Riigikogu võttis vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu, millega muudetakse hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorraldust. Eesmärk on pakkuda õpilastele vajalikku tuge ja luua paremad võimalused võimetekohase hariduse omandamiseks.

Iga õpilane võib vajada õpingute jooksul lisatuge. Oluline on, et õpilase elukohajärgses koolis arvestatakse tema individuaalsete võimete ja vajadustega ning pakutakse vajalikke tugisüsteeme.

Kavandatavate muudatuste eesmärk ongi tagada koolidele ja koolipidajatele suurem otsustusõigus ja paindlikumad võimalused õppe korraldamiseks. Muudatused võimaldavad koolitüübist ja omandivormist sõltumata pakkuda kõigile haridusliku erivajadusega õpilastele operatiivselt sobivat tuge.

Esmast toe vajadust hindab ja seda osutab kool. Kool tagab õpilasele täiendava pedagoogilise juhendamise, tugispetsialistide toe ning vajadusel õpiabi korraldamise individuaalselt või rühmas. Kui sellest ei piisa ja õpilane vajab tõhustatud või erituge, kaasatakse koolivälised spetsialistid: haridus-, sotsiaal- ja tervishoiu spetsialistid.

Eriklasside ja -rühmade moodustamiseks luuakse paindlikumad võimalused: oluline on toe vajadus, iseloom ja maht, mitte jäigad normid. Tuge vajavad õpilased võivad olla kaasatud tavaklassi, neile võib olla korraldatud osaajaline individuaalne õpe või tagatud võimalus õppida eriklassis või erikoolis.

Lapse vajadusest lähtuv õppekorraldus ning tugiteenuste kättesaadavuse tagamine otsustatakse lapsevanema, kohaliku omavalitsuse ja kooli koostöös. Spetsiifilist õppekorraldust ja mahukamaid tugiteenuseid vajavate õpilaste vajadusi nõustamismeeskonnad, kuhu kuuluvad erinevate valdkondade spetsialistid.

Erikoolid jäävad

Kavandatavate muudatuste eesmärk on muuta ka põhikoolivõrk ühtseks ja võimaldada kohalikel omavalitsustel terviklikult oma koolivõrku juhtida. Riik ei sulge ühtegi tuge vajavate õpilaste kooli, kuid on valmis andma koolid ja taristu kokkuleppel üle kohalikele omavalitsustele. See aitab tagada, et õpilane saab oma võimetele ja vajadustele vastavat haridust võimalikult elukoha lähedal. Koolide pidamise üleandmisega kohalikele omavalitsustele ei kao nõuded riiklikele standarditele – need peavad olema tagatud, sõltumata pidajast.

Spetsiifiliste erivajaduste puhul jätkab riik koolide pidamist. Ka edaspidi tagatakse õppekohad neile lastele, kelle hariduslike erivajaduste iseloom ei ole kohaliku omavalitsuse koolis lapsele sobiv.

Riik suurendab rahapanust tuge vajavate õpilaste õpetamisse

Et last paremini toetada, suurendatakse kohalike omavalitsuste ja eraüldhariduskoolide pidajate rahatoetust. Omavalitsustele ja eraüldhariduskoolide pidajatele antakse juurde enam kui 23 miljonit, sh 6 miljonit eurot tugispetsialistide teenuse kättesaadavuse tagamiseks. Õppevara ja õpikeskkonna parendamist toetab riik lähiaastatel veel täiendavalt ca 25 miljoniga.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõu koostamisse olid kaasatud kohalike omavalitsuste esindusorganisatsioonid ning kavandatavaid muudatusi arutati tugispetsialistide, puuetega inimeste ja haridusvaldkonna ühenduste esindajatega.

Lisainfo.

Täna, 10. jaanuari keskpäeval Integratsiooni Sihtasutuse avatud 642 kohta tasuta eesti keele kursustele Tartus, Narvas, Sillamäel, Jõhvis, Kohtla-Järve Ahtme linnaosas ja Pärnus täitusid veidi enam kui tunni ajaga, Tallinna rühmad said täis kõigest 15 minutiga. Esimestena täitusid Tallinnas B1- ja B2-tasemel õpperühmad.
Mõne tunniga täitusid kohad ka septembris, kui sihtasutus pakkus 572 õppekohta. Integratsiooni Sihtasutuse keelelise ja kultuurilise kümbluse valdkonnajuhi Jana Tondi sõnul avas sihtasutus seekord rohkem A1-tasemel õpperühmi nii Tallinnas kui ka Narvas – kui sügisel avati mõlemas linnas viis rühma, siis seekord kaheksa.
Keelehuvilised sööstsid täna südapäeval arvuti taha registreeruma sellise hooga, et korraks ei pidanud Integratsiooni Sihtasutuse kodulehekülg tekkinud pingele vastu. Õnneks lahendati probleem kiiresti.
Integratsiooni Sihtasutus avab eesti keele kursustele registreerimise regulaarselt kaks korda aastas – kui jaanuaris registreeruda ei õnnestunud, siis on uus võimalus septembris.
Jätkuvalt on võimalik registreeruda keelekohvikutesse ning eesti keele ja kultuuri klubidesse.
Eesti keele kursustel õppimise kulud katab Euroopa Sotsiaalfond projektist „Eesti ühiskonnas lõimumist toetavateks tegevusteks andmise tingimused” ja kultuuriministeerium.

Uuel aastal uues majas

Ülenurme gümnaasiumi 919 last saavad nüüd õppida üheskoos. Uue aasta esimesel koolipäeval avas uksed gümnaasiumihoone taha rajatud algklassimaja. Ligi pool tuhat jütsi, kes seni nõudsid tarkust Tõrvandi alevikus, jätsid vana majaga hüvasti ja sammusid pikas rongkäigus uude hoonesse.

Millised haridussündmused on tulekul aastal 2018?

Stanfordi sõnumid

Uues rubriigis „Stanfordi sõnumid” tutvustab USA-s Stanfordi ülikoolis külalisteadlasena töötav Margus Pedaste Eesti õpetajatele Stanfordi haridusteadlaste ja ülikooli külastavate teadlaste töid ja tegemisi.

PISA tulemused pole ainus eesmärk

Eesti on maailmakuulus digimaa – meil on riiklik „Digipöörde” programm, mille üle oleme uhked. Uuringutest aga selgub, et vähemalt pooled Eesti õpilased ei omanda koolist piisavat digipädevust ei huvi- ega ainetunnis. Kuidas siis tagada vajalikud teadmised, sh küberturvalisuse kohta, kõikidele õpilastele? Sellele ja muudele haridustöötajatelt kogutud küsimustele vastab haridus- ja teadusminister Mailis Reps.

Ära ole tuulelipp hindamise risttuultes!

Staažikas õpetaja Alli Lunter kirjutab, kuidas 1970. aastatest kuni tänaseni sunnitakse õpetajat õpilasele puhta kahe asemel kolme välja venitama. Alli Lunter pole seda teinud ja on pidanud oma põhimõttekindluse pärast kooligi vahetama. Mitte ministeerium, vaid õpetaja ise teab, missugune hindamissüsteem tema õpilaste puhul töötab, kirjutab Alli Lunter, kutsudes õpetajaid üles pedagoogilistele põhitõdedele truuks jääma.

Mida Juku ei õppinud, seda peab Juhan ikkagi teadma

Täiskasvanute gümnaasiumi õpetaja Maris Veerus kirjeldab täiskasvanud õppijate vägagi komplitseeritud hindamise süsteemi, märkides, et ilma kujundava hindamiseta pole võimalik neid õppima motiveerida.

Lisandväärtus – ärimaailma loogika hariduses

Huvi lisandväärtuse vastu peaksid tundma ka koolid ise, just need koolid, mis riigieksamite pingerea järgi on sattunud ebaõiglasse olukorda.

Veel kord õigekirjast eesti keele riigieksamil

Neli kuud enne eesti keele riigieksamit jõudis meedia kaudu õpetajateni uudis, et eksami funktsionaalse lugemisoskuse osas on otsustatud loobuda õigekirja hindamisest. Eesti emakeele õpetajate selts reageeris otsuse peatamiseks kohe oma pöördumisega. Praeguseks on selgunud, et hindamise reegleid sel kevadel ei muudeta, ning arutelu jätkub.

Sireli lasteaed sai 60-aastaseks

Tartu kõige väiksemas ja ühes vanimas lasteaias peetakse tähtsaks, et laps saaks võimalikult palju oma silmaga näha ja käega katsuda. Selleks korraldatakse õppekäike ja väljasõite ning kutsutakse lasteaeda külalisi. Lasteaial on palju sõpru, kes kõik olid sünnipäevapeole kutsutud.

Pikalt riigikogus töötanud Riina Otsepp õpetab vene koolis ajalugu

Riigikogu kantselei välissuhete osakonna asejuhataja ja protokolliülem Riina Otsepp otsustas senisest põnevast tööelust hoolimata karjääripöörde teha ja kooli õpetajaks minna.

Õpiränne annab koolitajate argipäeva sära

Kui täiskasvanud õppijal hakkab klassitoas igav, läheb ta minema. Seepärast peavad koolitajad olema inspireerimisel nutikad. Kuidas seda veelgi paremini teha? Uusi ideid tasub ammutada rahvusvahelisest koostööst, soovitab Hannelore Juhtsalu, SA Archimedese hariduse rahvusvahelistumise agentuuri üld-, kutse- ja täiskasvanuhariduse büroo peaspetsialist.

Läbikukkumise kiituseks

Kui tuttav esmakursuslane arvestusel läbi kukkus ja enesehaletsusse uppus, taipasin, kui viltune on sagedasti meie ilmavaade. Kogemusena peaks ju mis tahes läbikukkumisele elus kuuluma kõrge aujärg – sama avarat tundespektrit ei tutvusta meile ükski eduelamus, kirjutab Lea Arme.

Sisekaitseakadeemia korraldatud tuleohutuse õppepäeval.

Hea õpetaja, kutsume sind sisekaitseakadeemia liiklus-, tule- ja veeohutuse teemalistele täienduskoolitusele.

Koolitused toimuvad päästekomandodes, kus on võimalik tutvuda komando tööga, lisaks saab Põhja-Eesti koolitusel lähemalt uudistada häirekeskuse tööd. Koolitused põhinevad videojuhtumitel, mille abil tehakse läbi võimalikud stsenaariumid ning vaadatakse üle, kuidas saab ohutuse temaatikat lõimida aine õpetamisse põhikoolis. Ohutusõppe koolitusi korraldavad oma ala spetsialistid sisekaitseakadeemia päästekolledžist. Koolitused on mõeldud põhikooli klassi- ja aineõpetajatele, kellel on Eesti hariduse infosüsteemis (EHIS) õpetaja staatus. Koolitus on selle staatusega õpetajaile TASUTA (ülejäänutele maksab üks täienduskoolituse päev 50 eurot).

Koolituste eesmärk on suurendada õpetajate teadmisi ja oskusi, kuidas aine õpetamise kaudu arendada õppijates teadlikkust oma turvalisuse tagamisel liikluse, tule ja vee ohu korral ning kujundada hoiakuid, mis väärtustavad ohutust. Õpistsenaariumid sisaldavad videojuhtumit, digitaalseid õppematerjale ning töölehti selliselt, et oleks kaetud kogu õnnetuse protsess, alates õnnetuse toimumise põhjustest ja nende ennetamisest kuni õnnetusele reageerimiseni. Kõigi kolme ohuolukorra lahendamise loogika ning õppemeetodid on sarnased, kuid õppematerjalid on erinevad. Seega on igal õpetajal võimalik vastavalt oma soovile osaleda nii üksikul kui ka kõiki kolme eri teemat käsitleval koolitustel.

Koolitustel kasutatavad kolm videojuhtumil põhinevat õpistsenaariumit tule-, vee- ja liiklusõnnetuste kohta on hiljem kättesaadavad e-õppematerjalina ohutusalaste teemade sisuliseks käsitlemiseks õppetundides, samuti muud õppematerjalid, töölehed jms. Õpistsenaariumid toetavad õppijate digipädevuste arendamist. Samuti lisatakse õpistsenaariumitesse soovituslikke IKT-vahendeid, mis toetavad aktiivset õppeprotsessi.

Koolituse laiem mõte on suurendada õpetaja valmisolekut liikluse, tule ja vee ohu teemade käsitlemiseks aine õppes. Ohutusõppe lõimimine õppetöösse loob turvalisema koolikeskkonna, turvalisema kogukonna ning seeläbi tõstab ka riigi üldist turvalisust.

KOOLITUSTE AJAKAVA

Tallinnas

16.01 Õpetajate tuleohutusalane täienduskoolitus

13.02 Õpetajate veeohutusalane täienduskoolitus

13.03 Õpetajate liiklusohutusalane täienduskoolitus

Tartus

30.01 Õpetajate tuleohutusalane täienduskoolitus

27.02 Õpetajate veeohutusalane täienduskoolitus

27.03 Õpetajate liiklusohutusalane täienduskoolitus

Täpsem info ja registreerimine HITSA täienduskoolituste veebis.

Tund Tallinna Vanalinna täiskasvanute gümnaasiumis – vanad ja noored õpivad koos. Foto: Robert Ossipov

Maris Veerus: „Kuidas hinnata? Nii, et see innustaks inimest õppima.” Foto: erakogu

Kujundava hindamiseta on täiskasvanute gümnaasiumis võimatu õppijaid süvenema motiveerida.

12. klass saab kirjandid tagasi. Kevinil on kolm. Tavalisest madalama hinde teeninud noormees on pettunud. Õpetaja aga leiab, et Kevin suudab paremini. Lõpuks noormees möönab, et kirjutas seekordse töö piisava süvenemiseta, ja lubab olla järgmine kord hoolikam.

Hendrik saab samuti kolme, taga viis miinust. Töö on tõesti nõrk. Kuid õpetaja teab, et see on noormehe kolme aasta parim kirjand. Nii õpetaja töö alla ka kirjutab. Hendrik on üliõnnelik.

Need kaks kirjandit on nagu öö ja päev: üks peaaegu neli, teine tegelikult kaks. E-kooli läksid aga ühesugused hinded, mis kujunenud erinevalt. See ongi kujundav hindamine, mille puhul on tähtis innustada õppijat edasi õppima, mitte panna absoluutselt täpne hinne.

Väga kirju seltskond

Täiskasvanute gümnaasiumi jõuab väga kirju seltskond: mõni pole paarkümmend aastat koolipinki nühkinud, teine on olnud koolist eemal vaid paar aastat. Kuidas sellist kontingenti enam-vähem võrdsetel alustel hinnata? See polegi võimalik ja nii tuleb olla hästi paindlik ning kehtestada igale õpilasele individuaalsed kriteeriumid, võttes arvesse õppija seniseid teadmisi ja arengupotentsiaali.

Päevakoolist täiskasvanute gümnaasiumisse tulnud õpilastega on suhteliselt lihtne, sest nemad mäletavad, kuidas õppimine käib. Paarkümmend aastat koolist eemal olnutel pole aga enam õppimisharjumust ja neile tuleb mõnikord suuri mööndusi teha, õppimine uuesti meelde tuletada.

Kui sellised õpilased tulevad kümnendasse klassi, siis on kõik hästi, sest neil on kolm aastat aega õppida ja areneda. Kui aga kaheteistkümnendasse, siis peab paratamatult piirduma ainult ühe aasta jooksul toimuva arenguga.

Kuidas mõistavad kujundavat hindamist kahe kooli, Tallinna Vanalinna täiskasvanute gümnaasiumi (TVTG) ja Tallinna täiskasvanute gümnaasiumi (TTG) õpetajad?

Motivatsioon ja eneseusk!

Kujundav hindamine peab suurendama kõigepealt õppija usku oma võimetesse, ütleb TVTG matemaatikaõpetaja Sirje Klaos. Inimest, kes on motiveeritud ja teab, kuhu tahab jõuda, on kerge õpetada. Pärast kontrolltööd tekib sellistest õpilastest õpetaja juurde järjekord, sest nad tahavad täpsustada, mis oli valesti ja miks. Sellistele tublisti pingutavatele õpilastele saab ühel hetkel öelda, et nad on juba nii ja nii palju edasi arenenud ning kui neil veel see ja see ka selgeks saab, on juba täitsa hästi. Siis lähevad neil silmad särama ja nägu väljendab kirjeldamatut rõõmu. Sirje Klaos saab ise ka sellest suurt innustust, kui näeb, kui agaralt õpilane panustab.

Kuid iga täiskasvanute gümnaasiumi õpetaja on näinud ka õpilasi, kes lennutavad kontrolltöö otseteed prügikasti. Õppijate õpihuvi on erinev, ütleb TTG õpetaja Anneli Veeborn. Paljusid huvitab vaid numbriline hinne, mitte see, kus ja miks vigu tehti.

„Mida teha õpilasega, kellel on matemaatika juba kuuendast klassist alates peamiselt kaks olnud ja kel puudub igasugune loogika?” arutleb Sirje Klaos. Nõrk matemaatik võib samas olla andekas humanitaarainetes. Kas ütleme talle, et tema tee gümnaasiumisse on suletud? Talle peab andma siiski võimaluse areneda. Tähtis on leida üles tema kõige tugevam külg ja selle abil eneseusku tõsta. Edu tuleb õpetaja ja õpilase läbimõeldud koostöös, kus õpilane tahab areneda ja õpib oma vigadest ning õpetaja leiab aja, et koostada sellele õpilasele jõukohaseid ülesandeid ning anda julgustavat tagasisidet.

Paindlikud hindamisnormid

Hindamisjuhend sätestab, et kolme saamiseks peavad vähemalt pooled vastused olema õiged. Paraku tuleb täiskasvanute gümnaasiumis mõnegi õppija jaoks latti allapoole lasta, sest inimene on ju alles alguses. Samas lähevad tööde eest saadud punktid ikkagi kirja. Kui õpilane saab järgmisel korral rohkem punkte, on ta teinud edusamme ja püüab veel. Nii jõutakse tasapisi selleni, et kolm on saadud isegi rohkem kui 50 punkti eest ning tulema hakkavad ka paremad hinded. „Hindamise eesmärk peaks olema aidata kujundada õpimotivatsiooni,” ütleb TTG ajalooõpetaja Neeme Randrüüt.

Väga oluline on sõnaline tagasiside. Näiteks esseed ja kirjandid saavad õpilased tagasi täis kommentaare ja parandusi. Õpilased muigavad, et õpetaja kirjutab niisama palju kui nemad. Kui aga kommentaare ja parandusi ei mõisteta, mida tuleb samuti ette, siis peab õpetaja kõike täiendavalt selgitama, et vigadest saaks õppida ja järgmisel korral paremini teha.

Kujundav hindamine eeldab individuaalset lähenemist, märgib TTG eesti keele õpetaja Lea Vaaderpall. Näiteks koostatakse uusimmigrantide jaoks eraldi töölehed ja õppematerjalid ning hinnatakse vastavalt nende edasijõudmise tasemele. TVTG keemiaõpetaja Tiiu Voodla töötab uusimmigrantide ja mahajääjatega individuaalselt tasanduskursusel. „Kujundan hinnet nii kaua, kuni õpilane saab selgeks ja talle on võimalik positiivne hinne ära panna,” seletab Tiiu Voodla.

Täiskasvanute gümnaasiumites õpib väga andekaid inimesi, kel koolitee mingil põhjusel pooleli jäänud. Nad saavad teemast kohe aru, haaravad nii-öelda lennult. Õpetajal tuleb leida tasakaal nende vahel, kes taipavad, ning nende vahel, kellele tuleb uuesti ja uuesti seletada. Muidu hakkab andekatel igav ja nad ei tule enam tundi, mis tähendab omakorda seda, et nad ei arene. Selliste õpilaste hinne viis kujuneb hoopis teistmoodi kui nendel, kes samm-sammult arenedes lõpuks võidukalt hea hinde saavad.

Õppimine kui hobi

Täiskasvanute gümnaasiumis on õpilasi, kes jäävad teinekord hätta mitte ande-, vaid ajapuuduse pärast. Mõnel ei arvesta tööandja kooliskäijaga ning töökoha kaotuse hirmus jõutakse kooli harva. Või jääb laps tihti haigeks ega lase emal koolis käia. Mõnel on kodulaen maksta ja vaja palju lisatööd teha. Sirje Klaos ütleb, et üldharidus on paljudele kui hobi, mis leiba lauale ei too. Neile pole vaja anda lihtsamaid ülesandeid, vaid luua individuaalsed võimalused hakkamasaamiseks.

Sirje Klaos seletab, et kontrolltöö ajal haigeks jäänud õpilasel lubatakse teha e-kontrolltöö. Kui ta esitab kontrolltöö lühikese aja jooksul ja vastused on õiged, saab ta nelja. Kuna ta võis kodus kasutada lisamaterjali, siis viit ei saa. Mõnelgi õpilasel on selline vastamise võimalus tõstnud nii eneseusku kui ka motivatsiooni, nii et soovitakse kontrolltöö uuesti teha, et veel parem hinne saada.

