Forum Cinema Coca Cola Plaza näitab aastast 2008 London National Theatre’i (NT) live-ettekandes parimat dramaturgiat. See on suurepärane võimalus saada osa meisterlikust maailmateatrist, samas õppida ning nautida inglise keelt, mis näitab end kogu aktsentide ja intonatsioonide rikkuses. Võib-olla kõige põnevam on sellist teatritükki kinolinalt vaadata just inglise keele ning kirjanduse (aga ka teatrikunsti) õpetajail, muidugi ka gümnasistidel. Sellepärast kutsun õpetajaid kasutama ära võimalikku klassist väljas õppimise varianti, aga ka õpilasi saama osa teistsugusest inglise keelest, ja seda kõike loomingulises ning vabas vormis.
Õpetaja vaatepunktist nähtuna
NtLive’i puhul on iseäranis inglise keele õpetajatel võimalus haarata noori keeleõppijaid teistsugusesse keeleruumi, kui seda on klassis inglise dramaturgia või kirjandusega tegelemine. Nii on ka NT kodulehelt võimalik alla laadida ja näidata veel klassiski intervjuusid, lavastuste katkeid, nii näitlejate kui ka lavastajate mõtisklusi-arutelusid (behind-the-scenes). Tänu sellele on võimalik nähtu ja kogetu üle edasi polemiseerida, mis annab ka tetarietendusele hoopis sügavama dimensiooni. Lõpetatud kultuuriprodukti asemel saab teatrist nõnda hoopis elav tööriist. Ja see omakorda aitab arendada õpilaste analüüsivõimet, eneseväljendusoskust, suurendada sõnavara ja õpetab pidama debatti. Kusjuures mitmes usutluses näitemängust osavõtjatega on vaatluse all nii inglise (või muu maa) kultuur ajaperioodil, mil lavastus toimub, kujutatava ühiskonna probleemid ja teemad ning ka keel ja selle kasutamise (Shakespeare, Williams, McDonagh, Shaw) nüansid.
Miks LNT Live just gümnasiste peaks köitma?
Kes on vähegi inglise keele huvilised, need saavad igast etendusest võimsa doosi mahlakat ja elujõulist ning eri tämbriga inglise keelt, mis oma rikkuses ületab kaugelt igapäevase olme keelekasutuse piirid. Kuna etendustel on vaid ingliskeelsed subtiitrid, siis on see suurepärane stiimul enda inglise keele oskus ja mõistmine proovile panna. Shakespeare’i (kelle teoseid tuuakse sel aastal lavale eriti arvukalt ning mitmekesiselt, alates „Hamletist”, en passant „Coriolanusest” ja lõpetades komöödiaga „Nagu teile meeldib”) hõrk mahlasus haarab anglofiili lavastuse esimesest akordist lõpuaplausini! Kuid mitte ainult Shakespeare! Mis mind LNTlive’i puhul enim ahvatleb, on suur variatsioon lavastuste lõikes: suurte klassikute (Anton Tšehhov, Shakespeare, Tennessee Williams, Bernard Shaw, Arthur Miller, Jean Racine) kõrval näeb tänapäeva dramaturgide (Alan Bennett („The Habit of Art”, „People”), Peter Morgan („The Audience”), David Hare („Skylight”), Martin McDonagh („Hangmen”) jne) šedöövreid. Ning isegi klassikud on tihti üllatavalt intrigeerivalt tänapäeva toodud, et publikut rohkem kõnetada. Lisaks peaks noori anglofiile paeluma fakt, et nii mitmeski lavastuses võib nautida muidu kinolinalt tuntud nimede (Ralph Fiennes, Benedict Cumberbatch, Helen Mirren, Tom Hiddleston, Bill Nighy, Carey Mulligan, Jonny Lee Miller, Helen McCrory jne) etteasteid. Lisaks kõigele ei ole NTLive piletid sugugi nii kallid kui mõnes Eesti teatris.
Tähelepanuväärsed kõrge kvaliteediga lavastused
Vaadates tagasi kõigile nähtud lavastustele, peab tõdema, et enim hinge läinud ja mõtisklema sundinud lavastused on kõikehaaravalt emotsionaalsed tragöödiad või filigraanse täpsuse ja tähelepanuga mängitud komöödiad. Kõige esimene lavastus, millega NTLive alustas, oli Jean Racine’i suurejooneline „Phèdre”, kus nimiosas mängis Helen Mirren. Tänini mäletan indu, energiat ja emotsioone, mis peegeldusid mulle vastu nende näitlejate silmis. Seda on võimatu edasi anda. Seda peab kogema. Seejuures mäletan, et nii „Phèdre’is” kui ka näiteks hilisemas „Medeas” (kus mängis peaosa Helen McCrory) oli ilmselge kandev roll jäetud näitlejatele, lavad olid praktiliselt tühjad – ei ühtegi üleliigset elementi, et publiku tähelepanu oleks naelutatud dialoogile ja näitlejaile, kes olid neile pandud ootuste kõrgusel.
Filosoofia, armastuse ja elu küsimuste üle juurdlemine, humoorikast espriist kantud dialoogi uskumatu pingpong jättis lavastuses „Man and Superman” niisama kustumatu mulje. Tõeline nauding oli kuulata Ralph Fiennesi fenomenaalse tempoga ette kantud lõputuid mõtisklusi ja argumente naiste, surma, hea-halva, filosoofia, Jumala ja muudelgi teemadel. See kommunikatiivne pikantne tulevärk oli midagi unustamatut ja seda rolli oli kutsutud täitma parim võimalik näitleja. Iseäranis lähedalt kaameraga vaadates on selge, kui suure isikliku energiaga näitlejad oma igapäevatöö publikule maagiliseks ja samas nii tõetruuks mängivad. See energia on kinosaalis sama pulbitsev kui Londoni hämaras teatrisaalis istudes. Seepärast tulge vaatama, anglofiilid! Kaasa elama ja nautima!