Küberkuritegevus on tänapäeval suurem kuritegevuse haru kui narkokaubandus. NATO küberkaitsekoostöö tippkeskuse direktor Mart Noorma teeb tööd, et küberruum oleks kaitstud ning et NATO miljard inimest saaksid rahulikumalt magada. Vestleme Mart Noormaga tema 50 aasta juubeli päeval.
Räägime koolist ja haridusest.
Ma olen kogu aeg mõelnud, et kui pensionile jään või olen tüdinenud suurtest rahvusvahelistest organisatsioonidest, siis lähen kooli õpetajaks.
Miks mitte juba nüüd?
Olen enda jaoks välja töötanud ja läbi mõelnud õnne valemi: et isiklikku õnne maksimeerida, tuleb aidata teistel inimestel õnnelikuks saada. Ma arvan, et see on universaalne viis, kuidas elus sihte seada – tuleb valida tegevus, kus saad enda võimete kohaselt ühiskonnale maksimaalselt palju anda ja ühiskonnas õnnetaset suurendada. Tunnen, et on nii palju asju, kus olen tõenäoliselt parem ja suudan anda rohkem, kui suudaksin praegu õpetajana.
Õpetajaamet on kindlasti nende ametite hulgas, kus oma tööd hästi tehes saad peaaegu mõõdetavalt hinnata efekti, mille oled ühiskonnas tekitanud. Sa toetad noorte inimeste arengut ja näed, kuidas nad elus edasi jõuavad. Kui vaatad 20 aastat hiljem, kuidas sinu koolist läbi käinud noored – eriti kui nad tegutsevad otseselt sinu erialal – suuri asju teevad, siis ükskõik, kas nad tulevad seda sulle ütlema või ei, saad ikkagi endale öelda: „Minu panus oli ka seal.“
Milline õpilane sa olid?
Ma olin vaikne ja tagasihoidlik ning kartsin üle kõige avalikku esinemist. Lavale minek oli kõige kohutavam asi, mis minuga sündida sai. Isegi koori koosseisus. Arvan, et mul läks suhteliselt hästi, kuid kui koolis tuleb kõik kergelt kätte, ei õpi inimene piisavalt pingutama, ja minul ilmselt nii läkski. Koolis oli liiga kerge ja pärast seda ülikoolis oli vastavalt liiga raske. Teadmised tulid küll koolist, aga see olulisem osa – tööoskus siis, kui asjad on keerulised – tuli palju hiljem.
Millised ained olid sulle kerged ja millised rasked?
Võib öelda, et ma olin füüsika- ja matemaatikatunnis väga populaarne pinginaaber. Need olid lihtsad ja minu jaoks loogilised ained. Võistlesime 11. või 12. klassis füüsikas paari klassivennaga, kes ühe veerandi jooksul kõige rohkem viisi saab. Arvan, et minu skoor oli umbes 15 viit päevikus. See tähendab, et igas tunnis püüdsime võidu vastata. Oli palju keerulisemaid asju – näiteks kirjandus oli mul ainukene kolm lõputunnistusel, sest kukkusin lõpukirjandiga totaalselt läbi.
Teades sind, on seda isegi raske uskuda.
Kirjandi kirjutamine on lõpuks üsna palju drillimise asi ja võib-olla olin liiga laisk ega harjutanud piisavalt. Teise asjana näen tagantjärele, et silmaring oli lihtsalt nii väike. Sellised teemad nagu näiteks Tammsaare või vabadus, vendlus ja armastus Remarque’i teostes – kui sa ei ole neid raamatuid lugenud ja sul ei ole elukogemust, no misasja sa siis kirjutad! Samas ma vaatan praegu ükskõik millist nendest teemadest ja mul tuleb kohe nipsust igaühest vähemalt kolm käsitlust. Võin need siduda oma elukogemusega, raamatutega, mida olen lugenud, filmidega, mida olen näinud, ajakirjade ja artiklitega, mida olen jälginud. Kuidas ma 1991. aastal oleksin pidanud suutma seda hästi teha, kui mul see kogemus puudus?
Oled sa kunagi kahelnud, kas läksid õiget eriala õppima?