TVTG ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Indrek Makki paneb kontrolltöösse muuhulgas ka kirjeldavaid küsimusi. Kui õpilasel jäi laps haigeks ja ta ei saanud kontrolltööks õppida, kuid käis kõigis tundides, saab ta võimaluse tunnis meelde jäänud teadmisi kasutades kirjeldavatele küsimustele vastata. Näiteks millised funktsioonid ja miks peavad sinu riigis tagatud olema.

Ka kuuajaline ravi psühhiaatriahaiglas ei takista täiskasvanute gümnaasiumis õppimist. Sel juhul teevad õpetajad tihedat koostööd õpilaste vanemate ja elukaaslastega, kes toimetavad õppematerjale ja töölehti haiglasse, kus õpilane neid jõudumööda täidab.

Ühe õpilase suurim tugi oli vanaema. See noormees kaotas pärast tulekahju, kus hukkusid tema ema ja isa, kõnevõime. Kooli tõi noormehe psühhiaatri soovitusel vanaema, kes käis kodu ja kooli vahet, kui lapselapse tervislik seisund halvemaks läks ning ta polnud võimeline kooli tulema. Noormees lõpetas esialgsetest kahtlustest hoolimata gümnaasiumi ja on hea näide sellest, et igal juhul tuleb anda võimalus.

Viis või kümme palli?

Lea Vaaderpall ütleb, et Eesti koolisüsteem eeldab numbrilist hindamist, sest lõputunnistusele ei saa kanda „oskab ja teab”. TVTG õppealajuhataja Krista Grau osutab, et ka VÕTA programmis kantakse üle kursuste numbrilised hinded.

Täiskasvanute gümnaasiumile numbrilised hinded sobivad, kuid mitte viiepallisüsteem. Täiskasvanud õppijate seltskond on sedavõrd kirju, et eeldab palju laiema skaalaga hindamist kui kolm positiivset (3, 4, 5) ja üks negatiivne hinne (2). Asi on ju selles, et kui täiskasvanute gümnaasiumis lastakse mõne õppija puhul hindamise latti tavalisest allapoole, siis kaovad skaala alumises otsas hindamise astmed hoopis ära, on ainult üks väga pikalt väljavenitatud kolm. Kümnepallisüsteemi puhul saab anda sellele kolmele mitu taset.

Siit meie ettepanek: riik kehtestagu kümnepalliline hindamissüsteem. Pole vahet, kas on arvud 1–10 või tähed A, B jne. Mõned koolid teevadki nii, kuid kooli vahetades tuleb ikkagi kõik hinded viiepallisüsteemi ümber arvutada.

Kui aga jääme viiepallilise hindamise juurde, võiks sarnaselt kõrgkoolidega muuta hinded üks ja kaks positiivseteks. Ka lõputunnistusel võiksid kõik hinded 1–5 aktsepteeritud olla. See annab lõpetaja tasemest praegusest märksa parema ülevaate.

Riina Otsepp õpetab Lasnamäe gümnaasiumis viiendast üheksanda klassini ajalugu, kümnendale perekonnaõpetust ja kuuendale ühiskonnaõpetust. Foto: Heiki Raudla

Riigikogu kantselei välissuhete osakonna asejuhataja ja protokolliülem Riina Otsepp otsustas senisest põnevast tööelust hoolimata karjääripöörde teha ja kooli õpetajaks minna.

Ülikooli lõpetas Otsepp ajaloolasena, kuid õpetajana töötas vaid aasta – elu uute huvitavate pakkumistega tuli vahele. Pärast paari­kümmet aastat on ring täis saanud, sellest sügisest töötab ta Lasnamäe gümnaasiumis ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja perekonnaõpetuse õpetajana. Kirss tordil on tagasipöördumise juures fakt, et Otsepp valis venekeelse kooli.

„Mõtlesin juba mõni aasta tagasi, et võiks koolis ühiskonnaõpetuse tunde anda. Siis jäi idee soiku, kuid mõte tiksus kuklas edasi. Mitme juhuse kokkulangemisel juhtus, et sattusin Lasnamäe kooli – kui juba uusi asju ette võtta, peab pööre olema täielik,” lausub ta.

Uus aeg, uued nõudmised

Kooli tagasi viis Otsepa missioon ja arusaam, et ta on korjanud elu jooksul kogemusi ja teadmisi, mida hea meelega jagab.

Nädalas on Otsepal 14 tundi, ta õpetab viiendast üheksanda klassini ajalugu, kümnendale perekonnaõpetust ja kuuendale ühiskonnaõpetust. „Arvan, et minu pluss on, et ma ei oska vene keelt perfektselt ning noored peavad minust aru saamiseks eesti keeles pingutama. Ma loodan, et lisaks ajalooteadmistele saavad nad suhu ka eesti keele. Kuigi vahel on tunne, et kevadeks on minul vene keel selge, õpilastel eesti keel aga mitte nii hästi,” naerab Otsepp.

Noorte õpetajate üks peamiseid muresid on lastevanemate vastuvõtt. Töötab ju tänapäeva õpetaja käsikäes kolleegide, oma õpilaste, aga ka nende vanematega. „Õppeaasta alguses kuulsin küll, et mõned vanemad olid veidike mures just seetõttu, et mina olen eestikeelne: kas lapsed saavad minust piisavalt aru ning ega seetõttu hinded kannata,” meenutab Otsepp. „Aga senini ei ole keele pinnalt suuri arusaamatusi tekkinud. Äsja toimunud lastevanemate koosolekul tuldi rääkima küll, kuid mitte minu isikust,” sõnab ta. Teisisõnu, vene kultuuriruumis on õpetaja jätkuvalt au sees.

Küll aga puhuvad uued tuuled töökultuuris ja seetõttu on just paindlikkus peamine märksõna, mis saab paljudel kaalukeeleks, kui mõeldakse, kas minna kooli tööle või mitte. „Ka mulle meeldib väga mõte uuelaadsest töökultuurist – olen oma aja peremees, teen ja toimetan nii, nagu on kõige kasulikum. Kohusetundlikud inimesed teevad ju kõik ära, hoolimata sellest, kui vaba või range kord on,” räägib Otsepp. Seetõttu näeb ta uute inimeste kooli tulemise variandina eeskätt võimalust pakkuda osaajaga tööd. „Tööandjate suhtumine peab muutuma, praegu valitseb valdavalt mentaliteet, et üks inimene, üks töö, üks tööandja. Aga maailm on muutumas − noori enam aastaid ühe ja sama koha peal ei hoia,” on Otsepp veendunud.

Uus aeg seab uued nõuded ka õpetajatele. Tuleb leida huvitavaid meetodeid, kuidas ainet selgitada. Oma põhiala ainekava vaadates arvab Otsepp, et õpetamisel keskenduks ta pigem protsessile ja ainete vahel seoste loomisele. „Faktid on meil kõigil tänapäeval ju taskus olemas,” sõnab ta selgituseks.

Kus viga näed laita …

Õpetajana naudib Otsepp võetud väljakutset. „Keelekümbluse klassis, kus noorte eesti keele tase on väga erinev, ei piisa, kui ma definitsiooni maha loen. Pean mõtlema, kuidas selgitan, mis on riigivõlg või revolutsioon,” toob ta näite. Aga samas on pingutus seda väärt, kui õpilane ütleb, et palun rääkige vaid eesti keeles või teine tuleb tagumisest pingist ettepoole istuma, et paremini kuulda.

Samas on süsteemis piisavalt kitsaskohti, millest tuleb rääkida, et lahendusteni jõuda. „Kõrvalt vaadates – olen ju alles esimest aastat koolis tagasi – näen, et õpetajatel on vaja aega enda laadimiseks ja täiendamiseks. Täiskoormus on suur, 21−24 kontakttundi, lisaks vähemalt sama palju aega ettevalmistamiseks ja tööde parandamiseks,” analüüsib Otsepp.

Õpetajate palgakasv on küll viimastel aastatel kiiduväärt olnud, kuid jätkuvalt ei ole see noorele sageli motiveeriv tasu.

Kõike ei saa siiski rahale taandada, töö õpetajana annab võimaluse anda ühiskonnale tagasi seda, mida oled omandanud. Ütleb ju Eesti vanasõnagi: kus viga näed laita, seal tule ja aita. „Mind üllatas, kui vähe vene kooli õpilased eesti keelt räägivad. Samas on tore näha, et nooremate seas on olukord parem – paljud tulevad kooli juba eesti lasteaiast. Loodan, et saan neid, kes Eestis elavad, aga siinsest elust palju ei tea, oma tegemistega mõtlema panna ja äratada neis huvi Eestis toimuva vastu,” räägib Otsepp. „Hindan kõrgelt seda, et Lasnamäe gümnaasiumis suhtutakse hästi Eesti kultuuri ja ajaloo tutvustamisse. Näiteks olen saanud võimaluse lastega muuseumides käia, suuremates – ERM-is ja Kumus – käiakse terve kooliga,” toob Otsepp välja võimaluse, kuidas õpetada eesti keelt, kultuuri ja Eesti ajalugu märksa lihtsamalt ja loomingulisemalt kui koolilaua taga istudes.

Mis on aga kõige enam muutunud aastatega, mil Otsepp vahepeal koolis ei töötanud? „Olen ise kogenum, tean rohkem. Samas on ka lapsed teistsugused ja ühiskond muutunud. Pikemas perspektiivis soovin oma töö tulemusena näha kasvamas tublisid Eesti kodanikke, kellel on siinsesse ellu palju lihtsam sulanduda,” räägib ta nii säravate silmadega, et tekib endalgi tahtmine uurima hakata, kuidas kooli tundi andma minna saab.

Selgub, et õpetaja Otsepp on juba ärgitanud tuttavaid temaga sarnast rada astuma. Mõned on ka huvi tundunud. Ise jätkab ta aga seiklust uuel aastalgi Lasnamäe gümnaasiumis.

Õpetaja Otsepa kolm mõtet

• Kui juba uusi asju ette võtta, peab pööre olema täielik.
• Paljude tööandjate suhtumine − üks inimene, üks töö, üks tööandja – peab muutuma. Maailm on muutumas, noori enam aastaid ühe ja sama koha peal ei hoia.
• Õpetajatel on vaja aega enda laadimiseks ja täiendamiseks.

Jelena Ustavil algas lasteaia juhina 46. tööaasta, Sireli lasteaed ongi tema elutöö. Foto: Tiina Vapper

Tartu Sireli lasteaed tähistas novembris oma 60 aasta juubelit. Pidu hakati ette valmistama juba septembris ja seda peeti terve nädal.

Sireli lasteaed on Tartu lasteaedadest kõige väiksem ja üks kahest kõige vanemast. Punase katusega hubast maja ümbritseb igast küljest madal sirelihekk ja krundi igas nurgas kasvab suur sirelipuu. Just sirelite järgi lasteaed endale nime sai. Veel on õues pihlakad, kask ja vaher, nii et aasta ringi on aed kaunis nagu muinasjutus.

Väike ja kodune maja

Direktor Jelena Ustav räägib, et 1957. aastal Raadi linnaosas avatud lasteaed oli praegusest palju väiksem, siin oli ainult kaks rühma. Kolmas, kõige vanem rühm töötas Puiestee tänava majas, mis Eesti Vabariigi tulekuga omanikule tagastati. Lubja tänava majas oli ahiküte ja kokatädid Valja ja Laine tegid süüa köögis vanal puupliidil. Kõrvalhoones asusid pesuköök, kuur, kelder ning majahoidja-valvuri korter. Kodune, hubane ja lapsesõbralik on see maja alati olnud, teab direktor oma kogemusest. Lasteaia juubeli puhul vanade aegade meenutamiseks üles pandud fotonäitusel on ühel fotol lastega koos ka nooruke Jelena Ustav, kes oli sellesse lasteaeda kasvatajaks tulles kõigest 18-aastane. Kümne aasta pärast oli ta juba lasteaiajuhi ametis ning tänavu algas tal lasteaias 46. tööaasta, nii et Sireli lasteaed on õigupoolest tema elutöö.

Vene õppekeelega lasteaed kuulus Tartu kontrollaparatuuri tehasele ja siin käisid tehase töötajate lapsed, räägib direktor. „Kui tehas suleti ja taheti ka lasteaed likvideerida, läksin haridusosakonda ja palusin võtta maja linna bilanssi. Enne jõule tuli riigi­varaametist jaatav vastus.” 15. veebruaril 1993 avas lasteaed taas uksed. 2004. aastal, kui kõrvalhoone lammutati ning peahoone selle arvelt laiendati ja täielikult renoveeriti, võeti lasteaeda vastu esimene eestikeelne rühm. Aasta pärast juba teine ja lasteaia õppekeeleks sai eesti keel.

Rühmi on Sireli lasteaias praeguseks kolm: sõimerühm Mesimummud ning sobitusrühmad Liblikad ja Lepatriinud, kus käib kokku 54 last. Kollektiivi kuulub 20 inimest, kellest täiskohaga on ametis kuus õpetajat, kolm õpetaja abi, kokk ja direktor, kõik ülejäänud töötavad osalise koormusega.

„Meil on väga tubli, lausa fantastiline kollektiiv, kes teeb suurepärast meeskonnatööd,” ei ole emotsionaalne direktor kiidusõnadega kitsi. Kuna igaüks vajab tunnustust, ei unusta ta kunagi oma töötajaid hea töö eest kiita ja tunnustada.

Oma silm on kuningas

Direktor tunnistab, et hingega oma tööd tegevaid õpetajaid ei ole lihtne leida, sest töö lastega on pingeline ja raske. Diplom ei tähenda tema sõnul veel oskust. „On inimesi, kellel pole erialast haridust, ent kes saavad selles ametis suurepäraselt hakkama, ja neid, kes on läbinud tuhat tundi täiendkoolitust, aga ei sobi. Need, kellele meeskonnatöö ei sobi, lähevad ise ära.”

Liblikate rühma õpetaja Jane Toots on töötanud Sireli lasteaias kümme aastat ja kinnitab, et naudib tööd lastega. „Just laste naer ja kilked teevad meie väikesest majast hubase ja sooja koha. Olen töötanud ka suures, 12 rühmaga lasteaias, aga selles majas on kodune ning ühe pere tunne – kõik tunnevad kõiki ja kõike tehakse koos.”

See võib olla üks põhjus, miks viimastel aastatel on Sireli lasteaeda järjekord. Direktori sõnul on selle nimel lasteaias ka vaeva nähtud, et õpetamise tase ja lasteaia maine oleks kõrge.

Igal lasteaial on kujunenud välja oma väärtused ja traditsioonid. Sireli lasteaia väärtused on omanäolisus, hoolivus, sallivus, turvalisus, head kombed, multikultuursus, tugev meeskonnatöö ja koostöö lapsevanematega. Et rikastada laste teadmisi, korraldatakse palju õppekäike ja väljasõite ning kutsutakse lasteaeda külalisi. Et see suurepäraselt toimib, teab direktor omast käest. „Mäletan, kuidas käisin koolitüdrukuna Vanemuises balleti „Giselle” esietendusel, kus nimiosa tantsis Elena Poznjak. Nähtu lummas mind nii, et läksin pärast etendust lava taha valvelauda, et baleriini oma silmaga näha. Ta tuligi balletikleidis ja -kingades minu juurde, ning see imeline elamus jäi mulle eluks ajaks hinge. Kui hakkasime oma lasteaiale eripära otsima, teadsin kohe, et kõige parem on, kui laps saab võimalikult palju oma silmaga näha ja käega katsuda.”

Traditsioonid ja oma köök

Õpetajad käivad lastega sageli mitte ainult teatris ja muuseumis, vaid kõikvõimalikes põnevates paikades. Lõpurühmadel on saanud tavaks võtta koos vanematega ette sõit Tallinna ja külastada riigikogu, meremuuseumi, loomaaeda, teletorni. Lasteaeda kutsutakse külla lapsevanemaid, kes räägivad oma elukutsest: nii on lapsed tutvunud arsti, politseiniku, muusiku, päästja ja paljude teiste ametitega. Traditsioonilised üritused on mihklipäevalaat ja lastekaitsepäeva piknik, kus alati süüakse viinereid ja kartulisalatit. Suureks toeks nii ürituste läbiviimisel kui ka lasteaia igapäevatöö korraldamisel on direktorile hoolekogu, eesotsas selle esimehe Evely Samuniga. „Evely on väga põhjalik ja toetav. Tänu tublile hoolekogule on mul kindel ja turvaline tunne.”

Sireli lasteaia suur väärtus on oma köök. Suppe on valikus 18, liha- ja kalaroogi 24, salateid 25, magustoite koos küpsetistega tervelt 30 sorti. Kaks korda päevas on lastel vitamiinipaus, kus pakutakse juur- või puuvilju. Kolm korda on võidetud konkursil „Võlupada” parima laste toitlustamisega Tartu lasteaia tiitel. Suurim kiitus on mõistagi see, kui laps on emale öelnud, et tema ei oska nii häid pannkooke teha kui kokatädi Maša.

Lapsevanemad on lasteaiaga rahul ning osalevad hea meelega igasuguste ürituste korraldamisel. On üsna tavapärane, et lasteaeda tuuakse kõik ühe pere lapsed. Sireli lasteaias käib ka endiste kasvandike lapsi ja isegi lapselapsi.

Pianistide Jorma Tootsi ja Ebbe Münteli kaks last käivad juba koolis, sügisest tuleb lasteaeda pere pesamuna. „Tore, et lasteaed on kodule lähedal ja saame ta hommikuti tuua siia jalgsi, jalgrattaga või talvel kelguga. Meeldib ka see, et lasteaed ei ole liiga suur. Oleme abikaasaga mõlemad üsna hõivatud, aga siin on tal päev põnev ja organiseeritud ning ta saab teiste lastega suhelda.”

Pere mõlemad vanemad lapsed käisid lasteaias ka saksa keele huviringis ja õpivad nüüd saksa keelt Raatuse koolis: Uko viiendas ja Maali esimeses klassis. Lisaks käivad mõlemad Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis. Nende isa Jorma Toots leiab, et muusiku jaoks on saksa keele oskus oluline.

Saksa keel ja sõbrad Saksamaalt

Saksa keele huviring tegutseb lasteaias 2007. aastast, mil Goethe instituut algatas Eestis saksa keele õppe toetuseks projekti. Saksa keele õpetaja Imbi Mesila sõnul on Sireli lasteaed Tartus esimene lasteaed, kus saksa keele õppega algust tehti, ja huvi püsib tänaseni. Tartus on üheksa lasteaeda, lisaks Ülenurme lasteaed Tartu lähistel, kus mudilased huviringis saksa keelt õpivad. Tund toimub kaks korda nädalas ja alati mänguliselt, igas tunnis on tegelaseks jänesepoiss Hans. Lapsevanematel tuleb maksta kolme kuu ehk 24 tunni eest 18 eurot, ülejäänud kuus eurot tasub Goethe instituut.

„Siia majja on hea tulla tundi andma, kõik on väga toetavad ja elavad kaasa,” tõdeb Imbi Mesila. „Kui käime lastega traditsioonilisel kevadisel Lautstarki laulukonkursil, on direktor organiseerinud lastele iga kord toredad esinemiskostüümid ja tulnud, lasteaia lipp kaasas, neile kaasa elama. Oleme esinenud ka lasteaias, et teisedki lapsed saaksid osa sellest, mida me teeme, ja õpiksid saksa traditsioone. Lapsed õpivad õhinal, aga paraku on vähe põhikoole, kus lasteaias omandatud saksa keelt edasi õppida. See on tõsine mure.”

Saksamaaga seob Sireli lasteaeda ka pikaaegne sõprus ärimees Karl-Heinz Hebrokiga Lüneburgist, kellega algas koostöö 1997. aastal ning on praeguseks kestnud 20 aastat. „See on olnud tema jaoks kõige pikem koostööprojekt üldse,” tõdeb Jelena Ustav. „Ajavahemikus 1997–2004 on härra Hebrok investeerinud meie majja märkimisväärselt nii oma raha kui ka Lüneburgi golfiklubi ja Lüneburgi-Tartu sõprusseltsi liikmete annetusi, tänu millele oleme saanud lasteaia täielikult renoveerida ja sisustada. Esimene investeering oli 1997. aastal kuus tuhat Saksa marka ehk 48 000 Eesti krooni. Lasteaia renoveerimist ja käekäiku on tublisti toetanud ka Tartu linn.”

