1937. aastal valmis Vormsil Hullo külas uus ruumikas koolimaja, mille ehitas saarerahvas ühiselt.
Tänavune kooliaasta on Vormsi koolis eriline. Esimesse klassi läheb üle pika aja viis last, mis on kooli viimase aastakümne rekord. Lisaks tuleb üks õpilane seitsmendasse klassi. Ühtekokku on Vormsi lasteaias-põhikoolis sel õppeaastal lapsi 38 – üksteist lasteaias ja 27 koolis. Kuus õpilast ei ela saarel, vaid õpivad koolis individuaalkava järgi. Kevadest on koolil ka uus direktor – Age Hälvin, kes seni töötas loodusainete õpetajana.
Rekordarv kooliminejaid
1., 2. ja 3. liitklassi õpetaja ja klassijuhataja Annika Adams rõõmustab, et saab sel aastal endale Vormsi kooli mõistes lausa mammutklassi. „Esimeses klassis on viis õpilast, teises kaks, kolmandas kaks, kokku üheksa, nii et tuleb klassiruumi üks laud lisaks tuua. Kuna koolitulijad alles hakkavad lugemist, kirjutamist, arvutamist õppima, palusin direktorilt nende jaoks võimalikult palju eraldi tunde, et saaksime A-st ja B-st alustada ning rahulikult esimese klassi programmi võtta. Selliseid aineid nagu loodus- ja inimeseõpetus, samuti käeline tegevus, õpime kõik koos.” Lisaks õpetab Annika Adams koolis rahvatantsu, mis on kuuenda klassini kõigil tüdrukutel ja poistel kord nädalas tunniplaanis ja kus käivad ka suuremad lasteaialapsed. Eesmärk on kevadel Läänemaa tantsupeole minna.
Õpetaja Annika räägib, et töötas varem klassiõpetajana Kiili koolis. Vormsil käidi perega puhkamas, kuni otsustatigi siia elama tulla. „Kaks aastat tagasi kolisime saarele, sain koolis tööd, alustasin ka magistriõpinguid ja olen senimaani selle otsusega väga rahul. Tänavu algab mul siin kolmas õppeaasta.”
Seda, et õpetaja jõuab tegelda eraldi iga õpilasega ning tunneb kõiki lapsi ja nende vanemaid, peab ta väikese kooli suureks eeliseks. „Võime külatänaval kokku saades olulised jutud ära rääkida ega pea selleks eraldi aega kokku leppima nagu suures koolis.”
Tore on seegi, et koolil on oma aed, kus kõik õpilased käed külge löövad. Kevadel kaevavad suuremad peenrad valmis, pisemad aitavad seemneid ja taimi maha panna. Suve jooksul on iga õpilase kohus käia kooliaias kolm korda rohimas ja kastmas. Sügisel tullakse kokku ja koristatakse ühiselt saaki. Oma aias kasvanud porgandid, peedid, kaalikad, sibulad ja maitsetaimed lähevad koolitoiduks.
Mis on distantsõpe?
Kuna koolis on vähe lapsi, õpitakse liitklassides ja õppetöö on suuresti individuaalne. Õpetajatele paneb see suurema koormuse, sest tuleb anda mitte üht, vaid mitut ainet ja koostada mitme klassi ainekavad. Aga just tänu sellele suudab kool pakkuda tavapärasest erinevaid õppevorme neile õpilastele, kes seda vajavad. Vormsi kooli üks eripära on distantsõpe, mis tähendab õppimist individuaalprogrammi järgi ja mida viivad läbi kõik õpetajad. Kooli poolt koordineerib seda tööd eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kadi Kivilo, kes kaitses distantsõppe teemal Tallinna ülikoolis ka oma magistritöö.
