FOORUM. Maikuu teema: üleminek elektroonsele riigieksamile
Üleminekust elektroonsele eesti keele riigieksamile on Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Harnoga unistanud juba pikka aega. On välja töötatud ja arendatud keskkondi, kus on tehtud ka katseeksameid. 2021. aasta jaanuariks valmisid Tartu Ülikooli arendusrühma loodud keele ja kirjanduse valdkonna oskustasemete e-hindamise esialgne kontseptsioon ja e-testid. Ükski nendest keskkondadest pole siiski piisavalt heaks osutunud ning praegu on e-eksamile üleminek endiselt arendusjärgus.
25. aprilli „Aktuaalses kaameras“ teatas Harno osakonnajuhataja Aimi Püüa taas, et lähiaastatel on nii põhikoolis kui gümnaasiumis kavas minna üle e-riigieksamitele. Ajaraam on välja kuulutatud nii, et põhikool läheb elektroonsetele riigieksamitele üle 2025. ja gümnaasium 2027. aastal. St esimest korda peaks e-riigieksameid tegema põhikoolis õpilased, kes praegu on 7. klassis, ja gümnaasiumis õpilased, kes lõpetavad sel kevadel 8. klassi. Samas möönis Harno esindaja tõsiasja, et protsess on endiselt arendusjärgus ning kui vajalike tulemusteni ei jõuta, võivad tähtajad nihkuda.
Olen eesti keele ja kirjanduse õpetajana töötanud 1990. aastast, olen olnud seotud eesti keele riigieksamiga alates 1997. aastast, kui seda süsteemi Eestis rakendama hakati. Pikki aastaid olen olnud ka eesti keele riigieksamite hindaja: esialgu hindasin 700-sõnalisi kirjandeid, alates 2014. aasta muudatustest jäin 400-sõnaliste kirjandite hindajaks, seda tööd teen ka käesoleval aastal. Seega tunnen eesti keele riigieksamite valdkonda nii õpetaja kui hindajana.
Harno e-eksamite arendustegevusse emakeeleõpetajaid palju kaasanud ei ole. Praegu tegutsevas e-eksamite arendusrühmas on lisaks Harno spetsialistidele nii Tallinna kui Tartu ülikooli esindaja, tegevõpetajate arvamust küsitud ei ole.
2022. aasta sügisel toimunud Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi sügispäevadele Tallinnas palusid korraldajad Harno esindaja esinema just tagamõttega emakeeleõpetajaid käimasolevast rohkem teavitada. 4. novembril 2022 rääkis Harno keele- ja sotsiaalainete hindamisvaldkonna juht Nele Toime emakeeleõpetajatele kavandatavast e-riigieksamist. Paljud emakeeleõpetajad kuulsid ilmselt just seal esimest korda, et eesti keele e-eksamil plaanitakse testida kuulamis-, lugemis- ja kirjutamisoskust, et eksamile kavandatakse nii arvutihinnatavaid õigekirjaülesandeid, hübriidhinnatavaid lugemisülesandeid kui inimhinnatavaid kirjutamisülesandeid.
Inimhinnatavaid ülesandeid, st kirjandit hindavad nii oma õpetajad igas koolis kui Harno määratud välishindajad. Õpetajatel tekkis arvukalt küsimusi, eriti kuulamisosa, aga ka ülesannete kohta, aga kuna tegevus on endiselt arendusjärgus, siis kõikidele küsimustele vastuseid ei saadud.
Töötanud aastakümneid eesti keele ja kirjanduse õpetajana, on mul e-riigieksamite suhtes erinevad tunded. Ühest küljest möönan, et käsitsi kirjutamine nii suures mahus, nagu nõuab gümnaasiumi eesti keele riigieksam (6 x 60 minutit), on väsitav ja ehk aegunud, samas on arvutiga korrektsete tekstide loomine väga oluline ning kindlasti oskus, mida koolis peab arendama. Olen nõus ka mõttega, et kui elektroonne test on väga hästi koostatud, siis saab sellega hinnata keeleteadmisi grammatika eri valdkondades.
Muidugi on hästi koostatud e-testi puhul mugav ja kiire, kui arvuti ülesandeid hindab, see hoiab kokku õpetajate aega ja vaeva. Koroona-aastatel ei saanud rakendada paberteste gümnaasiumisse astumise katsetel, siis olin tihedalt seotud elektroonsete testide koostamisega ning nägin sellest tulenevaid plusse ja miinuseid päris lähedalt. Sellest tulenevalt näen e-riigieksamite rakendumises mitmeid probleeme.
