2020. a kevadel lõpetas Pärnu kolledži sotsiaaltöö korralduse eriala Laura Roots, kes kirjutas lõputöö õpitulemuste seosest vaimse ja füüsilise vägivalla kogemisega. Ühe olulise järeldusena rõhutab autor varase ennetustöö vajalikkust.
Laura Roots uuris oma töös „Õpitulemuste seos vaimse ja füüsilise vägivalla kogemisega täisealiste keskharidust omandavate õpilaste näitel“ vägivallavorme ja nende mõju ning leidis küsitluse vastuste kaudu vägivalla seoseid õpitulemustega. Teema valikut põhjendas ta asjaoluga, et vägivald on tänapäeva ühiskonna üks peamisi probleeme. Töös viitas ta ka uuringutele, mis näitavad, et kiusamine, eriti koolikiusamine on oluliselt kasvanud viimase kümnendi jooksul. Kuigi füüsilist ja küberkiusamist peetakse sageli suurimaks mureks, esineb sotsiaalset ja sõnalist kiusamist õpilaste hulgas kõige enam, nentis autor.
SUURIM HIRM ON SEOTUD KOOLIKIUSAMISEGA
Õpilaste mured on enim seotud tundega, et neil pole turvaline olla, ning eriti suur hirm on neil koolikiusamise ees. Vaimse ja füüsilise vägivalla kogemine põhjustab sageli riskikäitumist, sealhulgas probleeme koolikohustuse täitmisega.
Laura Roots seadis eesmärgiks analüüsida vägivallakogemuste seost õpitulemustega ning teha selle põhjal koolidele ja omavalitsustele ettepanekuid vägivalla märkamiseks, tõkestamiseks ja tagajärgedega tegelemiseks. Eesmärgi täitmiseks valis ta küsitluse jaoks välja gümnaasiumi ja kutsekeskkooli õpilased üle Eesti asuvatest koolidest.
Käsitledes lastevastast, pere- ja suhtevägivalda, näeb autor kontrolliva käitumise seoseid ka koolielus ning toob näite ühest uuringust õpetaja ja õpilaste vahelise suhtluse kohta. Uuringust selgus, et mida rohkem õpilased tajusid kontrollivat käitumist, suheldes kehalise kasvatuse õpetajaga, seda vähem olid nad vabal ajal kehaliselt aktiivsed. „Selle põhjus on asjaolu, et kontrolliv käitumine hävitab tõenäoliselt põhilised psühholoogilised vajadused, eriti aga vajaduse kompetentsuse järele, mis võib olla noorukite peamine põhjus hoiduda füüsilisest aktiivsusest väljaspool kooli,“ sedastab Laura Roots.
KOOLIVÄGIVALD JA KÜBERKIUSAMINE
Kuna lapsed veedavad aega täiskasvanute järelevalve all koolis ja teistes õppeasutustes rohkem kui muudes väljaspool kodu asuvates kohtades, tuleks koolis esinevat vägivalda uurida füüsiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete probleemide ennetamiseks, arvab töö autor. Koolivägivalla tagajärjed võivad olla kohe nähtavad, kuid ka varjatud ning kesta aastaid pärast vägivallaga kokkupuutumist.
Viidates teistele samateemalistele uuringutele, leiab Laura Toots, et „olukorda raskendab koolide suutmatus koolitada õpilasi rahumeelselt koos eksisteerima, kuna ei olda valmis selle murega silmitsi seisma, vajalikku tähelepanu ei pöörata või ei otsita vägivaldsele käitumisele vastavaid ennetus- või sekkumismeetmeid“. Ebakindluse õhkkond ning koolivägivalla kogemine takistavad edukat õppimist, kuna tekitavad õpilastele füüsilisi, psüühilisi ja sotsiaalseid probleeme. Seetõttu on ennetustegevus äärmiselt oluline.
Küberkiusamist, mida on tavapärasest kiusamiskäitumisest vähem uuritud, on raske kindlaks teha, sest see toimub virtuaalses keskkonnas. Sellegipoolest on võimalike probleemide ennetamiseks oluline sellega tegelda.
