Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas andis ametist lahkumise eel intervjuu Õpetajate Lehele. Mis ministrit nende kuude jooksul enim rõõmustas ja mis ärritas? Kas oli põhjust kellelegi torti kinkida ja milliseid soovitusi annab ta oma ametijärglasele?
Teie kolmas haridusministriks oleku aeg on lõpusirgel. Aega polnud palju antud. Kuidas hindate enda ja oma ministeeriumi tööjõudlust?
See oli tõesti väga intensiivne aeg. Kaheksa kuud, millest kuus sai valitsuse ja Riigikoguga arvestada, sest oli ju selge, et jaanuar on viimane aeg, mil seaduseelnõusid saab Riigikogus arutada. Minu arvates on selle kaheksa kuu jooksul saavutatud sama palju kui vahel nelja aastaga. Haridus- ja teadusministeerium pidas sellele valule vastu, mis ma peale panin. Au inimestele! Lisaks täielikule eestikeelsele õppele üleminekule oli ju teisigi teemasid: kõrghariduses intensiivsed tegevused, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse ettevalmistamine, mis kahjuks küll Riigikogus lõpuks läbi ei läinud, teaduse tippkeskuste toetamine.
Täielikule eestikeelsele õppele üleminek ja õppekava uuendused olid päevakorral ja nendega sai müdistatud nii, et osa inimesi pidi vormistama asju nädalavahetustel. Ka mina osalesin kõigil koosolekutel ja aitasin ametnikel järge pidada ja tempot hoida. Võib öelda, et üldhariduse teemad jäid kõlama. Kuid mul on hea meel ka kutsehariduse sõbra tiitli pärast – üle aastate suutsin kutsehariduse teemad, ka rahastamise, taas esile tuua ja rahastamine oluliselt suurenes. Seega võib öelda, et kõigi teemadega liikusime edasi.
Mida peate suurimaks õnnestumiseks?
Täielikule eestikeelsele õppele üleminekut. Mitte ainult seaduse vastuvõtmist, vaid ka seadusest tulenevate aktide vastuvõtmist ja eelarve täiendamist. 41 miljonit eurot läheb sel aastal ainuüksi üleminekutegevusteks juurde. See on suur saavutus, mis muutis protsessi pöördumatuks. Nüüdseks on üleminekuks vastu võetud kõik otsused. Mitte ainult raam pole paigas, vaid ka tehnilised otsused on tehtud – eestikeelsele õppele üleminekut ei saa enam tagasi pöörata. Nii lasteaedades kui üldharidus- ja kutsekoolides. Viimased otsused olid seotud ülikoolidega, loomaks täiendavaid õppekohti õpetajate ja tugispetsialiste koolitamiseks. Eriti tähtis oli Ida-Virumaale palgakoefitsiendi kehtestamine, mille tehniliselt tegime ära kaks nädalat tagasi. Detailselt pandi paika tingimused, mille alusel kõrgemat palka taotletakse ja kuidas seda välja makstakse.
See on haridus- ja teadusministeeriumi suur saavutus, sest enne juulikuud polnud üleminekust just palju teada. Koalitsioonikokkulepe andis sellele raami ja tähtajad. Kui keegi räägib, et üleminekukava oli juba eelnevalt valmis, siis see pole tõsi. Varem oli vaid abstraktne jutt, et kunagi läheme eestikeelsele õppele üle ja siis on vaja õpetajaid, õppematerjale jne. Konkreetseks läks asi ikkagi juuli lõpust, kui siia majja tulin. Paika said lühikesed tähtajad ja kohe tuli tegutsema hakata. Osa minu ettepanekuid oli ka ministeeriumi ametnikele uudis. Olin varem kõik oma peas läbi mänginud. Ka Tartu linnas, kus otsustasime kolme aasta jooksul eestikeelsele õppele üle minna korraga kõigis kolmes kooliastmes. Tegime Tartus nii, et üleminek algab esimesest, neljandast ja seitsmendast klassist, ja nii edasi kolme aasta jooksul. Üle-eestilisse leppesse läks, et üleminek algab esimesest ja neljandast klassist.
Enne polnud Ida-Virumaa koefitsiente ega ajakava, polnud selge, milline hakkab olema ülikoolidele esitatav tellimus, ka õppekavas polnud kõiki vajalikke uuendusi tehtud. Kõik tehti ära selle lühikese ajaga. Aitäh ministeeriumi ametnikele, et nad minuga sel tempokal teel kaasa tulid. Ülemineku juhiks määratud Ingar Dubolazov on asjatundlik, tal on nüüd juba suur hoog sees.
