Humoristi, ajakirjaniku ning muusika- ja kirjanduskriitiku Mart Juure lapsepõlv möödus Vastse-Otepää koolimajas. Kuna ta läks alati õpetajast emaga tundi kaasa, oskas lugeda ning kippus vastama, pandigi ta juba viieaastaselt esimesse klassi.
Kas sulle meeldis koolis käia?
Ma läksin kooli väga hea meelega. Minu koolitee algas Vastse-Otepää kolmeklassilises algkoolis. See oli hästi mõnus maakool – vaikne, väike ja sõbralik, ainult 22 õpilast. Seal töötasid kaks õpetajat ja söögitädi Irma. Minu ema oli õpetaja ja me elasime koolimajas. Isa töötas küll kolhoosis ja hiljem Otepää autoremonditehases, aga kui ema oli komandeeringus või haige, siis andis tunde ka. Minu lapsepõlv möödus koolimajas. 5. klassi läksin juba Otepää keskkooli ja lõpetasin selle.
Otepääle kolides oli koolivahetus suur elumuutus. Ma tulin väikesest maakoolist kooli, kus tollal oli umbes 600 õpilast ja see suuruse vahe oli ikka hästi suur. Olin maalaps, mõnevõrra aeglane. Nii et esimesed aastad seal olid ikkagi sisseelamise aeg. Ütleksin, et mul ei olnud suuremat soovi kooli minna. Selles vanuses matemaatika muutub, lisandub uusi aineid ja eks ma ise olin muidugi laisk ka, aga mingites ainetes ei saanud ma jalga kohe maha. Keskkooli ajal enam sellist soovi kooli mitte minna ei olnud.
Milline õpilane sa olid?
Põhikooliõpilasena olin oma arust nohik ja tähelepandamatu tüüp. See mälestus võib ka petlik olla, sest mäletan oma kooliajast üht juhtumit. See tuli mulle alles hiljuti meelde, kui käisin kusagil koolis lastega kohtumas ja nad küsisid esinemishirmu kohta. Hakkasin mõtlema, et mina seda ei tunne. Aga siis meenus, et kunagi olen seda tundnud. Mäletan, et koolis oli tulemas mingi üritus – taidluskonkurss – ja millegipärast õpetaja ütles, et sina, Mart, võiksid esineda humoristliku kavaga. Mitte kirjutatud tekstiga, vaid oma asjaga! Mäletan, kuidas läksin niivõrd leili, et umbes nädal aega ei maganud ja mõtlesin, et jään haigeks. Olin väga häiritud! Ütlesin emale, et koolis on sihuke värk, et peaksin esinema, aga ei taha. Mu ema oli hea õpetaja ning hea ja mõistev ema. Tema ütles, et ega ma ei pea, kui ei taha. Ütlesingi siis klassijuhatajale, et mulle see mõte üldse ei meeldi, ma kardan, ja õpetaja ütles, et muidugi, kui ei taha, siis ära esine. Võib-olla elasin oma elu kogu esinemishirmu tollel nädalal läbi, hiljem pole seda olnud.
Milline teismeline sa olid?
Pigem olin nohik. Hoidsin kõrvale. Esimestel põhikooliaastatel ei tahtnud ma üldse kooli minna. Oleksin hea meelega koju jäänud ja lugenud. Kodukohast ära kolimine ja suurde kooli minemine oli minu jaoks päris kindlasti šokk. See ei olnud lihtne. Aga mingi kahe- ja kolmemees ma polnud, hinded olid ikka üpris korralikud. Ei mäleta, et mul oleks õppimisega probleeme olnud.
Otepääl popi tegemise võimalus puudus, see oli nii väike linn. Mäletan, et mul oli klassivend Andres. Hästi sõbralik ja aeglane, ta oli ka maalaps. Vanemad ajasid ta hommikul kodunt välja ja tema sõitis bussiga Otepääle. Aga selle asemel et minna kooli, läks ta postkontori trepi alla peitu. Õpetaja ütles siis jälle, et ahaa, Andres on postkontori trepi all. Tavaliselt mõni õpetaja läks ja kutsus paar manukat ka kaasa, et Andres trepi alt välja urgitseda. Kui mul hiljem keskkoolis tekkis soov poppi teha, sõitsime bussiga Valka ja käisime Valga raudtee restoranis söömas. Või sõitsime bussiga Tartusse ja käisime kas restoranis Volga või kohvikus Säde.
Huumorimeel on hästi oluline. Kui ajad lapsed naerma, siis saad nendega kontakti.
