Minu jaoks seostub keel ja selle õppimine konkreetselt õpetajaga. Õpetaja annab tunnile tempo ja hingamise. Marianna Pascal TEDx-i loengus kirjeldas keeleõppe takerdamise kahte põhilist põhjust ja tõi näiteks enda tütre, kes vihkas klaveritunde, kus kogu tund oli ehitatud üles sellele, et sa ei tohi eksida. Edu hinnati selle järgi, kui vähe vigu ta klaverit mängides tegi. Teiseks oli tütrele täpselt teada, kuidas ideaalne klaveripala kõlab. Õpetaja valib, kas laseb Punase väljaku kohta käiva ettekande pähe õppida veatult või paneb õpilased omavahel suhtlema. Bulimie-Lernen on saksa kultuuriruumis tihti kasutatav mõiste, mis tähistab nähtust, kus õpitakse midagi ära, esitatakse see ära ja unustatakse hetkega. Siit ka paralleel buliimiaga, mis on haigus, kus inimene sööb ja oksendab kõik söödu välja.
Mina õppisin saksa keelt ja olin õnnelik, et ei pea kirjeldatud moel õppima. Kõrvalt vaatasin aga klassikaaslasi, kes õppisid tuimalt pähe 40 tõlkelauset sõna-sõnalt, sest nii garanteerisid nad endale positiivse hinde.
Siiani visatakse klassikokkutulekutel õhku fragmente nendest kurikuulsatest tõlkelausetest, milles siilid jõid puuriida all piima. Samuti pidi 11. klassi õpilane tõlkima saksa keelde lause, milles austas üksikemasid või tundis augusti lõpus enne kooli teatud kripeldust kõhus.
Viimasel ajal olen mõelnud, et minu hääldus ja sinna juurde käiv aktsent ning keeleline korrektsus on see, mis kandub õpilastele edasi ja loob mulje keelest. Mäletan enda kooliajast, kuidas klassivend müksas mind saksa keele tunni ajal: „Psst! Maigi, kas õpetaja karjub meie peale või räägib meiega?“
Algaja keeleõppija on nagu väike beebi või koer, kes tunnetab sisu tihti meloodia ja tooni järgi. Minu jaoks on pingutus rääkida vaid saksa keeles, sest üldjuhul on mul kolmapäevaks juba väike väsimus peal ja lihtsam oleks lasta minna ja rääkida eesti keeles. Olen kuulnud linnalegende võõrkeeletundidest, kus 90% tunnist räägitakse eesti keeles. Tunni osa sihtkeeles jääb töövihiku ja õpiku kanda.
Taskuhäälingu „Õpetajate tuba“ seitsmendas osas rääkisime võõrkeeltest ja enda kogemustest keelte ja nende õppimise või mitteõppimisega. Oleme ise keeleõppijatena kogenud mitmesuguseid õpetajaid ja tundnud, et nad on meie peal rakendanud metoodiliselt pädevaid ja kahjuks ka suisa valesid võtteid. Olen vist õnnega koos, et sain 6. klassis endale ise õpitava keele valida. Valisin alguses vene keele, kuid pärast poolt aastat õppimist ja sügavaid hingehaavu anti mulle võimalus sellest loobuda ja vahetada saksa keele vastu. Minu vene keele haavad ei ole seotud õpetajaga, vaid tõsiasjaga, et ma lihtsalt ei saanud hakkama. See keel on paganama raske, kui oled teised keeled lihtsalt „üles korjanud“.
Ja senini on õpilasi, kes müüks kas või enda naeru, et saaks vene keelest loobuda. Nii mõnigi Eesti gümnaasium reklaamib end minu arvates odava loosungiga „Tule meile, saad vene keelest lahti!“. Miks on nii, et õpilane tahab loobuda keelest, mida ta on eelnevalt neli aastat iga nädal õppinud?
Jah, kindlasti mängib rolli fakt, et vene keel on raske ega tule uksest ja aknast nagu inglise keel. Tihti on selle taga ka metoodika. Mäletan, et mu klassikaaslased õppisid sõnu, alates näpitstangidest küüneviilini, ning mingeid väljakuid ja nende ajalugu pähe. Nii mõnigi kirjutas teksti ladina tähtedega välja ega saanud pooltest päheõpitavatest sõnadest aru. Õppimiseks seda vist nimetada ei tohikski, see oli sulaselge tuupimine.
Uuemal ajal loeb lapsevanem teksti lapsele ette või salvestatakse see telefoni, et laps saaks selle ära õppida ja koolis nagu papagoi ette lugeda. Ma ei ole asjade päheõppimise vastu, kuid terveid tekste ja kogu ajalugu vaevalt on mõtet pähe õppida. Kurb on kuulda, et õpid keelt kuus või enam aastat ja kahtled õppijana ikka enda võimetes nii väga, et ei julge suud lahti teha ja ütled, et ei oska.