Tõnis Lukas on olnud haridusminister kolmel korral: aastatel 1999–2002; 2007–2011 ja alates 18. juulist 2022.
Mis olid kõige meeleolukamad sündmused?
Oli vaidlusi, oli töövõite. Võistlesime, kes kingib tordi. Teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni korralduse seaduse puhul pidi ministeeriumi teadus- ja arendustegevuse poliitika osakonna juhataja kinkima töötajatele tordi, kui valitsus seaduse heaks kiidab, ja mina pidin tegema tordi, kui Riigikogu seaduse heaks kiidab. Minul jäi tort kinkimata, sest nagu juba enne mainisin, Riigikogus see seadus kahjuks läbi ei läinud. Aga töö on tehtud ja loodetavasti saab järgmine valitsus selle vilju kasutada. Kogu töö on ju järjepidevuse alusel ja miski ei jää sahtlisse.
Elevust tekitasid eesti õigekeele küsimused. Ühistöö oli silmapaistev. Nõudsin Eesti Keele Instituudilt konkreetset kava, kui ÕS-i ümber hakkas väga palju mütoloogiat tekkima. Tahtsin teada, kas ÕS ikka plaanitakse välja anda ja kas tulevikus areneb siis eesti keel omasoodu, nagu kardeti, või on keelekorraldajatel ja Emakeele Seltsil ka oma roll. Olid lausa keeletalgud, kus vaatasime ühistöös Eesti Keele Instituudi, keelenõukogu ja ministeeriumiga kavad üksipulgi läbi. Tegevuskava on kinnitatud, aga diskussioonid jätkuvad ja igaühel on oma kartused. See arutelu on eesti keelele kasuks. Mulle on eesti rahva keeletundlikkus hea mulje jätnud. Mõjusid on palju ja mõjude omaksvõtmine põlvkonniti kohati liiga kiire tempoga toimunud. Tõepoolest on vaja reageerida. Kui me tahame, et eesti keel säiliks, siis peame jääma konservatiivsema keelekorralduse juurde, kus uuendusi võetakse omaks mõõdukalt ja läbimõeldult.
Mul on hea meel eesti keele tuleviku teemal toimunud diskussiooni üle. Pole just tavapärane, et nii intensiivne diskussioon toimub nii lühikese ajaga. Pole tavapärane, et minister ja ministeerium selles nii aktiivselt osalevad. Kutsun vabariigi valitsust ka tulevikus üles kultuuri arenguid jälgima ja kaasa rääkima, mitte laskma asjadel omasoodu minna.
Mis teile enim rõõmu valmistas?
Rõõmu valmistas päris suur üksmeel, kui valmistasime ette täielikule eestikeelsele õppele üleminekut. Loomulikult on taustal Ukraina sõda ja sealsed õudused ning sellega seotud valvsus, et meie oma inforuum oleks enam-vähem ühtne, st eestikeelne.
Ukraina sõda on tõestanud, et seal on viies kolonn väiksem, kui kardeti. Meil Eestis on see aga suurem, kui karta oskasime. Eesti keel on riigikeelena rahvustevahelise suhtlemise keel ja kõik sammud selle positsiooni kindlustamiseks tuleb ära teha. Eestikeelsele õppele üleminek sai nii palju toetust, et järgnevatel valitsustel pole võimalik protsessi tagasi pöörata.
Rõõmustab ka see, et eesti kultuuri omaks pidamine on tõusuteel.
Minu kui endise õpetaja jaoks oli loomulikult kõige meeliülendavam koolides käimine. Sel korral ei olnud neid nii palju kui eelmistel kordadel, sest palju oli niinimetatud kontoritööd seaduseelnõude, määruste kallal. Aga siiski andsin veel eelmisel reedel Pärnu-Jaagupis tunni, enne seda Rõngus, mõni aeg tagasi Tallinna Reaalkoolis. Vahetu suhtlemine õpilaste ja õpetajatega koolikeskkonnas on minu jaoks kõige olulisem.
Kas tuli end vahel ka tagasi hoida, et oma pahameelt mitte välja valada?
Olen loomult väga rahulik inimene. Mul on ministeeriumis olnud lihtsam, sest tunnen valdkondi ja arengut läbi aegade. Oskan märgata tekstides ja kirjades nüansse ja detaile ning olen nii mõnigi kord päris viimasel hetkel leidnud mõne „miini“. Mitte et see oleks sinna meelega pandud, aga tuleb olla ettevaatlik, et ta ei lõhkeks. Sest kui lõhkeb, tekib valdkonnas segadus.
