Kevadel sündinu tundus otsekui unenäona: ülikoolide hooned pandigi tudengite jaoks kinni. Välisustele kleebiti napisõnalised sildid, täpsem info tõsteti veebi ja saadeti igale asjasse puutuvale meiliga. Kõik tundus kiire, uuenduslik ja … ajutine.
Nüüd, mil koroona on tõstnud oma teise laine, võtab üha selgemaid piirjooni tõdemus, et ülikool ei saa edaspidi olema see, mis ta oli enne 12. märtsi.
Tõsi, e-õppele võeti kurss juba varem, kuid siis oli see pigem soov, uuendusmeelsuse väljendus, mitte surve. Viirushaigus pani aga nn mittekontaktõppele sisse hoopis teise käigu ja andis ka valusalt gaasi. Tudengid ootasid lahendusi juba täna, äärmisel juhul homme.
Paljud õppejõud saidki loengusaalist internetti kolimisega piisavalt kiiresti hakkama – vägagi suurel osal üliõpilastest oli võimalus lõpetada 2020. aasta kevadsemester ilma selleta, et oleks jalgagi ülikoolilinnakusse tõstnud. Mitmed õppeasutused viisid isegi lõpuaktused läbi virtuaalselt. Elu ja tervis ennekõike!
Millal tekib uus tava?
Suvi lubas meil koroonast pisut puhata. 1. septembri aktus peeti mitmel pool küll veel vabas õhus, aga siiski üksteisega kõrvuti seistes ja koos „Gaudeamust“ lauldes. Oldi taas üks suur pere – õppejõud oma tarkust välja valamas, suuremat teadus- ja elukogemust sõnadesse panemas, tudengid seda enda tarvis mõtestamas ja mõtestatut salvestamas.
Juba kaks nädalat hiljem on kõik teisiti: nakkus kolis ja räsib Eestis nüüd just nooremat rahvast, jalgpallurite kõrval ka tudengeid. Nii tõmbuvad ülikoolid taas kaitseasendisse: pakuvad enam e-õpet, soovitavad või nõuavad maski kandmist, lubavad auditooriumitesse vähem õppijaid. Ning on valmis veelgi keerulisemateks aegadeks.
Vaimne murrang tundub kulgevat aga ka üliõpilaste seas. Raske hinnata, on tegemist pigem hirmuga haiguse ees või sooviga õppetööd paindlikumalt ja mugavamalt korraldada, aga selge on, et ülikoolis käimine ei tähenda tudengi jaoks enam kindlas hoones või auditooriumis viibimist. Sajandeid kestnud tava hakkab läbi saama.
Kaks ülikooli ühes
Veel on vara hinnata, kas „linnakust lahkumise“ pööre saab olema kiire või pikaldane, aga kindel on see, et vanad ajad enam tagasi ei tule. Seda enam, et ka õppija, eriti just magistriõppe puhul, pole enam väga noor inimene, kes end tööeluks ette valmistab. Pigem on ta erinevas vanuses mees või naine, kellel on vägagi selge pilt, miks ja mida ta ülikoolist soovib. Üsna sageli on magistriõppe tudengil lisaks tööle ka pere. Ka ei ela meist kõik veel Tallinnas või Tartus – seega moodustab neil tudengitel suure osa sessioonõppes osalemisest lihtsalt ülikooli sõitmine.
Nüüd, mil mittekontaktõpe tormiliselt areneb, ei piisa ka üha populaarsust koguva sessioonõppe puhul lahendusest, et koolis (täpsemalt: kohal) käiakse iga kahe nädala tagant. Võib-olla piisab ühest nädalavahetusest kuus? Või ühest nädalast semestris?
Tõesti: milleks ühest kohast teise sõita, kui selle asemel saab lihtsalt õppida? Võtame ajakulu Võrust või Valgast Tallinna ja tagasi ning saame juurde terve õppepäeva! Seega: las õppejõud olla Tartus või Tallinnas, tudeng aga seal, kus ta tõeliselt ja tegelikult on. Kasvõi maal talu pidamas või suvekodu talvekoduks kohendamas. Käib põllul, laudas või õuemuru niitmas ära, istub arvuti ette ja ongi hopsti ülikoolis.
Aga kuhu see tee viib?
Niiviisi on hea mõelda küll: õppejõud töötab seal, kus temale kõige optimaalsem, ja viisil, millest talle kõige rohkem tulu tõuseb, tudeng aga saab õppida seal, kus kõige mugavam, ja loodetavasti ka ajal, mis kõige sobivam. Palju õnne!
Ainult üks asi ei anna mulle rahu. Ma olen õppinud nii Tartu suurkooli päevases kui ka kaugõppes. Päevaõpet loen ma elu kõige olulisemaks, sisulisemaks, olemuslikumaks ajaks. Selleks, kes ma olen, sain loengutes õppejõudude intellektuaalsust ahmides, nende väikeseid veidrusi nautides, ühikas teistega koos maailma asju arutades, kasvõi valel viisil riigivastastele lauludele kaasa ümisedes ja mõnikord ka napsi võttes.
Kas ma oleksin saanud ülikoolist nõnda palju, kui ma auditooriumi asemel oleksin istunud oma isakodus Aseris ja lugenud üksinda kasvõi sadu tarku raamatuid? Jah, võib-olla teaksin ja mäletaksin üksikuid fakte rohkemgi, aga vaimsus tekib vaid üheskoos olles. Kuidas seda praeguses koroonahirmuses maailmas otsida ja leida, ma ei tea. Tean aga, et uus lahendus – ka üksi olles koos olla – tuleb leida. Ja juba täna. Tudeng on ju kärsitu, kipub kampusest koju!