Pärast kevadist eriolukorda ootasid kõik kooliealiste laste vanemad septembrikuud ilmselt suurema innu ja ärevusega kui esimesse klassi astujad. Õnneks saime alustuseks kergendatult hingata – enamik Eesti koole alustas õppetööd tavapärasele üsna sarnasel moel. Jah, aktused toimusid kooliastmete kaupa või ainult alustavatele ning kevadel lõpetavatele õpilastele, tundide algusajad ei ole kõigil klassidel täpselt samad – pisemaid ja veidi suuremaid erisusi võrreldes harjumuspärasega muidugi on. Aga kõige tähtsam oli, et koolid avati. Kooliaasta algas koolis!
Kahjuks sai üsna pea kinnitust, et pill tuleb pika või isegi lühikese ilu peale – lastevanemate üldkoosolekul saime teada, et Tartu Veeriku koolis hakatakse rakendama nädalapõhist distantsõpet 4.–9. klassidele.
Mitu ametit on lapsevanemal?
Distantsõppe põhimõtteline erinevus koduõppest peaks olema see, et lapsevanem ei pea olema õpetaja rollis. Loomulikult, vanema kohus on last toetada, aidata, võimaldada talle vajalikud vahendid. Paraku olime meie kevadise eriolukorra ajal just sarnases situatsioonis, mille õiguskantsleri nõunik Aigi Kivioja arvamusloos (ÕpL, 25.09) ühe näitena välja toob: algklassilaps sai kogu selle perioodi vältel ainult ülesandeid ning minimaalset tagasisidet nende sooritusele (hästi tehtud, tehtud, tee uuesti, tegemata). Õpetamist kui sellist ei toimunud üldse; koolilapse õpetamise, juhendamise, motiveerimise ning sisulise tagasisidestamisega tegelesid ainult (samal ajal täiskohaga töötavad) lapsevanemad.
Milline õnn, kui vanemad ei tööta näiteks kiirabis või kaugsõiduautojuhina – oma tööle lisaks ning vaba aja arvelt sai tehtud nii mõnegi aineõpetaja töö. Lapsele vanemaks olemiseks ei jäänudki eriti aega ega jaksu … Kooli kokkuvõte aga oli, et kevadel saadi väga hästi hakkama. Mis hinnaga klassikursuste eduka lõpetamiseni jõuti, sellest targu vaikiti.
Õpilane vajab õppimiseks õpetajat
Distantsõppe plussina toob kool välja võimaluse omandada õppekavast tulenevalt üldpädevusi (nagu iseseisev õpioskus). Tegelikkuses oleme tagasi eriolukorras, kus lapsed on õpiülesannetega lihtsalt omapäi jäetud. Oodata, et 4. klassi õpilane oskab iseseisvalt õppida? Ta oskab küll ülesandeid täita, aga uue materjali omandamisel vajab siiski toetust ja abi.
Paraku on ettevalmistus distantsõppeks endiselt pehmelt öeldes puudulik: lapsed ei tea, kust infot saada, millisesse kohta on materjalid üles pandud (eri ainete materjalid on eri kohtades, veebitunni aeg ja sinna pääsemiseks klõpsimist vajav link ei pruugi olla ühes kirjas, osa infot saadetakse paralleelselt lapsele ja vanemale, osa ainult lapsele).
Usun täiesti, et keskmine 7. või 8. klassi õpilane on valmis ja võimeline nädal aega iseseisvalt õppima, kuid värskelt neljandikult, kes mitu kuud koolist eemal olnud, on seda pisut naiivne loota. Miks ei võinuks selle projektiga alustada päevakaupa? Miks ei ole õpetajad eelnevalt veendunud, kas lapsed teavad, kust ja kuidas õppematerjale leida? Kas koolis harjutati e-keskkondade kasutamist? Kodu ei ole sellekohast tagasisidet saanud ja nii on raske arvestada, mil määral laps toetust vajab.
Praegu saavad abi need, kelle vanemad on kodused või kel on võimalik oma töö distantsõppele sobivaks planeerida (oma tööd teen öösel, tundide ajal õpetan). Lapsevanemana on meil siis kaks võimalust: kas jätta oma töö tegemata ja aidata last (ja koolile jääb mulje, et jälle kord õnnestus see distantsõpe väga hästi) või lasta lapsel iseseisvalt „õpioskuste omandamisega“ tegelda (ja kool saab teha järelduse, et laps on probleemne – teised said ju hästi hakkama). Kool eksib siin lihtsa nõude vastu –lastele tuleb tagada võrdsed võimalused hariduse omandamiseks. Kõigil vanematel ei ole (üldse või vähemasti mitte väga pikalt) võimalik oma tööd teha neile sobival ajal põhjendusega, et ettenähtud ajal on vaja teha kellegi teise tööd.
Kui epidemioloogilise situatsiooni muutudes peaks tekkima reaalne vajadus Tartu koolid täies mahus distantsõppele suunata, on näiteks meie kodus kolm distantsõppijat (-õpetatavat?) kolmest koolist. Kardan, et vanemate ressurss lapsele/lastele tuge pakkuda on selleks ajaks juba üsnagi ammendatud.
