Põnevas jutukogus „Agu Sihvka annab aru“ (1976), mille autor on Jaan Rannap, räägib minajutustaja oma seletuskirjas ausalt ära, et kooli õppeedukuse protsent võiks olla 96,5%, mis on niisama kõrge kui Karakalpaki ANSV-s. Ka neljade ja viite suhtarvuga löövad karakalpakid Tariste Kooli Eestis. Kahjuks oli statistika meie „vennasvabariigi“ kohta liialdatud, sest tol ajal puudusid Karakalpakkias ka korralikud ülikoolid.
Eestis on rahuldavate hinnetega lõpetanute protsent traditsiooniliselt tõesti kõrge olnud, sellest räägib Rahvusarhiivis leiduv statistika. 1980.–1982. aastani on seal Kohtla-Järve rajooni koolide kohta kaks tulemuste lehte, mis on koostatud toonase haridusministri Elsa Gretškina metoodika alusel. Võib arvata, et samamoodi läks elu edasi kuni Eesti Vabariigi sünnini.
Selle regiooni suured keskkoolid ei suutnud oma ridu kahemeestest puhtad hoida, seevastu väikseid põhikoole saatis edu. Sajaprotsendiliselt täideti õppeülesanded Püssi Keskkooli diagnostilises klassis, Illuka 8-klassilises, Sonda, Tudulinna, Lohusuu, Maidla 8-klassilises koolis, Pagari algkoolis. Neist Pagari kool suleti 1997. ja Tudulinna Põhikool 2019. aastal, teised jätkavad sama edukalt senini. Õpilased lõpetasid neis koolides kahtedeta. Istuma jäädi matemaatika või vene keele tulemuste alusel, eesti keel ja kirjandus tõi mõnikord kaasa suvetöö.
Noored nagu mankurdid
Toona oli olukord teistsugune. Õpilaste suveunistused olid seotud kokkupandava jalgratta, hobiakvalangistika, hamstrite kasvatuse, õpilasmaleva ja võrriga Riga-13. Kaheksakümnendatel tähendas suvi õpilase jaoks täielikku väljapuhkamist.
Samal ajal töötas juba geniaalne kirjanik Tsõngõz Ajtmatov. Tema mõtles välja „mankurdid“ – rahva, kellel ei ole mälu. Nüüd ongi paljud meie noored nagu mankurdid – koogutavad pooled ööd helendava nelinurga kohal. Uurivad telefonimaailmast, kuidas punased pallid läheksid roheliste sisse ja mil moel sinised zombid materdavad legotaolisi latakaid (näiteks telefonimängus „Among Us“).
Kas need küsimused on kuidagi seotud tsivilisatsiooni võtmeküsimustega? Tol ajal õpiti vähemalt dialektilise materialismi mõisteid, mida vallates silmaring laienes.
Meil võib jääda mulje, et oleme väga edukad PISA testis. Paraku oleme siin pidevalt Singapurile ja Jaapanile alla vandunud. Karakalpakkia ei tulnud üldse auhinnalistele kohtadele. Eesti laeks on esialgu jäänud kolmas koht 2015. aasta PISA testi loodusteaduste arvestuses.
Singapuri õpetajad ise on tunnistanud, et nende edu on tulenenud parematest õpetamismeetoditest – seal koostatud tekstülesanded on koostatud reaalse elu situatsioonide põhjal. Amanda Ripley on kirjutanud raamatu „Tarkpead“, analüüsimaks PISA testi viie võitja edu. Paarkümmend aastat tagasi ei suutnud ükski neist Kagu-Aasia riikidest nii tarku õpilasi välja saata. Nüüd suudab. Edu seisnes selles, et olümpiaadid toimusid tihemini, kooliraamatukogudesse osteti enam kirjandust ja iga aineõpetaja õpetas ühe tunni nädalas ka lastevanemaid – kuidas saaksid nemad õpetada. Teadlik lapsevanem suunas õpilase telefoni asemel raamatute maailma. Võsukestele isegi ei osteta telefone. Kui koolis on vaja Kahooti või Quizletit mängida, siis jagab kool selleks seadmed välja.
Vanemate harimine
Mobiiltelefonid koolis ei ole enam kriis, vaid hullus. Paljud lapsed isegi ei taju hetke, mil nad telefoni välja võtavad, liigutus on teadvustamata. Mängu jätkatakse sealt, kus see pooleli jäi, see on automatism. Telefonimaailm nivelleerib edukalt nõrkade aju mõnukeskust, luues mulje, et kõik toimub mängija kontrolli all. Kas olete tähele pannud, et Tallinna Keskraamatukogu lasteosakonnas on isegi hariv ekraan moblakujuline, et lapsed selle paremini ära tunneksid? Tugevamad jäävad suhetes telefoniga ellu.
Õpetajatel on klassis telefonide ärakorjamisaktsioone vastik korraldada, sest see meenutab nõdrameelselt korterivõtme äravõtmist. Tundsin kunagi üht poissi, kes kasvatas endale pikad juuksed, et nende varjus oleks tunnis hõlpsam nutiseadet kruttida. Samalt noormehelt võttis isa telefoni ära, misjärel tema ühtedest said pikkamisi kolmed. Kui noormees sai seadme tagasi, olid kahed jälle kärmed tulema.
Laua alla osatakse vaadata väga eri nurkade alt ja tehakse täiskasvanule mõistetamatut akrobaatikat. Õpetaja peab moblahullusest vabasid õpilasi oma kindlateks liitlasteks. Mul oli kord kuuendas klassis õpilane, kellele tema ema oli meelega ostnud ainult nuppudega telefoni. Selles klassis aga juba tekib telefonihuvi. See tüdruk oli õppetulemuste poolest kaugel ees nendest, kellel taskud vilkusid ja säutsusid. Miks viiendas klassis veel telefonihuvi ei ole – põhjus on selles, et õpetaja on liiga suur autoriteet. Minu praegune viienda klassi seltskond on telefonihullusest üldse vaba.
Nood Amanda Ripley tarkpead on õpilased, kellele ei ole moblat ostetud või keda on sunnitud kasutama niisuguseid programme, milles puuduvad mängud ja kus internetist allalaadimine keelatud. Singapuri õpetaja ei pea enam õpilaselt telefoni ära võtma, sest ka lastevanemaid on ühe korra nädalas haritud.
Ajal, mil tegutses Agu Sihvka, üritati õpilast teadlikuks kasvatada. Muide, Agu Sihvka muutus ise lõpuks korralikuks, arvestades seda, kuivõrd pidas ta lugu inglise keele õpetajast Irene Koiksaarest.
Nüüd me teame, et need, kel on taskus ahvatlev vidin, hirmuta karistuse ees teadlikuks ei saa. Aga lastevanemate koolitusprogrammi abil võime ometi tõsta õppeedukust Eestis. Muidugi eeldab see lapsevanema ja õpetaja igakülgset koostööd ja vastastikuste kahtlustuste puudumist.