Veel viimased päevad kooli ja kauaoodatud suvevaheaeg ongi käega katsuda. Kindlasti leidub Eestimaal tänapäevalgi veel lapsi, kel on võimalus veeta terve suvi või vähemalt osa suvest maal vanavanemate juures. Suvekuud on eelistatud ka suguvõsakokkutulekute korraldamise ajana. Vanavanemate ja kaugemate sugulastega kohtumine ja nendega vestlemine annab suurepärase võimaluse uurida oma päritolu kohta.
Kui paljud meist – olgu lapsed või täiskasvanud – oskavad täie kindlusega öelda, mis ametit pidas vanavanavanaisa või kus koolis käis, milline oli vanavanemate esmakordse kohtumise lugu, kus nad laulatati või kuhu on maetud? Ühe põlvkonna elu ja aja lugu kipub juba kolmanda põlve teadvuses lünklikuks ja hägusaks kaugenema.
Evelin Poveli „Ronides sugupuul: laste suguvõsauurimise raamat“ jutustab loo tüdrukust, kelle tähelepanu paeluvad vanavanemate kodus leiduvad vanad esemed ja detailid. Mitme raamatu tiitellehele on kirjutatud selle kunagise omaniku nimi, keda aga ükski tema kodustest ei näi tundvat ega mäletavat. Üha pärides ja uurides hakkavad lahti hargnema tüdruku esivanemate elud. Üksikuid täiskasvanutelt saadud mälestuskilde kokku sobitades, põliseid naabreid ja aastatepikkuseid sõpru abiks kutsudes saadakse kokku järgnevus vanematest ja nende lastest, õdedest ja vendadest. Meenutuste käigus tuleb päevavalgele mõndagi, mida tüdruku ema ega vanaemagi ei teadnud.
Iga järgnev peatükk viib peategelase sammu võrra edasi: esimeses loos arutleb ta raamatutes korduva tundmatu nime ja ühe raamatu vahelt leitud vana foto üle, teises asub juba uusi teadmisi kirja panema, kolmandas loos uuritakse vanade dokumentide karpi lootuses leida neist paberitest aastaarve, isikute ja kohanimesid. Neljandas peatükis külastab ta koos vanaisaga inimesi, kes võivad samuti veel midagi teada või mäletada – vanaema venda ja vanaisa ammust sõpra, kes on uurinud oma suguvõsa perekonnanime.
Ühe perekonna lugu jutustades avab autor oskuslikult suguvõsauurimise tahke: suuliste mälestuste, fotode ja dokumentide kogumine, perekonnanimede eestistamine, kontakti otsimine ajaloo keerdkäikude tõttu välismaale elama sattunud sugulastega, päringud arhiivis ja andmebaasides, info süstemaatiline korrastamine ja sugupuu koostamine. Iga peatüki lõpus võetakse justkui peategelase suu läbi kokku, mis laadi teadmisi ja mil moel ta selles peatükis toimunud tegevuse käigus juurde sai, ning jagatakse praktilisi nõuandeid ja soovitusi suguvõsauurimuste jätkamiseks. Raamatusse on jäetud ka vaba ruumi ja lausa tühje lehekülgi, et noor huviline, kes on loetust inspireerituna ehk isegi asunud sarnaseid küsimusi esitama, saaks kohe sealsamas omaenda põlvnemise uurimisega alustada ja kogutud teabe mugavalt kirja panna.
Raamatu peategelase lugu on toredasti kokku võetud inimeseõpetuse tunniga, milles õpilased oma suguvõsast jutustavad: tüdruk saab tehtud tubli töö eest tunnustuse ning üllatusena avastab ühes klassikaaslases veel ühe oma sugulase. Nii jõuab eelnevate peatükkide tegevus konkreetse praktilise väljundini, seejuures aga viitab autor, et suguvõsa uurimise lugu hargneb üha edasi.
„Ronides sugupuul“ innustab nii lapsi kui ka täiskasvanuid eelkõige omavahel suhtlema ja üksteisega teadmisi jagama. Oma suguvõsa lugude teadmine ja säilitamine aitab lapsel mõista, milline on tema seljatagune, ja see annab kindlust tuleviku tarbeks.