Ma andsin ülikooli minnes majandusse paberid sisse ja ma mäletan hästi, et kaalusin, kas tahan kiiresti rikkaks saada või teha elus midagi suurt ja tähtsat. Viimast esindasid füüsika ja teadus, rikkust esindas majandus. Viimasel päeval võtsin paberid majandusest välja ja viisin füüsikasse. Majandust kõrvalerialana õppisin ikkagi ja sellest on mul ülimalt palju kasu olnud. Eri vaatenurkade kokkupõimimine ongi lõpuks minu isikliku edu alus.
Mis on koolis kõige olulisem?
Number üks on turvalisus. Minu meelest on kõige jubedam asi koolikiusamine. See on Maslow’ püramiid – kui sul turvalisuse vajadus ei ole rahuldatud, mis õppimisest me siis räägime? Turvalisuse tagab ilmselgelt kõigepealt kodu, siis edasi suhted klassikaaslaste ja õpetajatega. Kui ühes kohas on tõsine konflikt sees, võib see inimese elu täiesti tuksi keerata. Niimoodi, et ta sulgub endasse. Anna vastu näppe ja ongi 50 protsenti inimese tulevikust läinud. Anna kaks korda vastu näppe ja ta ei proovi enam kunagi midagi uut.
Loovuse toetamise mudel on, et iga väikese hüppega sa julged katsetada, ning kui saad positiivse elamuse, julged veel rohkem katsetada. Eriti noorena, kui sul ei ole veel raudrüüd ümber ja sa oled avatud. Kodu, sõbrad ja õpetajad võimaldavad sul selles avastamisprotsessis ka eksida, ja kui sa seetõttu julged järjest rohkem katsetada, saabki sinust lõpuks tegija. Küll sa elukogemusest kasvatad endale ka enesekindluse, mis võimaldab kriitikaga hakkama saada. Kui palju sa koolis teadmisi ja oskusi omandad, on oluline, aga mitte pooltki nii oluline kui turvaline keskkond koolis.
Kuidas sulle Eesti kool praegu tundub?
Eesti kool on kindlasti maailma parimate hulgas igas kategoorias, sealhulgas turvalisus ja keskkond, laste toetamine ja haridustase, vanemate toetus koolile ja ühiskonna toetus õpetajatele. See tundub mulle sellepärast nii, et mul on palju haridusvaldkonna professoritest ja õpetajatest tuttavaid ja mu oma lapsed käisid hiljuti koolis, lisaks kvantitatiivsed näitajad, nagu PISA testi tulemused. Ka see, millised on noored ülikooli tulles. On palju indikaatoreid, mis minu mitteprofessionaalsele silmale ütlevad, et Eesti kool kuulub maailma parimate hulka. Ja nüüd vaataks, kus on kitsaskohad ja asjad võiksid olla paremini.
Teema, mida puudutada tasub, on maakoolide sulgemine. Minu meelest on lähenemisviis, et hariduseelarve ei ole sotsiaaleelarve ja koolisüsteemi asi ei ole, kuidas külakogukond oma kultuuri või turvalisust hoiab, ning et peab keskenduma hariduse kvaliteedile, väga piiratud ja kitsas. See võib õilsalt kõlada, kui meie siht on koolitada tippude tippe professoriteks, aga maakooli sulgemisega kahjustame oluliselt piirkonna kogukonna sotsiaalset hakkamasaamist ning põhimõtteliselt loome olukorra, kus noored ei saa enam maale elama minna, sest seal ei ole kooli. Kool on turvalisuse keskus. Koht, kus hoitakse kokku ja luuakse oma kogukonda. Maakoolide sulgemise kogukondlik aspekt on minu meelest ülitähtis ning seda ei tohi jätta kõrvale. Muidugi on rahanumber oluline ja kui rahaliselt ei tule kuidagi välja, siis polegi midagi teha. Aga ei tohi vaadata ainult hariduseelarvet ja hariduse kvaliteeti, vaid ka kogukonna toimimist laiemas pildis.
Kuidas sa lahendaksid Eesti koolide ühe suure mure, milleks on füüsikaõpetajate puudus?
Nüüd, kui õpetaja palk on muutumas äraelamist võimaldavaks, võib olukord paraneda. Laias laastus on ühiskonna suhtumine õpetajasse üsna määrav. Kui õpetajat austatakse, siis tahavad noored õpetajaks saada.