Meeldejääv sünnipäevapidu

Sireli lasteaia 60 aasta juubelile pühendati novembris terve nädal ja kuna majas pole suurt saali, peeti pidu kahel päeval: 14. novembril lastele ja vanematele ning 15. novembril külalistele. Kohal olid sõbrad ja toetajad Lüneburgist, Karl-Heinz Hebrok ja Lüneburgi Saksa-Eesti seltsi esindaja Heiko Dörbaum, Tartu linna esindajad, lasteaedade direktorid, endised kolleegid, Elena Poznjak-Kõlar Vanemuise teatri tantsu- ja balletikoolist ning paljud teised lasteaia sõbrad.

Juubelil esinesid teiste seas lasteaia vilistlased Uko Toots viiulil, Maali Toots tšellol ja nukutantsuga astus üles noor Vanemuise tantsu- ja balletikooli tantsija. Mõistagi olid peaesinejate seas Sireli lasteaia praegused Lepatriinude, Liblikate ja kõige pisemate, Mesimummu rühma lapsed, kes, võitsid oma siira ja julge esinemisega kõikide sünnipäevakülaliste südamed.

Olev Must. Foto: erakogu

„Koolid peaksid teadma, mida lisandväärtus endast kujutab, miks lisandväärtuse käsitlus on tekkinud ja mis selles on teistsugust kui õpilaste tulemuste kokkuliitmine,” leiab Tartu ülikooli vanemteadur Olev Must.

Traditsioonilised gümnaasiumide pingeread täienesid 2016. aastal kooli panust näitava lisandväärtusega. Mujal maailmas välja töötatud lisandväärtuse arvutamise metoodika on eestindanud Tartu ülikooli psühhomeetria vanemteadur Olev Must, kes juhtis ka töörühma, mis käis arvutuslikult leitud koolide lisandväärtuste õigsust koolides kontrollimas. Intervjuus selgitab Must, kuidas lisandväärtuse näitajat mõista.

Lisandväärtus on tulnud, kuid koolide pingeread riigieksami tulemuste alusel ei ole kuhugi kadunud.

Ministeerium ega Innove pole tahtnud vaadata koolide tasandil riigieksami tulemuste keskmisi. Selle on loonud Eesti Ekspress ja Postimees, mis avaldavad niinimetatud koolide edetabeleid. Ajakirjandus on loonud ühekülgse ettekujutuse heast koolist. Lisandväärtuse projekt üritab selle kõrvale anda õiglasemat käsitlust kooli rollist.

Me elame vabal maal, ajakirjandus teeb seda, mida tahab. Koolide hinnete järgi reastamine ei ole Eesti ajakirjanike väljamõeldis, see on ka mujal maailmas levinud. Samuti on haridusinstitutsioonidel igal pool probleem, kuidas tulla toime ajakirjandusega, mis kasutab ära võimalust reastada koole hinnete järgi.

Milles ajakirjandus eksib, kui esitab koolide pingeridu riigieksami tulemuste alusel?

Lihtsa keskmise mõistmine eeldab selgitamist, mis selle taga on ja kuidas on see kujunenud. Edetabelite puhul unustatakse ära, millest tuleneb koolide riigieksamite tulemuste erinevus. Kui leiame hinnete keskmise koolide kaupa, tekib vaikimisi ettekujutus, et koolide tulemuste erinevused tulenevad koolist. [Ühes oma haridusministeeriumile esitatud töös kirjutas Must Ameerikas tehtud uuringule toetudes, et õpitulemuste erinevused tulenevad 80–90% ulatuses laste ja nende kodude erinevustest ning 10–20% koolide erinevustest. Ka Eesti lisandväärtuse projekti olulisem tulemus on Musta sõnul tõsiasi, et koolide kvaliteet üldjuhul ei erine.]

Kui riigieksami tulemusi tõlgendatakse valesti ja Innove ei ole soovinud koole võrrelda riigieksami tulemuste alusel, miks Innove neid andmeid ajakirjandusega üldse jagab?

Olen rääkinud Innove inimestega, riigieksami tulemused on välja nõutud andmekaitse seadusega. Kõik need analüüsid ja andmed, mis riigiasutustel on, kuuluvad avalikustamisele.

Seaduse jõuga on minu teada välja nõutud ka näiteks eksamiülesanded. Riigieksami tulemuste avalikuks tegemine tuleneb info omamise ja avalikustamise seadustest. Riigieksami tulemuste avaldamine ei ole Innove inimeste tahe.

Huvigruppe on mitmeid: õpilased, koolid, haridusametnikud. Kellele on lisandväärtus eelkõige suunatud ja kuidas tuleks seda kasutada?

Lisandväärtuse käsitlemine peaks olema oluline eelkõige haridusinstitutsioonidele − nii ministeeriumile kui ka Innovele. Neile annab lisandväärtus infot, mis koolides tegelikult aset leiab. Nad saavad teistele osapooltele selgitada, miks osa koolide puhul näeme kõrgeid tulemusi ja teiste puhul mitte. Nemad saavad iseloomustada, kas konkreetses koolis tehakse halvasti tööd või mitte.

Huvi lisandväärtuse vastu peaksid tundma ka koolid ise, just need koolid, mis riigieksamite pingerea järgi esitatuna on sattunud ebaõiglasse olukorda. Kindlasti peaksid koolid teadma, mida lisandväärtus endast kujutab. Miks lisan­dväärtuse käsitlus on tekkinud ja mis on selles teistsugust kui õpilaste tulemuste kokkuliitmine.

Keskmise tulemuse arvutamisega saab iga inimene hakkama. Lisandväärtuse arvutamisega mitte. Kuidas on lood mõistmisega?

Selles see vastuolu ongi. Keskmist on suhteliselt lihtne leida, aga väga sagedasti on seda keskmist keeruline mõista.

Lisandväärtuse puhul on olukord vastupidine. Kogu ärimaailm oleks võimatu, kui ei suudetaks välja tuua firmade kasumit. Selles valdkonnas on oluline aru saada, kus sul on tulud, kus kulud ning kus on tulude ja kulude vahe.

Lisandväärtus ei ole midagi muud kui ärimaailma loogika rakendamine hariduses. Me paneme midagi sisse ja saame sealt midagi tagasi ning tekib küsimus, kas sisse pandud väärtusel ja välja tuleval väärtusel on mingi vahe või mitte.

Kõrge lisandväärtusega kool on justkui kasumis firma ja madala lisandväärtusega kool on justkui kahjumis firma.

Kas koolijuhid saavad lisandväärtuse mõistest aru?

Usun, et koolijuhid on võimelised lisandväärtust mõistma. Alati ei aduta aga, et tunnustada tuleb ka neid koole, mis teevad palju tööd kehva materjaliga. Lähtutakse ettekujutusest, et kõik õpilased on võrdsed ja kõigi õpilastega kulub sama palju tööd. Ei nähta, et kehvade õpilaste õpetamine nõuab rohkem tööd kui andekate.

Milliseid valesid või lihtsustavaid lisandväärtuse käsitlusi olete kohanud?

Kõige suurem eksiarvamus on, et lisand­väärtus on ühe aasta või aine puhul leitav suurus. Kiputakse väga piiratud andmehulga põhjal tegema suuri järeldusi. Puhtalt juhuslikult võib ühel aastal lisandväärtus olla suurem kui teisel aastal.

On oht võimendada juhuslikku tulemust. Peab vaatama suundumust. Ühe aasta jõnksatusest ei saa teha suuri järeldusi. Eesti koolid on suhteliselt väikesed. Väiksus avaldab mõju statistilistele parameetritele ja juhuslikkus võib olla suur.

Riigieksami pingeread tõid kaasa fenomeni, kus koolid püüdsid kunstlikult oma riigieksami tulemusi tõsta – tavapärane klassikoosseis jäeti kõrvale, harjutati spetsiaalselt riigieksami ülesandeid ja nõrkadel õpilastel soovitati konkreetseid riigieksameid vältida. Mida muudab lisandväärtuse tulek riigieksamiteks valmistumise fenomenis?

Kunstlik hariduses ei ole Eesti fenomen. Neis riikides, kus kasutatakse standardiseeritud eksameid, muutubki probleemiks, et õpilasi valmistatakse ette eksamitööks. Keskmine tulemus mõjutab kooli mainet ja otsuseid, mis kooli kohta langetatakse. Kool käitub adekvaatselt − lähtub oma kasust ja huvidest.

Lisandväärtuse arvestamise korral jäävad pingeread ja otsustamine keskmise järgi alles. Kool peab käituma pragmaatiliselt. Kui pingeridadel on mõju, peab ta selle järgi toimima. Riigieksamiteks valmistumisest loobumine ei ole koolide huvides.

Milliste võtete abil on võimalik oma kooli lisandväärtust kunstlikult tõsta?

Ma ei ole petukäikude peale Eestis mõelnud, aga olen lugenud, et Ameerikas, kus arvutatakse ka õpetajate lisandväärtust ja kasutatakse seda õpetajate valimisel ja hindamisel, püütakse oma eelmise aasta taset hoida suhteliselt madalal, et tsükli lõpus näidata kõrget taset.

Eestis on mitmesugused gümnaasiumid − ühed saavad õpilasi valida ja teised võtavad vastu kõik. Riigieksami tulemuste mõttes on eelis õpilasi valivatel koolidel. Kumba tüüpi koolile annab lisandväärtuse arvestamine eelise?

Tuleb olla ettevaatlik, et me ei annaks lihtsakoelist retsepti. Ma üldse ei arva, et andekat ja võimekat õpilast on lihtne õpetada. Ka nende õpetamine on keeruline ning oma spetsiifikaga.

Koolid, mis saavad õpilasi valida, on selle võimaluse ja olukorra ära teeninud aastakümnetega. Asi ei ole lihtsalt selles, et kool asub Tallinna või Tartu kesklinnas. Koolide headuse mõõtmine lisand­väärtuse alusel peaks looma õiglust, aga mitte kriipsutama maha seda, et osa koole on teinud väga palju tööd oma valikuvõimaluse saavutamiseks.

Osa koole pühendub spordile või kunstile. Lisandväärtuse arvutamisel mõõdetakse kooli panust just riigieksami tulemustesse, mitte sportlikesse või kunstilistesse võimetesse.

Kahtlemata jäävad sellised koolid lisand­väärtuse arvutamisel teiste koolide varju. Lisandväärtust on praegu arvutatud ainult mõne riigieksami näitaja alusel. Põhimõtteliselt on küll võimalik arvestada ka teisi panuseid kui vaid riigieksami tulemustesse. See nõuab aga teiste maade kogemuste uurimist: kas nii on tehtud, mida on kasutatud, mis on töötanud ja mis mitte.

Probleemid, mille ees Eesti haridus seisab, ei ole midagi unikaalset või erakordset. Maailmas on enamik asju järele proovitud. Ei tohi luua mingit uut jama, millel ei ole sisu ja mida maailmas keegi teinud ei ole. Et üht või teist asja ei ole tehtud, näitabki, et need ei tööta.

Oma viimases projektis valisite gümnaasiumid, millel on stabiilselt kõrge lisandväärtus, ja gümnaasiumid, millel on stabiilselt madal lisandväärtus, ja läksite kohapeale vaatama, kas tõesti on ühed head ja teised halvad. Milliste tulemusteni jõudsite?

Madala lisandväärtusega koolides ei leidnud me, et neis oleks midagi valesti või et neis ei tehtaks tööd. Pigem olid koolid juhuslikult või reorganiseerimise käigus sattunud olukorda, kus näitajad langesid madalale.

On mõned erandid, kus leidsime, et koolis on midagi lahti. Aga olen kindel, et need erandlikud koolid olid haridusametnikele ja juhtidele enne teada, nende teada saamiseks ei olnud vaja lisandväärtust.

Miks ma peaksin minema madala lisandväärtusega kooli, ehkki see madal lisandväärtus on seletatav koolist sõltumatute asjaoludega?

Kui palju sul valida on, kui elad maal? Sellised valikuvõimalused – „ma lähen sinna või teise kooli” − on seotud suurte linnadega.

Kooli valimine statistilise näitaja alusel ei tähenda ju, et õpilasel hakkab heas koolis hästi minema. Kui sa tuled maakonna sügavustest linna ja arvad, et oled sattunud heasse kooli, ei pruugi sa võtta arvesse kõike sellega kaasnevat: sõiduga seotud või kodust äraolekuga seotud probleemid. Võib juhtuda, et õpilase jaoks on koolitee ikkagi ogaline.

Individuaalse otsustamise tasandil ma soovitusi jagada ei julge. Kuidas kooli lisandväärtuse näitaja järgi käituda − see eeldab uut analüüsi.

Mida soovitate Innovele ja haridusministeeriumile?

Tallinn ei ole valmis. Tuleb jätkata analüütilist tööd. Praktikaga seotud asutused tahaksid kohe midagi rakendada. Oleksin siin ettevaatlik. Lisandväärtuse rakendamisega seotud ohte nägema ei ole valmis mina ega ole ka ministeerium.

Suurim mure pole täna riigieksam, vaid see, mis toimub koolis iga päev – õpilane saab rahuldavaid hindeid üha väiksema pingutusega kätte. Fotod: Raivo Juurak

Alli Lunteri esimesed õpilased, kes lõpetasid 1976, oma õpetaja 60 aasta juubelil. Vasakult esireas Viive Kauss, Alli Lunter, Rita Arro, Imbi Kähar, tagareas Rudolf Ein, Tiina Merirand, Eve Hanschmidt. Foto: Aare Pilv

Palju ei puudunud, et riigieksami lugemisülesannete hindamisel oleks kirjavigade arvessevõtmine ära keelatud. Kas selles kavatsuses oli midagi uut? Kaugeltki mitte!

Kui ma 1972. aastal eesti keele õpetajana tööle asusin, ei lubatud õpilastele kahtesid välja panna. Koole reastati siis õppeedukuse protsendi järgi ja Eesti NSV ei tohtinud oma hinnete poolest teistest liiduvabariikidest kehvem olla. Alguses õpetajad selle sotsialistliku võistlusega eriti ei arvestanud. Tollase Viljandi 1. keskkooli seitsmest paralleelklassist oli kevadeks välja langenud vähemalt klassitäis õpilasi. Kuid tasapisi hakati ülevalt poolt ohje pingule tõmbama. Meenub, kuidas üks klassijuhataja ulatas mulle punase sulepea ja palus oma õpilasel veerandihinde kaks kolmeks parandada. Kuna sel õpilasel oli kokkuvõtliku hinde ees neli kahte, siis ma ta veerandihinnet ei muutnud. Muidugi survestas klassijuhatajat kooli juhtkond, seda omakorda haridusosakond jne.

Protsendimaania kui tõmbetuul haridusmaastikul

Küsisin alustava õpetajana oma endiselt eesti keele õpetajalt, kuidas sellise surve all toimida. Tema vastas: „Sina võta oma joon, siis nad arvestavad sinuga.” Nii ma ka tegin ja sain hakkama. Kuid uue koolijuhi puhul osutus oma joon peaga vastu müüri jooksmiseks. Tema teatas kohe, et kõik õpetajad oskavad ilma kahtedeta hinnata, aga on jäänud üks, kes veel ei oska. See olin mina. Asi lõppes sellega, et andsin lahkumisavalduse. Põhjus – mul ei lubatud hinnata nii, nagu ma õigeks pidasin.

Tööta ma ei jäänud. Viljandi 4. keskkool palus mind õppealajuhatajaks. See kool oli viimaste hulgas – õppeedukus kõigest 95 protsendi ringis. See tähendab, et viis protsenti õpilastest sai tunnistusele puudulikke hindeid. Õppealajuhatajana ma õpetajatel kahtesid kolmedeks parandada ei käskinud ja haridusosakonna inspektorid olid sellepärast kooli peale väga pahased. Surve sajaprotsendilisele õppeedukusele oli kogu NSV Liidus väga suur. Kuuldavasti oli ainult üks Kesk-Aasia liiduvabariik saanud päris sada protsenti täis, mis aga pani kõiki muigama.

1970. aastatel oli kohustuslik keskharidus ja kõik soovijad tuli keskkooli vastu võtta. Paraku oli vastuvõetute seas paras hulk neid, kellele käis keskharidus tõsiselt üle jõu. Kuid koolide direktoreid töödeldi igapidi, et kõik vastuvõetud keskkooli lõpetaks ja tunnistusele ühtegi kahte ei saaks. Sealt see hinnete võltsimise surve tuli. Siis hakati põhikooli väga nõrku õpilasi erikoolidesse suunama. Kaasava haridusega tuuakse nad nüüd aga tavakooli tagasi. Uus tuulepööris on kohale jõudnud. Püüdkem jääda kindlaks ja kaitsta pedagoogika põhitõdesid.

Valskus jätkub varjatult ehk Püüa tuult väljal

Keskkoolis käia on noorele inimesele kindlasti kasulikum kui tänaval sihitult elu mõtet otsida. Selles mõttes oli omaaegne kohustusliku keskhariduse kehtestamine õige. Kuid täiesti arulage oli seejuures nõuda sajaprotsendilist õppe­edukust – see oli kõige selgem üleskutse võltsimisele ja valskusele.

Tegelikult kestab see kahepalgelisus tänaseni, ehkki nüüd ei öelda enam otse välja, et kaks tuleb kolmeks parandada. Selle asemel kasutatakse kavalamaid käike: räägitakse järelevastamisest, hinde parandamisest, õpiabi toast, õpilaste erinevate võimetega arvestamisest jne. Kõige sellega pakutakse aga õpilasele võimalust vajalikke töid õigeks ajaks tegemata jätta ja õpetajat üle kavaldada. Me ju teame, et õpilase laiskus on pöördvõrdeline õpetaja nõudlikkusega. Olen märganud, et mõnegi kooli juhtkonda huvitavad endiselt, nagu Eesti NSV ajalgi, veerandi lõpus ainult rahuldavad numbrid, mitte aga õpilaste tegelikud teadmised.

Nüüd räägitakse uutmoodi õpetamisest ja õppimisest. Ma ei ole selle vastu. Aga mis see uutmoodi õpetamine on, sellest ei räägi õpetajale peaaegu keegi. Kus on õhinapõhise ja särasilmse õppe kursused õpetajatele? Kus on selleks õpikud ja töövihikud? Kus on psühholoogiakursused, kus õpetatakse huvipuuduse all kannatavat õpilast õpitava vastu huvi tundma?

Kuidas ma ise olen oma õpilasi hinnanud? Tänane uudis on kujundav hindamine. Mina arvan, et olen alati kujundavalt hinnanud. Viiemehed on saanud minult hea hinde ikka raskemini kätte kui keskmised õpilased. Samas düsgraafikud on saanud hindeid peamiselt suuliste vastuste põhjal või teksti sisu alusel, et nendelgi oleks edasijõudmise tunne. Loomingulisi tekste olen hinnanud ikka ainult hindega viis või hindamata jätnud. See annab õpilasele kindlust ja julgust kirjutada. Kellel on olnud luuletus korralikult peas, on saanud minult ikka viie. Õpilasuurimust olen hinnanud alati selle sisulisest väärtusest kõrgemalt, sest uurimuse koostamine on õpilasele raske töö.

Olen ajanud hindamisel oma joont ja võidelnud aastatega endale välja õiguse hinnata oma õpilasi nii, nagu õigeks pean. Aga see õigus peaks olema igal õpetajal, sest ainult õpetaja teab, mis tema õpilaste puhul tõesti töötab.

Riigieksam tuulte pöörises

1997. aastal algasid riigieksamid. Olen olnud eksamitööde parandaja juba algusaastatest saadik ja näinud, kuidas õpilaste õigekiri esimestel aastatel iga eksamiga mõnevõrra paranes. Rahuldava hinde piir oli algul 20 punkti 100-st. Võib-olla pani see künnis õpilasi natuke pingutama. Praegu lõpetavad kooli kõik, kes saavad sajast punktist üheainsa. Märgata on ka seda, et eksamitööd on läinud kehvemaks.

2017. aastal saavutas 6549 eksamisooritajast maksimaalsed sada punkti vaid neli õpilast, 90 punkti (hinne 5) sai 252. Kui arvestada, et uut eksamivormi on juba kuus aastat harjutatud, siis peaks tulemus olema palju parem. Aga viga võib olla ka hindamisjuhendis. Viimastel aastatel eksamitööle enam vigu ju ei märgita, kuigi loendatakse ja arvestatakse. Tagasiside on selle võrra jälle nõrgem.

Kas on võimalik nõudmisi veel allapoole lasta? On küll! Enne jõule kuulsime, et riigieksamitöö lugemisülesannete puhul tuleb hinnata ainult funktsionaalset lugemist ja õigekirjavigu ei tohi arvesse võtta. Kas eesti keelest on saanud võõrkeel, mille kasutamise puhul on oluline ainult arusaamine? Meenub president Kersti Kaljulaidi Kuku raadios (15. detsembril kell 20.) välja öeldud mõte, mis oli umbes niisugune: kui õpilasel lubatakse vigadega kirjutada, siis hakkab ta varsti ka vigadega rääkima. Õnneks oli ka ministeerium lõpuks sama meelt.

