Keeleameti peadirektori Ilmar Tomuski töös on alates 1. augustist väikesed muutused. Inspektorid ei vestle nüüd mitte üksnes õpetajatega nende keeletasemest, vaid alates sellest kuupäevast võib Keeleamet vaadelda ka õpetaja tundi. Seni on probleemsete õpetajatega räägitud kas õpetajate toas või kutsutud ta välja Keeleametisse.
Kuivõrd venekeelsetes koolides praegu eesti keelt osatakse?
On kõneldud, et koolisüsteem on toru, mille ühest otsast laseme õpilase sisse ja teisest otsast tuleb ta jälle välja. Kui koolilõpetaja ikka piisavalt eesti keelt ei oska, siis on vahepeal midagi tegemata jäänud. On siis puudused õpetaja keeleoskuses, metoodikas või ettevalmistuses.
Tihti kuuleb sellele väitele õpetajate vastuväiteid ‒ nemad tegevat ju tellija materjalist. Ent ka tellija materjalist on võimalik head tööd teha, kui kasutame õigeid tööriistu.
Aga kui inimene ei tahagi eesti keelt selgeks saada?
See on suhtumise küsimus. Kohtame veel järelmeid aegadest, mil kirjaoskus oli mõne jaoks vaid vene keel, ja nii oli see ühel kuuendikul planeedist. Šovinistid arvasid, et ainult vene keele oskamine on kirjaoskus. Nõukogude sõjaväes teenides kirjutasin oma ülemusele korrektses vene keeles ettekandeid rühma tegevuse kohta, aga kuna olin eestlane, siis tema jaoks ikkagi kirjaoskamatu.
Praegu näeme, et paljudel ukrainlasel on motivatsioon eesti keel selgeks õppida, muu hulgas soovivad nad end distantseerida vene keelest. Mulle helistati Lõuna-Eestist: ukrainlased tegid vähem kui aastaga A2-taseme eksami ära, aga need vene prouad, kes on meil siin istunud aastakümneid, püsivad ikka samal tasemel. Hoiakute küsimus.
Isegi kui äsja tulnud sõjapõgenikud ei ole ühtegi keeleeksamit teinud, siis on neid eesti keele alal juhendatud. Kaubanduskettides kasutatakse mõnesajasõnalisi sõnastikke, mis asuvad kassades. Ukrainast tulnud õpivad usinasti, mida paljude kohalike kohta ütelda ei saa. Neil on ettekujutus, et teisiti ei saa.
Aga teine näide. Meil oli Lasnamäel koolidirektor, keda Keeleamet kontrollis alates 1997. aastast. Alguses ta isegi õppis, eri perioodidel kõikus tema keeletase A1 ja A2 vahel. Kui temast sai 2005. aastal direktori kohusetäitja, kadus tal õpimotivatsioon täielikult. Enam ei pingutanud, koolipidaja ka ei nõudnud. Väga veider lugu, sest koolidirektor peab tegelema paljude eestikeelsete õigusaktide ja dokumentidega. Ta maksis korduvalt sunniraha, tema tõttu tasus kahel korral sunniraha ka Tallinna Linnavalitsus.
Kas sunniraha peab maksma ainult õpetaja või ka kool, kus see õpetaja õpetab?
Sunniraha saab määrata töötajale (õpetajale). Aga seda saab määrata ka tööandjale (direktorile), kui ta ei ole taganud töötajate nõuetekohast keeleoskust.
Kas ukrainlaste motivatsioon liialdus ei ole? Tunnen üht venekeelset õpetajat, kes õpetab üldhariduskoolis ukrainlasi. Vähem kui aasta jooksul ei ole olnud ühtegi juhust, mil ta oleks pöördunud oma kolleegide poole mõne eestikeelse sõnaga. Kogu jutt käib vene keeles ja tema vabandus on: „Eestlased ju oskavad vene keelt.“
Tegus inimene läheb võõrasse riiki, on seal kaks nädalat ja selle aja jooksul juba õpib midagi. Näiteks oskab tellida toitu ja üritab jälgida ajakirjandust. Keeleamet ei tegele mitte niivõrd karistamise, kuivõrd järelevalve ja nõustamisega. Sõja alguses otsustasime, et esimese aasta jooksul me sõjapõgenikele ettekirjutust ei tee, pigem nõustame neid. Lisaks osalevad sõjapõgenikud aasta jooksul kohanemisprogrammis ja saavad sada tundi eesti keele õpet. Nüüd on see aasta läbi ja hakkavad ka ettekirjutused tulema.
