Sügisest peab olema Eesti koolides võimalik õppida vähemalt kahte B-võõrkeelt. Keeleõpetajat on mõnes väiksemas Eesti piirkonnas aga keeruline leida, sest õpetaja ei pruugi kooli läheduses elada ning väike töökoormus ei ole rahaliselt motiveeriv.
Seni oli õpilastel võimalik õppida teise võõrkeelena enamasti vene keelt, nüüd soovitakse vähendada vene keele domineerimist võõrkeelena. Eesmärk on pakkuda mitmekesisemat valikut B-võõrkeeli, rikastada keeleoskust ning avardada kultuuriruumi. Uurime koolijuhtidelt, kas nad on sügiseks kooli juba võõrkeeleõpetajad leidnud.
Meremäe Kooli direktori Leelo Viidu sõnul ei ole kaugel ääremaal võõrkeeleõpetajat lihtne leida. Ainuke võimalus on palgata keegi, kes elab läheduses. „Me üritame teha koostööd teiste koolidega, sest kolm tundi nädalas on nii väike koormus, et sellega on väga raske õpetajat leida. Setomaa vallas on kolm kooli ja praegu mõtleme, kas saame ühiselt võõrkeeleõpetaja tööle võtta, oleme rääkinud eri keeltest. Samas on Värska kool meist üle 30 kilomeetri kaugusel, talvel annab seda maad ikka sõita. Õpetaja töökoormus oleks väike isegi kolme kooli peale: vaid üheksa tundi nädalas. Aastatega koormus küll kasvaks, aga esimene aasta ei pruugi isegi 0,5 töökoormust välja anda. Lisaks väiksele koormusele on küsimus, kes maksab sõiduraha. Ühe lahendusena on olnud juttu e-tundidest, kuid eelistame siiski kontakttunde, eriti kui hakata uut keelt õpetama kuuendas klassis,“ kirjeldab Viidu.
„Võõrkeeleõpetaja töökoormus oleks väike isegi kolme kooli peale: vaid üheksa tundi nädalas.”
Leelo Viidu
Hiiumaa Gümnaasiumi direktor Ivo Eesmaa ütleb, et koolil on praegu olemas kahe B-võõrkeele õpetajad. Seni on õpilased saanud teiseks keeleks valida vene või saksa keele. Kool soovib pakkuda sügisest ka kolmandat võõrkeelt, kuid Eesmaa sõnul sõltub soovi täitumine ennekõike õpetaja leidmisest. „Hiiumaal peab lähtuma võimalustest. Küsimus on selles, kuidas me saame õpetajaid, saare peal ei ole muudmoodi võimalik. Et meil oleks õpetaja, peab ta siin saarel elama. Kunagi oli ka inglise keele õpetajatest puudus ja pidin ise andma inglise keelt,“ sõnab Eesmaa.
Õpetajaks kandideerimisel ei piisa suurepärasest keeleoskusest, peab olema ka õpetajakutse. Juhul kui õpetajakutseta kandidaat on parim, võib temaga aastase töölepingu sõlmida, kuid selle aasta jooksul peab ta omandama õpetajakutse. Kui ta seda ei tee, tuleb välja kuulutada uus konkurss. Eesmaa sõnab, et nende koolis on alati võimaldatud töö kõrvalt õppida.
Iisaku Gümnaasiumi juht Külli Guljavin toob samuti välja, et väikse töökoormuse ja asukoha pärast on võõrkeeleõpetajat raske leida. „Meil on olemas inglise ja vene keele õpetajad, teise B-võõrkeelena oleme mõelnud soome keele peale. Hiljutisel koostööpäeval kohalike ettevõtjatega kõlas mõte, et klienditeeninduses on kindlasti vaja osata eesti, inglise, vene ja soome keelt. Ja kui gümnaasiumilõpetaja võiks osata soome keelt, siis oleks mõistlik, kui ta hakkaks seda õppima juba kuuendast klassist. Õpetajat meil veel pole, aga ise loodame, et esimesel aastal selleks kolmeks tunniks nädalas kellegi leiame, edaspidi siis paistab. Väikestes koolides on see teise keele valik natuke keeruline,“ sõnab Guljavin.
„Kui meil oleks õpetaja, kes saaks anda näiteks nii inglise kui saksa keelt, oleks lihtsam õpetajat leida. Selle kolme tunni osas oleks keeleõppe seisukohalt mõistlik, kui need tunnid toimuksid eri päevadel. Kui õpetajat Iisakus kohapeal ei oleks, peaks ta selle ühe tunni pärast sõitma siia kas näiteks Avinurmest või Jõhvist. Et anda 45-minutiline tund, peab ta umbes 45 minutit kohale sõitma ja pärast sama palju aega tagasisõidule kulutama,“ kirjeldab Guljavin.