Asi hakkas allamäge minema juba pärast 2011. aastat, kui eesti keele riigieksam hakkas koosnema lugemisülesannetest ja alusteksti põhjal kirjutatud lühikirjandist. Sellest alates on kirjandi sisu kahvatunud. Arvan ka, et lugemisülesanded ei edenda funktsionaalse lugemise oskust. Viimase kuue aasta riigieksamite töid lugedes olen märganud õpilaste sõnavara ja sõnastusoskuse ahenemist, mõtlemis- ja analüüsivõime vaesestumist. Lisaks lõtvadele hindamisnormidele on siin oma osa kindlasti ka populaarsel ideel, et peast pole midagi vaja teada, sest internetis on kõik olemas. Tagajärg on, et eksamil ei suudeta sügavalt mõelda, sest mälus pole materjali, millele toetuda.

1970. aastatel oli range norm, et nelja õigekirjaveaga kirjandi eest sai õpilane kahe, ükspuha, kui hea oli selle sisu.

Mingil ajal nõudsid õpetajad, et riigieksami künnis oleks 50 punkti sajast, nagu üldine hindamisnorm ette näeb. Usuti, et kõrgem künnis paneb õpilased hoolsamalt õppima. Miks siis lõpuks isegi 20 punkti künnisest loobuti? Otsust on põhjendatud sellega, et õppima paneb lapsed õpetaja, mitte eksam. Nüüd siis piisab riigieksamil ühe punkti saamisest. Hea on siinjuures ainult üks asi – et 1970. aastatest pärit protsendimaania on sellega Eestis lõpuks läbi saanud.

Minu suurim mure aga polegi riigieksamid, vaid see, mis toimub koolis iga päev – õpilane saab rahuldavaid hindeid üha väiksema pingutusega kätte.

1970. aastatel oli range norm, et nelja õigekirjaveaga kirjandi eest sai õpilane kahe, ükspuha, kui hea oli selle sisu. Õpetaja kirjutas justkui vabanduseks kahelise kirjandi lõppu: „Sisu väga hea!” Nüüd oleme jõudnud selleni, et 50% õigeid vastuseid väärib kolme. Staažikamale pedagoogile on see uskumatu muutus. Mina ei ole suutnudki sellega kohaneda.

Suuline hindamine – uus tuuletallamine

Aja jooksul on igasuguseid buume Eesti koolist üle käinud. 1970. aastatel nõuti palju suuliste vastuste hindeid, uskudes, et nii saab arendada õpilaste suulise väljenduse oskust palju paremini kui kirjalike töödega. Õpetajad selle nõudmisega eriti kaasa ei läinud. Tunnikontrolle tehti endiselt, kuid nende hinded laotati klassipäevikus eri kuupäevade alla laiali, justkui oleksid need suuliste vastuste hinded. Varsti suri suuliselt vastamise nõue vaikselt välja.

1990. aastatel tuli uus suulise vastamise buum. Siis soovitati õpetada eesti keele tundides ka suulist suhtlemist ning põhikoolis soovitati seda ka hinnata. Õpetajad eirasid sedagi kampaaniat. Esiteks oli eesti keeles ainult kaks tundi nädalas ja need kulusid aineõpetusele. Teiseks sünnivad vestlused spontaanselt siis, kui on millestki vestelda. Loomulikult puudusid ka õppematerjalid, mille toel oleks saanud arendada niisugust suhtlemist, mis arendaks ka eesti keele oskust. Kui kampaaniat ei valmistata põhjalikult ette, siis sureb ta varsti välja.

Ma ei ole arutelude vastu. Kui tunnis tekib elav arutelu, siis tuleb sellega kaasa minna kas või kogu tunni vältel. Loomulikult ei võta sõna kõik õpilased, nad ei teeks seda ka käsukorras. Tean maakooli, kus lapsele pandi kaks, kui ta ei osanud või ei julgenud vestlustes osaleda, mis on suur pedagoogiline viga.

Suhtlemise ja suulise keele arendamise juurde kuulub juba 1970. aastatel alguse saanud rühmatöö. Teema on päevakorral ka praegu, rõhuasetusega õpetada koostööoskusi ja sotsiaalseid rolle. Ja loomulikult puuduvad ka nüüd õppematerjalid tõhusa rühmatöö läbiviimiseks. Õpetaja peab kõik need ise välja mõtlema. Kusjuures õpetajale pole rühmatöö meetodi kasutamist õpetatud. Enamik õpetajaid ei tea, et rühmas on liider, kõrvalejääja, ilmatark (pastor), kloun. Ei teata, kuidas rühmas üksteise panust hinnatakse jne. Kõike seda teadmata kujunebki praktikas välja hoopis nii, et üks tark teeb kogu töö ära ja kõrvalejäänud maitsevad töö vilju ning mingit suulise eneseväljenduse arengut ei toimu. Enamasti on see tuulde visatud aeg, praktiseerisin seda vaid meeskonnatöö olemuse analüüsimiseks.

Pikad kirjalikud tööd – tuule suund on …

70-ndate lõpul ja 80-ndate algul keelati pikkade arvestuslike tööde tegemine ja protsessihindeid kästi arvestada muude hinnetega võrdsetena. Täna aga soovitatakse just peatükipõhiseid pikki kontrolltöid ja protsessihindeid mitte eriti kaalukalt arvesse võtta.

Olen ajanud ka selles küsimuses oma joont. Pikki ja põhjalikke etteteatamisega kontrolltöid ei ole ma teinud. On ju teada, et õpilased hakkavad nendeks valmistuma nagunii alles eelmisel õhtul. On parem, kui nad igas tunnis midagi selgeks õpivad.

Olen võtnud ka protsessihindeid enamasti arvesse. Protsessihindeid olen saanud näiteks kiirete tunnikontrollidega, kus õpilane vastab õpetaja küsimustele ruttu „jaa” või „ei”. See on ühtlasi eesti keele põhioskuste kinnistamine. Aja võitmiseks olen lasknud õigekirja etteütlusi õpilastel endil kontrollida ja nad on teinud seda meelsasti. Esimesel korral pole ma etteütluse halbu hindeid e-päevikusse pannud, sest tühi koht hindereas näitab nagunii, et sellel õpilasel pole asi veel selge. Kui teema on lõpuni õpitud, on mul tühjade kohtade põhjal ülevaade, mida juba osatakse ja mida peab veel harjutama.

Mis veel kirjalikesse töödesse puutub, siis ei ole ma juba pikemat aega õpilastele kirjalikke kodutöid andnud ja soovitan seda kõigile. Ei ole mõtet anda õpilastele tööd, mida sa ei suuda juba puht ajaliseltki kontrollida. Pealegi võib vastus olla pärit hoopis internetiavarustest.

Parem puhugem lugemisele tuult purjesse!

Seoses 2012. aastal juurutatud uutmoodi riigieksamiga hakati lõpuks rääkima funktsionaalsest lugemisoskusest. Oli ka viimane aeg, sest teksti mõttega lugemise oskus on õpilastel vähenenud. Peamine põhjus on see, et loetakse vähe. Igas klassis tuleb kirjanduse õppekava kohaselt lugeda ainult nelja teost, kuid õpilased püüavad nendestki kõrvale hiilida ja paljudel see ka õnnestub. Ometi on just palju lugemine see, mis õpetab tekstist aru saama, mõtlema ja ladusat lauset koostama, ning koolis tuleks rohket lugemist kõrgelt hinnata.

Paraku eesti keele ainekava palju lugemise põhimõttest ei lähtu. Selle asemel antakse õpilastele väikesi tekste ette ja lastakse nende põhjal vastata paarikümnele küsimusele. Selline ülepaisutatud analüüs tüütab nii õpilast kui ka õpetajat, aga kuna see läheb kokku riigieksamiga, siis oleks kõik nagu korras. Loomulikult peab igasugune lugemine olema ülesandepõhine, kuid liiga palju ülesandeid ei tule kasuks.

Kuidas siis lapsi lugema õhutada? On vaja kontrollida, kas raamat on loetud. Kui laps läbiloetud raamatu üksikasju selgelt mäletab, siis saab ta minult hindeks viie. Kes üksikasju ei mäleta, saab kahe, kuid kahe asemele ilmub viis, kui raamat on lõpuks ikkagi läbi loetud. Õpilased harjuvad selle süsteemiga ruttu, teost lugemata vastama ei tulda. Lugemata lektüüri pärast on mul mõnigi õpilane olnud kevadel ka suvetööl. See kõik on aeganõudev, kuid tulemuslik. Minu õpilastest said tänu nii põhjalikule kontrollile korralikult lugejad, välja arvatud erivajadustega õpilased, kel pole lugemine veel 8. ja 9. klassis selge. Minu soovitus on, et kõigepealt tuleb lapsed lugema saada, pärast seda võib neile ka lõputult küsimusi esitada. Oleme unustanud iidse tõe: lugemine loob varalaeka, mis on täidetud teadmistega. Lugemine on harituse mõõdupuu. Lugemine on kirjutamise alustugi.

Kaasava hariduse uued tuuleveskid

Oma viimastel tööaastatel olen lähemalt tundma õppinud põhikoolis raskesti edasijõudvaid õpilasi, keda on umbes viiendik õpilaskonnast. Meie kool praktiseerib jõudlusgruppe. Kõige nõrgemas grupis on ka erivajadustega õpilasi, kellega ei oska midagi peale hakata, kui pole erialast ettevalmistust. See on praegu kõigi põhikoolide põletav probleem. Ühe grupi 12 õpilasest ei lugenud vabalt vähemalt kümme. Palun, kuidas neid hinnata tavaklassi õhkkonnas? Kui sõnu veeritakse ja valesti välja loetakse, siis lause mõtet kokku ei saa. Selline nn kaasav haridus on räige tagasiminek 1960. aastatesse, kus abikoole ei olnud ja mõni poiss ei saanudki kolmandast klassist kaugemale. Nüüd tahetakse teha põhikoolist taas hooldekodu ja päevahoid.

Kuid nõrkade rühmas on ka neid, kes suudaksid õppida, kuid ei tee seda. Need lapsed teavad, et läbi saavad nad niikuinii. Juba enne kontrolltöö tegemist küsivad, millal saab parandada. Olen lasknud parandada mingil olulisel põhjusel, mitte alati ja mitte kõiki hindeid.

Selliste õpilaste aitamiseks oleks justkui tugisüsteem välja töötatud. Mitterahuldava hinde korral suunatakse nad konsultatsioonitundidesse, mis on ausalt öelda tühikäigutunnid. Konsulteerida saab seda, kes tahab konsultatsiooni, mitte hinnet parandada. Üldjuhul jäetakse järeleaitamistundides õpilasele mulje, et midagi ta ju ikka parandas, ehkki midagi ei omandanud.

Paar aastat tagasi sain teada, et mulle on määratud kaheliste õpilastega kohustuslikud konsultatsioonid. See oli õppejuhi käsk. Kahtesid ei tohi jälle panna. Arvan endiselt, et ei ole õige õpilastele liiga ruttu ja palju järele anda, mõeldes, et nad ju ei suuda nagunii. Kunagi oli mul seitsmenda klassis õpilane, kel olid düsgraafiku ja düslektiku tõendid. Õppimine edenes tal väga raskelt. Aga üheksandas klassis teatas see õpilane, et nüüd hakkab ta õppima. Ja hakkaski ning tegi üheksanda klassi eksamitöö hindele neli. Alati nii hästi muidugi ei lähe.

Pädevuste tuulte pesa

1970. aastatel olid õppekavad väga lihtsad: ajalehes anti koolidele õppesisu teemad tunnijaotusplaani alusel. Sellega võrreldes on 2011. aasta riiklik õppekava tohutu muutus. Nii detailset ja teoreetilist õppekava ei osatud varem ettegi kujutada. Paraku on seal tavaõpetaja jaoks palju pedagoogilist poeesiat, näiteks uued märksõnad, nagu „läbivad teemad”, „lõiming”, „üldpädevused” (kultuuri-, väärtus-, kodanikupädevus jne), „koostööoskus”, „meeskonnatöö”. 1970. aastatel kuulus see kõik pigem kasvatustöö valdkonda. 2011. aastast alates peab see aga mahtuma ainetundidesse ja seda kõike tuleb kuidagi ka hinnata.

Omaette teema on ainepädevused, kus figureerivad sõnad „kasutab”, „kirjutab”, „loeb”, „vaatleb”, „uurib”, aga nende oskuste omandamise taset pole täpsemalt märgitud. Kui nendesse pädevustesse süveneda, siis ega hinde panekul enam suurt mõtet olegi, põhiline on, et õpilane on koolis õppimistegevuse sees. Võib-olla see ongi tulevik. Hästi korraldatud õppetöö ja pühendunud õppimine ning õppetöö objektiivne hindamine kasvatavad õpilast paremini kui juurde poogitud kasvatustöö teemad.

Eelmisel kevadel otsustasin taas kirjutada lahkumisavalduse. Selles läbi aastakümnete kestnud hindamismaratonis ma valetama ja hindeid kinkima ei õppinudki, suutsin oma põhimõtetele kindlaks jääda. Küll aga väsisin lõpuks ära lõputust katse-eksituse meetodil tehtud kooliuuendustest, mis polnud põhjalikult ettevalmistatud.

Mis on minu soovitused?

Õpetajatel soovitan jääda hindamise ja muude reformide risttuultes endale kindlaks ja kaitsta pedagoogika põhitõdesid.

Ministeeriumil soovitan luua täienduskoolituse loogilise süsteemi, mis toetaks ettevõetavaid uuendusi. Näiteks on kaasav haridus ilma õpetajate spetsiaalse väljaõppeta nonsenss.

Innovele soovitan seda, et riigieksamil oleks lisaks lühikirjandile ja lugemisülesannetele ka õigekirja kontrolliv osa.

Tiiu Kuurme. Foto: erakogu

Esimest korda nägin Helsingi tulesid 1970. aastate lõpul Tallinna lennujaama maanduvalt lennukilt TU 124. Inimesed kallutasid end, et tulede kuma lahe taga oleks paremini näha. Seal oli justkui teine planeet, kättesaamatu ja viirastuslik. Õhus polnud ühtegi märki, et mõni aastakümme hiljem seisan Oulu ülikooli suures auditooriumis ja kaitsen soome keeles oma doktoritööd.

Mälestuspildid aegadest ja sündmustest, mis on muutnud minu elu ja mille eest pälvib sügava kummarduse sinivalge lipuga maa, on kui aastakümnete pikkune filmilint. Esimest korda pääsesin kuuks ajaks Tampere pastori Esko Rahkiola perele külla 1988. aastal. Kontakt oli tekkinud mu enese pastorist äia Herbert Kuurme kaudu. Kooliga seotud naispere kaudu sain lähemalt näha mõnda Soome kooli, sealhulgas Tampere Waldorfi kooli. Nähtu oli ebamaine ja meelt valdas kurbus omaenese lapseea ilmajäämiste pärast.

Tagasi tulin sujuva soome keele oskuse ja poole kohvritäie raamatutega. Juba enne olid Rahkiolad suutnud tollist läbi toimetada pisikese kirjutusmasina ja mitu Erich Frommi teost. Mulle avanes sootuks teistsugune maailm.

Soome pedagoogilistel ringkondadel oli elav huvi sovetiunest virguvate suguvendade vastu, eelkõige siiras tahe aidata. Nad oskasid seda nii, et säilis aidatavate väärikus. Minul oli erksavärviline väike kirjutusmasin ja mitmete väljaannete veerud avanesid mu kirjutistele, mida olin seal näinud ja kogenud.

Edasine oli minu jaoks suur vaimu avardamine. Soome Freinet’ pedagoogide selts oli kontakti saanud Harku Järve kooliga, selle tulemusena sõitsid neli eestlast krooni kehtima hakkamisele järgnenud päeval Prantsusmaale Poitier’ linna ülemaailmsele Freinet’ pedagoogide kokkutulekule. Need kümme päeva vapustasid mu seniseid tõekspidamisi.

Nüüd nimetatakse seda MÕK-iks ehk muutunud õpikäsituseks. Paraku selle erinevusega, et Freinet’l ja tema järgijail oli selgepiiriline inim- ja lapsekäsitus ning sisemine süsteem. Üsna samal ajal sain Tuglase seltsi stipendiumi ja veetsin kuu aega Helsingi lähistel Jollaksen kartanossa Snellmanni kõrgkoolis Waldorfi pedagoogilises keskkonnas. 1990-ndate algusse jäi veel võimalus tõlkida Kolga kooli tollase direktori Enn Siimu initsiatiivil korraldatud koolitusi, mida viis läbi kena blond ja tark teadur Anneli Lauriala Oulu ülikoolist.

Enn Siim oli oma külaskäigult sugulaste juurde Kanadasse toonud kaasa terve meeskonna sealseid eesti soost õpetajaid ja tema koolis alustati nn avatud õpetusega kahe õpetaja eestvedamisel. Ka selles on tänase MÕK-i piirjooned selgelt äratuntavad, ent teatud erisusega – Kolgas peeti tähtsaks terviksüsteemi.

Anneli Lauriala kutsel käisime Enn Siimu ja ühe Kolga kooli õpetajaga Oulu avatud õpetuse koolide sisemist elu vaatamas. Jälle elas mu maailmapilt läbi seismilisi protsesse. Erilise mulje jättis kohtumine eaka huumorist ja hingesoojusest laetud Oulu lääni hariduselu juhi Eero Terijokiga, kui ta kirjeldas oma veendumust teha asju täiesti teistmoodi. Põhjamaade ministrite nõukogu stipendiumiga sain uuesti Oulusse, nüüd juba uurima uuenevaid kõrgkoolipedagoogilisi meetodeid. Vahetult enne olin kaitsnud Tartus teadusmagistri kraadi kooli humaniseerimisest.

Selle õnne tiivul pidasin Oulus seminari oma tollase töö ainetel ja hea haldja Anneli Lauriala vahendusel sain kutse astuda Oulu ülikooli doktorantuuri. Juhendama oli nõus Soome juhtivaks kasvatusteaduslikuks mõtlejaks kujunev professor Pauli Siljander.

Ühtaegu olin Eestis koolitustel tõlkinud Soome auväärse kasvatusfilosoofi ja paljude raamatute autori Reijo Wileniuse loenguid Waldorfi pedagoogikast ja selle vaimsest aluspõhjast. Reijo Wilenius kutsus mind ühinema EFFE liikumisega, mis sidus rohkeid Lääne-Euroopa alternatiivkoole ning kooliuuenduslikke algatusi, seda nimelt humanistlikus, mitte tehnoloogilises võtmes, ehk siis Rousseau, Pestalozzi ning 20. saj alguse reformpedagoogika vaimus.

Kaks kollokviumi õnnestus korraldada Eestis. Kulud kandsid nemad – nii tihti Soomes kuuldud väljaütlemise vaimus, et maailm oleks parem paik. Seda on teenima kutsutud kasvatusteadus. Neil aastail ei ennustanud miski, et maandume hoopiski tõejärgses posthumanistlikus ajastus ja mure inimkonna, planeedi ning oma rahva saatuse pärast pigem süveneb.

Maailman syleileminen

1996. aastast algas minu Oulu-põli. Seda iga-aastaste kuu-kahe pikkuste käikudena nii sealt kui ka mujalt saadud stipendiumidega. Ma sain oma kabineti ja arvuti, mulle avanes Pauli Siljanderi eruditsiooni kaudu Euroopa kasvatusteaduse vaimuteaduslik traditsioon ning soome kasvatusfilosoofiline varamu. Ent ka lahkete kodude uksed ja inimeste südamed. Korduvkülaliseks sain Oulu ülikooli normaalkoolis (meie mõistes harjutuskool), kus rakendati seda, mida teadlased kõrvalmajas olid välja töötanud.

Seal uuriti õpilaste õpivõimet ja suutmist võtta vastutus, uute meetodite toimivust, siin said üliõpilased oma esimesed praktikakogemused ja noored õppejõud kogusid dissertatsioonidele ainest, näiteks kuidas õpetada 4. klassis filosoofiat. Normaalkooli õpetajad kuulusid kõik ülikoolirahva sekka. Igal õpetajal oli vabadus kas järgida mõnd pedagoogilist traditsiooni või leiutada oma.

Eestis olid ülikoolide harjutuskoolid kaotatud juba ammu, ka Lembit Andreseni hüüdja hääl nende järele kohtas vaid tömpi ja nüri mittekuuldavõtmist. Kontrast suhtumises inimesse siin ja seal tundus vahel nii suur, et tegi lausa füüsiliselt haiget. Kui kuulsin lugusid vaevast ja valust, mida elasid läbi meie doktorandid ametkondliku mõistmatuse tõttu, siis minu ümber oli poolehoid, huvi ja heatahtlikkus.