Koroonaprofülaktika või ruumikitsikus?
Sellegipoolest on Tartu Veeriku kool otsustanud juba praegu saata distantsõppele järjepanu kõik klassid, välja arvatud esimene kooliaste (1.–3. klass). Kool viitab vajadusele lapsi vastavalt terviseameti soovitusele hajutada (samas käidi terve septembrikuu täiskoosseisus koolis, samuti on nakatumine 100 000 elaniku kohta Tartumaal praegu üks madalamaid Eestis).
Kui septembris Tallinna koolidele osalise distantsõppe korraldamise soovitus anti (sest nakatumisnäitaja oli peaaegu viis korda kõrgem kui Tartus praegu), ütles sealse haridusameti juhataja Andres Pajula, et 1.–7. klassi õpilasi distantsõppele suunata ei tohiks, kuna nad vajavad õpetaja tuge (ÕpL, 18.09). Toonast otsust nimetas problemaatiliseks ja ebaproportsionaalseks ka haridusminister Mailis Reps (err.ee, 11.09). Ka ei toimu minu teada teistes Tartu koolides sellises mahus distantsõpet.
Jääb üle spekuleerida, et distantsõpe on varjatud võimalus kasvõi ajutiselt lahendada Tartu Veeriku kooli pikka aega vaevanud ruumipuuduse probleem. Igal sügisel räägitakse, kuidas koridori või muude abiruumide arvelt on paar klassiruumi juurde ehitatud. Eelmisel aastal toodi tunniplaani nn õuevahetunnid, lapsevanemad märkasid neid pikemaks veninud koolipäevades.
Üldkoosolekul aru pärides jõudsime liikumisvajaduse ja värske õhu kasulikkuse kaudu lõpuks asja tuumani – pikad õuevahetunnid võimaldavad õpilasi niiviisi söögivahetundidele jaotada, et sööjad sööklasse ka ära mahuvad. Niiviisi võib jääda küll mulje, et distantsõppe tegelik eesmärk pole pidurdada viiruse levikut ega arendada õpioskusi, vaid leevendada käepäraste vahenditega ruumipuudust. Muidugi on avaram koolimaja laste huvides, kuid selle eest peaks hea seisma koolipidaja (Tartu linn). Ruumipuudust ei saa lahendada laste arvelt, seades ohtu võimaluse omandada kvaliteetne haridus.
KOMMENTAAR
Tartu Veeriku kooli juht Ruth Ahven:
„Lapse hea toimetuleku võti on kodu ja kooli koostöö!“
Kooliaastat kavandades ja igapäevast õppetööd läbi viies oleme arvestanud terviseameti ja Tartu linna soovitustega õppetöö korraldamiseks, sh õpilaste hajutamise soovitusega. Analüüsisime kevadise eriolukorra distantsõpet (sh küsitlesime nii õpilasi, õpetajaid kui lapsevanemaid). Kõige olulisem: aineteadmiste kõrval tuleb senisest veelgi enam pöörata tähelepanu õpioskustele, info tõlgendamisele, tööjuhiste mõistmisele, oskusele abi küsida ning saadud tagasiside põhjal tegelda oma eksimuste ja vigadega.
Sarnaselt paljude teiste Eesti koolidega oleme muutnud päevakava, et õpilased saaksid viibida õuevahetundides värskes õhus ja söömine kooli sööklas oleks varasemast hajutatum. Oleme planeerinud lennupõhiseid e-õppe nädalaid, kus õppetöö on eesmärgistatud ning juhendatud. Ennastjuhtiva õppija kujundamine on ettevalmistus elus toimetulekuks ning seega tänapäeva koolihariduse oluline osa.
Ootused lapsevanematele
Õppeaasta üldeesmärke ning kavandatud kooliaasta korraldust arutati kooli hoolekogus. Enne kooliaasta algust, 28. augustil saatsime lastevanematele kirjaliku info algava kooliaasta kohta Stuudiumi vahendusel. Täpne e-õppe korraldus nädalate kaupa jõudis lastevanemateni 10. septembril ning 14. ja 15. septembril toimunud lastevanemate üldkoosolekul oli kõikidel võimalus oma arvamust avaldada, küsida ja saada vastuseid.
Lastevanematele saadetud kirjas oli selgelt välja toodud kooli ootused lapsevanematele e-õppe nädalaks (väljavõte 10. septembri kirjast: „ … õpilaste koduse toetamisena on koolipoolne ootus eelkõige õppimist toetava keskkonna loomine ja eelpool nimetatud oskuste (ajaplaneerimine, funktsionaalne lugemine (loetu mõistmine) ja eesmärkide kavandamine, arendamine“).
Oleme alati valmis nii õpilaste kui lastevanemate õppetööga seotud küsimustele lahendusi leidma ning avatud kommunikatsiooniks, et õppetöö ja protsessid oleksid selged ja arusaadavad.
Kevadine distantsõpe oli kõikidele osapooltele uus ja ootamatu. Selgusetu oli ka selle kestus.