Mis sul koolis hästi läks? Milles olid tubli?
Mulle väga meeldisid kunstiõpetus, muusikaõpetus, samuti kirjandus ja ajalugu. Reaalainetega oli pigem pusimist. Otepää keskkoolis olid mul kõik õpetajad hästi head. Kui oled põhikoolijorss, tundub täiskasvanute maailm üpris arusaamatu. Sa ei mõista enda positsiooni selles ega saa aru, mida suured, sealhulgas õpetajad, teevad. Alles vanemaks saades mõistad, et kõik oli väga hästi korraldatud ja jõuti mõelda õpilaste peale. Kellel olid mingid huvid, said nendega tegeleda. Õpsid said minu puhul aru, et mul on mingid oskused ja tõmme mingite alade poole, ja on mingid ained, mida ma ei suuda üldse hallata. Nende viimastega jäeti mind lihtsalt rahule.
Mäletan, et kui käisin juba keskkoolis ja oli teada, et tahan minna ülikooli ning keskmine hinne loeb, seadsin sisse ühe graafiku. Panin märkmikusse kirja kõik hinded ning jälgisin, mis hinne mul veerandi lõpuks tuleb ja kuhu tuleb puid alla panna. Soov ülikooli minna oli tugev. Nii lõpetasingi väga heade hinnetega. Mul oli ainult üks neli – matemaatika.
Ma arvan, et arusaamine sellest, et tuleb hakata atra seadma, tuligi alles keskkoolis. Aga ma ei olnud kunagi paha õpilane ega probleemne laps. Ma lihtsalt katsusin suurtest jamadest kõrvale hoida ning olla nii palju kui võimalik kodus ja kooli mitte minna. Selleks sai vahel ka simuleerida, et väga halb on olla. Ma arvan, et vanemad said aru. Kui oled laps, siis sa ei saa aru, et tegelikult on kõik näha ja on vanemate otsus, kas nad võtavad mingi seisukoha. Suur tarkus on lasta asjadel vahel minna. Kui suund on õige, pole vaja togida.
Ema oli õpetaja, aga ta tegi oma rollidel ranget vahet. Mäletan, et kolmanda klassini, kui ma õppisin kodus, aitas ta küll, kui küsisin, aga kui ta teadis, et ma polnud kodus õppinud, küsis ta mind järgmisel päeval ja pani kahe. Samuti toimis isa. Nad ei öelnud midagi, ajudele ei käinud, aga jätsid meelde ja toimisid vastavalt.
Veel mäletan, et õppida anti palju. Vahel oli ikka õudne väss peal. Ma olin küll kiire õppija ja mul oli aega ka muud teha – lugeda ja muusikat kuulata ja igasugu pulli ja bändi teha –, aga see oli ikka jube väsitav.
Kuidas sa suhtud kodutööde andmisse?
Tagantjärele saan ma aru, et inimesed on väga tugevad. Muidugi ei tohi inimest üle koormata ja katki teha, aga üldiselt ei tule pingutamine kahjuks. Edasises elus ootab sind hästi palju sundtegevusi, mitte ainult vaimses, vaid ka lihtsalt olme mõttes. Pead saama aru, et on asju, millest pole pääsu. Kui sa neid ei tee, siis ei tee keegi ja nad jäävad sulle jalgu. Selles mõttes on kohustuslik eeskava vajalik. Aga tõsi küll, töökaitse eeskirjadega ei haaku laste elu mitte kuidagi. Täiskasvanu tööpäev on seitse tundi ja kõik. Lapsel on seitse tundi, siis veel kodutööd ja megaraske ranits. Kui ma peaksin sellisega ringi käima, sureksin ära. Koormus on suur. Samas, kui inimene ei tee, siis ta ka ei saa midagi.
Mis koolis omandatust on sulle hilisemas elus kõige olulisemaks osutunud?
Need olid sellised esmapilgul väikesed asjad. Näiteks muusikaõpetaja, kes andis mulle Led Zeppelini ja Pink Floydi plaadid kuulata ja lindistada. Või üks teine õpetaja, kes laenas mulle trükimasinat, kui tahtsin oma esimesi lugusid masinaga kirja panna. Ja õpetaja, kes andis lugeda Ristikivi, Kangro ja Lepiku Välis-Eestis ilmunud raamatuid. 1978. või 1979. aastal ei olnud need Nõukogude Eesti väikelinnas sugugi väikesed asjad.
Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?