Lugedes Snellmanni traditsiooni vaimus ning põhjamaise kirega kirja pandud soomlaste hariduse ja kasvatuse mõttelugu ja rohkete õhtumaiste mõtlejate teoste tõlkeid, kasvas minu sügav austus selle sinivalge maa rahva mõistmissuutlikkusse, aususse, heatahtlikkusse ja toimekusse. Teoreetiliseks aluseks minu dissertatsioonile kujunesid soomlaste grand old man’i, eri teadusvaldkondade uuringuid innustanud Lauri Rauhala tööd. Tema tööde kese oli inimkäsituse analüüs, mis oli kujunenud Edmund Husserli fenomenoloogilise tunnetusõpetuse ning Martin Heideggeri olemisõpetuse sünteesina. Sest juba ammu oli mind hakanud huvitama kogemus ja selle osa inimolendi kujunemisel. Rauhala inimkäsituse keskseid mõisteid oligi kogemus. Situatsioon, milles kogemused sünnivad, on siin üks inimese osapool.

Selle valgel soovisin mõista, kuidas kogevad eesti õpilased iseend õpilasena ja milline on koolikogemuste mõju nende tähendusmaailmale. Lahkelt lubati mind mitmesse eesti kooli avatud vastustega küsitlust läbi viima. Kvalitatiivne uuring oli siinmail veel harv külaline, Soomes aga olid vastavad kursused olemas ning mitu raamatut välja antud.

Minu töö üllatas oponente, kelleks olid fenomenoloogilist vaateviisi esindavad filosoofid Maija Lehtovaara ning Veli-Matti Värri. Olin nimelt käinud sedasama algajate uurijate teed, mida soomlased on nimetanud: maailman syleileminen. See on õhinapõhine lootus öelda välja kogu tõde selle kohta, kuidas asjad käivad, ja eriti, kuidas nad käima peaksid. Ma püüdsin kokku viia kogemuse käsitluse, seda Rauhala kui Husserli ja Heideggeri tekstide ning loetud saksa pedagoogikateadlaste raamatute alusel, kasvatuse käsitlusi, Bildung’i käsitluse, mis oli mulle suursugune avastus, mitme teoreetiku vaate lapsepõlvele ja koolile.

See oli minu teekond. Nii juhendaja kui ka oponendid olid seda meelt, et see tuli mul lõpuks välja ning sai imekombel tervikuks, kuigi soome traditsioon pole aktsepteerida alandlikult kõike loetut, vaid pigem eri seisukohti vastandada ja nendega väidelda.

Teekonna kulg taandus Doris Kareva kaheks luulereaks: „maailm on vastus, inimlaps küsimus”. Minu töö lõpetas selle nii: maailm on küsimus, inimlaps vastus. Ehk kuidas vastab inimlaps maailma küsimustele, mida ta üldse küsimustena kogeb ja millest see kõik sõltub.

Võidud ja varjud

Minu kaitsmiseelsel aastal hakkas rahumeelses Soomes kostma järjest valjemaid nördinud hääli seoses sellega, mida soovitakse uusliberalismi lipu all toimetada Soome koolides ja ülikoolides. Enne kui kooli vanameelsuses ja mahajäämuses kritiseerinud finants- ja ärimaailma liberaalid ning neid esindavad poliitikud jõudsid ta uutele rööbastele viia, tulid esimesed PISA tulemused. Soome oli maailma tipus. Kool jäeti rahule ning Soome jäigi aastateks maailma tippu, ehkki PISA võit pole siin kunagi olnud eesmärk.

Paljudel Euroopa riikidel, sh Saksamaal nii hästi ei läinud. Ka Soome ülikoolidel mitte, neis tehti liitmis-lahutamis-koondamistehteid, küll aga mitte nii palju lihtsustamistehteid kui meil.

2004. aastal kaitsesin Oulus oma dissertatsiooni pealkirjaga „Koulun sivistystehtävä ja oppilaan koulutodellisuus” (eesti keeles: „kooli haridusülesanded ja õpilase koolitegelikkus”). Minuga olid mu head kolleegid Tallinna ülikoolist ja eriti mu head sõbrad Soomes, kes olid mu võtnud omaenese ellu. Need olid õppejõud Irma Ollitervo (sündinud Eestis) ning Selina Pirilä lisaks Anneli Laurialale. Kaitsmise päev oli rõõm ja nauding.

Ma olen oma elu lõpuni tänulik selle teekonna eest. Olen oma kutsetöös sellele käidud teele ja siit edasi mõeldud mõtetele ning uutele loetud tekstidele üles ehitanud oma kursused. Oma Soome-põhise erialase mõtlemisega olen tänini Eestis võõrkeha. Nagu nii mõnigi teine, kes Lääne humanistlikus mõttetraditsioonis oma maailmavaatele alused leidnud. Sest Eestis tunneb end hästi pigem posthumanism.

Aga ma pole seetõttu õnnetu, kuivõrd piisab ka neid, keda selle kõige läbi olen kõnetada suutnud. Hilisematel aastatel sain end harida Soome soouurijate kogukonnas, kuhu mind paari siinse inimesega kaasati, ja osaleda Põhjamaade soouurijate grupi Nordcrit tegemistes, selle eest tänu professor Elina Lahelmale.

Äraandmised

Nüüd saame siin- ja sealpool lahte saja-aastaseks. Meie lipu sinivalget läbib musta mure triip. Me oleme rohkem katki, haavatavamad, ebakindlamad, meil ei ole ligilähedaltki nii suurejoonelist kasvatuse mõttelugu, nagu on soomlastel. Me anname kergekäeliselt ära oma väärtusi, sest ei tunne neid ära. Meil on vähem ausust ja hoopis rohkem müüdavaid poliitikuid ja tehnokraate. Meil anti ära kasvatuse mõistegi ülikoolide vastavate instituutide nimekujust, mida soomlased kindlasti ei tee.

Meie kasvatusteadus, kasvatusfilosoofia ja kasvatuse ajalugu, mis loovad mõtteloolise aluse kogu ühiskonda kandvale kasvatus- ja haridusvaldkonnale, on seniolematult hapras seisus ja eksisteerivad professionaalse tervikteadmisena veel vaid väga üksikute inimeste teadvuses. Meil ei ole enam perioodilist haridusüldsusele mõeldud teoreetilise koega ajakirjagi! Millele me loodame?

Loen oma juhendaja Pauli Siljanderi viimast pidulikku loengut enne tema emeriteerumist. See on laiahaardeline nii kogu Euroopa kui ka Soome kasvatusteaduse kulgemise lugu valgustav tekst. See ja tema toimetamisel kirjastuses Sense Publishers välja antud raamat „Schools in Transition” on kasvatusteadusliku mõtte sügava allakäigu kirjeldus, ohvritoomine pealispindsetele vooludele, kõikelubatavusele, metodoloogilisele segadusele, finantsmajanduslike jõudude hegemooniale.

Kas saavadki kaks väikest ugri riiki ujuda suurele ilmale vastuvoolu? Tundub, et Soome siiski saab, tema haridusimest kirjutatud Pasi Sahlbergi raamatust sai üleilmne bestseller. Veel on meie koolidega suhteliselt hästi ja mõndagi paremini kui varem. Veel on aega äratundmiseks, mis on midagi väärt, see taas äratada ja hoida teda hellalt suure ilma tõmbetuulte eest.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps tõdeb, et praegune koolielu korraldamine mõjutab otseselt ka seda, kas noored otsustavad minna tulevikus õpetajaks õppima või mitte. Foto: Eero Vabamägi / Postimees / Scanpix

Haridustöötajatelt kogutud küsimustele vastab haridus- ja teadusminister Mailis Reps.

Eesti on maailmakuulus digimaa – meil on riiklik Digipöörde programm, mille üle oleme uhked. Uuringutest aga selgub, et vähemalt pooled Eesti õpilased ei omanda koolis piisavat digipädevust ei huvi- ega ainetunnis. Kuidas siis tagada vajalikud teadmised, sh küberturvalisuse kohta, kõikidele õpilastele?

Õpilaste elementaarsete digioskuste, sh kriitilise tähtsusega küberohutuse arendamine infoühiskonnas toimetulekuks on koolidele riiklike õppekavade järgi kohustuslik. Kõikides koolides ei ole seda täismahus rakendatud eri põhjustel: kas siis teadlikkuse, õpetajate oskuste või seadmete puudusest tingitult.

Oleme elukestva õppe strateegia raames kutsunud ellu mitmeid meetmeid, mis koole nendes väljakutsetes toetavad – õpetajatele on tasuta täienduskoolitused, juhendmaterjalid jne. Hiljuti aitasime põhikoolidel digiseadmeid või e-hindamiseks vajalikke seadmeid soetada. Selle jaoks pidid koolid hindama nii õpilaste kui ka õpetajate digioskuste arengut ning seadma eesmärke edaspidiseks. Võin öelda, et teadlikkus digioskuste vajalikkusest on kasvanud. Samuti on kõikide koolide enesehindamise tulemused digiplaanis avalikult väljas nii lapsevanematele tutvumiseks kui ka parimate kogemuste ja ideede jagamiseks.

Et pakkuda koolidele veelgi mõjusamat tuge õppe ja õppevahendite nüüdisajastamisel, viisime 2017. aastal läbi taotlusvooru seadmaks sisse uuenduslikud õpiklassid, mis muuhulgas peavad toetama õpilaste digipädevuste arendamist. Mul on hea meel näha meie koolide valmisolekut uut ja uudset arendada – konkursil osales üle 150 kooli.

Meie kindel soov on, et kõik õpilased mõistaksid infotehnoloogia vajalikkust kui võimalust ise midagi näiteks programmeerimise, robootika või 3D-disaini abil luua. See laseb õpilastel katsetada, kas sellest võiks kujundada nende tulevane elukutse või tegevusala.

Tahame lasta õpilastel katsetada võimalikult paljudes valdkondades. IT vallas pakume seda võimalust ühe võimalusena Progetiigri programmi kaudu. Koolitame õpetajaid ja loome õppematerjale ning toetame koole ja lasteaedu seadmete soetamisel.

Tunneme praegu, et Eesti edu jätkumiseks on vaja toetada ettevõtlikku mõtteviisi juba lapsest peale. Sama signaali saame PISA tulemustest: Eesti on koostöös esirinnas. Samas on koolis ikka veel põhiained ja toetavad valikained. Kas õppekava sel moel jaotamine ei ole igand, millest edukad maad on juba loobunud või loobumas?

Millal on plaan loobuda muutunud õpikäsitust piiravatest numeratsioonidest õppekavades ja anda koolidele senisest enam vabadust otsustada, kuidas seatud eesmärkideni kiiremini jõuda? Usume, et edukatel koolidel on juba ideid, kuidas oma ressursse paremini rakendada, õpilasi pädevamaks muuta, kui neile selleks rohkem vabadust antakse.

Me ei õpi ega õpeta koolis üksnes PISA tulemuste nimel. Eestis on kujunenud välja süsteem, milles igas kooliastmes õpitav põhineb eelmises kooliastmes õpitud teadmistel ja oskustel. Selline põhimõte võimaldab otstarbekat kordamist ja teadmiste kinnistamist. Kuna kõik koolid lähtuvad riiklikest õppekavadest, pole erilisi raskusi ka üleminekul ühest koolist teise.

Teisalt on Eesti edukuse alustala koolide ulatuslik autonoomia, mis tähendab, et koolidel ja õpilastel on võimalik täpsustada õpisisu. Õppeainete jagamine õppekavades kohustuslikeks aineteks ja valikaineteks või -kursusteks ei ole kaugeltki igand, vaid tasakaalustatud lähenemine riiklikule eesmärgiseadele ja kooliautonoomiale. Valikained, mida koolides on võimalik õppida, olenevad kooli traditsioonidest ja võimalustest. Valikainete eesmärk on eelkõige toetada õpilaste huvidele vastavaid õpivõimalusi, aga ka omandada teadmisi, mis on seotud tulevase kutsevalikuga.

Eesti koolis on õppimise üks eesmärk kujundada üldpädevusi ja selle eesmärgi teenistuses on kõik õppeained oma võimaluste piires. 2017. a suvel tehti teatavaks EL-i uued soovitused kaheksa üldpädevuse ehk võtmepädevusena (key competencies). Kuigi need kujunevad noore kooliõpingute ja elust õpitu koosmõjus, tähendab see eelkõige õpetajate tarka koostööd. Ka praegu on koolidel endal võimalik otsustada, kui palju mingi aine õpetamiseks aega planeeritakse. Tingimus on, et õppekavades sätestatud õpitulemused saavutatakse, ja see omakorda paneb paika kooli igapäevatöö korralduse aluse.

Millal kaotatakse ära raha ja aega raiskavad põhikooli lõpueksamid, riigieksamid ja tasemetööd?

Riigieksamite korraldamise ja eksamitulemuste avalikustamise eesmärk on hinnata, kas ja millisel määral abiturient on koolis õpitu omandanud, ning peegeldada tema taset teiste koolilõpetajatega võrreldes. Aga kõik elab teatavasti omas ajas. Kunagi korraldati 14 aineeksamit, nüüd on neid kolm. Riigieksameid tuleb edasi arendada koos arenevate riiklike õppekavadega ning koostöös ülikoolidega.

Riigieksam on gümnaasiumi lõpetamise tingimus, mis on kindlaks määratud seadusega ning mille muutmine eeldab riigikogu otsust seadusemuudatusena.

Koolidel ja õpetajatel on mure kasvava töökoormuse ja aruandluse ees, mis puudutab näiteks HEV-õpilaste suunamist tavakooli. Praegu on tugiteenused ja vajalik toetus pigem kohalike omavalitsuste mure ja sellest ei piisa õpilastele sobivate tingimuste loomiseks. Erivajadusega õpilane tavaklassis on õpetajale suur lisakoormus. Millal on plaan alandada õpetajate kontakttundide normkoormust, et neil oleks võimalik pöörata kõikidele õpilastele piisavalt tähelepanu, pakkuda neile tuge, ümber õppida jne?

Muutuvad seadused ja suurenev rahatugi annab võimaluse vähendada õpetaja töökoormust. On võimalik palgata abiõpetajaid, korraldada õppimist paindlikumalt eri vormis ja keskkonnas, näiteks väikestes rühmades, muuseumis, õues jm. Konkreetne õppekorraldus ja õpetajate tööülesanded, sealhulgas õppetundide arv, pannakse paika koolis – see on koolijuhi vastutus.

Riigieelarveline õpetajate tööjõukulude toetus võimaldab õpetajate palku diferentseerida. Nn klassi ees seistud tunnid pole kõik töötunnid, mida õpetaja teeb: lisandub tundide ettevalmistamine, tööde parandamine, individuaalne järeleaitamine ja lastevanematega suhtlemine.

Õpetaja töö on väga mitmetahuline, seetõttu näeb iga kool ise paremini, kuidas töökoormust õiglaselt jaotada.

Mida arvate kujundava hindamise rakendamisest oskusainetes (kehaline kasvatus, kunst, käsitöö ja kodundus, muusika, tööõpetus, informaatika) riigi tasandil? Millal muutub see koolidele kohustuslikuks?

Igasugune hindamine peab olema kujundav: peab kujundama õpilase maailmavaadet ning andma tagasisidet tema õppimise ja arengu kohta. See põhimõte kehtib mitte üksnes nn oskusainete, vaid kõikide õppeainete puhul. Kujundavat hindamist rakendati juba 2010. aastal.

Kui aga arutatakse seda, kas panna hinded numbritega, tähtedega, protsentidega või anda tagasisidet kirjeldavalt (sõnaliselt) või mingil muul viisil, siis see diskussioon on vaid jäämäe tipp. Sõltumata hindamise viisist, peab õpilasel ja lapsevanemal olema võimalus saada tagasisidet õpilase koolijõudluse ja arengu kohta. Samuti peab kirjeldama, kas õpilane on midagi vaid „ära õppinud” või suudab ta õpitut iseseisvalt rakendada ja probleeme lahendada.

Hindamine peab olema arusaadav ja kõikidele õpilastele ühetaoline ning õiglane. Nii õpilased kui ka lapsevanemad peavad teadma, mida ja kuidas hinnatakse ning mil moel kujunevad kokkuvõtvad hinded.

Meil on hulk koole, kus juba antakse tagasisidet viiepallisüsteemist erineval viisil, kuid need koolid peavad teisendama oma tulemused sätestatud raamistikku. Kuidas ja mil määral koolides kasutatav praktika jõuab õigusaktidesse, sõltub sellest, millal ja kuidas on haridusavalikkus ja laiem üldsus selleks valmis. Muudatus on suur, selle üle peab diskuteerima ka õppekavade nüüdisajastamise käigus.

Millal jõuame Eestis nii kaugele, et uue ministri tööle asudes vanad põhimõtted kohe ei muutu ega unune? Et ei peaks rääkima, et Kreitzbergi aeg oli nii, Maimetsa aeg nii, Aaviksoo ajas hoopis seda joont jne. Taoline hüplemine muudab asjaosalised, eelkõige koolitöötajad, ebakindlaks ja närviliseks. Selliste äkiliste muutuste ritta võib kirjutada ka ministeeriumi soovi muuta erivajadustega õppurite rahastamissüsteemi. Aastaid on käinud ju arutelu selle ümber, millised erivajadustega laste koolid riik pigem täiendavalt riigikoolideks muudab.

Hariduslike erivajadustega õppurite riigieelarveline rahastamine – nii õpetajate tööjõukulude kui ka täiendav tegevuskulude toetus – kasvab 2018. aastal kohalikele omavalitsustele ja koolidele enam kui 23 miljoni võrra. Seda saab kasutada nii suurema arvu tugispetsialistide palkamiseks kui ka õppe korraldamiseks väikestes rühmades kuni üks ühele õppimiseni välja.

Paraku on lapsi, keda saabki vaid individuaalselt õpetada. Peame arvestama ka sellega, et erivajadustega laste arv kasvab, suureneb ka erivajaduste spekter, ning tuge vajavaid lapsi on vaja toetada.

Õppekavasid ei muudeta, seega võimaldab suurem toetus juba praegusi sisulisi tegevusi õpilase huvidest lähtuvalt koolipraktikas paremini rakendada. Kõigi huvides on eesmärk, et seaduses saab paika selge vastutus põhihariduse kättesaadavuse eest.

Eraalgatuslikud koolipidajad on tänulikud, et minister oskab hinnata mitmekesisust haridusmaastikul ja on võtnud enda hooleks selle perspektiivi kindlustada. Kuidas see ikkagi nii läks, et eelmine minister, kes sildistab end parempoolseks ja peaks justkui soosima eraalgatust, kavatses lõpetada erakoolide rahastamise ja vasakpoolseks peetava erakonna minister soosib eraalgatuslikku haridust?

Erakoolid on väga vajalikud, sest nad pakuvad kohalikele omavalitsustele ja riigile partnerlust hariduse mitmekesistamisel ja koostöövõimalusi koolivõrgu planeerimisel.

Meie eesmärk on, et Eesti hariduse kvaliteet ja paindlik hariduskorraldus vastaksid jätkuvalt meie haridusnõudlusele. Õpiteede valikud peaksid olema just sellised, mida kohalik kogukond vajab. Iga õppija oma eripäraga on oluline ja parima võimaliku tulemuse saavutamiseks peab sellega arvestama. Tähtis on kindlustada laste vajadustele ja pere soovidele vastav haridus kodukohale võimalikult lähedal.

Kas ja millal on plaanis kinnitada huvialade raamõppekavad? Raamõppekavad annavad võimaluse keskastme koolidesse ja kõrgkoolidesse ühtlasema ettevalmistusega õppureid vastu võtta. Eriti muusika erialadel, kus edasiõppimise eeldus on pilliõppega alustamine varajases lapsepõlves. Raamõppekavad annaksid riigile võimaluse toetada omavalitsuste huvikoolide õpetajaid sarnaselt alushariduse toetamisega.

Huvialade viljelemiseks ei ole praegu plaanis raamõppekavu kinnitada. Ka ilma nendeta võivad huvialade õppekavad olla huvikoolides kehtestatud ühistel alustel – siin on oluline roll esindusühingutel. Seda on juba tehtud muusika valdkonnas. Eesti muusikakoolide liitu kuuluvad huvikoolid on omavahel kokku leppinud. Riigi täiendav palgatoetus huvikooli õpetajatele ei eelda raamõppekavasid – aluseid ja võimalusi täiendava palgatoetuse kehtestamiseks on teisigi.

