Tiina Vapper
Mõni aeg tagasi oli saate „Plekktrumm” külaliseks sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes tegi kümmekond aastat tagasi uurimuse selle kohta, kuidas kolhooside ja sovhooside sulgemine mõjutas Eesti külaühiskonda ja elanike omavahelisi suhteid. Paljud kaotasid töö, inimeste sissetulekutes ja võimalustes tekkisid suured erinevused ning ei osatud ega suudetud enam koos tegutseda. Aet Annisti sõnul muutis see Eesti ühiskonda hierarhilisemaks ja kihistumine on tema hinnangul aastatega süvenenud. Eestist lahkujate seas on palju muutuste ajal rataste vahele jäänuid, kes on läinud uut elu otsima lootuses oma positsiooni selles hierarhias parandada.
Kahtlemata mõjutab see, kuidas vanemad eluga hakkama saavad, kõige otsesemalt lapsi. Aet Annist kõneles saates Suurbritannia näitel, kus klassivahed on silmanähtavad, et sotsiaalselt nõrgematest peredest laste puhul kulub õpetajatel koolis suurem osa energiast nende toetamiseks ja õppima õpetamiseks.
Märtsis Rakvere kolledži korraldatud alushariduskonverentsil tõi Suurbritannia Middlesexi ülikooli alushariduse õppejõud ja uurija Leena Robertson oma ettekandes välja, et Londonis elab kõige rohkem lapsi maailmas, 37%, vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses ning ebavõrdsus on lasteaedades tõsine teema.
Teame, et Eestiski on teistest rohkem tähelepanu ja tuge vajavad lapsed tihti pärit just nõrgematest kodudest. Tugisüsteemide hädavajalikkuses lasteaias ja koolis ei kahtle enam keegi, samas on tugispetsialistide puudus üle Eesti terav teema.
Seetõttu tundub eriti küsitav Viljandi linnavalitsuse kava koondada kõik linna koolides töötavad tugispetsialistid – logopeedid, psühholoogid, sotsiaal- ja eripedagoogid – päevakeskuse juurde loodavasse laste ja noorte osakonda. Ajalehes Sakala tutvustati otsuse tagamaid. Linnaametnike peamine argument on, et kuna lasteaedadesse praegu spetsialiste ei jätku, saaks ühtse süsteemi loomise ja spetsialistide kompetentsuse ühendamisega tagada teenused kõigile abivajajaile.
Tugispetsialistid, kes töötavad juba praegu täiskohaga, ei ole hästi toimiva süsteemi lõhkumise ja killustamisega nõus. Seda enam, et pakutud lahendus ei paranda laste olukorda. Arvamus, nagu muutuksid teenused abivajajatele kättesaadavamaks, on petlik. Kuna spetsialistide arv ei kasva, ei ole võimalik, et senisest rohkem lapsi hakkaks saama logopeedi või psühholoogi abi. Luua struktuuri ümberkorraldamisega mulje, et midagi läheb paremaks, ei ole lastega arvestav lahendus. Tõsiasi on, et tugispetsialiste on haridusasutustesse juurde vaja, ja selleks tuleb otsida muid võimalusi.