Mitmel puhul oli möödarääkimisi, diskussioone, kus kokkulepitu muutus hiljem selliseks, et mõni säte oleks tinginud loodetule vastupidise tagajärje. Me saime intensiivse töö ja koostööga nendest asjadest üle. Loodan, et ka ametnikud, keda kutsusin vahepeal üles suuremale tähelepanule, mõistsid, et probleemid tuleb lahendada, et need ei kuhjuks hiljem haridusasutuste igapäevaelus. Ametnikud võtavad seda samamoodi partnerlusena nagu mina. Minister peab nägema tervikut tingimustes, kus üks või teine ametnik teeb väga hästi oma tööd, aga tema ülesanne on anda kitsalt oma valdkonna vaade. Et suured teemad saaksid terviklikult Eesti arenguga seotud, on ikkagi ministri töö. Loodan, et selline lühike periood oli hariv ka ministeeriumi perele. Mulle igatahes oli.
Mis teid enim üllatas?
Vaatan sellele küsimusele vastates Eesti avalikku elu laiemalt. Oleme tekitanud poliitilisse suhtlusse tigeduse fooni. Mina saan igal pool niimoodi hakkama, et tunnen, et kõik on väga hästi. Ma ei vihasta, püüan viisakalt vastata. Minu meelest on oluline lõpptulemus. Isegi kui keegi kurjustab ja kritiseerib, saan hakkama. Aga see, mis toimub Riigikogus, kui õelaid küsimusi seal esitatakse, kui tigedaks ja alatuks on mindud, kuidas daamidega räägitakse – selline poliitilise kultuuri väärastumise oht kurvastab.
Meile võib tunduda, et Suurbritannia alamkojas tehakse tsirkust, aga seal pole nõnda palju matslikku tigedust. Pigem võetakse seal toimuvat etendusena. Kuid meil on selle etenduse taga inimlik väiklus ja tigedus.
Kultuuriliselt näen põhjust selles, et sotsiaalmeedias on inimesed harjunud kõike välja ütlema, kuna pole filtrit, ja see on kandunud otsesesse suhtlusse. See on ohtlik. Tihti on need inimesed sinuga näost näkku suheldes murust madalamad, aga sotsiaalmeedias on kõvad tegijad: annavad mõnuga pasunasse või sõimavad nagu koerapoissi soliidseid inimesi, kes on Eesti heaks oma elutöö teinud. See alandab väärikaid inimesi. Teise inimese alandamise soov tuleks välja rookida. Usun, et oleme valimistega need paised lahti lõiganud ja ajaga need taanduvad.
Mis jäi tegemata?
Teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni korralduse seadus sai tehtud, aga ei läbinud Riigikogu. Aega jäi väheks. Seadus on tehniliselt keeruline, kultuurikomisjon ütles, et nemad lihtsalt ei jõua.
Aga eks kõik need protsessid jäid pooleli. Ma ei olnud ju minister täisaastat ja kogu eelarvetsüklit. Eelarveloogika oli olemas ja summasid sai suurendada. Hariduse eelarve tõus oli hüppeline. Mitte ainult õpetajate palkades, vaid ka muudes valdkondades − kõrghariduses, kutsehariduses. Süsteemseid muutusi ei jõudnud peale eestikeelsele õppele ülemineku aga teha, näiteks õpetajate töökorralduses jäi karjäärimudel sisse viimata. Huvihariduses on riigi toetuse mudel olemas, aga läbiviimine jäi järgmisele valitsusele.
Aga samas lõpetasin mina kellegi teise eelnevalt tehtud suure töö. Näiteks õppekavaarendus oli käinud 2016. aastast. Ükski minister ei alusta nullist, vaid jätkab eelkäija tehtut.
Mure on aga selle pärast, kuidas me reageerime rahvastikuprotsessidele. Nagu hakkad rääkima sündimusest, süüdistatakse sind kohe, et tahad naistest teha sünnitusmasinad. Emotsioonid lähevad kõrgele. Aga sellest sõltub ju kõik!
Praegu on koolis veel neli aastakäiku lapsi ajast, mil sündimus oli 16 000 last aastas. Eelmisel aastal oli see vaid 11 500. Kui selline aastakäik jõuab lasteaeda ja kooli – mida see regionaalpoliitiliselt tähendab? Et inimesed on väga intensiivselt koondunud suurte linnade ümbrusse, tähendab samuti probleeme. Eriti mõjutab see kaugemaid maakohti, kust inimesed lahkuvad. Elanike arvu vähenemine piirkonniti on veel drastilisem kui kogu Eesti rahvastiku prognoos. Tekibki küsimus väikestest koolidest ja meie hariduspoliitikast. Õpilaste arvu kahanemine viib koolide või kooliastmete sulgemiseni. See on haridusökonoomiliselt õige, aga kuhu on meil taganeda? Sellised otsused vähendavad ju elanike arvu veelgi. Kui kodu lähedal pole kooli, kolivad inimesed ära.