Miks ei kohelda huvikooli õpetajaks tööle asuvaid noori kõrgkoolilõpetajaid võrdselt üldhariduskooli õpetama siirduvate noorte õpetajatega? Näiteks muusika- ja teatriakadeemia lõpetanu, kes asub muusikakooli tööle instrumendiõpetajana, ei kvalifitseeru noore õpetaja riiklikule toetusele, kuid üldhariduskooli tööle asudes on tal sellele õigus. Sisuliselt teeb muusikakooli (huvihariduses) tööle asuv noor just oma erialast tööd. Üldhariduses võib ta tegutseda lihtsalt ringijuhendajana.

Siin on vaja täpsustada, mida küsija noore õpetaja riikliku toetuse all silmas peab. Eeldan, et mõeldud on õpetaja lähtetoetust. Et vähendada kvalifitseeritud õpetajate puudust ja muuta õpetajakutse atraktiivsemaks, rakendati ligi kümme aastat tagasi õpetajate lähtetoetuste süsteem. Lähtetoetus ei ole mõeldud üksnes noortele õpetajatele, küll aga peavad selle saajal olema täidetud mitmed teised nõuded, näiteks koormus, töö asukoht jms. Seega ei kvalifitseeru lähtetoetuse saajaks mitte kõik üldhariduskooli või kutseõppeasutusse tööle asuvad õpetajad. Samuti ei saa lähtetoetust taotleda üldhariduskoolide ringijuhendajad.

Loovainete õpetajate järelkasv tuleb suuresti huvihariduse baasilt. Huvikoolide õpetajate kaader väljaspool Tallinna vananeb ülikiiresti. Noori õpetajaid asemele ei tule, sest palgad ei motiveeri, st palk ei väärtusta tööpanust ega anna võimalust arendavatest hüvedest osa saada. (Enamik kõrgel tasemel kontserte toimub Tallinnas või Tartus. Pärnus toimub küll Järvifestival, kuid selle piletite hinnad ei ole tavalisele huvikooliõpetajale taskukohased.)

Noored on valmis tunniandjatena kooli kohale sõitma, kuid selline olukord ei edenda kohalikku elu. Läbisõitjad ei aita arendada stabiilset loomingulist keskkonda.

Kogu eesti kultuuri jätkusuutlikkuse on riik pannud kohalike omavalitsuste õlule, kellel on niigi koorem kohustusi. Tänased noored ei ole valmis vaid missioonitunde pärast töötama. Nemad teavad, et väärilise töö eest peab saama ka väärilist tasu. Hea sõna eest ei saa kõhtu täis ega riiet selga.

Millal hakkab riik huvikooliõpetajaid üldhariduskooli õpetajatega võrdselt kohtlema ja omavalitsusi toetama?

Ma pole päris nõus terminiga „loovainete õpetajad”. Iga õppeaine õppimisel/õpetamisel on võimalik jõuda loovuse tasemele, aga kui jutt on huviharidusest, siis riik on otsustanud toetada omavalitsusi pakkumaks senisest enam võimalusi huvihariduses ja huvitegevuses osaleda. Kui seni on seda tehtud peamiselt programmide kaudu (näiteks projektikonkurss „Varaait” pakkus tuge tegevusvahendite soetamiseks, EL-i tõukefondide raha on kasutatud huvikoolide ehitamiseks jne), siis 2017. aasta septembrist käivitus süsteem, millega omavalitsused said kokku ca 5,7 mln eurot ja 2018. aastast hakkavad saama 14,25 mln eurot aastas noorte huvihariduse ja huvitegevuse laiendamiseks.

Uuringute järgi on huvihariduse ja huvitegevuse peamised kitsaskohad halb kättesaadavus ja valikute kesisus. Olukorra parandamiseks on plaanis uued tegevused ja antakse lisaraha senistele tegevustele, sh tasutakse vajadusel täiendav palgakulu. Samaväärse töö eest võrreldava palga tagamine on oluline.

Omavalitsusel on kõige parem ülevaade huviharidusest ja huvitegevustest oma piirkonnas, mistõttu on tema otsustada, millises ulatuses ja kuhu ta oma eelarveraha suunab ning mida prioriteetseks peab. Riigi osa noorte huvihariduse ja huvitegevuse rahastamisel on ca 10%. Riik toetab ka omavalitsuste koostööd noorsootöö arendamisel.

Pärnu linn on paljudele omavalitsustele eeskujuks oma kuue munitsipaalhuvikooli, HEV-lastele suunatud integreeritud õppe ning huvi- ja üldhariduskoolide integreeritud õppega. Sellise lastele-noortele suunatud tegevuse hind on huvikooliõpetajate kesine töötasu. Uus huvihariduse toetussüsteem kahjuks karistab linna selle eest, et loodud on võimaluste paljusus. Miks ei toetata huvihariduse toetussüsteemiga jätkusuutlikkust, vaid oodatakse üksnes innovaatilisust ja uusi tegevusi?

Noorsootöö, sealhulgas huvihariduse ja huvitegevuse korraldamine vallas või linnas on vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele omavalitsusüksuse ülesanne, kuid riik on otsustanud omavalitsusi nende ülesannete täitmisel senisest enam toetada.

Nii käivitus septembrist huvihariduse ja huvitegevuse täiendav toetusskeem. Täiendava toetuse abiga peab igal 7–19-aastasel noorel olema võimalik osaleda huvihariduses ja -tegevuses vähemalt kultuuri, spordi ning loodus- ja täppisteaduste ja tehnoloogia vallas.

Huvihariduse ja huvitegevuse täiendava toetuse raha on võimalik kasutada töötasu tõstmiseks, kuid omavalitsus peab säilitama oma senise panuse. Töötasu suurendamine peab muutma huvihariduse ja huvitegevuse mitmekesisemaks ja paremini kättesaadavaks. Kõige lihtsam näide: 0,5 koormusega töötaja saab nüüd täiskoormuse ja selle tulemusena korraldab rohkem tegevusi suuremale arvule noortele. Sellisel juhul lisanduva kulu töötasu maksmise võib katta täiendavatest vahenditest.

Kas riigi tasandil on aru saadud, et 10−15 aasta pärast võib koolides (kaasa arvatud huvikoolid) olla suur puudus loovainete õpetajatest, sest huvikoolides õppivad noored ei lähe valitud erialal edasi õppima?

Muusika erialadel, nt pilliõppes, on juba praegu tung pigem pärimus- ja rütmimuusika erialadele. Klassikaline pilliõpe huvitab väheseid, kuid just sealt peaks tulema muusikakoolidele noored õpetajad.

Kahtlemata jälgime ka riigi tasandil õpetajate keskmist vanust, ülikoolides õppima asujate ja lõpetajate ning õpetajakoolitusse suundujate arvu jms. 10–15 aasta pärast tööle asuvad noored õpetajad on praegu põhikoolis. Kuidas me praegu põhikoolis koolielu korraldame ja eri õppeaineid õpetame, mõjutab otseselt seda, kas noored otsustavad minna õpetajaks õppima või mitte.

Kõrgkoolid lähtuvad eri erialadele vastuvõttu kujundades tööturu vajadustest, sh OSKA raportite tulemustest. Paraku pole gümnaasiumilõpetajad piisavalt motiveeritud neile õppekavadele õppima asuma.

Noorte valikute suunamiseks on riik käivitanud näiteks stipendiumisüsteemi nn nutika spetsialiseerumise valdkondades ning mitmetel õpetajakoolituse õppekavadel õppivatele üliõpilastele. 2018. aasta esimeses pooles valmib hariduse ja teaduse valdkonna raport, mis peaks andma meile väärtuslikku infot valdkonna täpsemate vajaduste kohta.

Mis puudutab huvikoole, siis nende lõpetanutel ei ole kohustust edasi õppima minna – huviharidus on mitteformaalne õpe, mis toimub vaba tahte alusel väljaspool formaalharidust. Huvihariduse eesmärk ei ole valmistada noori ette jätkama valitud huvialal õpinguid kõrgkoolis. Huvihariduse eesmärk on luua võimalusi isiksuse mitmekülgseks arenguks ja toetada noore kujunemist hästi toimetulevaks ja positiivse eluhoiakuga ühiskonna liikmeks.

Aasta õppejõu nominent Maido Merisalu küsib: „Seoses uue valitsuse võimuletulekuga vähenes 2017. aastal teaduse populariseerimise toetus neljandiku võrra. See on selge sõnum, et haridus ja teadus võimulolevale valitsusele eriti korda ei lähe ja raha suunatakse valedesse taskutesse. Mida teeb haridusminister, et olukorda parandada?”

Vastupidi: pean teaduse populariseerimist väga oluliseks ning oleme selle tegevuse rahastust suurendanud. Näiteks 2017. aastal korraldasime teaduse populariseerimise avatud taotlusvooru „Teeme+”, milles rahastati 23 uut projekti kogumahus 1,2 mln eurot. Projektide kaudu toetatakse noortele suunatud loodus- ja täppisteaduste ürituste sarju ja mahukaid mitmeaastaseid teaduse populariseerimise tegevusi ja teadusringe.

Anneli Aab, SA Innove kommunikatsiooni ja rahvusvahelise koostöö valdkonna juht:

Eesti haridus on midagi, mille üle saame uhkust tunda. Teisalt teame, et maailm muutub ja tänane infoühiskond vajab uusi, varasemast erinevaid oskusi. Soovin uueks aastaks jõudu ja järjepidevust säilitada säilitamisväärset ning energiat olla uuele avatud.  Head koostöötahet kõigile hariduselu edasiviimisel!

Jakob Kübarsepp, TTÜ professor:

Hea haridushuviline! Välishindajate  pilgu läbi paistab, et Eesti haridusega on hästi. Enesekriitiliselt teame aga, et alati on võimalik veelgi paremini. Uueks aastaks soovin nii head Õpetajate Lehe lugemist kui ka julgust kaasa rääkida ja kirjutada haridusega seotud teemadel.

Indrek Lillemägi, Emili kooli direktor:

Soovin, et inimesed võtaksid aega lugemiseks ja mõtlemiseks. Soovin ka julgust ideid teoks teha, vähem ekraani ja rohkem värsket õhku!

Tarmo Loodus, Viljandi kutseõppekeskuse direktor:

Meie leht on nii hea, kui me seda ise teeme ja teha aitame. Soovin meile uuel aastal jätkuvaid arutelusid hariduse edendamiseks, meie õpetajate ja kasvatajate meelte avali hoidmiseks. Rohkem tagasivaatamist meie saja-aastase riigi haridusloole, paljud uued ideed on meie esivanemad juba läbi proovinud. Meie võimalus on neid teades luua uusi väärtusi, uusi teadmisi. Ilusat ja viljakat juubeliaastat!

Iiris Oosalu, Avatud Kooli õppe- ja arendusjuht, „Noored kooli” 4. lennu vilistlane:

Soovin, et 2018. aastal kogeksid kõik õppimise elevust ja rõõmu. Märgake oma õpikohti, haarake kinni õppimisvõimalustest ja laske uudishimul võimust võtta.

Margus Pedaste, TÜ haridustehnoloogia professor:

Soovin, et iga inimene astuks sammu kaasava hariduse põhimõtete rakendamise suunas, et iga laps ja täiskasvanu tunneks end meiega koos hästi.

Martin Saar, Tallinna reaalkooli õppealajuhataja:

Soovin teie ainetundidesse ohtralt dopamiini vallandavat – see aitab uut ja olulist õppida! Julgust ja tarkust põlvkondade vältel loodud sobivate võtete kasutamiseks.

Märt Sults, õpetaja, riigikogu liige:

Soovin, et sellel aastal oleksime meie, õpetajad, eriti tahtekindlad ja eesmärgikesksed. Et suures juubeliürituste melus ei unustaks me oma põhitööd ega annaks järgi nõudmistes hariduse kvaliteedile, isegi siis, kui tundub, et võitleme tuuleveskitega. Et me ei unustaks ka keemia- ja kehalise kasvatuse tundides, et meie riigi kaubamärk on riigi hümn, vapp ning haritud kodanikkond. Raha eest saab osta kõike, kuid aadet ja patriotismi tuleb õpilastel hankida teilt. Seda tööd ei saa rahas mõõta – iga pakutav palganumber on mõttetult väike. Soovin meile tervist ja põhjamaalastele omast külma pead, et me ei laseks ennast ja õppureid juhuotsustest ega mingitest uutest paradigmadest eksituse teele viia. Tulevik on nende käes, kel on lahendused olemas enne arvuti juurde jõudmist, ja põhiteadmised sellisel tasemel, et oskavad lahendada ülesandeid, mida keegi varem pole lahendanud.

Eda-Mai Tammiste, Anija valla lasteaedade direktor:

Soovin, et kõik inimesed maailmas saaksid teha tööd, mis neile meeldib, sobib ning rõõmu ning rahulolu pakub. Õnn on see, kui lähed hommikul rõõmuga tööle ja õhtul rõõmuga koju.

Soovin, et õpetajad ja kõik lastega töötavad inimesed leiaksid võimaluse ja aja iseenda jaoks – et mitte läbi põleda ega ära väsida. Hea tervis on kõige alus.

Õpetajatele soovin arukaid lapsi, mõistvaid vanemaid, koostöövalmis kolleege ja inimlikke ülemusi. Uskuge ja usaldage neid!

Kogu Eesti rahvale soovin palju-palju armastust ning hingerahu.

Margit Timakov, EÕL-i esimees:

Soovin 2018. aastaks tervist ja terviklikkust, sihikindlust ja südamlikkust, positiivsust ja pealehakkamist, koostöisust ja kannatlikkust – meeldejääva aasta kujundamist.

Tea Varrak, HTM-i kantsler:

Soovin kõigile Eesti Vabariigi juubeliaastal häid ideid ja rahu südamesse.

Sajas tegutsemisaasta täitub ka haridus- ja teadusministeeriumil,  virget vaimu ja õnne kogu valdkonnale!

Kristi Vinter-Nemvalts, TLÜ haridusteaduste instituudi direktor:

Soovin kõigile julgust ja soovi astuda mugavustsoonist välja, katsetada uut ning õppida naudinguga, et muutuvas ja ennustamatus maailmas paremini ja masendusse langemata toime tulla.

Reemo Voltri, EHL-i esimees:

Eesti õpetajate esindusorganisatsiooni poolt soovin õpetajatele indu ja märkamistahet ning koostööd, nii asutusesisest kui ka asutuste vahel. Et meie, õpetajate arvamused ja huvid oleksid veel paremini esindatud, siis ootame kõiki haridustöötajaid ühinema EHL-iga.

Kakskeelsus tuleb kasuks

Florida Atlandi ülikooli teadlased (Hoff, Core jt) järeldavad uuringute põhjal, et kakskeelsus on lapsele pigem kasulik kui kahjulik, vahendab The Local. Nad selgitavad, et lapsed suudavad omandada rohkem kui ühe keele, ilma et see nende aju segadusse ajaks. Teiseks peaks immigrandid oma lastega emakeeles rääkima, sest see tugevdab etnilist sidet, mis omakorda soodustab häid õpitulemusi. Saksa teadlase arvates võib kakskeelsust pidada ajuharjutuseks, mis aitab tulevikus vastavalt nõuetele kohanduda, end ühest keskkonnast teise lülitada.

Rootsis on õpetajate puudus

Järgmise viie aasta jooksul peab Rootsi riik palkama 77 000 uut õpetajat, prognoosib haridusamet. Kaks aastat tagasi ennustati, et riigis jääb puudu ainult 7000 õpetajat. Arvu mitmekordistumise põhjuseks peetakse riigi elanike hulga kiiret kasvu. Samuti tuleb vahetada ajutised vajaliku hariduseta töötajad värskelt õpetajakraadi omandanute vastu 2031. aastaks, vahendab The Local. See omakorda suurendab 2031. aastaks tühjaks jäävate õpetajate ametikohtade arvu 80 000-ni.

Põhjamaalaste IQ-tase langeb

Põhjamaalaste IQ-tase on hakanud langema, vahendab The Local. James Flynni uurimusest järeldub, et Norras on üha vähem matemaatikas võimekaid ja kõrgel tasemel keeleoskusega inimesi. Kognitiivselt andekate arv väheneb ka Taanis ja Soomes. Norras on alates 1995. aastast märgata IQ 0,21% langust aasta kohta, mis tähendab, et põlvkondade IQ erinevus ulatub 6,5%-ni. Languse põhjusena tuuakse välja, et õpilased kulutavad vähem aega kodustele ülesannetele ja koolisüsteem nõuab neilt vähem kui minevikus.

Iraan takistab „keeleinvasiooni”

Iraan keelas inglise keele õpetamise algkoolis, sest peab keele õpetamist kultuuriliseks invasiooniks, vahendab BBC. Haridusminister soovib parandada pärsia keele oskust ja islami kultuuri omandamist. Iraani juht Ayatollah Ali Khamenei on minevikus tundnud muret inglise keele õppe pärast. Tavaliselt õpetatakse inglise keelt alates lapse 12. eluaastast, aga aine populaarsuse tõttu pakuvad paljud koolid võimalust varem keeleõppega alustada. Keeleõppe keeld kehtib algkooli tasemele ega puuduta tuntud erakoole.

PISA hakkab mõõtma globaalset pädevust

Järgmisel aastal testib PISA esimest korda lisaks traditsioonilistele õpilase võimekust näitavatele teadmistele globaalset pädevust. Testis osaleb üle 80 riigi.

Esitatakse küsimusi libauudiste, globaalse soojenemise ja rassismi kohta. Globaalse pädevuse testi tulemused on riikide PISA tabeli üldises järjestuses olulisel kohal, seega võib muutuda harjumuspärane pingerida, kus praegu võidutseb näiteks Soome. Testiga soovitakse teada saada, kui hästi suudavad õpilased analüüsida ühiskonna probleeme, vahendab BBC.

Lumi põhjustas Ühendkuningriigis massilise koolide sulgemise

Miks sulgevad koolid lume tõttu uksed? Birminghamis oli lumisel päeval ainsa koolina avatud West House’i vaba poiste ettevalmistuskool, kus jõudis kooli 70 õpilast. Kool ei ole oma 122-aastase tegutsemisaja jooksul ilma tõttu kordagi kinni olnud.

Esimene kriteerium, mille järgi otsustatakse, kas koolitöö toimub, on see, kas lapsed ja lapsevanemad saavad teel kooli ohutult liigelda, teiseks ei tohi lapsi kooli territooriumil ähvardada oht, vahendab BBC.

Prantsusmaa koolides keelatakse mobiiltelefonide kasutamine

Prantsusmaa haridusminister Jean-Michel Blanquer teatas, et riik keelab alates järgmise aasta septembrist mobiiltelefonide kasutamise koolis. Juba praegu ei tohi klassides mobiiltelefone kasutada, aga siis laieneb keeld vahetundidele, lõunavaheajale ja tundidevahelisele ajale. Keeld kehtib algkoolis ja põhikoolis.

Lütseumiõpilased võivad telefone kasutada. Lahtine on küsimus, kuidas keeldu rakendada. Kuidas kujutate ette, et 600 õpilast annab telefoni ära ja saab pärast tagasi, küsib The Local.

Uus juhend tõrjub ahistajad koolidest eemale

Ühendkuningriigi haridusministeerium väidab äsja koostatud juhendis „Koolilaste omavaheline seksuaalvägivald ja seksuaalne ahistamine”, et koolid ei tohi lubada seksuaalkurjategijal õppida samas klassis ohvriga isegi siis, kui kuritegu on alles uurimisfaasis ja kurjategijat nimetatakse kahtlustatavaks, vahendab tes.com. Samas tuleb arvesse võtta kahtlustatava vajadusi. Kui väike laps ahistab teisi, võib see olla märk, et teda ennast kasutatakse ära või ta puutub kokku pornograafilise materjaliga.

Inglased avavad Hiinas koole

Inglise Westminsteri erakool avab Hiinas kuus kakskeelset kooli, mis tugevdab minister Gibbsi sõnul kultuurilist koostööd riigiga ning innustab lapsi mandariini keelt õppima. Kool, mille aastane õppemaks on kuni 37 000 naela, kasutab tulu majandusliku abi pakkumiseks andekatele õpilastele Londoni osakonnas, vahendab BBC. Kasutatakse Hiina õppekava, millele lisatakse aineid Westminsteri omast. Hiinas on osakonnad teistelgi mainekatel Briti erakoolidel, näiteks on kanda kinnitanud Harrow’ kool.

Pastakad asenduvad klaviatuuriga

Kas kümne aasta pärast kirjutatakse kontrolltöid ja eksameid käsitsi? Janet Brown Šotimaa kvalifikatsioonikeskusest arvab, et pastakad võivad eksamitelt kaduda mõne aasta jooksul ja asenduda klaviatuuriga, vahendab veebileht tes.com. Tema sõnul on elektrooniline hindamine mõnel kursusel juba praegu kasutusel ja ühiskond jätkab liikumist arvutite suunas. Käsitsi kirjutamise üle on maailmas ennegi arutletud, näiteks 2015. aastal levis kuuldus, et Soomes vähendatakse kirjatehnika osakaalu arvutiõppe kasuks.