Mooste Mõisakooli direktori Margo Hussari sõnul on keeleõpetajaid küll raske tööle saada, kuid nende koolil õnnestus leida ta oma kooliperest. „Saime eelmisel aastal tööle eripedagoogi, kes juhtumisi on ka kvalifitseeritud saksa keele õpetaja. Nii et meie koolil läks väga hästi. Omavalitsus paneb nüüd kokku palgafondi, sest sellega ei oldud senimaani arvestatud.“
Mooste Mõisakool pakub sügisest võimalust valida B-võõrkeeleks saksa või vene keel. „Huvitav fakt on, et tegime 6. klassi minevate lastevanematega küsitluse, millist võõrkeelt nad eelistavad. Minu üllatuseks selgus, et pooled tahavad saksa ja pooled vene keelt. Ma ise arvasin, et vene keelest loobujaid on nii palju, et ei saagi gruppi kokku. Aga näe, vene keelt tahetakse ka ikkagi õppida.“ Kool soovib, et lastevanemad teeksid mai jooksul avalduse, millist keelt nende laps õppida soovib. Siis on kevadeks selge, kui suured grupid B-võõrkeeltes tulevad.
Keeleõpe ei tohi olla hüplik
Kaiu Kooli direktor Hannes Vald leiab, et põhikooli B-võõrkeele valikul peab olema seos gümnaasiumi võõrkeelega: „Me peame vaatama ka järgmisesse haridustasemesse üleminekut. Õpilasel peab olema võimalik jätkata gümnaasiumis vähemalt ühe õpitud B-võõrkeelega. Kolm aastat keelt õppida võib ju tore olla, aga gümnaasiumis ei peaks nullist jälle uut keelt õppima hakkama. Näiteks kui siin lähedal gümnaasiumides on võõrkeelena õppekavas saksa keel, siis on sellel keelel ka meie koolis ehk rohkem mõtet. Saame rääkida gümnaasiumidega läbi, et õpilased ei peaks hüppama keeleõppes ühest kohast teise ja alustama jälle algusest. Nii oleks ka kergem põhikoolist gümnaasiumi minna.“
Kaiu Kool veel otsib B-võõrkeele õpetajat. „Võõrkeeleks on meil praegu vene keel. Oleme Raplamaa koolijuhtidega kokku saanud ning õnnestub ehk koopereeruda. Proovime ühitada B-võõrkeelt vähemalt piirkonnas ning rääkida gümnaasiumidega läbi, et üleminek ühest kooliastmest teise oleks sujuvam. Kolme tunni jaoks on raske õpetajat leida, aga kui katta tema reisimine siin piirkonnas ja võimaldada talle pool kuni täiskoormus, siis oleks asjal juba jumet ja kõik oleksid rohkem rahul.“ Hannes Vald leiab siiski, et muutused on tehtud kiirustades ning enne selliseid otsuseid on oluline vaadata hariduse andmise võimekust.
„Põhikool ja gümnaasium peaksid tegema keelevalikus koostööd, et õpilane ei peaks uues kooliastmes jälle uut keelt õppima hakkama.“
Hannes Vald
B-võõrkeele valiku laienemisest
Haridusministeeriumi üldhariduse peaekspert Marika Peekmann: Eestis on tavaks õppida koolis vähemalt kahte võõrkeelt. Ajakohastatud põhikooli riikliku õppekava järgi õpetatakse põhikoolis esimese ehk A-võõrkeelena kas inglise, prantsuse või saksa keelt. Teise ehk B-võõrkeelena õpetatakse inglise, saksa, prantsuse, hispaania, soome, rootsi, vene, läti või muud võõrkeelt. Sellest sügisest pakutakse õpilasele võimalust valida B-võõrkeelt õppima asudes kahe või enama võõrkeele vahel. Võõrkeeled, mille vahel õpilased valida saavad, määratakse kindlaks kooli õppekavas.
Seni õpetas enamik koole B-võõrkeelena vaid vene keelt ning seetõttu on koolilõpetajate keelepagas olnud pigem ühetaoline. Selleks on olnud enamasti inglise ja vene keele kombinatsioon. Kuuludes Euroopa Liitu, vajab Eesti riik aga piisaval hulgal Euroopa Liidu keelte, sealhulgas saksa ja prantsuse, aga ka Eesti naaberriikide keelte, nagu soome ja rootsi keele valdajaid. Samuti vajame muude oluliste maailma keelte tundjaid. Selline siht on kokku lepitud ka Eesti keele arengukavas 2021–2035. Et põhiline võõrkeelte õpe toimub formaalhariduse jooksul, on koolides pakutav laiem võõrkeelte valik hea alus arengukava sihi täitmiseks ehk selleks, et Eestis oleks piisavalt eri võõrkeelte oskajaid, mida vajame, et Eesti oleks rahvusvaheliselt teiste riikide võrdne ja tugev partner ning meil oleks piisavalt eksperte, kes tõlgendavad meile teisi kultuure ning meie kultuuri teistele.
