![]()
Tiiu Kuurme. Foto: erakogu
Mis küll ei oleks muutunud meie elamise kultuuris? Kõik senised olemisele kindlustunnet andnud sambad tunduvad kõikuvat, kuigi elame juba üle 70 aasta sõdadeta Euroopas.
Kui ühe inimpõlve vältel on maailm muutunud rohkem kui eelneva tuhande aastaga, siis ei saa endiseks jääda ka kasvatus ja kool. Õpetajal tuleb nüüd karta lapsi ja vanemaid, juba kolmandik lapsi kooliklassides olevat erivajadusega ja lapsepsühhiaatrite järjekorrad on kuudepikkused. Neid lapsi kasvatavad inimesed, kes ilmselt ei ole käinud lapsepsühhiaatri juures.
Mis saab tänastest lastest homme – seegi küsimus võiks panna muretsema meie tsivilisatsiooni eluvõimekuse pärast.
Nii-see-kui-teine-ajastu
On teooriaid, mille alusel tekitavad suuri muutusi ühiskonna elus tehnoloogilised leiutised. Näiteks omistatakse Gutenbergile lapsepõlve leiutamine. Tema trükipress tekitas laialdase kirjaoskuse vajaduse, see omakorda rahvakoolide tekke – ning lapsepõlv oligi leiutatud.
Nüüd oleme uues pöörises: tulnud on digimaailm. Suured tehnoloogilised muutused haaravad tsivilisatsiooni kõiki kihistusi kuni inimeste mikromaailma ja siseeluni. On segane, kas nende toimet juhitakse ja kuivõrd on nad juhitavad.
Järjest suurema inimtööga toodetud rikkuste koondumine järjest väiksema isikute ringi kätte paneb mõtlema, kas kõik ongi vaid juhuse hooles. Sest ühiskonnas on alati gruppe, kes on huvitatud teatud elupraktikate jäävusest ja nende kindlustamisest, olgu kasvõi uute tehnoloogiate abil. Need on majandus- ja finantsvõimu esindajad.
Traditsioonid, enesestmõistetavused, väärtused – elamise kindlustunde alused on nihkes. Inimtunnetus ja tema kultuuriline pagas kui hingelis-vaimne varustus pannakse praegu proovile – kas nad peavad vastu?
See, mis jääb, otsib muutustes oma võimalust: inimese õnneigatsus, läheduseigatsus, vajadus väike ilmakodanik inimellu sisse juhatada (kasvatus), ent ka võimuiha, kasumijaht, ellujäämisheitlus, ideoloogiate surve ja suure osa kodanike mõistmine massiks ehk pööbliks. Kas kunagi ongi ajad olnud teistsugused?
Postmodernismi on nimetatud nii-see-kui-teine-ajastuks. Üksteist välistavate vastandite ajajärk – see või teine – on läbi saanud. Nii ei teata nende muutumiste sees enam, kas nutta või naerda, kas on üsna hästi või päris halvasti. Kus tõde, kus vale, kus õige ja ebaõige, kes ülal, kes all. Kas on halb või on mõneti ka päris hea?
Erinevalt eelnevatest aegadest, kus maailma alused olid paigas, leiab praegu just siin võim oma suure võimaluse, täites inimeste ebalusest tekitatud ruumi oma nõudmiste, ähvarduste ja ignorantsusega. Edukalt on õnnestunud kasutada demokraatia loori, et oma julma isekat ilmet varjata.
Võim ei soovi vastutada, ta soovib valitseda nii, et vastutama ei peaks. Ent kasvatuses on vastutuse küsimus olnud läbi aegade peamine: kes mille eest vastutab? Kasvatussuhtes vastutab täiskasvanu. Aga kui enam ei saadagi täiskasvanuks?
Pole inimest, pole probleemi
Paljudes aja vaimu peegeldustes väidetakse, et meie aeg on autoriteetide ja suurte narratiivide kadumise aeg. Sellega käsikäes on diagnoositud ka kultuuride ja inimeste infantiilsust. Riigimehest on saanud poliitik, kes pakub järjepanu ainest kommenteerijatele ja karikaturistidele. Üks riigipea kuulutab teisele: „Minu laua peal on tuumanupp, et sa teaksid.” Teine vastab: „Aga minu tuumanupp on suurem.” Kes oleks veel hiljuti võinud arvata, et maailma arengut võidakse juhtida Twitteri säutsude kaudu?
