Anna-Liisa Jõgi
Mis eesmärgil tasemegrupid luuakse? Kuidas eesmärgini jõutakse ja mil moel selleni jõudmist jälgitakse? Mille alusel tasemegrupid moodustatakse ja kas see viis töötab eesmärgi heaks? Õppimise korraldamine tasemegruppides on koolikorralduslik otsus, millel ei ole ühest teaduspõhist alust, ning see tuleb põhjalikult läbi kaaluda.
Osalesin arutelus, mis puudutas tasemegruppides õppimist: kas, millal ja mille alusel peaks tasemegrupid moodustama ning, mis põhiline, kuidas õpilasi neis õpetatakse.
Õppimise korraldamine tasemegruppides kõlab esimese hooga väga mõistlikult. Tugevamad liiguvad edasi koos tugevamatega, nõrgemaid toetatakse vastavalt nende vajadustele, et nad jõuaksid tugevamatele järele.
Minu isiklik õppimiskogemus kiidab tasemegruppe takka. Olen käinud keskkoolis, kus olime jaotatud tasemegruppidena kahte paralleelklassi. Olin nõrgemas ja mul on selle üle väga hea meel. Nendes ainetes, kus õpetaja võttis vaevaks meid õpetada, ja neid oli omajagu, õppisime põhiasju, põhimõisteid, nende seoseid, rakendusvõimalusi. Päevast päeva, ja nii kolm aastat.
Suur osa mu edasisest haridusest põhineb nendel alusteadmistel. Füüsikas pidin ülikoolis nullist alustama. Kole raske oli, aga õnneks oli õppejõud väga nõudlik ja füüsikakursus kohustuslik. Ja eks mõnes ainevaldkonnas olen tänaseni üldharimatu.
Samad tulemused
Tasemegruppides õppimise põhjendatusest üldises plaanis rääkides ütlen kohe ära, et mul on küsimusi rohkem kui vastuseid, ja need küsimused tunduvad väga olulised. Mul ei ole kogemust, kas heterogeenses klassis oleks olnud parem või halvem. Aga saan vaadata TLÜ õppimise ja arengupsühholoogia töögrupi tegemiste käigus kogutud andmeid. Eelmisel aastal 9. klassi lõpetanud õpilastest õppis matemaatikat tasemegrupis ligi viiendik. Kaks kolmandikku ei õppinud tasemegrupis. Kui küsite, kuidas ülejäänud õppisid, siis ma ei tea. Seitsmendiku vastanute puhul lahknes õpilaste ja nende õpetajate arvamus selles, kas õpitakse tasemegrupis või mitte.
Tasemegruppides õppinud põhikoolilõpetajad ei erinenud keskmiselt oma matemaatikaeksami punktide, matemaatikahuvi, tajutud võimekuse, pingutamise vältimise, läbipõlemise ega rahulolu poolest kaaslastest, kes ei õppinud tasemegruppides. Ainus, mille poolest tasemegruppides õppivad ja mitteõppivad noored keskmisena võetuna mõnevõrra üksteisest erinesid, oli hinnang sellele, kuivõrd nad saavad oma õpetajalt emotsionaalset tuge, kuivõrd soe ja sõbralik on matemaatikaõpetaja.
Õpilased, kes ei õppinud tasemegruppides, tundsid, et saavad rohkem emotsionaalset tuge. Kokkuvõtteks: meie andmed ütlevad, et õpilaste jagamine tasemegruppidesse matemaatikas, nende erinev õpetamine ei anna mingit vahet eksamipunktides, motivatsioonis ega rahulolus. Pingutamise vältimises ja läbipõlemises ka mitte. Sarnase tulemuseni on jõutud ka mujal, näiteks algklassiõpilaste emakeeleoskuse arengut või põhiainete keskkooli lõpueksameid uurides.
Mida oodatakse?
Miks osa koole eelistab õpetada põhiaineid tasemegruppides?
Loogiline oleks oodata, et tasemegruppides tunnevad nõrgemad õpilased ennast paremini. Nad õpivad koos kaaslastega, kes tunnevad ainet sama hästi kui nad ise, ega võrdle ennast õppimise käigus pidevalt nendega, kes aines kiiremini edasi liiguvad. Õppimise psühholoogia uuringud ei kipu seda ideed aga toetama.
Nii ei muuda põhikooliõpilaste jaoks koolis käimist meeldivamaks see, kas nad õpivad osa või enamikku aineid tasemegruppides. Veelgi enam, seos võib olla vastupidine: nõrkade õpilaste tajutud võimekus ehk usk enda edusse koolitööde tegemisel võib tasemegrupis õppides langeda. Senised tööd tasemegruppidesse jagamise kasulikust mõjust nõrgemate õpilaste tajutud võimekusele või õpitulemustele võrdlevad kas riikide haridussüsteeme või on meie kultuuriruumist kaugel tehtud.
Eraldi saab tasemegruppidesse jagamise puhul arutleda, mille alusel seda tehakse. Eestis ei ole standardiseeritud teadmiste teste. Tõenäoliselt koostatakse igas koolis tasemegruppidesse jagamise testid vastavalt vajadusele ning neid hindavad sama kooli õpetajad.
Meie töögrupi andmed näitavad, et õpetajate hinnatud matemaatikatesti tulemused jaotuvad ebanormaalselt: nendes saavad tüdrukud keskmiselt rohkem punkte ning punktiskoor on oluliselt seotud õpetajate hinnanguga õpilase õpikäitumisele võrrelduna samade õpilaste matemaatikateadmiste testitulemusega, mida on hinnanud kooliväline inimene.
Siit tekib küsimus, mille alusel õpilased koolis koostatud ja analüüsitud testitulemustega tasemegruppidesse jagatakse. Kas püsivuse või teadmiste alusel? Tõsiasja, et juba päris väikeste õpilaste tasemegruppidesse jagamisel mängib aineteadmiste kõrval rolli ka õpetaja hinnang õpilase tähelepanule ja käitumisele, on näidatud ka teaduskirjanduses.
Õpetajate tase
Omaette arutelu vajab, mis ainete teadmiste alusel õpilased tasemegruppidesse jagatakse. Kas emakeeleteadmiste põhjal matemaatika tasemegruppidesse jaotamine on põhjendatud või mitte?
Kolmas aruteluteema on, mis õpilastega tasemegruppides tehakse. Kuidas toetatakse nende õppimist nii, et kõik gruppi kuulujad saaksid maksimaalselt kasu? On näiteid, et mujal maailmas on nõrgemaid õpilasi õpetavatel pedagoogidel madalam haridustase kui tugevamaid õpilasi õpetavatel, seda nii emakeeles kui ka matemaatikas.
Minu teada ei ole Eestis tasemegruppide õpetajate kvalifikatsiooni või õpetamispraktikate erinevusi uuritud. Õpilaste vaatenurgast arvan, et kui koolis on eri pädevusega sama aine õpetajad, peaksid parema ettevalmistusega ja kogenumad neist õpetama nõrgemaid. Nii on tõenäolisem, et nõrgemad jõuavad tugevamatele järele.
Kindlalt julgen väita üht: kui tasemegruppe moodustada, siis nii, et nõrgemad saavad õppimisel samaväärselt või rohkem toetust kui tugevamad. Neil olgu vähemalt sama palju juhendatud õppimise tunde ning nende õppimist juhendagu vähemalt sama kogenud õpetajad kui tugevamate gruppi. Nii on neilegi loodud parimad tingimused arenemiseks.