25. aprillil toimus ministeeriumi eestvedamisel B-võõrkeelte õppele pühendatud ümarlaud, kus osalesid Eesti Koolijuhtide Ühenduse, Eesti Linnade ja Valdade Liidu, Tallinna ja Tartu ülikooli ning aineliitude ja keeleõpet toetavate institutsioonide esindajad. Üheskoos tõdeti, et eesmärgid, mille poole B-võõrkeelte valikute laiendamisega liigutakse – õpilastele võõrkeelte valikute pakkumine ning eri keelte tundjate järelkasv Eestis – on õiged ning vajalikud.
„B-võõrkeelte õpetajate puudus on tingitud peamiselt olukorrast, kus enamik koole õpetas B-võõrkeelena vaid vene keelt.“
Marika Peekmann
Võõrkeeleõpetajaks õppimine
Tartu Ülikooli võõrkeeleõpetaja magistriõppe programmijuht Anu Treikelder toob välja, et suurem osa üliõpilastest töötab koolis õpetajana juba õpingute ajal ja enamik ka jätkab või asub võõrkeeleõpetajana tööle pärast lõpetamist.
„Võivad olla üksikud erandid, kus minnakse tööle kõrgkooli või keeltekooli, aga ma ei näe selles põhilist probleemi praeguse B-võõrkeelte valiku laiendamise kontekstis. Pigem on õppekava poolt vaadates mure selles, et pole piisavalt õppijaid ja seega ka lõpetajaid nendel erialadel, kus põhiliselt B-keele õpetajaid ette valmistatakse. Seda hispaania, prantsuse ja saksa keele, aga samuti vene keele õpetaja erialal. Ilmselt on siin mänginud rolli asjaolu, et nende võõrkeelte õppijaid on varasema kitsama B-keele valiku puhul olnud suhteliselt vähe või pole nad jõudnud piisava keeletasemeni, et nendel keeleerialadel ülikoolis õppima asuda ja magistriõppes õpetajakoolituses jätkata. Samuti oli nende keelte õpetajaid koolides sellel perioodil vähem vaja. Ülikooli poolt oleme püüdnud leida lahendusi, et nendele erialadele rohkem õppijaid tuleks, näiteks paindlikumad tunniplaanid töötavatele magistrantidele,“ kirjeldab Anu Treikelder.
Tallinna Ülikooli saksa kultuuriloo ja kirjanduse dotsent Maris Saagpakk ütleb, et Tallinna Ülikoolis võõrkeeleõpetaja magistriõpingutes on üliõpilane enamasti tegevõpetaja, kes juba töötab koolis. Ilma eelneva koolikogemuseta, ehk haridussüsteemi lisanduvaid inimesi on kõigi erialade lõikes tavaliselt vaid 2–3 aastas. Seda inglise, saksa, soome ja prantsuse keele õpetaja erialadel. Need, kellel ülikooli õppima tulles töökohta ei ole, värvatakse tavaliselt esimese-teise praktika jooksul. Lõpetajaid on Tallinna Ülikooli võõrkeeleõpetaja magistriõppes olnud viimasel kolmel aastal järgmiselt: 2020. aastal 11, 2021. aastal 9 ja viimasel aastal 22. 2022. aasta näitel jagunevad arvud järgmiselt: 16 inglise, 2 saksa, 1 prantsuse ning 3 soome keele suunal lõpetanut.
Võõrkeeleõpetajate puudus
Haridusministeeriumi üldhariduse peaeksperdi Marika Peekmanni sõnul on B-võõrkeele õpetajate puudus tingitud peamiselt pikalt väldanud olukorrast, kus enamik koole õpetas B-võõrkeelena vaid vene keelt. „Kuivõrd enamik õpilasi on koolis õppinud inglise ja vene keelt, on ülikoolidesse teiste keelte tulevasi filolooge jõudnud vähem. Nii on ahtaks jäänud ka eri võõrkeelte õpetajate kasvulava. On ju nende õpetajate rakendus koolides jäänud väiksemaks. Loodame, et võõrkeeleõppijate read ülikoolis tihenevad olukorras, kus riik on õppekavade ajakohastamisega edastanud sõnumi, et võõrkeeleõpetajaid on koolides vaja ning nad on sinna pikaajaliselt ja stabiilselt oodatud,“ leiab Marika Peekmann.
