Mari Niitra
Kui paljud inimesed on unistanud ajas rändamisest? Kui paljud aga igavesest noorusest? Nähtavasti neid ikka leidub. Ransom Riggsi raamatud pakuvad mõlematele üht-teist.
Kiiresti ülemaailmseks bestselleriks saanud ebatavaliste laste sarjast on eesti keelde jõudnud kaks esimest raamatut „Miss Peregrine’i kodu ebatavalistele lastele” ning „Tontide linn”. Seni eestindamata kolmas osa kannab pealkirja „Hingede raamatukogu”.
Septembris ilmus Ameerikas „Ebaharilike lood”, mis kujutavad endast n-ö lugu loos, jutte ebatavaliste raamatutes sisalduvatest muinasjuttudest. Äsja meiegi kinodes jooksnud Tim Burtoni lavastatud filmiversioon on teoste populaarsust kahtlemata veelgi kasvatanud. Film on raamatutest hollywoodlikult vaatemängulisem, tehtud on ka mitmeid sisulisi muudatusi, kuid põhitoon käib siiski raamatuga ühte sammu.
Sarja peategelane on teismeline poiss Jacob, rikaste vanemate võsuke, kes on sellegipoolest kaaslaste seas ebapopulaarne. Tema senine elu on veerenud äärmiselt turvalist, kuid sisutut rada pidi.
Ootamatult muutub kõik. Jacobi vanaisa mõrvatakse väga segastel asjaoludel. Õnneks jõuab ta poisile mõista anda, et viimane otsiks üles orbudekodu, kus vanaisa Teise maailmasõja ajal viibis.
Kummaliste asukatega lastekodu paikneb Walesis väikesel saarel. Jacob siirdubki koos oma ornitoloogiahuvilisest isaga Cairnholmi saarele ning satub seal ebaharilike laste maailma.
Laste ebaharilikkus võib avalduda väga kummalisel moel – näiteks uskumatult tugev tüdruk; nähtamatu poiss; poiss, kelle kõhus elavad mesilased; tüdruk, kelle peopesad hõõguvad tuld.
Kes on need ebaharilikud?
„Homo sapiens’i kõiki alaliike teavad saladuskatte all vaid vähesed,” selgitab lastekodu direktriss miss Peregrine (I raamat, lk 148). Kunagi oli ebaharilike sugu (crypto-sapiens’id) palju arvukam ja neid austati šamaanide ja tarkadena. Ajapikku hakati ebaharilikke aga kõikjal üha rohkem taga kiusama ning neil ei jäänud muud üle, kui varjata end ajasilmustes.
Ajasilmuseid loovad ymbryn’id, ebatavaliste alaliiki kuuluvad naised, kes suudavad ajaga manipuleerida ning vajadusel ennast linnuks muuta. Miss Peregrine tähendabki tõlkes muuseas rabapistrikku. Ymbryn’id on loonud üle maailma ja eri ajastutesse mitmeid turvapaiku, kus nende missioon ongi hoolitseda ebaharilike laste eest.
Ajasilmuses viibides kordub üks päev ikka ja uuesti, kõnealusel Cairnholmi saarel on selleks 3. september 1940. Tuhandeid kordi sama päeva läbi elavad lapsed panevad kirja ja katalogiseerivad igavuse peletamiseks kõiki selle detaile. Näiteks nähtamatu Millard koostab andmekogu linnas ühe päeva jooksul toimunu kohta. Poiss seletab uhkelt, et „[s]inna on kirja pandud saja viiekümne üheksa inimese ja kolmesaja kolmekümne kahe looma kõik tegevused, vestlused ja häälitsused minut minutilt alates koidust kuni loojanguni” (I raamat, lk 189).
Kahtlemata oleks sellisel maailmal põhinevat raamatut ääretult igav lugeda. Intriig on aga selles, et ajasilmuste turvalisus on viimastel aegadel kõikuma löönud. Oht on sedapuhku tekkinud ebaharilike endi kogukonna sees.
See on nüüd mõneti nagu langenud ingli lugu – nimelt hakkas osa ebatavalistest ihkama surematust. Ambitsioonika eksperimendi tagajärjel said neist aga hoopis hingetud, kes jumalateks saada soovides muutusid kogemata kombel kuratlikeks olenditeks. Hingetud asusid jahtima teisi ebatavalisi, iseäranis aga ymbryn’eid, kelle väe abil nurja läinud eksperimenti jätkata. Hingetutega on mestis tondid, kes näevad välja üsna inimese moodi, ning instinktide asemel oskavad nood kasutada oma mõistust.
Huvitav on see, et „tavamaailma” ja „tavainimeste” saatust kõnealune heade ja kurjade võitlus praktiliselt ei mõjuta. Kogu konflikt jääb ebatavaliste leeride piiresse. Üks tont heidab ebatavalistele ette seda, et „[n]ad lasevad inimkonna tavalisel geneetilisel rämpsul end peitu kihutada, ehkki võiksid neist kergesti oma orjad teha” (I raamat, lk 314). Küllap ootaks soodsate olude tekkimisel ka lihtsurelikke kohutav virelemine.
Ehkki Jacob on samuti ebatavaline, pole tal sugugi lihtne otsustada, kas liituda teiste omasugustega, aidates neil kurjade jõududega toime tulla, või naasta tänapäeva, kus teda ootavad murest murtud vanemad. Oma osa valiku tegemisel on võluval ja terasel Emmal, kes oli omal ajal kiindunud poisi vanaisasse. Niisiis on autor jaganud seikluste sekka ka romantilist plaani.