Olen mõelnud, miks ei võiks olla näiteks erialaprofessionaalidest külalisõpetajate kamp, kes käib koolides abiks mingeid teemasid katmas. Mina võiksin minna ja õpetada kõikides Eesti maakoolides näiteks kosmose teemat. Kui oleksin igal pool nädala, jõuaksin ma aastaga läbi käia umbes 50 kooli ja rääkida kosmosest. Mitte nii, nagu praegu käiakse: tund aega tutvustatakse oma eriala, millel ei pruugi kooliprogrammiga üldse pistmist olla. Koole võiks aidata konkreetselt õppekava raames. Tartu observatooriumis ehitasime õppeprogrammid üles põhimõttel, et kui kooliekskursioon teeb Tõraveres läbi mingisuguse mooduli, siis selle eest võib õpetaja õpilasele oma aines hinde panna ega pea ise sellest teemast enam koolis rääkima. Need programmid on väga populaarsed, seal käib igal aastal tuhandete kaupa lapsi.
Mõeldes füüsikale, võtame Maslow’ püramiidi ja hakkame näpuga järge ajama: turvalisuse tasemele kuulub ka palgateema. Ei mingit imet – vaata, kuhu see füüsik veel võiks tööle minna ja milline on seal palgatase. Kui need kaks on võrreldavad, alles siis tulevad muud asjad. Eneseteostus on Maslow’ püramiidi kõige kõrgem tase, aga sellega on vast kõige vähem probleeme. Kuni õpetaja saab aru, et kõik need noored, keda ta toetab, teevad pärast ühiskonnas suuri tegusid ja tema on olnud osa kõigest sellest, on püüdlemine parema õpetamise ja nende noorte toetamise poole suurepärane eneseteostus, mis annab talle väga palju tagasi.
Ma tooksin sisse veel ühe sõjaväelise põhimõtte, mida üks ohvitser mulle kunagi ütles. See on nii oluline asi! Ja minu meelest läheb see koolikonteksti ja ka palgateemaga hästi kokku: kui sa näed kangelaslikkust lahinguväljal, siis järelikult oled sa planeerimisel midagi valesti teinud. Kui keegi peab kangelast mängides dzotile viskuma, siis järelikult oli operatsioon valesti planeeritud. Loo moraal on see, et kui me näeme kangelaslikkust koolis ehk õpetaja peab tegema topelttunde, laste kõrvalt kodus kontrolltöid parandama ning näljapajuki eest tegema tööd, on midagi fundamentaalselt valesti planeeritud. Kangelaslikkust peab olema ja seda ikka esineb, aga selle peale ei tohi lahinguplaani üles ehitada.
Minu meelest tehakse koolitöös palju kangelaslikkuse baasil. Ei saa eeldada, et õpetaja tuleb kooli tööle sellepärast, et ta on õpetamise fänn. Me peaksime pakkuma talle konkurentsivõimelist palka ja see võimaldab meil hakata valima inimeste hulgast, kelle puhul saame eeldada, et kangelaslikkus on välistatud ning nad tulevad kooli sellepärast, et töötingimused on okeid. Siis saame valida õpetaja, kes on kõige entusiastlikum, lastesõbralikum ja oma erialas kõige parem. Aga praegu on vastupidi: püüame meelitada fänne, kes on valmis kõik ohverdama.
Kas koolis võiks töötada rohkem meesõpetajaid?
Olukorras, kus koolis on umbes kolmekümne naise kohta üks mees, saame me ju tegelikult aru, et noortele on eeskujudena vaja tasakaalu. Kuidas me muidu tasakaalustatud ühiskonda üles ehitame? Üldiselt peaks kõik muidugi taandama õpetaja professionaalsetele omadustele, aga ainult naistega ei kata me ära maskuliinsemat ja agressiivsemat poolt, mida on ka vaja, et koolikeskkond liiga pehmoks ei muutuks.
Mida sa tahaksid Eesti õpetajatele südamele panna? Mis on sinu sõnum neile?
Te olete Eesti riigi alustala ja kui te vaatate oma õpilaste edu tulevikus, siis see ongi suurim nauding, mis sellest tööst saab. Õpetajaamet on üks nendest ametitest, mis võimaldavad tunda, et oled teinud elus midagi olulist. Õpilased teevad elus suuri asju tänu sellele, et sina oled neid õigel ajal toetanud. Selles mõttes on õpetajaamet väga tore!