Peekmann lisab, et B-võõrkeele õpetajate kooli meelitamise kitsaskohaks võivad kujuneda esimesed aastad, mil rühmi alles avatakse ja koormus on väike. Koormuste ühtlustamiseks näevad ülikoolid võimalust koolitada näiteks võõrkeeleõpetajaid, kellel on kvalifikatsioon mitme võõrkeele õpetamiseks. Sellised programmid on ülikoolide juures juba olemas, kuid võimalust mitme võõrkeele õpetajaks õppida on seni kasutatud pigem vähe. Samuti on pidanud mitmed varasemad B-võõrkeele õpetajad, näiteks saksa keele õpetajad, ümber kvalifitseeruma ning omandama inglise keele õpetaja kutse. Ka nende õpetajate naasmine oma algse valiku juurde võiks leevendada B-võõrkeele õpetajate puudust. Võimaliku lahendusena õpetajate puudusele pakuti ümarlaual välja ümberõppeprogrammide loomist. Haridus- ja Teadusministeerium tegeleb aktiivselt õpetajate järelkasvu probleemiga ning püüab leida lahendusi paindlike õpiteede, sh mikrokraadide abil.
„B-võõrkeele õpetajate töökoormuse suurendamiseks on soovitatav teha koostööd lähiümbruse koolide ja kohaliku omavalitsusega. Üleminekuperioodil tasub kaaluda ka põimõppe võimalusi. Rahasummade optimeerimiseks oli kõne all keeleõpperühma miinimumsuuruse kehtestamine. Praegu riiklik õppekava rühmade miinimumsuurust ei reguleeri ning selle sätestamise üle otsustab kool oma õppekavas. Samuti ei tasu karta inimlikke kokkuleppeid ning individuaalseid lahendusi koostöös lastevanematega. Endiselt on võimalik omandada võõrkeelt lapsevanema soovil ja kulul ka väljaspool kooli,“ sõnab haridusministeeriumi üldhariduse peaekspert Marika Peekmann.
Ühe võimalusena arutati ümarlaual võõrkeeleõpetajate kvalifikatsiooninõuete ajutist leevendamist, kuid tõdeti, et pikaajalist lahendust see ei too, kuna koolid saavad ka praegu palgata tähtajaliste töölepingute alusel aines tugevaid, kuid õpetaja kvalifikatsioonile mittevastavaid spetsialiste. Soov on, et sel viisil koolidesse jõudnud õpetajad täiendaksid end mõistliku aja jooksul ning omandaksid õpetamiseks vajaliku kvalifikatsiooni. Paljud koolid on võõrkeeleõppes rakendanud ka välismaalt Eestisse saabunud emakeelseid õpetajaid. Nende puhul on oluline silmas pidada, et kui nad on Eestis töötanud vähem kui viis aastat, ei kohaldata neile eesti keele oskuse nõudeid. Selle perioodi jooksul peavad nad aga eesti keele nõutud tasemel omandama, kui tahavad Eestis õpetajana edasi töötada.
Kokkuvõtvalt
- Seoses B-võõrkeele valiku suurenemisega on koolid hädas võõrkeeleõpetajate leidmisega.
- Seni oli õpilastel võimalik õppida teise võõrkeelena enamasti vene keelt, nüüd soovitakse vähendada vene keele domineerimist ja rikastada keelteoskust ning avardada kultuuriruumi.
- Võõrkeeleõpetaja koormus on esimesel aastal väga väike, väiksemates koolides kolm tundi nädalas.
- Isegi kui läheduses asuvad koolid võtavad võõrkeeleõpetaja ühiselt tööle, ei pruugi tema koormuseks ikkagi kujuneda vähemalt 0,5. Samuti peaks õpetaja sõitma koolide vahet, mis tähendab lisakulu.
- B-võõrkeele valiku pakkumisel on tähtis põhikoolide ja gümnaasiumide koostöö. Keelt, mida õpetatakse põhikoolis, võiks õpilane saada edasi õppida ka gümnaasiumis. Muidu peab ta gümnaasiumis jälle uut keelt õppima hakkama ning tulevikus oskab mitut võõrkeelt vaid pealiskaudselt.
- Võõrkeeleõpetajate puudus tuleneb ennekõike sellest, et seni on B-võõrkeelena domineerinud vene keel, seega pole teiste võõrkeelte õpetajaid varem nii palju vaja olnud.
The post Võõrkeeleõpetajaid on selleks sügiseks keeruline leida first appeared on Õpetajate Leht.