20. sajand läks ajalukku kahe kõige verisema maailmasõjaga. Mõlemad tõid lugematuid kannatusi ka tsiviilelanikele. Neist viimases püüdis Saksamaa natsirežiim hävitada juudi rahva Euroopas ja oma võidu puhul ka maailmas. Selle jõhkra eesmärgi nimel suutsid natsid ja nende käsilased mõrvata üle 6 miljoni Euroopa juudi. Selline ühe rahva enneolematu tragöödia sai nimeks holokaust, mis pärineb kreeka keelest: ὁλόκαυστον „holókauston“ ehk „täielikult põletatud“. Ivriidi keeles on kasutusel sõna שואה „šoa“ ehk katastroof.
Kas 21. sajandil on holokausti tragöödia ja selle õppetunnid veel aktuaalsed või peaks see jääma ühe rahva ehk juutide mureks ja valuks? Kahtlemata ei saa juudi rahvas, kelle kombestikku kuulub surnute ja mõrvatud sugulaste ning rahvuskaaslaste mälestamine, unustada sellist ebainimlikku kohtlemist enda suhtes holokausti ajal. Pärast Iisraeli riigi loomist 1948. aastal kehtestas Iisraeli parlament Knesset holokausti ohvrite ja kangelaste mälestuspäeva ehk Jom ha-šoa, mida tähistatakse juudi kalendri järgi nissanikuu 27. päeval (gregoriaani kalendri järgi on see tavaliselt aprillis või mai alguses). Sel päeval algas 1943. aastal Varssavi geto ülestõus. Iisraelis kõlab sel päeval kaheminutiline sireen ja selleks ajaks peatub liiklus ja töö terves riigis. Eesti juudi kogukond tähistas esmakordselt avalikult holokausti mälestuspäeva juba 5. mail 1989. aastal ja teeb seda senini.
Rootsi peaministri Göran Perssoni algatusel võtsid 44 riigi valitsuse esindajad 27. jaanuaril 2000 vastu Stockholmi deklaratsiooni holokausti hariduse, mälestamise ja uurimise tähtsuse kohta ning natsliku Saksamaa suurima koonduslaagri Auschwitzi vabastamise kuupäeva (27.01.1945) hakati tähistama holokausti rahvusvahelise mälestuspäevana. Stockholmi deklaratsioon pani aluse holokausti mälestamise rahvusvahelise ühenduse (International Holocaust Remembrance Alliance, IHRA) loomisele. Kuigi Eestis hakati holokausti mälestuspäeva tähistama 27. jaanuaril juba alates 2003. aastast, ühines Eesti IHRA-ga alles 2007. aastal. Viimastel aastatel toimub holokausti mälestuspäeva tseremoonia Tallinna juudi kalmistul Rahumäel haridus- ja teadusministeeriumi eestvedamisel koostöös Eesti juudi kogukonna ja Tallinna juudi kooliga.
IHRA liikmesriikidega on loodud üsna palju veebipõhiseid eestikeelseid õppematerjale õpetajatele. Eesti juudi muuseum, mis asub Tallinnas Eesti juudi kogukonna keskuses Karu t 16, pakub õpetajatele palju võimalusi mitmekesistada holokausti õpetamist koos Eesti juutide ajaloo, kombestiku ja judaismi tavadega tutvumisega. Muuseumi ekspositsioonis on esitatud materjalid Eesti juutide ajaloost. Eraldi on stendid, mis käsitlevad holokausti etappe Eestis.
Holokaust Eestis
Holokaust Eestis korraldati kahes etapis. Esimene etapp algas Eesti alade hõivamisega Saksa vägede poolt (juuli–august 1941) ja kestis kuni 1942. aasta kevade lõpuni. Sel perioodil mõrvati peaaegu kõik ligi tuhat Eestisse jäänud juuti. Osa muuseumi ekspositsioonist, mis on pühendatud sellele ajajärgule, on Eesti juutide mälestusgalerii, kus on jäädvustatud 974 senini tuvastatud holokaustis hukatud Eesti juuti.
Võrreldes teiste okupeeritud aladega, kus juute tapsid kas sakslased või nende soosival suhtumisel kohalikud elanikud pogrommide käigus, korraldati Eestis kohalike juutide mõrvamine „tsiviliseeritult“. Saksa võimude korraldusel või mõnikord oma algatusel viis omakaitse ja Eesti poliitiline politsei läbi juutide arreteerimised ja juurdlused, mille käigus tuvastati inimese ainukene süü: et ta oli juut. Juurdlus lõppes alati eksekuteerimise ehk mahalaskmisega. Eesti juudi muuseumis on võimalik tutvuda juurdluse ja eksekuteerimise protokollide koopiatega. Originaale säilitatakse Eesti rahvusarhiivis ja nendega võib tutvuda ka veebirakenduse Saaga vahendusel.