Me ei ole selleks valmis
Esiteks on eri koolides õppivate õpilaste e-oskused väga erinevad ning tundub ebaõiglane, kui õpilane saab eesti keele riigieksamil madalama tulemuse seetõttu, et ei ole piisavalt pädev arvutihinnatavate ülesannete tehnilistes lahendustes. Et praegune põlvkond, kes on kasvanud üles nutivahendeid kasutades, oskab korrektselt vormistada tekste ja lahendada arvutipõhiseid ülesandeid, on aga müüt, mis ei vasta üldse tõele. Tänapäeva õpilased oskavad ehk mängida arvutimänge, libistada ekraani, laikida kassipilte ja vaadata Tiktokis ja/või Instagramis videoid jm meelelahutuslikku, mitte aga korrektset teksti vormistada (möönan, et kooliti on siin suured erinevused). Seega, kui tahame tõepoolest rakendada e-teste riigieksamil nii põhikoolis kui gümnaasiumis, siis tuleks korrektne e-kirjaoskus integreerida eelnevalt eesti keele tundidesse, sest just emakeeleõpetaja valmistab õpilased eesti keele riigieksamiks ette.
Teiseks on meie koolid arvutitega väga ebaühtlaselt varustatud, aga kui tahame rakendada e-riigieksameid, peaks kõikides koolides olema ühtsel tasemel head arvutid. Praegu see kohe kindlasti nii ei ole. Suurtes koolides, kus on palju õpilasi, on see eriti suur probleem. Näiteks Gustav Adolfi Gümnaasiumis lõpetab sel aastal gümnaasiumi 141 abiturienti ja praegu pole seal küll 141 piisavalt head arvutit, millega saaks sooritada riigieksamit, pole neid ka teistes koolides.
Sel aastal sooritab riigieksameid 7507 abiturienti üle Eesti – kas riigil on pakkuda 7507 korralikku ühtse tasemega arvutit kõikidele lõpetajatele? Kui ei ole, siis pole õpilaste stardipositsioon ju võrdne.
Kui rääkida e-eksami ettevalmistusest koolitundides, siis peaks riik andma igale õpilasele kvaliteetse arvuti või tuleks koolidele eraldada juba kolm aastat enne eksami toimumist sellised arvutid, millega emakeeleõpetaja saab tundides eksamiks valmistumist korraldada. Selleks meie riik praegu kindlasti võimeline ei ole. Osalenud mitu korda varasemates e-eksamite katsetustes, olen näinud ka, kuidas juba katsetuste ajal jooksevad programmid kokku, kui palju õpilasi korraga süsteemi siseneb.
Käesoleva aasta elektroonsel piirkondlikul emakeeleolümpiaadil jaanuaris juhtus nii, et ühes koolis tekkis just töö ajal ootamatu elektrikatkestus, mis lõi süsteemi üle Eesti totaalselt sassi, tekitas palju segadust ning muutis tingimused õpilaste jaoks ebavõrdseks. Emakeeleolümpiaadil osalevate õpilaste arv pole aga võrreldav abiturientide arvuga, kes kõik korraga e-riigieksamit sooritavad.
Kuidas me siis tagame võrdsed võimalused ja tingimused kõikidele e-riigieksamit sooritavatele õpilastele üle Eesti? Minu hinnangul ei ole Eesti riik selleks veel valmis ja seega on väga suur mõtlemiskoht, kas e-riigieksamitele üleminek on õigustatud.
Kuidas toimub ettevalmistus?
Küsitavusi tekitab ka lisatav kuulamisosa, milleks peavad igal õpilasel olema heal ning võrdsel tasemel kõrvaklapid, mis muudab koolide tehnilise võimekuse veelgi ebakindlamaks. Enne eksamit läheb vaja ülesannete pankavms, et õpetajad saaksid õpilasi eksamiülesanneteks ette valmistada. Minu teada midagi sellist praegu ei ole.
Olen täiesti vastu mõttele lisada need ülesanded niigi tööga ülekoormatud eesti keele õpetajatele.
Praegu kavandatavas e-eksamis on nii kuulamis- kui lugemisosa ülesanded planeeritud suurelt osalt valikvastustega, mis suurendab juhuslikkuse osa eksamitöödes, võib muuta ülesanded primitiivsemaks jms.