Lastel väheneb lugemisoskus ja -harjumus

Saksamaal Berliinis esitleti rahvusvahelise algkooli lugemisoskuse uurimuse tulemusi (IGLU). Selgus, et üha vähem saksa õpilasi oskab algkooli lõpuks korralikult lugeda. Lastele ka ei meeldi enam lugeda. Kui 2001. aastal oli algeline lugemisoskus 16,9% algkoolilõpetajatest, siis nüüd on lugemisraskustes õpilaste arv tõusnud 18,9%-ni ehk iga viies ei oska lugeda, vahendab The Local. Uurimuse autorit Wilfried Bosi kurvastab, et lugemist nautivate laste arv on viie protsendi võrra langenud.

Rootsis lahvatas koolivormi skandaal

Norrköpingis asuv Põhjamaine Rahvusvaheline Kool peab loobuma kohustuslikust koolivormi nõudest, sest see ei järgi põhiseaduse punkti, mille kohaselt nähakse õpilase rõivastuses tema eneseväljendusviisi. Koolivormi pakkumine ei ole seadusega vastuolus, küll aga tekitab probleeme distsiplinaarkaristuse järgnemine, kui eiratakse koolivormi kandmise kohustust, milleks annab õpilane kooli astudes kirjaliku nõusoleku, vahendab The Local.

Kogunud ÕIE TÄHTLA

Foto: Raivo Juurak

Vahetult enne jõule, kõigest neli kuud enne eesti keele riigieksamit, lahvatas meedias palju kriitikat saanud uudis, et eksami funktsionaalse lugemisoskuse osas on otsustatud loobuda õigekirja hindamisest. Eesti emakeele õpetajate selts reageeris otsuse peatamiseks kohe oma pöördumisega. 9. jaanuaril sai selts SA Innovelt vastuse, kus on kirjas, et sel aastal hindamispõhimõtteid ei muudeta ning hindamise aja- ja asjakohasemaks muutmise töö jätkub. Õpetajate Leht uuris, mis selle otsuse tingis, milline on õpetajate seisukoht ja miks neid kavandatud muudatuse tegemisse ei kaasatud.

Kaja Sarapuu: „Tundub, nagu ei nähtaks enam puude taga metsa”

Kaja Sarapuu.

Eesti emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees Kaja Sarapuu, kui selts ei oleks reageerinud, olekski see muudatus jõustunud.

Arvata võib. See ongi asja juures kõige ehmatavam. Nagu ka see, et niisugune otsus tehakse teatavaks neli kuud enne eksamit. Pöördusime Innove poole, et oleme muudatuse vastu. Piltlikult öeldes tundub mulle, nagu ei nähtaks enam puude taga metsa. Igaüks ajab oma asja, nägemata üldist pilti. Millise sõnumi me sellega anname, kui ei kontrolli eesti keele eksamil enam eesti keele õigekirja?! Siis see pole enam eesti keele eksam. Eesti keele staatus on kirjas meie põhiseaduses, me peame olema eesti keele eest väljas.

Teine asi, mis teeb kurvaks ja mida on ka varem juhtunud, on see, et muudatusi ei osata teha. Juba idee algusfaasis tuleb asjaosalistega kontakteeruda. Emakeeleõpetajate selts on just see huvirühm, kellega ühendust võtta ja kelle kaudu seisukohti koguda, enne millegi muutmist. Mäletan, et kui me aasta tagasi ministeeriumi ja Innove esindajatega kohtusime, tuli see teema jutuks. Meie seisukoht oli, et nii ei tohi teha. Me ei kujuta praegu ette, mida see endaga võib kaasa tuua ja kuidas õpilaste õigekirjaoskust ja motivatsiooni mõjutada. Kas keegi meist kümme aastat tagasi uuele eksamile üle minnes oskas ette näha, et ühel hetkel leiab tähtis komisjon: eesti keele eksamil pole õigekirjaoskust vaja hinnata? Enne kui midagi muuta, tuleb põhjalikult uurida, mida see paremaks teeb.

Avalikkus reageeris sellele mõttele väga kriitiliselt.

Jah, hea meel on, et ka paljud hoopis teiste erialade inimesed on meid toetanud. Seltsi on helistatud, kirjutatud, ma ei ole sellist tuge kunagi varem kogenud. Kohati tundus, justkui oleks meie selja taha koondunud kogu rahvas.

Kuidas teile nende muudatuste vajalikkust põhjendati?

Just nii, nagu meediaski on välja toodud: et eksam oleks valiidne, peab üks ülesanne mõõtma ühte oskust. Samas on punktisumma, mille õpilane õigekirjavigade tõttu lugemisosas kaotab, nii väike, et see ei tohiks olla põhjus, mille pärast tülli minna. Eesti keele eksamil tuleb hinnata korrektset eesti keelt.

Tundubki, et alustame hoopis valest otsast – pigem tuleks mõelda eesti keele õpetamise metoodikate rikastamise peale, neid võiks tõesti rohkem olla. Oleme jäänud vanasse kinni, põlvest põlve õpitakse samamoodi. Samuti on osaoskuste tasakaal läinud paigast ära. Koolides paljundatakse meeletul hulgal tekste ja lugemismaterjale ning harjutatakse tekstidest arusaamist, sest seda eksamil nõutakse. Oluliselt vähem on arutelu, analüüsi, suulist vastamist ja klassikirjandi kirjutamist. Ka kodudes arutletakse omavahel üha vähem. Peaksime mõtlema sellele, milliseid inimesi me kasvatame.

Õpetajad on öelnud, et eesti keele ja kirjanduse tunde pole piisavalt ja õpilaste tase on väga erinev. Ehk olekski tulemuslikum õpetada eesti keelt rühmades?

Rühmades õpetamise kohta esitas selts oma ettepanekud juba üle kümne aasta tagasi. See on täiesti võimalik, õpperühmade suurus on kooli otsustada. Arvan, et igas koolis võiks alates esimesest klassist olla õpioskuste tund. Oleme hädas, et õpilased ei oska õppida. Eesti keele ja kirjanduse tundide arv on tõepoolest aja jooksul vähenenud. Praegu peame hoidma kinni sellest, mis meil on, ja lootma, et see rohkem ei väheneks. Õpilase tööpäev on päris pikk, rohkem ei raatsi talle koormust juurde panna. Üks võimalus on õpetajatel teha koostööd. Kui tuli uus õppekava, tähtsustati üha rohkem õppeainete lõimingut, kuid sellekohast õppevara ei ole. Ka õppeainete lõimimise on ministeerium suures osas pannud õpetajate peale, kellel pole paraku selle jaoks aega, eesti keele õpetajad on eriti koormatud.

Mis edasi saab?

9. jaanuaril saime SA Innovelt vastuse, kus on kirjas, et selle aasta riigieksamil hinnatakse lugemisülesannete vastustes õigekeelsust endiselt eraldi aspektina, ent eksami kõigi osaoskuste hindamise täpsemaks ning aja- ja asjakohasemaks muutmiseks arutelu jätkub. Innove kodulehele oli eksami endine eristuskiri tagasi pandud juba varem. Meie seisukoht on, et sellisel kujul seda muudatust teha ei tohi, pigem töötada välja täiesti uus küpsuseksam.

Pille Reins: „Hindamisloogikat puudutav idee sai meedias algsest hoopis erineva tähenduse”

Pille Reins.

SA Innove eesti keele peaspetsialist ja riigieksamit ettevalmistava komisjoni esimees Pille Reins, miks oli vaja nii äkki riigieksami lugemisosa hindamiskriteeriume muuta?

Seda teemat on arutatud juba pikemat aega, kuna riigieksami üks eesmärk on anda õpilasele, õpetajale, koolipidajale võimalikult objektiivset tagasisidet. Arutelu aluseks on olnud hindajate tagasi­side, eksamite statistika ja analüüsid, ekspertide arvamused ning uuringud, teiste seas ka Tallinna ja Tartu ülikooli korraldatud tudengite funktsionaalse keeleoskuse uuringud 2010. ja 2015. aastal, kust selgus, et gümnaasiumilõpetanute õigekeeleoskuse tase on kõrgem kui funktsionaalse lugemisoskuse tase ja see pole muutunud, kuigi on rakendunud uus õppekava.

Tartu ülikooli keeleteadlased analüüsisid 2016. aastal eesti keele riigieksami eristuskirja ja ülesandeid ning tõid probleemina välja, et lugemisosa mõõdab lugemisoskuse kõrval ka kirjutamisoskust, mida see teha ei tohiks. Õigekirja tuleb mõõta kirjutamisosas. Lugemisosa ülesannete eesmärk on selgitada välja, kui hästi õpilane teksti mõistab, ja just seda tulekski seal mõõta. Vastasel juhul muutub küsitavaks eksami valiidsus ja tulemused, mille põhjal järeldusi tehakse, ei ole adekvaatsed. Keeleeksperdid pidasidki silmas seda, et lugemisoskuse osas ei peaks õigekirja eraldi hindama. Lugemisülesannete hindamisel arvestatakse lisaks õigekeelevigadele kõiki vastuse arusaadavust mõjutavaid vigu, näiteks lausestus- ja sõnastusvigu. Kõik vead mõjutavad tulemust ja mõttekas on hinnata vastuse sisu õigsust ja keelelist korrektsust koos, teisisõnu vastust kui tervikut.

Kuna sellisele järeldusele tuldi, korraldas haridus- ja teadusministeerium aasta tagasi laiapõhjalise arutelu, kus osalesid nii eksami koostajad-korraldajad Innovest, Tallinna ülikooli ja Tartu ülikooli keeleteadlased, õppekava koostajad, samuti Eesti emakeeleõpetajate seltsi esindajad.

Emakeeleõpetajate seltsi kuuluvad õpetajad kinnitavad, et nad ei ole seda mõtet kunagi pooldanud.

Haridusministeeriumis toimunud arutelul nad vastuväiteid otseselt ei esitanud ja seal arutati väga konkreetselt, et selle muudatuse saaks teha eksami ja hindamise aluseid muutmata. Arutati ka, millal sellisel viisil hindamine võiks rakenduda. Otsust küll ei protokollitud, kuid koosoleku kokkuvõte, mis meieni jõudis, oli vormistatud ühise ettepanekuna.

Ometi vallandus muudatusest kuuldes meedias üsna üksmeelne pahameel.

Olen ajakirjandusest lugenud ja kuulnud ka õpetajatelt mitmesuguseid arvamusi. Kuigi muudatus puudutas eksami hindamisloogikat, sai see meedias algsest ideest hoopis erineva tähenduse ja võimenduse. Kahetsusväärselt jäi kõlama väide, et õigekirjaoskus ei ole riigieksami korraldajate ja koostajate jaoks enam oluline. Nii see kindlasti ei ole. Korrektne keelekasutus on olnud ja on ka edaspidi eesti keele riigieksamil väga tähtis.

Olen nõus, et sisuline arutelu jäi pinnapealseks ja kommunikatsioon oli vähene. Kahel viimasel nädalal olen kohtunud umbes 150 eesti keele õpetajaga ja selgitusi jaganud. Kui olen lugemis­ülesannete hindamise sisulist poolt selgitanud, on nad suhtunud plaanitud muudatusse mõistvalt ja mõned õpetajad on öelnud, et pooldaksid seda.

Kas muudatuse üks eesmärk on parandada eksamitulemusi?

Ei, seda kindlasti mitte, see muudatus ei parandaks eksamitulemusi, vaid teeks andmed täpsemaks. Praegu võib juhtuda, et lugemisoskuse osas madalama tulemuse saanud õpilane mõistab teksti paremini kui tänu heale õigekirja valdamisele parema tulemuse saanud õpilane.

Lugemisosa 40-punktilisest tulemusest moodustab 15–20% õigekeelsus, ülejäänud punktid saab eksaminand tekstimõistmise eest. Sisuliselt tekib olukord, kus õpilastel, kes saavad teksti mõistmise eest maksimumi ehk 32 või 34 punkti ja kaotavad punkte õigekirja tõttu, puudub võimalus saada lugemisoskuse eest maksimumtulemust. Teine probleem on, et ühtegi punkti ei saa iga vastuse õigekeelsuse eest nii see õpilane, kes on teinud kolm kergema kaaluga viga, kui ka õpilane, kes on teinud kümme viga. Eksaminand kaotab ühe punkti, kui ta teeb näiteks ühe vea. Mõnikord võib viga olla vaieldav või kergema kaaluga.

Aasta-aastalt on Eesti koolides rohkem õpilasi, kelle kodune keel ei ole eesti keel, aga kes on väga tublid. Peale on kasvamas terve põlvkond keelekümblusõpilasi, kes mõistavad teksti hästi, aga ei oska ülesannete vastuseid õigekeelsusvigadeta kirja panna. Neil puudub võimalus saada tekstimõistmise osas maksimumilähedast tulemust. Üha rohkem on koolides ka HEV-õpilasi ja keskendumisraskustega lapsi, kellel võib õigekirjaga probleeme tekkida.

Ehk tuleks teha hoopis uus eksam?

Ilmselt tuleb analüüsida, kas praegune hindamismetoodika on aja- ja asjakohane. Palju oleneb ju sellest, millised meetodid keeleoskuse mõõtmiseks valida. Lugemisoskust võib mõõta ka valikvastustega küsimustega ja nende ülesannete puhul on välistatud õigekirja hindamine. Praegu on lugemisoskuse mõõtmiseks valitud avatud vastusega ülesanded, mis tekitavad võimaluse, et õpilane teeb vastuste kirjutamisel ka õigekirjavigu. Kogu see temaatika ongi arutelude küsimus Ülikoolide esindajad on toonud välja ka kirjandi puudused ja kuna koolides pööratakse kõige rohkem tähelepanu kirjandi kirjutamisele, siis ei saa üliõpilased akadeemiliste žanrite loomisega hakkama. Eesti keele riigieksami teemal on vaja arutelusid jätkata ja praegune riigieksam vajab ka põhjalikumat uuringut.

Kui levinud praktika on anda riigieksami muudatustest teada neli kuud enne selle toimumist?

Eristuskiri valmibki harilikult sügisel. Emakeeleõpetuses ei muudaks vastuste tervikuna hindamine midagi. Õpilastelt nõutakse ikka korrektses kirjakeeles vastamist. Mida selgem ja veatum vastus, seda parema tulemuse ta saab. Sellega olen nõus, et õpetajaid oleks pidanud varem teavitama. Tekkinud olukorras oli mõistlik astuda samm tagasi ja seda Innove koostöös HTM-iga ka tegi.

Miks neid arutelusid varem ei peetud?

Hindamise üksikasjadega seotud küsimusi on hindajatega arutatud igal aastal. Lugemisosas õigekeelsuse hindamisest tulenev probleem toodi üheselt välja 2016.aastal. Mis puudutab eksami koostamist, siis kaasamine on kindlasti vajalik. Teisalt tuleb mõista, et eksami koostamine on protsess, mis lähtub õppekavast ja teatud nõuetest, mis on kirjas eksami korraldust reguleerivas määruses. Seetõttu saab õpetajaid ja eksperte laiemalt kaasata teatud etappideni. Mingist hetkest alates ei saa see aga olla väga laia ringi või koguni avaliku arutelu küsimus. Seda nii eksamile seatud ootuste kui ka eksami konfidentsiaalsusnõuete tõttu.

Martin Ehala: „Eksami iga osa peab hindama ühte konkreetset osaoskust”

Martin Ehala.

Mis on tähtsam, hindamise usaldusväärsus või eesti keele korrektne valdamine?

Mõlemad on olulised. Hindamine peab andma ülevaate sellest, mida õpilane oskab: üks hinne väljendagu seda, kuidas ta teksti mõistab, teine, kuidas ta kirjakeelt valdab, kolmas, kuidas ta oskab tekste koostada, neljas, kuidas ta end suuliselt väljendab. Eksami iga osa peaks hindama ühte konkreetset osaoskust. See on eksami valiidsuse puhul oluline kriteerium. Sellest lähtuvalt on täiesti mõistetav, miks ei ole mõistlik hinnata ühe hindega mitut osaoskust, sest nii ei paista välja, kui palju punkte õpilane ühe või teise oskuse eest saab. Kui tahame tekstimõistmise harjutuse juures hinnata ka õigekirja, peamegi panema kaks eraldi hinnet. Kirjakeele valdamine on nii põhikooli kui ka gümnaasiumi riikliku õppekava oluline õppe-eesmärk ning õpilase õigekirja ja kirjakeelsuse taset tuleks samuti hinnata. On palju viise, kuidas seda teha.

Kui head tagasisidet praegune eksam õpilase oskuste kohta annab?

Olen veendunud, et eksamit tuleb edasi arendada. Plaanis oligi muuta hindamine selliseks, et paistaks läbi, mille eest hinne on saadud. Leian, et see on õige lähenemine. Aga kuna seda ei osatud õigesti kommunikeerida, sai avalikkus sellest aru nii, et õigekiri ei ole enam oluline. Selle muudatuse rakendamine õigekirja hindamise osakaalu oluliselt ei vähendaks, teisalt teadmine, et õigekirja reeglitega ei pea arvestama, õpimotivatsiooni kahtlemata ei suurenda. Kergesti võidakse teha järeldus, et enam ei peagi reeglitega arvestama, sest keegi ei kontrolli.

Kui lugemisoskuse osas õigekirja mitte hinnata, kas ei peaks eksami osaks olema ka etteütlus?

Kardan, et see tekitaks olukorra, et liiga palju tähelepanu läheb vormile. Meie metoodikutena tahaksime, et emakeeleõpetus ei oleks nii tugevalt vormikeskne, vaid et tähtsamal kohal oleks funktsionaalse keeleoskuse arendamine: teksti mõistmine ja koostamine, suuline ja kirjalik eneseväljendus. Vorm on selle eeldus. Et end korrektselt väljendada ja tekste mõista, peab inimene mõistagi kirjakeelt valdama.

Kuidas suhtute sellesse, kui tundides harjutatakse ja treenitaksegi peaasjalikult tekstide mõistmist?

Selles ei ole mingit kahtlust, et eksami vorm mõjutab kõiki – õpilasi, õpetajaid lapsevanemaid –, sest eksamitulemus on ülikooli saamiseks oluline. Olgu eksamivorm milline tahes, igal juhul hakkab see mõjutama õpetust koolis. Seetõttu on riigieksami sisu väljatöötamine väga vastutusrikas ja keerukas ülesanne. Eksam peab olema piisavalt avar, et selleks poleks võimalik valmistuda üksnes ühte tüüpi ülesandeid korrates ja lõpmatult drillides eesmärgiga saada hea hinne.

Kuidas eksamiga edasi minna?

Tuleb jätkata eksami arendamist nii, et see võimaldaks objektiivselt hinnata nii õpilase kirjakeelenormide tundmise taset kui ka teisi oskusi: teksti mõistmist ja kirjalikku eneseväljendust. Seejuures tuleb anda selge sõnum, et õigekiri pole muutunud kõrvaliseks nähtuseks. Usun, et juhtunust õpiti.

KÜSIMUS JA VASTUS

Milliseid mõtteid eksamikorraldajate otsus tekitas?

Piret Järvela.

Piret Järvela, Tallinna Lilleküla gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

2011. aastal, kui otsustati kirjandist loobuda, olin emakeeleõpetajate seltsi juht ja kuulusin ka uut eksamit ettevalmistavasse komisjoni. Olin lõpuni uue eksami vastu, aga leidsime tookord siiski kompromissi. Mäletan täpselt nende inimeste nimesid ja nägusid, kes tagusid endale vastu rinda ja kinnitasid, et kunagi ei juhtu seda, et eesti keele eksamil enam õigekirja ei arvestata. Ometi nii juhtus.

Kõige hirmutavam on, et nii põhimõttelisest muudatusest said õpetajad teada meedia kaudu. Mitte keegi ei olnud tegevõpetajatega otsust läbi arutanud ega selgitanud, mis kaalutlustel ei peeta eesti keele riigieksamil enam vajalikuks hinnata õigekirja. Ja seda Eesti 100. sünnipäeva aastal!

Mis on selle muudatuse eesmärk? Kas tõsta kunstlikult riigieksami keskmist hinnet? Või teadvustada ühiskonnale, et gümnaasiumiharidus ei eeldagi õigekirjaoskust? Sel juhul oleks huvitav teada, kuidas suhtuvad sellesse ülikoolid, kes juba praegu heidavad ette gümnaasiumilõpetajate kesist kirjutamisoskust.

