Koolid teevad endale hoogsalt reklaami, isegi kinolinal. Edulugude ja mainekujunduskampaaniate kaudu tehakse reklaami ka õpetajaametile kui sellisele. Et äratada selle vastu huvi, loodetakse, et pedagoogikaerialadel õppijad ka õpetajana kooli tööle asuvad, mitte ei suundu kohe pärast kutse omandamist ametnikutööle. Või teoretiseerima selle üle, kuidas meie koolides peaksid asjad olema, et õpilased oleksid õnnelikud.
Ülevaateraamatust „Haridusministeeriumi sajand 1918–2018“ selgub, et näiteks 1925. aastal töötas haridusministeeriumis 42 inimest. Riigi eelarvest moodustas haridusministeeriumi eelarve 9,7%, millest üle poole kulus õpetajate palkadeks. Huvitav, kuidas nii väike ametnikkond toona, pealegi ilma arvutiteta, valdkonna kureerimisega küll toime tuli? Ja kuidas sai koolielu korraldatud olukorras, kus koolide ja õpetajate arv oli märksa suurem kui praegu?
Praegu otsivad koolid sügiseks õpetajaid täitmata ametikohtadele. Õpetajate Lehe töökuulutuste põhjal on kõige suurem puudus klassi- ja lasteaiaõpetajatest. Tundub, et tõesti napib neid, kellel on tahtmist ja püsivust väikeste lastega tegelda. Või nende vanematega, sest üha enam on õpetajate leerist kuulda, et vanematega suhelda on järjest keerulisem. Ka Õpetajate Lehe anonüümsest veebiküsitlusest tuleb välja, et lapsevanemate koolitamine peaks olema kohustuslik. Samuti peaks kool panema paika õpetajate ja lapsevanemate omavahelise suhtluse reeglid.
Näib, et õpetajad ootavad koolijuhtidelt päris suurt otsustusjulgust ja -tahet, eks seda näita ka vastused veebiküsimusele „Mis on suurim kitsaskoht teie koolis?“. Kõige rohkem, 32% vastanutest, valis vastuse „ebasobiv koolijuht“ ja 22% „õpetajate puudus“.
Milliseid õpetajaid koolid veel rohkem vajavad? Kuulutuste põhjal on peale lasteaia- ja klassiõpetajate suur puudus matemaatika-, inglise keele, eesti keele ja kirjanduse ning kehalise kasvatuse õpetajatest. Ja mõistagi eripedagoogidest ja logopeedidest. Ikka ja jälle kostab arvamusi, et õpetajatest on puudus, kuna õpetajaameti maine ühiskonnas on madal.
Traditsiooniliselt on õpetaja õpilastest vanem ja peaks olema noortele autoriteet. Miks muidu peaksid õpilased teda kuulama, temalt õppima? Aga kuidas sa söandad nooremaid õpetada, kui isegi riigi ladviku tasandilt kostab arvamusi, et maailm vajab tõsist muutmist ja loodetavasti on noorem põlvkond oma vanematest targem? Sest vanemad õppisid valesti, tarbisid valesti, sõid valesti, liikusid valesti …
Mõtleme, mida teha, et teiste teadmisi ja kogemusi jälle kuulda võetaks. Kena suve teile kõigile!