NÄHTAMATU KIUSAMINE
Nähtamatu kiusamine on ka tõrjutus, üksindusse jätmine, mille puhul võib kõrvaltvaatajatele tunduda, et kõik on justkui korras. Uuringud on näidanud, et suurimad raskused klassikaaslastega kontakti loomisel on neil, kel tuleb täita ka perekondlikke kohustusi. Ka negatiivsed kogemused sotsiaalmeediast on seotud eraldumisega.
Uuringutest on selgunud, et tõrjutus ja sellest tulenev eraldatus suurendab sõltuvusse langemise tõenäosust, depressiooni, üksindustunnet ja ärevust. Sotsiaalse isolatsiooni ja negatiivsete tervisemõjude vahel on tugev seos. Igasuguse vägivalla mõju inimesele on negatiivne, see kahjustab vaimset ja füüsilist tervist ning tekitab enamikul juhtudel pikaajalisi terviseprobleeme, alustades stressist ja lõpetades depressiooni, halvimal juhul suitsiidiga. Seega on oluline märgata ja kannatajatele abi ning tuge pakkuda.
VASTAJAID ÜLE EESTI
Koroonaviiruse kevadise leviku tõttu sai Laura Roots suhelda küsimustikule vastajatega vaid interneti teel. Vastuseid tuli nii tava- kui ka täiskasvanute gümnaasiumitest üle Eesti, nii eesti- kui ka venekeelsetest koolidest Tallinnast, Haapsalust, Põltsamaalt, Pärnust ja Pärnumaalt, Tartust, Lääne-Virumaalt, ja Järvamaalt kokku 26 koolist. Vastajad olid täisealised õpilased, kokku 121 vanuses 18–39 aastat.
Üle poole vastanuist olid kogenud vägivalda või küberkiusamist. Õpilaste hindeid oli see kogemus oluliselt mõjutanud – negatiivsete hinnete (puudulikest kuni kolmedeni) ülekaal oli vägivalda tundnud õpilaste seas suurem kui nendel, kellel sellised kogemused puudusid.
Suurim hulk vastanuist oli tunda saanud vaimset või emotsionaalset vägivalda. Kogemustest järgmisel kohal olid kuulujutud, järgnesid tõrjumine ja sotsiaalne eraldatus, füüsiline vägivald, koolivägivald kaasõpilaste poolt, perevägivald, kontrolliv käitumine ja küberkiusamine.
Väga paljud ohvrid ei olnud läbielatust mitte kellelegi rääkinud. Kui räägiti, siis enim sõbrale või emale, vesteldi ka psühholoogi ja partneriga. Abi saadi kõige rohkem emalt, sotsiaalpedagoog ei suutnud pakkuda abi.
Kogetud vägivald on vastanute hinnangul halvasti mõjutanud nende suhtumist perekonda ja inimsuhteid, muutnud neid ettevaatlikumaks, pessimistlikumaks, põhjustanud pettumust, konflikte, viha, ängi. Mitu vastanut arvas, et romantilist suhet alustada on raske ja hirm on luua perekonda kartuses olla ise vägivaldne või saada selline partner.
Mõni tõi välja ka vägivalla positiivset mõju: see on avardanud maailmavaadet, pannud mõistma ja parandanud empaatiavõimet, kasvatanud paksu naha.
Vägivald on tekitanud õppurites vaimseid probleeme, nagu traumad, ärevus, sotsiofoobia, stressihäire, depressioon ja unetus, suitsiidsus, ka füüsilisi probleeme. Positiivsena nimetati, et ollakse tugevam, osatakse näha, keda saab usaldada, ning kogemus on andnud oskusi teistega arvestada ja vägivaldses olukorras käituda.