Me peame lahti saama sellest, et võrdleme mis tahes keele oskamist inglise keele oskusega. Me ei õpi koolis suletud uste taga õpitud keelt kunagi nii selgeks kui inglise keelt, kuid peame julgustama õpilasi seda rääkima, olgu see keel siis kui tahes vigane. Julge keeleõppija rind on haavleid täis.
Valikute Paabel võib kokku kukkuda
Sügisest 2023 peab õpilasel olema võimalus valida endale teine võõrkeel kahe keele vahel. Seni on andnud oma õpilastele võimaluse päriselt valida 37% Eesti põhikoolidest. Samas arvan, et valikutega tuleb olla ettevaatlik: mida rohkem me neid anname, seda keerulisemaks teeme süsteemi. Tuleb läbi mõelda, et me ei sulgeks tulevastele noortele uksi gümnaasiumisse põhjusel, et nad on valinud mõne eksootilise keele. Mõnikord jääb mulje, nagu oleks tegemist jäätiseleti ees seismisega. Nonii, lapsuke, mida sa siis soovid? Võta pall, võta kaks palli või võta kolm palli! Aga neid jäätiseid ei sööda ära ja nendega tuleb edasi minna – põhikoolist gümnaasiumi lõpuni.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et mulle ei meeldi see uus suund. Olen ju ammu unistanud, et keelte ebavõrdsus kaoks. Ja siit koorub välja veelgi suurem probleem – järelkasv. Lõpetasin magistriõppe enda lennust pea ainukese õpetajana. Ma ei usu, et praegu oleks seis väga teistsugune. Kas me tahame, et meie lapsi õpetaksid ebapädevad inimesed? Vaevalt.
Ümarlaudade taga aga kiirustatakse juba uusi otsuseid tegema, ilma et räägitaks spetsialistidega läbi. Õpilasel on võimalus loobuda enda valitud teisest keelest ja hakata gümnaasiumis õppima hoopis uut keelt. Ja õppida seda näiteks viis kursust, jõudes olematule tasemele, millega pole mitte midagi peale hakata. Tule taevas appi!
Ja muidugi siis need suured silmad, millega küsitakse, mis siis meie vene keele õpetajatest saab, kui kohustuslikus korras valikuvõimalusi aina juurde tuleb. Vene keelele tehakse praegu 1:0 ära.
Karjuv ebavõrdsus keelte vahel
Võõrkeelemaailmas on ebavõrdsust olnud ja on senini: keelte vahel, mis peaks olema võrdselt tähtsad, jaotatakse tunniressurss erinevalt. Riik on ette näinud, et gümnaasiumis on A-võõrkeelt ja B-võõrkeelt mõlemat viis kursust, kuid reaalsus on, et üldjuhul on esimesel võõrkeelel ehk inglise keelel üheksa või rohkem kursust ja teisel heal juhul kuus. Ma pole sellest senini aru saanud. See on kindlasti valikute küsimus ja lõpuks ka ühiskondliku debati teema, kas me tahame osata inglise keelt tipptasemel ja teist mitte nii hästi või mõlemat piisavalt selleks, et uksed oleks meile igas suunas lahti.
Olen uhke meie noorte üle, kes jõuavad inglise keeles C1-tasemele, kuid on ka neid, kes ka üüratu tunniarvuga ei küüni B1-tasemeni. Kas see on tõestus sellest, et mõnel lihtsalt pole keelte peale annet ja teisel on? See küsimus kummitab kindlasti paljusid õpetajaid, sest mõnikord meenub selliseid lugusid kuuldes ütlus, et veski peal käies jääb ikka jahu mantli külge.
Oletame, et meil on keskmine Eesti kool, kus puudumisi arvestades võiks õpilane keskmiselt jõuda nädalas nelja inglise keele tundi. Koolis õpib ta 12 aastat. Kiire arvutus näitab, et õpilane käib elu jooksul 1728 inglise keele tunnis. Kas selline maht tagab meie noortele hea inglise keele oskuse või on siiski fakt see, et elame avatud maailmas ja korjame keele üles ka mujalt?
Ma lihtsalt tahan, et mõeldaks läbi, kas me ajame suure mahuga taga riigieksami suurepäraseid tulemusi, ja kui ajad muutuvad, kas siis muutub ka kool. Kas inglise keel peaks üldse olema koolis esimene võõrkeel, sest ta on seda ju niikuinii?
Elan õpetajana huvitaval ajal ja eks aeg annab arutust, kas võõrkeelte valik nüüd suureneb või on edasi kõik sama JOKK. Seni on paljud muutused jäänud raha taha, sest rühmadele on määratud kooliti piirarvud. Ja nii võibki Juku istuda sügisel ikka vene keele tunnis, kuigi oleks tahtnud õppida näiteks mandariini keelt.