Ma arvan, et praegu kuulatakse lapsi palju rohkem kui minu kooliajal. Mida aga on lastel vähe, on privaatsus. Ja mitte niivõrd koolis, kui kodus. See on pigem probleem. Kasulik on alati ka väike saladus. On asju, mida lastevanemad ei peaks teadma. Kui palju lapsed teavad oma vanematest? Kunagi mitte kõike. Ja ega lapsevanemad tea ka oma lastest kõike, ning nii see peabki olema. Et lapsed saaksid mõistlikkuse piires poppi teha. Tegelikult on ju tore, kui tuled koju ja ütled ise, et said viie, mitte nii, et kõigepealt jõuab koju viis ja alles siis õpilane. Siis pole ju üllatust. Sa ei saa oma vanemaid selle teatega rõõmustada.
Oleks tore, kui lastel oleks koolitee, mitte et neid viiakse ja tuuakse autoga. Kooliteel sai alati juttu puhuda, poes käia ja saia osta. Vahel oli igav ka, pidid bussi ootama. See oli nagu aeg iseenda jaoks.
Seoses maakoolide teemaga, kuidas sina väikeste koolide sulgemisse suhtud?
Väike maakool annab lastele minu meelest sellise erilise ja väärtusliku energia ja elukogemuse. Midagi sellist on võimalik saada ainult sellises koolis. Aga teisest küljest – väärtuslikud asjad on kõik hästi kallid. Ma kuulen neid karjatusi, pahameelepurskeid ja ametnike selgitusi ning saan neist kõigist aru. Sest igal asjal on hind. 22 õpilasega kooli pidamisega, kus on palgal kaks õpetajat ja söögitädi, ei saanud ka Vene riik hakkama. Kõik sõltub ju rahast. Numbrid otsustavad ja see on karm matemaatika. See ei pruugi meeldida, aga nii lihtsalt on.
Inimest ei tohi katki teha, aga üldiselt ei tule pingutamine kahjuks.
Mida sa muudaksid Eesti koolis?
Annaksin ikka rohkem raha õpetajatele. On õudne paine, kui pead mõtlema oma majandusliku toimetuleku peale, see võtab kohutavalt energiat. Kui inimesed ei pea rahale mõtlema, jagub neil energiat millegi muu jaoks.
Õpetajana oled nagu artist, kes esineb. Hullem kui Koit Toome, sest Koit Toome annab jõulude ajal kuus kuni seitse kontserti päevas, aga õpetajal on selline tempo nädalast nädalasse. Oled artist, näitleja, politseinik, kes vajadusel hoiab klassis ornungit. Pead ennast kehtestama, sest kui sa seda ei tee, ei saa ka esineda. Selle kõrval pead ka teadmisi edastama. Lisaks oled veel ka elu õpetaja, sest iga lapse jaoks on mõni õpetaja olulisem kui teised. Igal lapsel on mõni nii-öelda sideisik. Siis lähed koju ja teed veel neid asju, mida hilisõhtul e-kooli kaudu välja saadad. See on raske töö. Aga samas, kui osata, on iga töö lihtne. Koit Toome saab hakkama ka kaheksa kontserdiga päevas, kui vaja.
Õpetaja maine? Arukad inimesed saavad väga hästi aru, kui oluline on õpetaja. Nagu ka arst. Aga eks kõik algab ikka rahast. Nagu Lauri Leesi ütleb, koolil on kolm probleemi: rahapuudus, rahapuudus ja rahapuudus. See tähendab väiksed palgad, väiksed palgad ja väiksed palgad.
Millised omadused teevad ühest õpetajast hea õpetaja?
Huumorimeel on hästi oluline. Samuti rangus. Lastele meeldivad õpetajad, kes kehtestavad standardid. Lastele meeldib, kui neilt nõutakse ja kui nad nende nõuetega hakkama saavad. Tekib eduelamus. Neile meeldivad iseloomuga õpetajad. Hea on, kui õpetajal on mingi veidrus, ja igal heal õpetajal on mingi veidrus, mis teeb ta isikupäraseks. Huumorimeel ongi sageli selline veidrus – kui ajad lapsed naerma, siis saad nendega kontakti. Viisakus ja huumorimeel aitavad alati edasi.
Mis on sinu sõnum Eesti õpetajatele?
Tuleb soovida kannatust ja tarkust ja huumorimeelt.
The post KÕRVALPILK. Mart Juur leiab, et heal õpetajal on isikupära ja huumorimeel first appeared on Õpetajate Leht.