Erilisuse võlu ja vaev
On see nüüd hea või halb, aga ebatavalised lapsed pole millegi poolest tavalistest paremad või eetilisemad. Nad võivad vahelduva eduga olla ka vastikud, isekad ja jonnakad. Niisiis on erilisus selles kontekstis justkui ootamatult taevast kukkunud erianne, millega teinekord polegi midagi tarka peale hakata.
Küll aga tekitavad sünnipärased iseärasused probleeme inimühiskonda sulandumisel, sageli kiusatakse neid taga või kasutatakse ära. Paljude ebatavaliste laste salaunistus on olla täiesti tavaline, selline nagu teised. Ka eriline anne võib olla koormaks.
Elame kummalises maailmas, kus kõikvõimalikud superstaarid, Guinnessi rekordid ja teised sarnased väärtused õhutavad tagant soovi olla eriline; põlastades ja vaenates samas kõiki, kes on meist mingil kombel „liiga erinevad”.
Olla teistsugune on niisiis väljakutse, eriti kui sa pole oma kaasasündinud omadusi ise valida saanud. Suur osa raamatute tegevustikust toimub Teise maailmasõja ajal, paralleelina leiavad taustal aset natside hirmuteod.
Ka Jacobi vanaisa päästeti sõja ajal koonduslaagrist, ta on seega ühtaegu juudi ning ebatavalisena topelt stigmatiseeritud. Miss Peregrine küsib retooriliselt: „Kas te suudate kujutleda, miks on ebatavalistel ohtlik elada maailmas, mis nii väga teistsugusust kardab?” (I raamat, lk 149). Küsimus resoneerub valusalt tänasegi ühiskonna hirmude ja kinnisideedega. Nähtavasti on samaaegne huvi ja hirm teistsuguse suhtes inimesele universaalne.
Ajasilmuste ning -rändude teema annab samuti ohtralt mõtteainet. Ajasilmuses viibivad miss Peregrine’i hoolealused jäävad pidama lapse- või noorukiikka, ehkki tegelikult võivad nad olla juba seitsme-kaheksakümnesed. Laps olles võtab keegi teine sinu eest vastutuse, initsiatsiooni täiskasvanute maailma ei toimu. Raamatus lahti rulluv sündmustejada aga sunnib lapsi turvaajast lahkuma ning nad teevad seda rõõmuga.
Ometi kord juhtub midagi! Ometi kord sõltub neist midagi! Äkki on tänane heaoluühiskondki midagi sellist, kus tõelise elu maitse on ununenud?
Fantaasiakirjanduse kõrgaeg
Riggs, nagu paljud teisedki fantaasiakirjanikud, on ära tabanud inimliku janu imepärase järele. Mida ratsionaalsemaks on muutunud ühiskond ning mida rohkem teadus seletusi pakub, seda enam kasvab inimestes vajadus seletamatu ning müstilise järele. Mõned kirjandusteoreetikud on koguni arvanud, et fantaasiakirjandus ongi hõivanud tänapäeva maailmas religiooni koha.
Sarnaselt teiste kangelasfantaasiatega leiab ebatavaliste raamatutes aset hea ja kurja võitlus. Mitmeid seoseid tekib Philip Pullmani „Tema tumedate ainete” triloogiaga. Ka Pullmani tegelased liiguvad paralleelmaailmade vahet, teadlased püüavad läbi viia hämaraid eksperimente laste hingeloomade ehk daimon’itega, peategelastest poiss ja tüdruk seisavad dilemma ees, kas lahkuda eri maailmadesse või jääda kokku.
Riggs jääb Pullmanile filosoofilises plaanis siiski tunduvalt alla.
Täiskasvanuna pelgan noorte fantaasiakirjanduse puhul, et ühel hetkel pöördub tegevustik tüütuks tagaajamis- ja võitlustralliks, seda õnneks siin ei juhtu. Kõige paeluvam on aga ajarännu teema. Teises raamatus viibivad ajasilmusest väljunud lapsed peamiselt Teise maailmasõja aegsel Inglismaal, veidi ka viktoriaanlikus ajastus. Aegade vahel liikumisega kerkib muidugi ka mineviku muutmise küsimus, kuid siin ei lasta ajaloo käiguga manipuleerida: „minevik parandab end alati õigeks, ükskõik, mis me ka selle muutmiseks ei teeks” (II raamat, lk 264).
Pildile püütud veidrused
Raamatusari ise on alguse saanud hoopiski autori huvist vanade fotode vastu. Riggs on ise nii innukas pildistaja kui ka kollektsioneerib kummalisi ülesvõtteid. Raamatute teksti on pikitud kümneid ajaloolisi fotosid, mis kujutavad endast peamiselt katsetusi fotomontaažiga. Mõni fotol kujutatu paistab näiteks läbi, teine jälle hõljub maapinna kohal.
Huvitav on jälgida, kuidas üks või teine veider pilt on autori fantaasiat tagant tõuganud, mõnikord küll ka süžee seisukohalt ebaolulistele detailidele juhtinud. Mustvalged fotod kunagi päriselt elanud inimestest tekitavad kummastust, võõristust ja kerget kõhedust.
Riggsi kodulehelt saab aimu raamatute kujutlusmaailma teistegi tekkepõhjuste kohta: oma reisidel on ta jäädvustanud varemeid, auto-, lennuki- ja laevavrakke ning kõikvõimalikke veidraid paiku. Mulle hirmsasti meeldiks, kui Riggs talutaks lugeja järgmistes osades kättpidi näiteks praeguse Türgi aladele aastal 390, Mongoolia steppidesse või mõnele Vaikse ookeani saarele. Teise osa lõpp, aga ka autori rännukirg annavad selleks lootust küll.