Esimese aastaga on võimalik jõuda B1-tasemeni. Aga kui ta on alles A-keeletaseme juures, siis näeme, et ta on midagi ära teinud ja pingutama hakanud. Kui aga edasiminekut ei ole, teeme kõigepealt sunnirahahoiatuse. Kui siis ka ei ole, rakendame sunniraha. Praegu on maksimaalne sunniraha 640 eurot. Plaan oli summat kahekordistada, kuid valitsus sellega ei nõustunud.
Töötajatele tegelikult rakendatav sunniraha on loomulikult väiksem, välja arvatud koolijuhtide puhul, kelle sissetulekut ning ametikohustusi arvestades on ka 640 liiga väike summa.
Keeleamet peab tegelema tuhandete inimeste keeleoskusega üle Eesti. Koolide kontrolliks võetakse juurde kolm inspektorit. Kas seda ei ole ikka liiga vähe nii suure töökoorma jaoks?
Koole kontrollime koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga, mitte üksi. Kui läheme kontrollima kooli, siis tegeleme kolme kontingendiga: nendega, kes on täitnud C1-taseme nõude, probleemsetega ja siis nendega, kes tegid aastatel 1991‒1999 kurikuulsa kategooriaeksami.
Kategooriaeksamid tehti keelekeskustes, kus keelt õpetati. Seal tuli ette onupojapoliitikat, mõni oli oma inimene ja komisjon leidis, et mingi paberi võiks ju inimesele ikka anda. Nii väljastatigi dokumente, mis tegelikku keeleoskust ei kajasta. Neid võib olla tuhandeid.
Puutume oma töös palju kokku potjomkinlusega. Tunde tulebki külastada selleks, et näha, kas tunniplaani kirjutatud eestikeelne tund on ikka eestikeelne. Kas õpetaja, kes on formaalselt keelenõude täitnud, ka tegelikult keelt oskab ja seda õppetöös kasutab. Enam ei piisa ainult paberist ja sellest, et õpetaja saab inspektoriga vestlusel hakkama.
Loomulikult on hea, kui eestikeelses ainetunnis antakse õpilastele teema kohta eestikeelseid termineid, kuid see pole veel eestikeelne aineõpe.
Me ei tahaks korrata lätlaste vigu, kes alustasid lätikeelsele õppele üle minekut juba 1998. aastal. Fassaad oli seal väga ilus, aga klassiruumis nägid midagi muud. Nüüd toimuvad ka Läti koolisüsteemis suured muudatused, et läti keel ka tegelikult selgeks saaks.
Lisaks õpetaja keeleoskusele vaatame tema metoodilist pagasit: kas õpilased on tunnis kaasatud, kas arendatakse kõiki osaoskusi, kas õpetatakse suhtlema või treenitakse käändeid ja grammatikat. Õpetaja peab teadma ning oskama kasutada kõiki nüüdisaegseid töövahendeid, sh veebisõnastikke ja e-õppe keskkondi.
Süsteemsete rikkumiste puhul venekeelsetes koolides võivad tulla ka ettekirjutused ning muud seaduslikud meetmed rikkumiste lõpetamiseks.
Võib ette kujutada, et keeleinspektori töö on väga närvesööv. Kindlasti on sellega seotud ka kohtuprotsessid.
Järelevalve on alati olnud konfliktne. Mis tahes alal. Näiteks tuli meil kohut käia Narva kooli direktoritega, kes leidsid, et nad ei pea keeleeksamit sooritama, kuna on magistritöö kirjutanud eesti keeles. Sellest hoolimata, et nõuetekohane keeleoskus neil puudus. Oleme käinud kohut nii korteriühistu valvurite, kohtujuristi kui ka meediaväljaandega.
Kes on praegu priimused eesti keele eksamite tegemise alal?
Eelmisel nädalal ütles üks meie töötaja, et nii mõnigi kool Ida-Virumaal on eestikeelsele õppele üleminekuks paremini valmis kui ollakse Tallinnas. Kui koolijuht ja -pidaja toetavad eesti keelele üleminekut, siis asjad liiguvad.
Me kontrollime kõiki: meditsiini- ja kaubandustöötajaid, ametnikke. Vene kooli õpetajate keeleõppe tulemused on kahjuks kõige nigelamad. Suurepärane näide eesti keele kehtestamisest töökeelena on Eesti politsei. Kui tulin üheksakümnendate keskel Keeleametisse, oli Eestis tuhandeid politseinikke, kellega ei olnud võimalik eesti keeles suhelda. Praegu pole ühtegi. Ida-Virumaal on küll paarkümmend politseinikku, kes pole C1-eksamit ära teinud, kuid eesti keelega saavad kõik hakkama. Kõik on suhtumise küsimus.