Mõistan riigi soovi e-eksamitele üle minna ja möönan, et elektroonne kirjaoskus on tänapäeva maailmas väga vajalik, aga minu arvates on kavandatu järjekord vale: kõigepealt peavad olema sellised ülesanded integreeritud eelneva kolme aasta koolitundidesse, koolides tuleb tekitada selleks vajalik tehniline valmisolek, võimaldada emakeeleõpetajatele vajalikud koolitused ning alles siis võime rääkida e-riigieksamitest. Õpilaste käest ei saa ju nõuda seda, mida pole eelnevalt koolitundides harjutatud ja mille vigu pole tagasisidestatud.
Ma pole ka kuulnud ei haridusministeeriumi ega Harno spetsialiste kordagi rääkimas, kuidas õpilasi ja õpetajaid selleks e-eksamiks ette valmistama hakatakse. Ja see teeb emakeeleõpetajaid, kaasa arvatud mind, murelikuks.
Kõigele eelnevale lisaks pole ma päris kindel, kas käsitsi kirjutamise võimekuse arendamise peaks koolidest täiesti kaotama. Teadlased on paljude veenvate argumentidega põhjendanud, miks käsitsi kirjutamine on hea meie õpilaste ajule ja arengule. See aktiveerib ainulaadse neuronirea, mis muudab õppimise lihtsamaks, arendab motoorikat, tugevdab õppimisprotsessi, võimaldades terviklike ja süsteemsete mõtete töötlemist kirjutamisel, on kognitiivse arengu oluline tegur, treenib mälu, võimaldab visuaalselt mõelda jne.
Kui kogu välishindamine nii põhikoolis kui gümnaasiumis muutub e-hinnatavaks, kaob koolidest ka vajadus osata käsitsi kirjutada.
Üleminek peaks toimuma altpoolt ülespoole
Muidugi on arvutiga tekste palju lihtsam luua ja töödelda, aga Eesti hariduse eesmärk ei peaks olema õpilaste elu võimalikult lihtsaks teha. Ehk oleks mõistlikum teha e-riigieksamid näiteks kaheosaliseks: arvutiga sooritatavad testid (et need oma eesmärgi täidaksid, peavad need olema sügavalt läbi mõeldud) ja lisaks näiteks käsitsi kirjutatud kirjand.
Pean kirjandit eksami kõige olulisemaks osaks, sest eelkõige peaks põhikooli, aga seda enam gümnaasiumi lõpetav noor oskama arukat ja argumenteeritud teksti luua, oma mõtteid asjakohaste näidetega siduda ning suutma ennast emakeeles selgelt, ladusalt ja korrektselt väljendada. Kirjandiga saab hinnata õpilase mõttemaailma ja silmaringi, võimekust näiteid argumentidega siduda, eneseväljendus- ja õigekirjaoskust – need on ka kõige olulisemad pädevused, millega noor inimene peaks kooli lõpetama.
Väga veenvalt ei kõlanud ka Harno osakonnajuhataja Aimi Püüa optimistlik arvamus 25. aprilli „Aktuaalses kaameras“, et kui 2025. aastal tundub, et e-eksamikorraldusega pole piisavalt edasi jõutud, siis võib ju aega pikendada. Jah, kindlasti, ja Harnole see midagi erilist ei tähendagi, aga õpetajad Eesti koolides, kes peavad vastutama õpilaste valmisoleku eest kool lõpetada, väärivad eelnevat teadmist, kuidas nad peaksid oma tööd korraldama.
Eesti keele õpetajate töökoormus on niigi väga suur, olukorda ei muuda paremaks ebakindel teadmine, et välishindamine muutub, aga millal ja kuidas, eks me seda vaatame. Kui e-eksamitele üle minna, peaks see toimuma altpoolt ülespoole: kõigepealt muutunud ettevalmistus nii õpilaste kui õpetajate jaoks, siis eksamid, mitte vastupidi.
Olen sügavalt seda meelt, et välishindamine nii põhikooli kui gümnaasiumi lõpus peab alles jääma, see tagab ühtluskooli kogu Eestis. Aga lõppude lõpuks pole ju niivõrd oluline see, missuguses vormis me välishindamisega lõpetajate teadmisi kontrollime, kuivõrd see, et Eesti kooli lõpetaksid intelligentsed, paljulugenud, laia silmaringiga õppimisest huvitatud noored inimesed. Ja seda eesmärki e-riigieksamid oluliselt lähemale ei too, seega ma sellele vormile üleminekuga üleliia ei kiirustaks.
The post E-riigieksamitest eesti keele õpetaja pilguga first appeared on Õpetajate Leht.