Holokausti teine etapp algas Eestis 1942. aasta septembris, kui siia hakati tooma juute teistest okupeeritud riikidest. Osa neist, peamiselt vanurid, naised ja lapsed, lasti maha kohe pärast saabumist. Töökõlbulikke mehi ja naisi pandi koonduslaagritesse. Eesti territooriumil loodi ligi 30 koonduslaagrit, peamiselt Kirde-Eestis. Juudi vangid töötasid põlevkivikaevandustes, õlivabrikus, metsatöödel. Ebainimlike tingimuste ja laagrivalvurite piinamiste tõttu oli suremus väga kõrge. Nõukogu armee tungides Eesti aladele viidi osa ellujäänud vange meritsi teise koonduslaagrisse (Stuthof), osa aga toodi Klooga koonduslaagrisse, kus vangid pidid valmistama telliskive kaitserajatiste ehitamiseks või tegema metsatööd. Muuseumi ekspositsioonis on 16.09.1944 valmistatud betoontelliskivi.
19. septembril saabus laagrisse SS-i komando ja korraldas verised tapatalgud. Umbes 2000 vangi lasti maha, osa neist põletati. Muuseumi ekspositsioonis on pilte Klooga laagrist. Stendil on näha ka ohvrite isiklikud asjad. On olemas eraldi stend, kuhu on kogutud info juute päästnud või aidanud eestlastest. Kõige tuntum neist on professor Uku Masing ja tema naine Eha, kes päästsid oma õpilase Isidor Levini elu. Neid tunnustas Iisraeli memoriaalkeskus Yad Vashem kui maailma õiglasi ja nende auks on istutatud Jeruusalemmas puu ning pandud memoriaaltahvel.
Peale ekspositsiooni on palju materjali (pildid, dokumendid ja mälestused) leitav Eesti juutide arhiivi veebilehelt https://museum.jewish.ee/holocaust_es.html.
Eriti vapustavad on endiste vangide ja tunnistajate lood. Holokausti mälestuspäeva tähistamisel Eesti juudi kogukonnas ja holokausti õpetamisel Tallinna juudi koolis soovime rohkem esile tuua tavainimeste isiklikke lugusid, näidates holokausti absurdsust ja tekitades nii õpilastes kui ka täiskasvanutes sallimatust inimsusevastaste ilmingute suhtes.
Näiteks sel õppeaastal valisime 10. klassi õpilaste uurimistöö teemaks Eesti juudi laste ja puuetega inimeste saatus holokaustis. Õpilaste uurimistöö objekt on laste ja nende pere saatus. Ühe pere saatuse soovime eraldi välja tuua ka 27. jaanuari holokausti mälestuspäeva tähistamisel.
Savel Kletski oli Eestis tuntud motosportlane. 1930. aastatel oli ta mitmekordne Eesti meister motospordis. Ta oli ka tõeline Eesti patrioot, kuulus kaitseliidu Tallinna malevastaapi. Tema naine oli Soome juuditar ja perre sündis 1935. aastal poeg Leo. Kui algas sõda, mobiliseeriti Kletski punaarmeesse ja Saaremaal sattus ta sakslaste kätte. Kuna ta oli juut, eraldati ta teistest vangidest. Kuressaare politsei korraldas juurdluse ja ta lasti maha, millest raporteeriti Tallinnasse. Tema naine ja poeg jäid alguses politseile märkamata, Bella Kletski arreteeriti alles 1942. aasta kevadel. Poeg jäi aga vabadusse perekonna koduabilise juurde. Naine jõudis isegi kirjutada talle kirja palvega hoolitseda poja eest, kuid ilmselt see andis põhjuse arreteerida ka kuueaastane Leo. On säilinud väikse poisi vahistamise order. Järgmisel päeval, 10. aprillil 1942 hukati ema ja poeg tõenäoliselt Patarei vanglas. Selliseid lugusid on veel palju.
Eesti juudi muuseum ja Tallinna juudi kool on valmis aitama õpetajaid ja õpilasi meie materjalidega ja pakkuma võimalust tutvuda ekspositsiooniga, kogukonna keskuse, Tallinna juudi kooli ja Tallinna sünagoogiga. Selleks tuleb pöörduda Eesti juudi muuseumi poole.
Kui Covidi piirangud ükskord lõpevad, on võimalik korraldada muuseumi, kooli ja sünagoogi külastust. Kõik kontaktid on olemas muuseumi veebilehel https://museum.jewish.ee/.
Holokausti eitajad ja moonutajad väidavad, et juudid ekspluateerivad holokausti teemat endale hüvede saamiseks. Pole mõtet vastu vaielda, sest antisemiitidel on alati varuks põhjus juute süüdistada. Aga võin täiesti kindlalt öelda, et jätkame ise ja kutsume ka teisi õppima holokausti õppetundidest: et enam kunagi ei korduks sellised kuriteod ükskõik millise rahva vastu, mis pandi toime juutide vastu holokausti ajal.
Vaata ka:
• Stockholmi deklaratsiooni eestikeelne tekst https://www.holocaustremembrance.com/et/about-us/stockholm-declaration
• https://www.holocaustremembrance.com/et/resources/educational-materials/miks-kasitleda-holokausti.