Nädalaid kestnud distantsõpe seadis õpilased uute ülesannete ette: tuli õppida ise oma aega planeerima, keskkondades orienteeruma, tööjuhiseid mõistma, abi küsima, üksteisega arvestama, veebitundides käituma …
Kevadise distantsõppe ajal andsid õpetajad õpilaste õppimisele tagasisidet Stuudiumi vahendusel, mõned kirjutasid tagasisidet ka õpilaste saadetud töödele. Meie koolis on õpilast toetav hindamine iseenesestmõistetav ja seda kasutasid õpetajad ka tagasisidestamisel. Kuna kirja autor oli kevadel seotud 3. klassi õpilasega, siis selles klassis oli distantsõppe põhiline eesmärk matemaatiliste oskuste ja lugemisoskuse (funktsionaalse lugemisoskuse) omandamine. Õpetajad kutsusid õpilased 3–4 kaupa Zoomi tundi, kus loeti mitmesuguseid tekste ja vastati küsimustele. Kõik said tagasisidet lugemisoskuse ning tekstist arusaamise ning matemaatiliste oskuste (arvutamine, korrutustabel, tekstülesannetest arusaamine jne) kohta.
Sügisel alanud kooliaastale oleme tänu kevadisele kogemusele saanud vastu minna juba parema ettevalmistusega.
Kinnitan, et Veeriku kool ei ole kunagi õpetamise kohustust vanemate õlgadele pannud, kuigi teame, et paljud vanemad selle distantsõppe ajal oma õlgadele võtsid. Lastevanemate ja perede motiivid koosõppimisel on olnud erinevad: kes soovis last uues olukorras rohkem toetada, kes aidata kaasa paremate hinnete saamisele, oli ka peresid, kus vanemad nägid, et nende lastel eeldab õppimine suuremat pingutust, kui varem tajuti. Oli ka neid, kellele pakkus üheskoos õppimine avastamisrõõmu.
Veeriku kool on väga tänulik lastevanematele, kes aitasid kodus õpimotivatsiooni ülal hoida.
Kõikide ootamatute distantsõppe väljakutsete kõrval usume, et meie kooli varasemad e-õppe päevad ning digivõimekus on toetanud nii eriolukorraaegset õppetööd kui ka tänast õppekorraldust.
Muutuv maailm
Meie koolis on e-õppe päevi korraldatud alates 2014. aastast. Jätkame e-õppe nädalate korraldamist kindla eesmärgiga õpetada õpilastele oma aega planeerima, iseseisvust, oskust mõista, et õppeülesanne pole pelgalt ärategemiseks, vaid mingi oskuse või teadmise arendamiseks, õpetame individuaalsete õppeeesmärkide seadmist ja planeerime juhendatud õpet nendeni jõudmiseks. Nädala kasuks otsustasime põhjusel, et lühem aeg pole meie hinnangul piisav seatud eesmärkide saavutamiseks, samas ka mitte liiga pikk, et tekitada õppetöös võimalikku lünka.
Selle õppeaasta esimeses klassijuhataja tunnis palusid klassijuhatajad õpilastel mõelda ja kirja panna enda õpieesmärgid ning klassijuhataja tundides on õpitud koostama päeva- ja nädalaplaane. Kooskõlastatud on õpikeskkonnad ja veebitundide korraldus.
Praeguseks on peaaegu kõik 4.–9. klassi õpilased esimese e-õppe nädala läbinud. Valdavalt on tagasiside positiivne. Vanemad õpilased hindavad eelkõige võimalust ise oma õppimist korraldada, vabadust tegeleda vabanenud ajaressursi arvelt oma huvidega.
Nooremad õpilased toovad positiivsena välja vaiksema õpikeskkonna, võimaluse kauem magada ja saada efektiivse töö tulemusel lühema koolipäeva. Hakkama saamine ka pingutust nõudvate ülesannetega on ennastjuhtiva õppija peamine eesmärk.
Tunnistame, et meie eeldus, et lastele saadetud infot jagatakse ka kodus, vajab korrigeerimist. Saabuval koolivaheajal analüüsime esimese veerandi e-õppe päevade kohta saadud tagasisidet ning selle põhjal kavandame uue veerandi tunde. Kool teeb kõik endast oleneva, et tagada kõigile õpilastele võrdsed võimalused hariduse omandamiseks nii kontakt- kui e-õppel. Koduse õpikeskkonna loovad vanemad. Lapse hea toimetuleku võti on kodu ja kooli koostöö.
Muutuvas ajas ja uues normaalsuses on kohanemisvõime ja suutlikkus probleeme koostöös lahendada eluliselt oluline oskus. Püüame oma õpilastes neid oskusi kujundada ning ootame lastevanematelt usaldust ja koostööd.
Kirjas mainitud ruumipuudust koolimajas ei saa eitada. Viimase viie aastaga on õpilaste arv koolis kahekordistunud. Tartu linn on kooli ruume remontinud ja mõned klassiruumid juurde ehitanud, aga ruumikitsikust see tõesti kahjuks ei leevenda.
Lõpetuseks kordan üleskutset, mille teen igal sügisel kooliteed alustavate õpilaste vanematele: leidke õpetajas ja koolis endale meeldiv koostööpartner, sellest võidab teie laps!