Kadi Kivilo selgitab, et iga distantsõppe juhtum on erinev, kuid levinumaid põhjusi võib välja tuua kolm: tervislikud põhjused, Eestist ärakolimine või pooleli jäänud koolitee. Lisaks lapsevanemate ja lapse soov omandada haridust teistsuguses õpikeskkonnas, näiteks koduõppe vormis. Veel üks distantsõppe kasuks otsustamise põhjus on eriandekus. „Need on juhtumid, kui laps teeb näiteks kõrgel tasemel sporti või on silmapaistev mõnel muul alal, mistõttu ta ei saa regulaarselt tundides käia. Kevadel lõpetaski meie kooli selline tüdruk. Teisel distantsõppel olnud lõpetajal, kes põhikooli lõputunnistuse sai, oli juba pere ja laps. Kõige esimene distantsõppija Vormsi koolis oli aga tüdruk, kes elas oma perega Itaalias, kuid soovis saada Eesti haridust. Kui koduõppe puhul vastutab tulemuse eest lapsevanem, siis distantsõppe teiste vormide korral suunab õppeprotsessi kool – koostame programmi, jagame materjale, anname tagasisidet. Vanemate jaoks on see lihtsam, kui ise kogu süsteem paika panna. Äärmiselt oluline on seejuures muidugi aineõpetaja, õpilase ja lapsevanema koostöö. Põhiküsimus ongi kontakti hoidmine. Hästi tähtis on pere tugi, et aidata lapsel oma aega planeerida ja ennast distsiplineerida.”
Praktikas näeb distantsõpe Kadi sõnul välja nii, et õpetaja koostab iga õpilase jaoks oma aines individuaalse õppekava ja suhtleb temaga digitaalselt. „Oleme katsetanud mitut varianti – alustasime meilivahetusest, mis paraku ei sobinud, ka Google Classroom jäi natuke kitsaks. Eelmisest aastast kasutame Moodle’i õpikeskkonda, mis võimaldab õpetajal ja õpilasel vastastikku materjale saata. Mina olen püüdnud eesti keelt ja kirjandust õpetades järgida sellist süsteemi, et vaatan kord nädalas kõik laekunud tööd üle ja annan uued ülesanded. Mõni õpetaja saadab korraga terve veerandi materjali ja suhtleb õpilasega kord kahe kuu jooksul. Aastas on meil neli kahepäevast sessiooni – esimene ongi nüüd augusti lõpus enne kooliaasta algust –, järgmised on koolivaheaegadel. Siis tulevad õpilased kohale, kohtuvad kõigi õpetajatega, pannakse paika tunniplaanid ning neil on võimalik keerulisemate asjade kohta küsida ning praktilisi töid ja teste teha. Praegu on Vormsi koolis kuus distantsõppijat – kolm esimeses, kolm kolmandas kooliastmes. Arvan, et kuna õppeaasta alles algab, võib olla veelgi liitujaid, sest info Vormsi kooli pakutavast võimalusest on hakanud levima.”
Ükski päev ei sarnane teisega
Kooli kõige staažikam õpetaja on Malle Hokkonen, kes annab nii muusikaõpetuse, inimeseõpetuse, vene keele kui ka kehalise kasvatuse tunde ning teeb muusikaõpetaja tööd ka lasteaias. Märtsis täitus tal õpetajaametis 41 aastat.
Õpetaja Malle mäletab, et kui ta 1975. aastal Vormsi kooli õpetajaks tuli, oli siin 68 õpilast ja unistati isegi keskkooliklasside avamisest. Saarel oli sel ajal neli-viis piimafarmi, mis Eesti Vabariigi ajal likvideeriti, ja töötajad läksid peredega minema. „Samas paneb väike kool teadmistele tugevama põhja,” usub õpetaja. „Keegi ei saa viilida ega spikerdada nagu suures koolis, õpetaja on ju kogu aeg kõrval. Igaks päevaks tuleb ära õppida, sest tunnis saab igaüks mitu korda vastata. Väikeses kollektiivis on lapsed harjunud üksteisega rohkem arvestama ja on rahumeelsemad.”
Et ükski päev pole eelmisega sarnane, Malle Hokkonenile meeldib. Muusikaõpetajana tuleb tal igaks tähtpäevaks ette valmistada mõni etteaste ning tundides õpitakse ka pisut pillimängu. Ühel jõulupeol pani õpetaja kooli kõigist õpilastest kokku terve orkestri: ühed mängisid väikekannelt, teised flööti, kolmandad kitarri. Kitarri ja klaverit on ta huvilistele ka eraldi õpetanud.
„Vahepeal tõmban dressid selga ja lähen välja jooksma, hüppama, kargama, palli taguma,” naerab õpetaja Malle. „Teen lastega kõik kaasa, kuidas ma muidu saan neile eeskuju näidata. Koolimaja taga on jalgpalliväljak, jalgpall on praegu meil kõige populaarsem ala üldse. Õpilasi on vähe, ja siis on meeskonnas üks juures. Minu jaoks on see suur vaheldus, et saan päeval majast välja. Siis ruttu duši alt läbi ja järgmisesse tundi.”
