Lugemisraskustega lastel võib olla sõrmendamisest palju abi. Foto: Katrin Pentšuk
Kui lapsele ei jää tähed meelde, siis võib abi olla sõrmtähestiku kasutamisest.
Töötasin kaheksa aastat Tartu Pääsupesa lasteaias kehapuuetega laste rühmade logopeedina. Ühel sügisel tuli rühma 6-aastane Evi (nimi muudetud). Ta oli juba mitu aastat lasteaias käinud ja ka logopeedilist abi saanud. Minu juures hakkas ta käima, et omandada kooliks vajalikke eelteadmisi. (Logopeediline diagnoos: alakõne III.) Evi oli normintellekti ja normaalse kuulmisega, kuid ta ema, rühmaõpetajad ja temaga varem töötanud logopeed kurtsid, et muidu päris tubli, aga tähed ei jää talle meelde. Septembris tundis Evi vaid viit tähte: A, E, I, O, S.
Kuna olen aastaid töötanud surdologopeedina, otsustasin õpetada Evi lugema sõrmkõnet kasutades. Sõrmkõnet kasutatakse tavaliselt kuulmispuudega laste puhul, kuid otsustasin seda proovida ka normaalse kuulmisega Eviga. Tundides toimus muidugi lisaks ka muu vajalik kõnearendustöö.
Sõrmkõne allub kirjaliku kõne reeglitele, kus info (sõna, lause, tekst) antakse edasi sõrmede abil, täht-tähelt. Igale tähele vastab kindel sõrmede asend – sõrmend. Sõrmtähestikus on sama palju sõrmendeid kui tähestikus tähti. Sõrmendamisega samal ajal häälitakse. Üksteisele järgnevate sõrmendite abil moodustubki sõna. Pika ja ülipika hääliku häälimisel veame sõrmendit sujuvalt küljele. Nii hakkabki laps lugema sõrmede abil.
Kuidas Evi tähed selgeks õppis?
Logopeediline töö Eviga oli intensiivne. Tüdruk käis tundides kolm korda nädalas, võimaluse korral rohkem. Korraga vähemalt 30 minutit.
Igal õhtul võttis Evi koju kaasa sõrmendite ja neile vastavate tähtede lehe (sõrmendite tabeli). Iga päev märkisime õpitud tähed lehel ringiga ära. Nii oli emal õpitust täpne ülevaade. Ema õpetasin eelnevalt välja. Kirjutasin lehele ka õpitud tähtedega silpe ja sõnu. Evi pidi ka kodus sõnu ja silpe lugema ning kaasa sõrmendama. Hommikuti tõi tüdruk lehe jälle lasteaeda kaasa.
Kuna Evi käis logopeediatundides tihti, siis rühmaõpetajaid ma sõrmendite probleemiga ei koormanud.
Õpitavad tähed valisin sellises järjekorras, et neist sai võimalikult ruttu sõnu moodustada. Kuna N- ja R-sõrmendeid kiputakse segi ajama, võtsin need tähed suure vahega – ühe tähe kohe sügisel ja teise tunduvalt hiljem.
Evi oli hea mäluga ja nii jõudsime ühes logopeediatunnis mõnikord mitu sõrmendit koos vastava tähega selgeks õppida. Alati kordasime varemõpitut. Uusi sõnu valides arvestasin eelnevalt õpitud tähtedega, sidudes need uutesse sõnadesse.
Veebruari alguseks olid Evil kõik sõrmendid koos vastavate tähtedega omandatud. Lugesime koos sõnu ja lauseid, aga koos sõrmendamisega. Vigade vältimiseks sõrmendasin alati kaasa. Mõnikord sõrmendasin ainult mina ja Evi luges minu sõrmenditest sõnad kokku.
Proovisime sel ajal lugeda ka ilma sõrmendamiseta, aga siis tulid eksimused häälikupikkuses. Nii jäime endiselt pideva sõrmendamise ja häälimise juurde.
Märtsi algul hakkasime lugema ilma sõrmkõnet kasutamata. Evi sõrmendas ainult neid tähti, mis meelde ei tulnud.
Märtsi lõpuks luges Evi juba küllalt soravalt, ka pikemaid sõnu, sõrmkõnet ja minu abi kasutamata ning tuli toime eakohase häälikuanalüüsiga.
Nüüd tavakoolis õppides Evil lugemise ja kirjutamisega probleeme ei ole.
Veel kaks kogemust
Proovisin sõrmendamist ka ühe poisi puhul. (Logopeediline diagnoos: motoorne alaalia.) Temal esines hääldusvigadest enim häälikute asendusi (nt „änen” pro „jänes”, „katt” pro „kass”). Õppisime sõrmenditest vaid neid, millele vastavaid tähti poiss asendas. Selline üksikute sõrmendite kasutamine märkimisväärseid tulemusi ei andnud.
Nii et minu arvates, kui õpetada kuuljat last lugema sõrmkõnet kasutades, peaks laps õppima kõik sõrmendid koos vastavate tähtedega.
Samas lasteaias oli veel normkuuljast koolimineja, kellel oli sama probleem mis Evil: tähed ei jäänud meelde. Mina tema logopeed ei olnud, aga soovitasin rühmaõpetajal proovida sõrmendamise meetodit. Seal siis sõrmendas kogu rühm kaasa. Õpetaja ütles, et lapsed sõrmendasid rõõmuga. Pideval tegelemisel omandavadki lapsed sõrmkõne ruttu. Abi sõrmendamisest sai seegi laps.
Arvan oma kogemuste põhjal, et kuulmispuudega lastele mõeldud sõrmendamise meetodit võiks kasutada ka normintellekti ja normaalse kuulmisega laste puhul, kui neile tähed muidu meelde ei jää.
KOMMENTAAR
Reet Rajamäe, Tartu Pääsupesa lasteaia sobitusrühma õpetaja:
Artiklis mainitud Evi käis sobitusrühmas, kus laste vanus on 2–7 aastat. Rühmas mängis ja õppis koos 11 eakohase arenguga ja kolm erivajadusega last. Proovisin artiklis mainitud teise lapse puhul, kes oli ka eakohaselt arenenud normaalse kuulmisega koolieelik, kellel oli tähtede meeldejätmisega raskusi, sama meetodit: sõrmkõnet. Ka teised rühma lapsed tulid sellega innuga kaasa ja olid usinad õppijad. Neile oli see vahva sõrmemäng. See teine laps omandaski sõrmkõne toel esmase lugemisoskuse. Tähed jäid talle isegi kiiremini meelde kui teistele lastele. Samuti arenes kõigil lastel peenmotoorika, koordinatsioon ning tähelepanu. Mängides õppimine hoiab lapsi aktiivsetena ning uusi teadmisi omandatakse kiiresti.
Eesti keele sõrmendid.