Infantiilsusele ehk lapsikusele viitab ka innukus, millega soovitakse inimest roboti vastu välja vahetada. See on kindlasti lihtsam kui tegelda inimkonda saatvate keeruliste probleemidega ja neile lahenduste leidmisega. Pole inimest, pole probleemi.
Meiegi meediaruum ujutatakse iga päev üle teadetega erakondade sisetülidest, ent mitte sellest, millised rõõmud ja vaevad ootavad vastuseid Eestis. Sest infomürast infantiilseks tambitud meel tahab üha suuremat action’it ehk erutust, mille alla peita oma eksistentsiaalsed mured ja mõtted.
Rahvusvaheliselt on suureks teemaks tõusnud lapsepõlve muutumine. Peamine on kogemusmaailmade muutus: kaugenemine loodusest ja loomupärasest, eemalejäetus töömaailmast, infomüra intensiivsus, füüsilise tegevuse taandumine lapse elust ja kehaline allakäik, perede lagunemine, laste üksindus ja suhtlemisraskused, tarbijapositsioon nii kodus kui ka koolis, ambivalentsus suhtes täiskasvanu-olekusse: ühelt poolt surve teha asju järjest varem, teisalt vabaduse kadu ja piirangud ning ettekirjutatud aeg. Kas ongi lapse aeg olnud varem nii erakordse välise surve all – „et ta ikka areneks ja siseneks ruttu tööjõuturule”? Nagu enne, nii ka nüüd nähakse lapsi pigem projekti ja produktina, mida ilmestavad meie väljundipõhised õppekavad.
Gutenberg ja Zuckerberg
Nii Gutenberg kui ka Zuckerberg tabasid oma leiutistega kõigepealt just lapsi. Neile avanes uus kogemusilm, millele varasemast võrdlus puudus. Ja mille mõju ees on täiskasvanud nõutud, sest nende varasem teadmine ja kogemus ei paku enam lahendusi. Kui Gutenberg pani inimlapse omandama kirjakultuuri, mis muutis mõtlemise järjepidevaks-lineaarseks, ja kogemuspildi osaks sai vaimne töö, siis Silicon Valley, Bill Gatesi ja Zuckerbergi toodang muudab mõtlemise taas pildiliseks ja fragmentaarseks, käivitab mitu tunnetusprotsessi paralleelselt (rööprähklemine), kaotab autoriteedid, toodab pealiskaudsust, tekitab illusiooni tegelikkuse mõjutamisest. Laps õpib kiiresti ja nii mõnigi kaheaastane on juba päris vilunud iPadi kasutaja.
Ent tema ei käinud poes seda enesele ostmas. Lapse probleemne nutiseadmete kasutus on tema vanemate valik. Oma lastest hoolivates riikides olevat viimaste aegade andmetel seatud sisse karmid piirangud laste ja nutiseadmete kohtumisele. Postmodernismi teoreetikute vaates kordab praegune aeg keskaega. Näiteks on taas kord kadumas lapsepõlv, tekkimas seisused ja ratsionaalsust välja vahetamas irratsionaalsus.
Kahanevate ressursside olukorras (raha ei ole ega tule) käivituvad džungliseadused, mida ilmekalt väljendab uusliberalismi sõnavara: konkurentsivõime, edukultus, pingeread, individualism, enesekesksus. Kellele küll meeldib elu, kus üha kahaneb põhjus kaaskondlast usaldada ja temale loota? Või on vahest kuskil need, kellele meeldib, et inimeste enamus elab sellist elu? Sellist sorti elu ei paku põhjendust, miks üldse ollakse inimene, ning praegu trooniva sõnavara naeruväärsust on vaimuinimesed oma loomingus juba sajandeid läbi valgustanud, aga kokku tõmmatud sõnakultuur kasvõi koolide emakeeleõpetuses ja püsimatu meel ei lase enam sellesse loomingusse süüvida. Katkestuste kultuur on muutnud hapraks kultuuri püsimise lootuse.
