et sealt mingi tahuke universumist (sh muidugi elust Maal) välja ei jääks.
Sest meid, eestlasi, on ju vähe, me oleme väiksed, iga inimene on arvel – igale eestlasele tuleb pähe mahutada võimalikult palju matemaatikat, kirjandust, füüsikat, bioloogiat, kunstiajalugu, keemiat, ühiskonnaõpetust jne. Ja kui see väiksele eestlasele ei meeldi ja ta vastu punnib, kurvaks jääb, siis tõugatakse ta teiste hulgast välja ning tema otsaette kleebitakse märk. Jälle paradoks!
Lisaks on surve alt vabanemine avaldanud mõju: õppekava koostajatel on olnud üle viiekümne aasta taas võimalik õppekavasse kirja panna absoluutselt kõik tarkuseterad, mis inimkond ühes või teises ainevallas raas raasu haaval kokku on kogunud. Ainekavade koostajaid on kannustanud soov lõpuks ometi kogu oma valdkonna kättesaadav tarkus − pealegi muutub maailm üha kiiremini ja olulisi teadmisi ja tekste jmt tuleb mühinal juurde − teaduslikult pedantselt ja kuivas ning puises sõnastuses riiklikku seadusesse sätestada.
Ja mis siis ühiskonna- ja inimeseõpetusega, kõige tähtsama õppeainega, tegelikult juhtus? Kimbatuse ja ebamugavuse tõttu (ainekava koostajad ja õpetajad polnud veel ise vabaks saanud) taandati see võrdseks teiste ainetega. Puudujääki on püütud küll õppekava üldosasse üldpädevuste, läbivate teemade jmt lisamisega korvata, kuid praegune riiklik õppekava rõhub ikka oma kolossaalse õppesisulise raskuse ja jäikusega. Nii näitabki Eesti koolielule endiselt suunda dokument, mis ei ole näoga iga üksiku inimese, õpilase poole, vaid vaatab inimesest mööda, välja, taandades ka inimese ja ühiskonna üksnes selle teaduslikule peegeldusele.
Praeguse riikliku õppekava peamine kitsaskoht on vähene vabadus – see ei päästa, kui niigi mahukale dokumendile aina uusi lisasid ja lisade lisasid ehk juhendeid juurde kirjutada (nagu piibli mõistmiseks ei soovitata lugeda piiblit, vaid seda, mis selle kohta on kirjutatud). Vabadust saaks imelihtsalt juurde, kui lisada iga ainekava ette märge, et õppesisu on soovituslik – iga kool saaks ise valida, millele rohkem keskenduda ja kuidas õppetööd korraldada. Sellisel juhul kaoks hirm ainekavade täitmata jäämise ees.
Selles poleks midagi halba, kui õpilased tegeleksid mõne teemaga põhjalikult ja mõne juurde ei jõuakski. Mõned õpilased võiksid õppida üht teemat ja teise õppimata jätta, mõned teeksid aga vastupidi – loomulikult leidub alati ka neid, kes kõik selgeks saavad. Muidugi ei saa kõigile ainetele läheneda ühtviisi, aga küll õpetajad juba teavad, kuidas tööd korraldada.
Miks mitte anda meie õpilastele ja õpetajatele rohkem vabadust ja vastutust?