Neid probleeme ei saa jätta omavalitsuse õlgadele. Peab olema riigi üldine poliitika ja peab südamega nägema, muidu tehakse vigu. Kogu Eesti mõistes oleks oluline jätta koolid alles.
Kümne aasta eest tehti haridusökonoomiline samm ja võrdsustati pearaha, väheste eranditega. Enne oli maakoolidele koefitsiente rohkem. Seda tuleks uuesti kaaluda ja teha tundlikum süsteem, et reageeritaks vastavalt olukorrale. Omavalitsused on erinevas olukorras: tõmbekeskused on erinevad ja mõnda kooli oleks mõttekas ikkagi hoida perspektiivi vaadates.
Lühikese ametiajaga jõudsin teha selles küsimuses suhteliselt vähe. Päästsin ära Lüganuse kooli, mis jätkab põhikoolina. Mul on väga hea meel, et üks ajalooline maakool jääb alles, riigikoolina. Kõigi puhul ei saa nii lihtsalt reageerida, aga Ida-Viru eriseisund andis selleks võimaluse.
Koputan järgmisele ministrile südamele, et ei saa läheneda ainult haridusökonoomika vaatenurgast, koolivõrk ja selle tasakaalustatus üle Eesti on meie tuleviku võti. Tuleb teha koos omavalitsustega riigi toel selge kava ja võtta meie ühiseks südameasjaks, et Eesti ei koonduks ainult Tallinna ja Harjumaale, vaid aitaksime oma haridusvõrguga ja hea tugeva kooliharidusega hoida kogu Eestit tasakaalus. Sellega tuleb tegelda. Seda ei saa ainult arvutiprogrammi hooleks jätta.
Te saate edaspidi Riigikogu liikmena sellele kaasa aidata?
Jah, kindlasti.
Milline peaks olema õpetaja palk 1. jaanuaril 2024?
Ma ei oska praegu öelda, mis tuleb augusti lõpus ja mille alusel tehakse järgmise aasta riigieelarve. See sõltub palju valitsuse rahanduspoliitikast. Kas valitsus on valmis suurenevate riigikaitseinvesteeringute jaoks laenu võtma, et vajalik lisaraha ei tuleks muude valdkondade arvelt? Kas valitsus on valmis eelarvedefitsiiti kasvatama, sest oleme erilises olukorras? Ka rahvastikupoliitikas.
Kui me tahame oma laste ette parimaid õpetajaid, tuleb õpetajate järelkasvuga tegelda. Ka täielikule eestikeelsele õppele ülemineku võtmeküsimus on, kas õpetajad tunnevad ennast koolis sotsiaalselt turvaliselt.
Minu ettepanek oli järgmiseks aastaks palga alammäär 2400 eurot. See tähendab, et jätkame hüpet, mille tegime sel aastal.
Sel aastal tõstsime õpetajate keskmist palka 111 protsendini Eesti keskmisest. Aga ma ei tahaks keskenduda mitte keskmisele, vaid alammäärale. Kui õpetaja läheb kooli tööle, peab tema palk olema tunduvalt kõrgem kui Eesti keskmine – 125 protsenti Eesti keskmisest palgast. See on veidi üle 2400 euro järgmisel aastal.
Millised read kirjutatakse selle lühikese perioodi kohta tulevikus Eesti ajaloo raamatuisse?
Haridusajalukku läheb kindlasti otsustav läbimurre täielikule eestikeelsele õppele üleminekul.
Loodan, et ajalukku läheb see lühike aeg ka kõrghariduse rahastamise ja eestikeelse kõrghariduse kindlustamise perioodina. Aga kui mõelda laiemalt, siis läheb ajalukku kuldsete tähtedega, et Eesti rahvas seisis Ukraina rahva kõrval, aitas murda Venemaa ajaloolist imperialismi ja pani aluse rahumeelsele tulevikule kogu maailmas.
Mida kirjutate järgmisele ministrile lauasahtlisse sedelile?
Jätan kirja Tartu kabineti lauasahtlisse. Selle leidmiseks tuleb siia tulla. Haridus- ja Teadusministeerium on Tartus ja siia ta jääb. Aga mida ma sedelile kirjutan, jätan saladuseks.
Kui uus minister soovib arutleda, siis annan hea meelega nõu, kuidas eestikeelsele õppele üleminekut jätkata ja riigi initsiatiivi hoida. Saan seda arvatavasti ka Riigikogus kultuurikomisjoni liikmena jätkuvalt teha.