Millele võime loota?
Paljud igatsevad taga seda, nagu olid asjad enne. Siit arvatavalt ka pärimuskultuuri esiletõus. Ajaloolisi eeskujusid praegusele olukorrale ei ole, nii seistaksegi selg tuleviku poole ja otsitakse mineviku vääristarkust nagu vääriskive. Mõned neist sädelevad tänagi tänulikult vastu ja ravivad hinge ning suhteid.
On tajutav järjest võimenduv vajadus selliste inimomaduste järele, millel sajanditega järeleproovitud viisil püsib elamise talutavus ja rõõm: julgus, vaprus, suuremeelsus, empaatia, hoolimine, usaldusväärsus, hingesoojus, mõistmisvõime, omakasupüüdmatus, lahkus, inimlik tarkus. Neist ilma jäänud täiskasvanu juuresolek jätab lapse ilma tundest, mis on tänumeel ja usaldus.
Nii seadustest kui ka elust otsitakse taga õhtumaise valgustusajastu kasvatus- ja hariduskultuuri keskset väärtust – vastutusvõimet. Asutuste juhtidel, tundub, on vastutus küll kasumi ja bürokraatlike ettekirjutiste, ent mitte inimeste ees. Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad. Mets võetakse lausa maha ja osa meie metsast ongi juba kännud, mis tagantjärele salumetsana looduskaitse alla võetavat.
Presidendi vastuvõtu NO-teatri videoetenduse kõikeõgiv harvester on saamas ähvardavad sümboolsed mõõtmed. Kui majandus kasvab, siis inimeste eluilm tema koolide, apteekide, külade, poodide ja muuga tundub olevat „kestlikult” kahanema mõistetud. Inimest hoidma ja teenima mõeldud riik käitub kui röövel.
Kui valgustusajal ehitati progressilootus üles haridusele, siis praegusajal võiksime taas meelde tuletada tollaseid keskseid ideid. Ning soovida sellist haridust, kus inimene pole enam tööjõud tööjõuturule, vaid elu, inimest ja loodust hoidvate inimomaduste kandja ning oma olemise mõtestaja kultuuri kaudu.
Oleme kogemas ka sedalaadi muutust nagu lapse väärtuse hüppeline tõus – nii tema vanemate kui ka ühiskonna jaoks. Sest lapsi jääb järjest vähemaks. Kõige selle murelikkuse sees on meil laste jaoks loodud suurepärased arendavad lapsepärased keskkonnad: Ahhaa keskused, Poku- ja Lottemaad, tööle on võetud tugispetsialistid, oleme jõudnud hirmuvabama ning mitmekesisema kooliõpetuseni, leidub riigiabi hädasolijaile, meil on tugipered ja rehabilitatsioon.
Oleme kolleegiga käinud uurijatena põhjalikult ja süvitsi neljas lapsest hoolivas koolis. Õpetajate tähelepanekuid lastest iseloomustab hinnang nii-see-kui-teine: lastes on avastatud julgust, eneseväljenduslikkust, vastutusvõimet, abistamissoovi. Teisalt – elamisoskuste puudumist, kohmakust, suutmatust hüpata üle hüppenööri, kuulata teist inimest, aga ka hirmu looduse ees. Meie küsitluse küsimusele, mis on see eluks vajalik, mida koolis õppida ei saa, vastas 8. klassi noormees: „Seda, kui raske on täiskasvanu elu.”
Vahel tundub, et kätte on jõudnud aeg, kui tuleb õppima hakata lastelt. Nad on mitmel viisil juba mõista andnud, et ei taha elada sellist elu nagu eelnevad põlvkonnad: reetlikkuses, müüdavuses, vihameeles, salakavaluses ja usaldamatuses. Kui nad saavad kasvades oma jõuvarud, ehk teevadki nad maailma teiseks.
Artikkel põhineb TÜ eetikakeskuse minikonverentsil „Kolmas muutuja: digimaailm” tehtud ettekandel. Konverents oli pühendatud Tiia Kõnnussaare intervjuuraamatu „Kaose ja korra piiril” ilmumisele.
