Olga Saikovskaja
Juhtusin saatesse „Suud puhtaks”, kus kuulasin tuntud ühiskonnategelaste, poliitikute ja ajaloolaste arvamust selle kohta, kas Eesti Vabariigi esimene president väärib ausammast Toompea lossi kõrval või mitte. Kuigi saatejuht Urmas Vaino kutsus kõiki kohalviibijaid arvamust avaldama, läksin ma stuudiosse eelkõige saama selgust ajalooküsimustes, mis on mind ammu piinanud.
Ütlen ausalt, et vastust ma ei saanud, kuigi välja öeldi väga erinevaid seisukohti, alates Heli Susi nägemusest ning lõpetades Tõnis Lukase ja Mart Helme arvamustega.
Huvitav oli Raul Rebase kommentaar, ta ütles, et eksisteerib kolm Pätsi: „Üks lapsepõlve muinasjutu Päts, siis on vaikiva ajastu Päts ja kolmandaks Vene võimu loodud Päts. Siin on põlvkondade vastuolu.”
Muinasjutu Päts
Muinasjutu Päts on vanemale põlvkonnale südamelähedane kuju, pühak, kellest mõeldi ja unistati rasketel aegadel. Tuleb meelde lapsepõlv, kus minu saarlasest vanaema laulis: „Ma tahaksin kodus olla, kui maksab Eesti sent, kui Laidoner juhatab väge ja Päts on president.” Selline Päts on kahtlemata eesti rahva sümbol ning väärib uhket ausammast.
Aga kuidas on teise ja kolmanda Pätsiga? Kas vaikiva ajastu autoritaarne riigijuht, kes sai ausamba ning endanimelisi tänavaid juba valitsemise ajal, või Buraševo psühhiaatrilise kliinikumi eripatsient Johannes Augusti poeg Päts, sobib Pika Hermanni külje alla?
Jüri Arrak väitis saate alguses, et inimene on oma loomult suhteliselt nõrk ja allub kiusatustele, ning muid „detaile” võib kodus omavahel arutada, aga need ei tohiks kahjustada Pätsi kui suure riigimehe mainet. Samas käibki arutelu just „detailide” üle juba pikemat aega ning vaevalt me Eesti Vabariigi suureks juubeliks konsensuseni jõuame.
Eklektiline Toompea
Poleks õige püstitada ausammas, enne kui ühiskond on üksmeelselt otsustanud, kumba Pätsi me Toompea lossi kõrval oma mõtetes näeme: kas 44-aastast kangelast, kes oli Eesti Vabariigi loomise juures, või meest, kes pani iseseisvuse kaotamisele õla alla?
Kui juhtub ime ning jõutakse ühise otsuseni, et Konstantin Päts on Eesti Vabariigi sümbol, kes väärib monumenti Kuberneri aias, kas saame siis olla kindlad, et praegused või tulevased riigivalitsejad ei võta seda mälestusmärki kui volitust teha läbimõtlematuid samme?
Toompea arhitektuuriline ansambel on silmatorkavalt eklektiline: 18. sajandi klassitsismi ja baroki jooni ühendava fassaadi taha peitub ekspressionismi stiilis ehitatud, 1920. aastate kohta äärmiselt uuenduslik Riigikogu hoone ning kogu konstruktsioon justkui toetuks taanlaste rajatud keskaegsele tiivale. Lossikompleksi sümboolseim osa on Pikk Hermann: sarnaseid torne leidub päris palju Saksamaal Reini jõe kallastel.
Lossi platsil on ka ebaproportsionaalselt suur õigeusu kirik. Iseenesest on Aleksander Nevski katedraal ilus ehitis, aga – palun vabandust, minu õigeusklikud sõbrad – see ei sobi Lossi platsi keskele ning rikub kogu ansambli. Kujutagem ette, et Peterburi Talvepalee ette, suursugusele Paleeväljakule rajataks ehitis, mille stiil ja suurus ei sobi arhitekt Rastrelli laitmatu maitse järgi loodud paleega kuidagi kokku ning justkui meelega varjab Ermitaaži ilu vaatajate eest.
Samas ei poolda ma seisukohta, et katedraal tuleks lammutada. Ei poolda mitte sellepärast, et mu saarlasest vanaonu Aleksander Jürisson oli ülempreester Tallinna Neeva Aleksandri koguduses enne seda, kui oli sunnitud 1944. aastal USA-sse põgenema, vaid põhjusel, et ka see kirikuhoone on muutunud meie ajaloo lahutamatuks osaks, kuidas me sellesse ka ei suhtuks.
Toompea praegune eklektika on unikaalne ning pakub suurt huvi ajaloolastele, arhitektidele ja turistidele, kuid kas peaksime seda tähtsat kohta veelgi mitmekesistama?
Toompea lossi ümbrus kajastab peaaegu kõiki Eesti ajaloo perioode ning vaevalt hakatakse ühe või teise ajastu sümbolit kunagi lammutama. Võiks põhjalikult kaaluda, enne kui hakata üht-teist ausammast sinna püstitama. Arhitektuurseid sümboleid pole keeruline rajada, palju keerulisem on neid hiljem teisaldada: olgu see maja, ausammas või isegi bareljeef.
Riigikogu kantselei on kuulutanud Kuberneri aeda monumendi rajamiseks välja ideekonkursi. Rõõmu teeb, et põhitingimuste kohaselt peab monument olema esinduslik, nüüdisaegne ja sobima Toompea lossi kompleksi kuuluvasse Kuberneri aeda, kõnetama Eestis elavaid inimesi ja olema arusaadav ka välismaalastele (allikas: riigikogu kantselei pressiteade). Tahaks loota, et Kuberneri aeda püstitatav monument ei põhjusta uusi debatte ega lõhesta ühiskonda, vaid muudab meie järeltulijaid uhkeks ka päeval, kui Eesti Vabariik tähistab oma 200. aasta juubelit.
*Ladina k: Olen endale püstitanud mälestusmärgi (Horatius).