Distantsõpilastega suhtleb õpetaja Skype’i kaudu. „Üks poiss kolis isaga pooleks aastaks Ameerika Ühendriikidesse. Kuna olen hommikuinimene, alustasin tundi kolmveerand seitse, seal oli juba pärastlõuna. Naljakas oli mõelda, et poiss elab San Diegos, aga õpib vene keelt.”
Tegusal õpetajal on jätkunud energiat töö kõrvalt ülikool lõpetada ning pidevalt koolitustel käia. „Endal saavad ideed ja oskused ühel hetkel otsa ja sealt saab alati midagi uut. Augusti alguses käisin muusikaõpetajate suvekoolis Saaremaal, kust sain toredaid kogemusi. Kõik, mida õpin ja teada saan, püüan kohe ka lastele edasi anda.”
Areneda koos lastega
Inglise keel algab Vormsi koolis esimeses klassis. Esimeses klassis on kaks, alates teisest juba viis tundi nädalas. Õpetaja Maibritt Kuuskmäe on Vormsi lastele inglise keelt õpetanud poolteist aastat. „Saarele tulek ja liitklassides õpetamine tundus mulle põnev väljakutse, enne töötasin Pärnus suures 900 õpilasega koolis. Mul on olnud keelegrupis 26 õpilast, aga nii ei õpeta midagi. Siin on klassis kuus-seitse õpilast ja ma naudin, et mul jagub igaühe jaoks piisavalt aega ja saan tema nõrkade ja tugevate külgedega arvestada. Keerulisem on see, et kuna õpetajad on tihti vahetunud, on õpilaste teadmised ebaühtlased. Siinsed lapsed on väga heasüdamlikud ja suhtuvad õpetajasse kui autoriteeti. Elamiseks ja töötamiseks on see ideaalne paik. Tunnen, et stress on kadunud, enesetunne rahulik ja hea. Mulle meeldib, et saan siin ise otsustada, kaasa rääkida, oma mõtted teoks teha.”
Õpetaja Maibriti peal on koolis ka õpilaste digi- ja tehnoloogiliste oskuste arendamine. „Eelmisel aastal tegin digitunde, kus õppisime mängulises vormis algtasemel programmeerimist. Ühe veerandi jagu andsin robootikat, millega saab koolis tegelda ka huvitegevusena. See on endagi jaoks põnev, areneda koos lastega.”
Enda tehtud rahvarõivad
Vormsi naised on alati käsitööoskusega silma paistnud. Käsitöö on saarel endiselt au sees ja tüdrukute käsitöötunnid toimuvad esmaspäeviti just käsitöömajas. Suviti on majas näitusmüük, aga niipea kui kool algab, tõstetakse asjad laudadelt ära riiulitesse, et käsitööseltsi naised saaksid näputööd teha ja õpetaja Ene Rand tunde läbi viia.
Võimeistrina saarele tööle tulnud Ene Rand jutustab, et tema käsitööhuvi sai alguse siis, kui 1990. aastate alguses tuli rahvatantsurühmaga Rootsi esinema minna ja tekkis vajadus endale rahvariided teha. „Kristina Rajando kõrvalt, kes on suur rahvarõivaste asjatundja, hakkasin katsetama, kahe peale kirjutasime projekti ja tegime ainekava. Nüüd ongi nii, et Vormsi tüdrukud valmistavad endale kooli lõpuks rahvarõivaste täiskomplekti – alustavad seitsmendas klassis ja lõpetavad üheksandas. Alustame lihtsamatest esemetest, nagu kindad, sokid, säärised, millest välja ei kasva, käised ja pluusid jäävad viimaseks aastaks. Seelikud teen valmis mina, sest seeliku tegemine võtab palju aega, mul endal kulus esimese seeliku peale 300 töötundi. Aga nad näevad, kuidas see asi käib, ja saavad ka kurruniite tõmmata. Kõik ülejäänu teevad tüdrukud ise. Selle kevade lõpetajad olid nii tublid, et tikkisid ka tanud, kusjuures keegi ei tahtnud uskuda, et nad seda ise tegid. Üks tänavune lõpetaja läks õppima Tallinna tööstushariduskeskusesse tekstiili eriala. Esimese asjana küsiti, kui palju ta õmmelda oskab. Kui ta ütles, et tegi endale ise rahvarõivad, võeti ta kohe vastu.”