Ollakse vist harjunud, et õpetaja neelab kõik alla. Ehkki aastaid tagasi lepiti kokku, et enne uut eksamitüüpi ei kehtestata, kui on loodud ka õppevara, alustasime ilma ühegi õpikuta. Eesti riik tegutseb nagu ikka – kõigepealt võetakse otsus vastu, õpetajad tehku, mis tahavad.

Õpetajad näevad koolis kurja vaeva, et kõne- ja kirjakeele piir ei kaoks, kogu meediaruum on halba keelekasutust täis. Arvan, et eeskätt kirjanduse tunde peaks olema praegusest rohkem. Kui meil oleks rohkem aega tegelda väärtkirjandusega, aitaks see arendada keelt ja mõtlemisoskust, rikastada sõnavara, rääkimata mõjust väärtuskasvatusele. Eksamitöö, mis sisaldab eri valdkondade tekste ja kus on üha rohkem graafikuid, ei kontrolligi ainult eesti keele oskust. Riigieksamiks valmistumine eeldab õpilastelt nii graafikute lugemist kui ka eri keeletasandite mõistmist ning on muutunud pigem aineüleseks. Eksamitöö hindamine aga on muutunud varasemast läbipaistmatumaks – parandajad ei tohi tööle kirjutada ühtegi märget.

Muret teeb, et isegi kui niisugust muudatust mitte kunagi ei tehta, on ühiskonnale siiski edastatud signaal, et eesti keel ei ole väärtuslik. Eesti keel on põhiseadusega meie riigikeel ning ei saa olla ühtki põhjendust, et seda ei peaks õigesti rääkima ja kirjutama. Tahaksin teada, miks korraldajad riigieksamiga seotud muudatusi ette valmistades ei astunud dialoogi eesti keele ja kirjanduse õpetajatega.

Ave Oja.

Ave Oja, Kose gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Leian, et eesti keele riigieksamil tuleb nii tekstimõistmise kui ka kirjutamisoskuse osa hindamisel lähtuda ühesugustest kriteeriumidest, sest eksam on üks tervik. Vastasel juhul võiks korraldada kaks eksamit eri päevadel ja nimetadagi neid funktsionaalse lugemisoskuse eksamiks ja kirjutamisoskuse eksamiks.

Kui õpilane on astunud 10. klassi, on tal õigus teada, mis toimuma hakkab ja millised on reeglid ning kokkulepped 12. klassi lõpetamiseni ja riigieksamiteni välja, see peaks olema iseenesestmõistetav. Niisamuti peaks õpetajale teada olema, mis alustel õpilast hinnatakse. Riigieksamiks õpilasi ette valmistav õpetaja peab olema kursis samade hindamisparameetritega, mida kasutavad eksamitööde hindajad.

Olen mõelnud, kuhu me niiviisi jõuame, kui latti pidevalt allapoole laseme. Riigieksam on seda juba märkamatult langetama hakanud. Kui enne unustas õpilane pealkirja kirjutamata, kaotas ta viis punkti, nüüd kaotab ainult ühe. Stiilivigade arvu ei loeta enam ammu. Kui jätta nüüd lisaks lugemisosas õigekirjavead märkamata, tõuseks küll nõrgemate õpilaste eksamitulemus, aga kellele seda vaja on?!

Olen töötanud õpetajana üle 30 aasta ja võin öelda, et uue eksamiga õpilaste eksamitulemused mingil määral paranesid. Samas, kui vanasti võis leida ka mõne niisuguse kirjandi, mida oli huvitav lugeda, siis sellist ei kirjuta enam ka kõige tublimad õpilased. Sellest ajast, kui oleme keskendunud lühivormidele, on kirjutised muutunud pealiskaudseks ja üheülbaliseks. Kaheosaline eksam hajutab keskendumisvõimet ning soodustabki probleemi pealiskaudset avamist ja üldsõnalisust. Midagi on selle eksamivormiga täiesti nässu läinud.

Lilian Aun.

Lilian Aun, Jakob Westholmi gümnaasiumi eesti keele õpetaja, Tallinna õpetajate maja aineühenduse „Eesti keel eesti koolis” juhataja:

Ühtegi putru ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse. Esmalt tuleb olla õpilaste suhtes aus. Gümnasist peaks kümnendasse klassi astudes teadma, mis teda ees ootab. Sellised välkotsused ei saa sündida üleöö. Kui me kogu aeg midagi muudame ja uudame, teeb see elu väga närviliseks. Võib-olla meie, õpetajad, oskame võtta asju rahulikumalt, aga õpilastele lisapingeid tekitada ei tohiks. Tahaks, et neil oleks närvipinget vähem, sest õpilaste elu on niigi stressirohke. Seda, mis saama hakkab, küsivad nad loomulikult kõigepealt oma õpetajalt, aga meie ei ole otsustajad.

Eesti keele riigieksamiga seotud uudis tekitas aasta lõpus küll paraja paanika. See teema ärritas nii värskeid koolilõpetajaid kui ka neid, kes kooli ammu lõpetanud. Oleme eesti keele püsimise nimel vaeva näinud ja muretseme jätkuvalt, mida toob tulevik.

Haridus on valdkond, kus kõik tahavad sõna sekka öelda ja arvamust avaldada. Enne kui selliste otsustega välja tulla, peaks neid üldsusele argumenteeritult põhjendama.

Riigieksamiga tuleb edasi tegelda ja leppida kokku, mida me saavutada tahame ja millisesse suunda liikuma hakkame. Emakeele õpetajate selts on alati püüdnud nendes asjades kaasa rääkida ja oma seisukohti avaldada, kuid õpetajate arvamust pole tihtipeale kuulda võetud.

Kahtlemata võiks arvestada nende noortega, kelle emakeel pole eesti keel. Minugi õpilaste seas on olnud vene peredest lapsi, kes on väga tublid ja teinud tohutult tööd. Neid võiks tõesti riigieksamil teistel alustel hinnata.

Meie keeleruum aina mitmekesistub. Küsimus, kuidas edasi, ootab vastust. Aga vastus peab olema arukas ja argumenteeritud, meie emakeelt hoidev ja väärtustav.

Koolide digitaristu nüüdisajastamise programm on jõudnud 53 Eesti koolini, 2018. aastal on plaanis kaabeldada ning WiFi tugijaamade jm vajalike seadmetega varustada veel sadakond üldhariduskooli. Programmi esimene etapp saab läbi 2018. aastaga ning läheb maksma 5 miljonit eurot.

Üldhariduskoolide digitaristu nüüdisajastamise programm hõlmab kohtvõrkude rajamist ja renoveerimist ning kohtvõrkude halduse ja monitooringu vahendite ostmist. Programmi esimeses etapis on planeeritud ligi 170 üldhariduskooli kohtvõrkude uuendamine, mis mõjutab üle 44 000 õpilase. „Tegu on põhjaliku koolide võrguinfrastruktuuri uuenduskuuriga, mille sarnast pole varem olnud,” tõi programmijuht Jüri Saar välja.

2017. aastal jõuti töödega kolmandikuni kõikidest programmis osalevatest koolidest. „Seadmete hanke vaidlustamise tõttu oleme graafikust mõnevõrra maas, kuid programmi partnerite vastutulelikkust ja tööde tegelikku tempot vaadates oleme veendunud, et jõuame enamikuni programmis osalevatest koolidest veel enne 2018/2019.  õppeaasta algust,” selgitas Saar.

2018. aastal on planeeritud ülejäänud programmis osalevate koolide kaabeldustööd ning WiFi tugijaamade, kommutaatorite ja tulemüüridega varustamine. „Kõik koolid on erinevad ja vajavad individuaalset lähenemist, millest tulenevalt loodame jätkuvalt ka koolide kannatlikkusele ja mõistvale suhtumisele ‒ esitame tellimusi nii kiiresti, kui suudame neid kokku panna ning meie partnerid neid täita,” lisas Jüri Saar.  Programmis osalevate koolide nimekirja leiab HITSA kodulehelt.

Digitaristu nüüdisajastamise programmi on töötanud välja majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning seda viib ellu Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus, mille EENeti struktuuriüksusel on kahekümneaastane kogemus andmesidevõrkude vallas. Programmi kogueelarve on 13 243 294 eurot, millest Euroopa Liidu sotsiaalfondi toetus moodustab 11 250 000 ja Eesti riigi omafinantseering 1 985 294 eurot. Programmi esimeses etapis, aastatel 2016‒2018, on kavas koolide toetamiseks kasutada eelarvest 5 miljonit eurot. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga on kavandamas uut programmiperioodi 2019+, millesse on kõigil koolipidajatel võimalik taotlusi esitada alates 2018. aasta teisest poolest.

Gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste õpilased ning ka varem lõpetanud, kes soovivad 2018. a riigieksameid teha, peavad hiljemalt 20. jaanuaril eksamite infosüsteemis (EIS) riigieksamitele registreeruma.

Gümnaasiumi lõpetamiseks peab õpilane sooritama eesti keele või eesti keele teise keelena, matemaatika ning võõrkeele riigieksamid. Lisaks riigieksamitele tuleb teha gümnaasiumi koolieksam ja õpilasuurimus või praktiline töö (praktilist tööd ei tehta eksternina kooli lõpetamisel).

Matemaatika riigieksami puhul peab õpilane valima kitsa või laia kursuse alusel koostatud eksamitöö vahel. Võõrkeele riigieksami puhul on õpilasel kolm valikuvõimalust. Ta saab sooritada inglise keele riigieksami, mille eduka läbimise korral antakse õpilasele B1- või B2-tase. Teine võimalus on valida Innove vahendatud rahvusvaheline prantsuse, saksa või vene keele eksam, mille edukal sooritamisel omandab õpilane rahvusvaheliselt tunnustatud keeleoskuse tunnistuse. Kolmanda võimalusena võib õpilane esitada rahvusvaheliselt tunnustatud võõrkeeleeksami vähemalt B- tasemel läbimise tunnistuse, mis vabastab ta võõrkeele riigieksamist. Rahvusvaheline tunnistus, mille õpilane esitab, peab olema kehtiv vähemalt jooksva õppeaasta 31. augustini ning see tuleb kooli esitada hiljemalt 20. jaanuaril.

Riigieksamitele registreerimise tähtaeg eksamite infosüsteemis on 20. jaanuar. Kui õpilasel puudub võimalus registreerida end eksamite infosüsteemi kaudu, teatab ta oma valikud koolile samuti 20. jaanuariks. Koolid saavad eksamite infosüsteemis oma õpilaste registreerimise seisu jälgida ja kontrollida kuni 30. jaanuarini.

Selle aasta riigieksamid algavad  16. aprillil eesti keele eksamiga ning lõpevad 25. mail matemaatika eksamiga. Riigieksamite tulemused avalikustatakse hiljemalt 19. juunil eksamite infosüsteemi ja riigiportaali www.eesti.ee kaudu. Riigieksami elektroonilised riigieksamitunnistused on kättesaadavad ja alla laaditavad hiljemalt 20. juunil eksamite infosüsteemist või riigiportaali www.eesti.ee päringukeskkonnast.

Täiendavat teavet riigieksamite kohta leiab siit.

Transpordis ja logistikas jääb tuleviku tööjõuvajaduse katmiseks puudu juhtidest ja tippspetsialistidest ning ostuspetsialistidest, selgub OSKA uuringust.

Uuringu ühe autori, OSKA analüütik Anneli Leemeti sõnul prognoositakse transpordi ja logistika juhtide ja tippspetsialistide ametikohtade kasvu. „Seoses tehnoloogia arengu ning tiheneva konkurentsiga kasvab strateegilise juhtimise tähtsus. Tuleviku tööjõuvajaduse katmiseks on vaja senisest enam koolitada kõrgharidusega tippspetsialiste, nagu hanke-, tarneahela- ja logistikajuhid ning transpordiplaneerijad,” selgitas Leemet.

Uuringust selgub ka, et logistikaettevõtjad tunnevad puudust ostuspetsialistidest, keda Eestis ei koolitata. Liiga palju koolitatakse aga logistika õppekavadel transpordikorraldajaid, kellest osa võiks omandada hoopis ostuspetsialisti eriala.

Mitu korda rohkem, kui neile tulevikus erialast tööd jätkub, koolitatakse mootorsõidukite ja keretööde tehnikuid. Uuringus tehakse ettepanek vähendada neil erialadel kutsehariduses koolituskohti ning koolitada rohkem liikurmasinate tehnikuid.

Transpordis, logistikas, mootorsõidukite remondis ja hoolduses kokku vajatakse aastas ca 1300 uut töötajat, järgneval kümnendil tööjõuvajadus  tõenäoliselt veidi kahaneb. Suurim vähenemine ootab ees mootorsõidukite remondi ja hoolduse ametikohti (kokku 8%), kus vajatakse aastas 137 uut töötajat.

Ülevaade uuringu tulemustest

OSKA transpordi, logistika, mootorsõidukite remondi ja hoolduse tööjõu- ja oskuste uuring

OSKA transpordi, logistika, mootorsõidukite remondi ja hoolduse uuringuga otsiti vastust küsimusele, kuidas muuta õpet kutse- ja kõrghariduses ning täienduskoolituses, et täita valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadust järgmisel kümnel aastal.

Eesti lastekirjanduse keskus kutsub kõiki Eestimaa lapsi valima oma lemmikkirjanikku ja raamatukunstnikku. Kuni 16-aastasi lapsi oodatakse hääletama raamatukogudes või elektrooniliselt aadressil www.elk.ee.

Lastekirjanduse keskuse direktor Triin Soone: „Nukitsa konkurss on eesti lastekirjanduse suursündmus, mis kutsub lapsi valima oma lemmikuid viimastel aastatel ilmunud lasteraamatutest. See on kõige vahetum tagasiside lugejatelt ning võimalus väljendada oma tänu ja kiitust meie lastekirjanikele ja illustraatoritele. Ootame kõiki andma oma panust, et võimalikult paljud lapsed osaleksid konkursil ja hääletaksid oma lemmiku poolt.”

Tänavu võistlevate raamatute nimestik sisaldab 234 raamatut aastatest 2016–2017, sealhulgas võistleb 136 eesti kirjanikku ja 108 illustraatorit. Hääletamine kestab 20. veebruarini.
XIV Nukitsa konkursi võitjad tehakse teatavaks 7. aprillil lastekirjanduse keskuses toimuval auhinnapeol. Lisaks laureaatidele kutsutakse peole 70 hääletuses osalenud last üle Eesti. Laste lemmikkirjanik ja -illustraator saavad auhinnaks Nukitsa pronkskuju ja rahapreemia.

Nukitsa konkurssi korraldab Eesti lastekirjanduse keskus iga kahe aasta tagant alates 1992. aastast. Varasemad laureaadid leiab siit.

Tudengite teatripäevad on Eesti tudengiteatrite ja harrastusgruppide tegevusele suunatud festival, mida korraldavad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilased. Festival toimub 16.–19. veebruarini Viljandis. Festivalil osalevad üliõpilaste harrastusteatrite trupid Eestist ja Soomest. Lavastuste teemad ja autorid on tudengid vabalt valinud, esitatakse nii hooaja jooksul ettevalmistatud kui ka spetsiaalselt festivaliks valminud lavastusi. Mängupaikadeks on kultuuriakadeemia must saal ning lennukitehas.

Traditsiooniliselt annavad noortele harrastusteatrilistele etenduse järel avaliku aruteluna tagasisidet etenduskunstides tegutsevad Kolm Tarka, kelleks sel aastal on Vanemuise teatri draamanäitleja Kärt Tammjärv, näitleja Karl Robert Saaremäe ning NUKU teatri näitleja Kaisa Selde.

Tudengite teatripäevad toimusid esmakordselt 2003. aastal ning sellest alates on Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilased seda korraldanud iga aasta veebruaris.

Lisainfo festivali kohta leiab tudengite teatripäevade kodulehelt, Facebookist, e-kirjaga kadrikabanen@hotmail.com, telefon 590 17966.

Koolijuht kui uue õpikäsituse vedur ja pidur

Õpetajate Lehe vestlusringis pakuvad oma ideid uue õpikäsituse teemal välja kolm Tallinna koolijuhti Izabella Riitsaar Pae, Tõnu Piibur Pelgulinna ja Hendrik Agur Gustav Adolfi gümnaasiumist. Vestlusringis soovitatakse muuta koolijuhi konkurss rahvusvaheliseks, valida koolile mitte uut direktorit, vaid terve uus juhtkond, koostada koolile plaan, mille järgi õpetajad külastavad oma kolleegide tunde, asendada ainepõhised õppetoolid klassipõhistega, maksta koolijuhile kuus tuhat eurot palka ning muuta kool energia vahetamise kohaks jm.

Miks eelistavad lapsevanemad eliitkoole?

Püüdlus pakkuda oma järeltulijale eliitkoolikohta on justkui hea lapsevanema mõõdupuu.Tallinna ülikooli haldusjuhtimise magistrant, riigiteaduste vaatekohalt koolivaliku uurija Sandra Haugas kirjeldab lapsevanemate soove, uskumusi ja tegusid seoses eliitkoolide eelistamisega tavakoolidele.

Sarnassõnad ehk paronüümid kannavad küll erinevat tähendust, kuid sarnanevad üksteisega väliselt ja häälikulise koosseisu poolest. Seetõttu kiputakse neid omavahel segi ajama. Priit Põhjala toob näiteks, et nii mõnigi kord räägitakse „adressandist”, „anaalidest”, „basiilikust” ja „metroloogiast”, kui tegelikult peetakse silmas „adressaati”, „annaale”, „basiilikat” ja „meteoroloogiat”. Kõnelejal juhtub.

Kas mõte ikka asub peas.

Esimene artikkel viieosalisest sarjast „Aju ja õppimine”, kus professor Aaro Toomela selgitab neuroteaduste uute avastuste seoseid pedagoogikaga. Ta väidab, et arstiteadusel on neuroteadustest rohkem kasu olnud kui pedagoogikal, sest pedagoogika ei uuri aju, vaid mõtlemist. Ta kirjutab ka laste tähelepanuvõime langusest, aju treenimisest jm.

Muuseumiharidus

Muuseumihariduse külgedel tutvustame, millistest näitustest ja haridusprogrammidest Eesti Vabariigi juubeliaastal osa saab.

Kas ja kuidas kaasata? Mida arvab kahe erivajadusega lapse ema?

Hariduslike erivajadustega laste tavaklassi kaasamise kohta on arvamust avaldanud peamiselt koolirahvas, lapsevanemate mõtteid on kuulda harva. Ometi puudutab see teema just neid väga lähedalt. Oma kogemusi oli nõus jagama ema, kelle neljast lapsest kaks on haridusliku erivajadusega.

Juku õpib lugema. Kuidas läheb Johnnyl?

„Eesti lasteaiasüsteem väärib kiitust – siin on hea õppekava, õpetajate ja laste suhtarv ning osatakse pakkuda vajalikku toetust nõrgematele,” täheldab Austraalia lugemisoskuse uurija Susan Galletly, kes külastas Eestit, sest tunneb huvi edukate lugemisriikide kogemuste vastu alus- ja alghariduses.

Paneb poisid elektrit taltsutama

Tauri Moones unistas lapsepõlves elektrikuametist, ometi läks ta ülikooli hoopis loodusainete õpetajaks õppima. Töötaski paar aastat Tartu kutsehariduskeskuses keemiaõpetajana, kuni ühel päeval küsiti, kas ta on nõus ise koolipinki istuma ja elektrikuks õppima. Ikka selleks, et kutseõpetajate ridu täiendada. Moones soostus. Sai mullu kutsetunnistuse ja annab nüüd oma teadmisi juba kutseõpetajana edasi.

Rahvusvaheline noorsootöö jõuab igasse maakonda ja varasemast rohkemate noorteni

Juba viiendat aastat on kümnel klassil võimalik üksteisest hoolimist ja meeskonnaks kasvamist õppida SA Archimedese noorteagentuuri toel. Kuidas on edenenud „Hooliva klassi” programm, aga ka vähemate võimaluste ja erivajadustega noorte kaasamine, rääkis intervjuus Õpetajate Lehele noorteagentuuri asejuhataja Marit Kannelmäe-Geerts.

Mängujuhid muudavad koolipäeva liikuvamaks

Laste kehaline passiivsus ning suurenev kehakaal on probleem paljudes riikides. Eesti ei ole erand. Alla veerandi Eesti lastest liigub nii palju, kui Maailma Terviseorganisatsioon lapse normaalse kehalise ja vaimse arengu tarbeks soovitab – iga päev vähemasti tunni. Vähene liikumisaktiivsus põhjustab mitmeid probleeme laste tervisele ja õpitulemustele, aga vähendab ka koolirõõmu. Tartu ülikooli liikumislabor on programmis „Liikuma kutsuv kool” kahe aasta jooksul koos kümne Eesti kooliga otsinud lahendusi, mis võimaldaksid õpilastel koolipäeva jooksul rohkem liikuda.