Nii tervise kui ka hilisema aktiivse eluviisi säilitamise seisukohalt on oluline, et lapsed treeniksid enne murdeiga eri spordialadel ja saaksid sealt hea kogemuse. Foto: Raivo Juurak
13. augustil Paides arvamusfestivali raames peetud Eesti reumaliidu reumafoorumil arutleti miljoni dollari küsimuse üle, kuidas saada lapsed liikuma.
Tartu ülikooli spordipsühholoogia teadur Aave Hannus peab murekohaks laste vähest igapäevast liikumist. „Sõidetakse autoga ja vabal ajal annavad tooni istuvad tegevused,” toob ta välja ühe põhjuse, mis on märgatavalt vähendanud laste liikumisaktiivsust.
„Teine murekoht on, et laste sporditegevuses on liiga palju võistluslikkust. Tulemusel on liiga suur kaal ja seetõttu jäävad tehniliste oskuste arendamise kõrval üldkehaline ettevalmistus ning mängurõõm tagaplaanile,” toonitas reumafoorumi arutelul üles astunud Hannus murelikult.
Teaduslikel alustel põhinevad seisukohad kinnitavad, et lapseea spordis osalemise programmid peaksid keskenduma mitmekülgsete oskuste arendamisele, suurendades spordis osalemise võimalusi ja minimeerides väljalangemist. Nii tervise, vigastuste ennetamise kui ka psüühilise arengu ja hilisema aktiivse eluviisi säilitamise seisukohalt on oluline, et lapsed treeniksid enne murdeiga eri spordialadel ja saaksid sealt hea kogemuse.
„Laste spordi peamine reegel on, et spordist saadav tulu, näiteks sõbrad ja tervis, oleks suurem kui kulu, mis väljendub väsimuses, vigastustes ja ajapuuduses,” tõi Hannus välja laste spordis olulisima pidepunkti.
„Väga paljud trennis käivad lapsed ei liigu tegelikult isegi mitte minimaalselt soovituslikul määral,” rõhutas Hannus kurba tõsiasja, mistõttu on oluline, et sellest teemast ka laiema avalikkuse ees räägitaks.
„Oluline on, et lapsed, nii terved kui ka näiteks kroonilise haigusega, saaksid treenida vastavalt enda arengule ning oma võimeid ja oskusi eakohaselt arendada,” toonitas liikumisharjumuste olulisust Eesti reumaliidu tegevjuht Marek Jaakson, kelle sõnul on oluline rõhutada, et liikumist peavad nautima nii terved kui ka krooniliste haigustega lapsed.
Reumafoorumil „Lapsed liikuma!” arutlesid laste liikumisharjumuste üle Tartu ülikooli spordipsühholoog Aave Hannus, reumatoloog Sirje Tarraste Tallinna lastehaiglast, haridus- ja teadusministri nõunik Mihkel Lees ning füsioterapeut Kirsti Pedak Tallinna ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudist.
KOMMENTAAR
Miks maal on parem kui linnas
Meeli Parijõgi
Meeli Parijõgi, toimetaja:
Mulle meenub aeg-ajalt Eidapere kooli kehalise kasvatuse õpetaja Luule Sulg, kes veel 80-aastasena teeb pärast tundide lõppu põhikoolilastele spordiringi. Seal käivad korraga igas vanuses lapsed ning tehakse üldfüüsilist trenni. Treeneri sõnul proovitakse kõike – kergejõustikku ja akrobaatikat ning mängitakse kindlasti sportmänge. Luule on mõlgutanud küll pensionile jäämise mõtteid, aga lapsed ei taha teda ära lasta. „Neile ju meeldib, kui nendega tegeldakse,” arvab Luule teadvat põhjust. „Mulle endale meeldivad samuti mitmed spordialad.”
Luule peale mõtlesin jälle, kui lugesin Tartu ülikooli liikumislabori uuringut Eesti laste kehalise aktiivsuse kohta, kus selgub, et isegi paljud trennis käivad lapsed ei saa päevast minimaalset liikumisnormi (kõigest 60 minutit) täis. Trennis lihtsalt liigutakse liiga vähe. Selle asemel näiteks seistakse ja oodatakse oma järjekorda. Luule trennis sportmänge mängides pole see ilmselt eriti võimalik. Luule rõhub just sellele, mida uuringki rõhutab: laps vajab spordis üldkehalist ettevalmistust ja mängurõõmu.
Talvel panevad Luule ja lapsed suusad alla kohe, kui ilmataat lund kingib. Koolil on oma suusabaas. Luule räägib kahetsusega uutest õpilastest, linnalastest, kellest mõni polnud eluski suusatanud, mõni akrobaatikaharjutusi teinud. „Suures koolis on palju lapsi ja nii on lapsel oht jääda märkamatuks,” muretseb Luule. Mis suusatamisse puutub, siis olen Tallinnas talvel, kui minu koolipõlves käis kolmas ehk suusaveerand, näinud kambakest sportlikult riides kooliõpilasi mööda tänavaid jalutamas – kehalise kasvatuse tund, lapsed olid vähemalt värskes õhus.
Üks laste liikumisuuringu murekohti oli ka igapäevane liikumine –
sõidetakse autoga ja vabal ajal pigem istutakse. Maalapsed näikse olevat ka ses suhtes linnalastest paremas olukorras, käivad kas või olude sunnil rohkem jala ning osa neist ajab vabal ajal kuuldavasti isegi väljas sõpradega palli taga, nagu nende eakaaslased vanasti. Vanemad ei keela ka – ruumi rohkem ja oht palliga naabri akent tabada väiksem kui linnas majade vahel. Nagu väidab Põlva Lepatriinu lasteaia liikumisõpetaja Silvi Kurg, ilmneb pallimängukogemuses erinevus linna- ja maalaste vahel juba lasteaias.
Mida rohkem liikumisuuringut uurida, seda enam paistab, et maalapsel on mõneski mõttes vedanud.