Kuna rahvarõivad ei ole odavad, täiskomplekti hind on 1000–1200 eurot, aitab kool kinni maksta seeliku. Et ülejäänud materjalide jaoks raha saada, on tüdrukud õmmelnud müügiks pajalappe ja muid esemeid. „See on igas mõttes suur varandus, mille Vormsi kooli lõpetanud tüdrukud kaasa saavad,” arvab õpetaja.
Sel õppeaastal tahab ta hakata juba viienda-kuuenda klassi tüdrukutega telgede peal vardakotte kuduma. „Nad on tublid ja saavad hakkama. Kõige tähtsam nipp õpetamise juures on see, et õigel ajal tuleb kiita, isegi kui tulemus pole nii hea, kui mina tahaks. Iga inimene vajab tunnustust, laps seda enam. Poistel pole niisugust lõputööd seni olnud, aga kuulda oli, et järgmisel aastal on neil samuti midagi plaanis.”
Milles on kooli tugevus
Märtsist Vormsi kooli direktorina alustanud Age Hälvini arvates ongi kõige tähtsam, et kool kasutaks ära oma tugevad küljed ja neid pidevalt edasi arendaks. „Meie tugevus on keskendumine õpilaste individuaalsele arengule. Mida rohkem me oskame ja suudame eri õppevorme pakkuda, seda parem. Kuna kohapeal elavaid lapsi on koolis vähe, aga soov teistsuguste õppevormide järele ühiskonnas ilmselgelt olemas, ongi üks väljund distantsõpe. Õpetajate jaoks tähendab see päris palju lisatööd, aga väikeses liitklassidega koolis oleme harjunud iga lapsega individuaalselt töötama. Suurem õpilaste arv annab väikesele koolile kindlustunde. Kooli jätkusuutlikkusele mõeldes on see tähtis.”
Ka õppetöös kavatseb uus koolijuht senist suunda jätkata, kuid kavas on õppeaineid veelgi rohkem omavahel siduda. „Koolis on tähtsal kohal pärandkultuur, samas oleme arutanud, et kodulugu ei pea õpetama eraldi ainena, nagu seni oleme teinud, vaid seda saab viia rohkem teiste ainete sisse. Vormsi ajaloost saab rääkida ju ka ajalootunnis ja koduloolisi tekste võivad käsitleda ka emakeele ja inglise keele õpetaja. Rahvatants ongi meil juba kehalise kasvatusega lõimitud. Samuti oleks mõistlik teiste õppeainetega koos õpetada robootikat. Laste silmaringi avardamiseks oleme vanemate soovil käinud palju saarelt ära ekskursioonidel ja matkadel ning teeme seda kindlasti ka edaspidi. Koolimaja ühes tiivas töötab raamatukogu, huvialadest saab koolis tegelda džuudo, puutöö ja rahvatantsuga, palju erinevaid huvialaringe on siia keeruline organiseerida. Muusikakoolis, jalgpallitrennis, tantsimas ja võimlemas käivad meie õpilased Haapsalus.”
Õpetajatööd lubab koolijuht edasi teha, ehkki praegusest väiksema koormusega. „Meil on kaks loodusainete õpetajat, mina ja Heily Piip, seetõttu on lihtsam tundide arvu vähendada. Aga mingeid aineid tahan edasi anda, mul on mitmeid mõtteid, mida proovida. Leian ka, et direktoril, kes üldse tunde ei anna, on oht jääda õpilastest liiga kaugele. Just tunnis näed neid ja kuuled nende arvamust kõige ehedamalt.
Vormsi kooli õpetajaskond on aastate jooksul olnud üsna liikuv, vahetusi on olnud palju,” tunnistab direktor. „Elumuutustega seoses on lahkutud ka poole aasta pealt, ja siis tuleb olukorraga toime tulla.” Selle kooliaasta alguses on õpetajad olemas, kõik elavad Vormsi saarel. Neist kaks – keemia-, geograafia- ja kodulooõpetaja Age Kõiveer ning Maarja Koppelmaa, kes annab poistele tööõpetust – on ise Vormsi põhikooli lõpetanud ja siia tagasi tulnud.