ARVAMUSED JA SOOVITUSED
Vastanuilt küsiti ka, kuidas kujundada vägivallavaba elu. Oli arvamusi, et kiusamist ei saa kunagi lõpetada ning „Kiusamisvaba kooli“ projekt on täielik möödapanek. Arvati, et vägivalla lõpetamine polegi hea, kuna vägivald võimaldab ennast välja elada, või et vägivald on paratamatu praeguse maailmakorralduse juures, kus on nii palju negatiivsust. Oli ka positiivsemaid vastuseid, näiteks et tuleb enda ümber valida sobivaid inimesi, armastada teisi ja kõigisse ühtemoodi hästi ja eelarvamusteta suhtuda.
Soovitati suurendada karistusi vägivallatsejatele, hoida eemale seltskonnast või piirkonnast, kus kiusatakse. Arvati ka, et raske on kiusamist täieliku kontrolli alla saada, kuid rohkem hoolides muutub ühiskond paremaks.
JÄRELDUSED JA ETTEPANEKUD
Vägivald avaldab ohvrile mõju, tagajärjed varieeruvad sõltuvalt inimese iseloomust ja vastuvõtlikkusest. Laura Roots viitab põhikooli riikliku õppekava määruse § 6-le, mille järgi tuleb vältida õpilaste vahel vägivalda ja kiusamist ning hoiduda õpilaste sildistamisest ja eneseusu vähendamisest. Autor leiab, et nii mõnigi töös kerkinud teema vajab uurimist, nagu näiteks hirm paluda abi ja tõdemus, et sotsiaalpedagoogid pole suuremas osas suutnud õpilastele pakkuda abi. Mõistlikuks peab ta gümnasistide soovitust hakata koolis juba algklassides vägivalla tagajärgedest rääkima. Tõhusaks arvab Roots spetsialistide koolitusi keerukates olukordades käitumisest ja viha talitsemisest.
KIUSAMISVABA KOOL EHK KIVA
Sihtasutus Kiusamisvaba Kool asutati 2012. aasta lõpus. Eri alternatiive kaaludes jõuti Turu ülikoolis välja töötatud KiVa programmini. Sihtasutuse pikaajaline eesmärk on jõuda toimiva kiusuennetusprogrammiga kõikide Eesti koolideni.
2020/2021. õppeaastal rakendab KiVa programmi Eestis üle saja kooli ja õppekoha– umbes 20% kõigist üldhariduskoolidest. Sügisest alustas programmiga 14 uut kooli, neist seitse vene õppekeelega.
KiVa Rääma põhikoolis
Kristiin Neiman, Rääma kooli KiVa-tiimi liige:
Alates 2013. aasta sügisest on Pärnu Rääma põhikoolis kasutusel kiusuennetusprogramm KiVa. Tänu sellele programmile on selle aja kestel meie koolis kiusamine vähenenud poole võrra, mis tähendab, et lapsi, kelle heaolu ja tervis kannatab kiusamise tõttu, on varasemast kaks korda vähem.
Pea kõik meie kooli õpilased teavad, et KiVa on kooli oluline osa, ning kannavad kiusuvastast suhtumist nii koolis kui ka hiljem elus edasi. Tänu programmile tunnevad nad kiusamise ära ning oskavad sellele reageerida. Pealtvaataja teab, et kiusamisse tuleb sekkuda, rääkides täiskasvanule ja toetades ohvrit. Kiusaja aga teab, et varem või hiljem tuleb kiusamine välja ja ta peab võtma vastutuse oma käitumise eest. Ohver teab, et kiusamist ei pea kannatama ja sellele leidub lahendus. Ta teab, kelle poole pöörduda ja kuidas käituda, kui talle tehakse liiga.
Need teadmised tulevad õpilasteni KiVa tundide kaudu ning seitsme aasta jooksul, kui KiVa programmi on Rääma koolis kasutatud, on kiusamine märgatavalt vähenenud just tänu sõnumile, mida programmi kaudu õpilasteni viime.
Kuigi kiusamine kahjuks koolist kunagi päriselt ei kao, olen veendunud, et tänu KiVa programmile on meie kooli õpilastel turvalisem ja õnnelikum koolitee.