Signe Siim: „Muuseumid on praegu tähelepanu keskmesse sattunud, seda võimalust ei tohi maha magada.“
Eesti kunstimuuseumi haridustöö arendaja Signe Siimu arvates kolib muuseum uutesse suhtluskanalitesse, pakkudes senisest rohkem uurimis- ja kaasamõtlemise võimalusi uue veebilehe ja sotsiaalmeedia kanalite kaudu.
Kuidas on Eesti kunstimuuseum toime tulnud muutunud oludes?
Kui kõik muuseumid 13. märtsil eriolukorraga suleti, pani see Eesti kunstimuuseumi meeskonna muidugi täiesti enneolematusse olukorda. Ma ei hakka pikemalt peatuma sellel, kuidas meie rahvusvaheline ja paljuski mitu aastat tagasi kokku lepitud näituste plaan uppi lendas ja kuidas need nakkuvad hammasrattad – teosed mitmest riigist, millel on täpne esinemiskava koos riikidevahelise liikumisega kümnete asjaajajate toel – uuesti tööle saadakse.
Aga toon välja, et 12. märtsi õhtul avati Olev Subbi suurepärane näitus Adamson-Ericu muuseumis, mis siis järgmisel päeval suleti. Kumus oli avatud menukas Eesti ja Soome naiskunstnike näitus, kust saadav piletitulu aidanuks meil eelarvet täita. Mikkeli muuseumis pidi üles pandama tuntud Eesti kunstikoguja Mart Lepa valiknäitus, Kadrioru kunstimuuseumi olid juba peaaegu teel Rubensi jt maailmakunstnike tööd Belgiast ning Niguliste neitsi Maarja näitus oleks rõõmustanud paljusid, ka turiste, ülestõusmispühade ajal.
Õnneks olime märtsi esimestel päevadel saanud valmis ja avalikuks uue kodulehe ning kohe selsamal esimesel kinnisel reedel oli meil võimalik süveneda olemasoleva ja seni virtuaalmaailma lahti laskmata materjali hulka ning just haridustöö osas saime kohe komplekteerida õppematerjalide rubriigid ning üles panna nii kunstitunde toetavaid töölehti, aga ka virtuaaltuure, näiteks mõned aastad tagasi valminud Digisilla, mis koos töölehtedega sobib nii õpetajale, õpilasele, aga ka lihtsalt kunstisõbrale karantiinis aja sisukaks veetmiseks.
Põhirõhk tuli panna ootamatult koju jääma sunnitud õpetajate ja õpilaste õppetöö toetuseks, kiiresti reageerisime üheskoos teiste muuseumidega ning HITSA toel kogunes tabelisse olemasolev e-materjal, mida kohe kasutada saaks ning mis oleks hõlpsalt ühest kohast leitav.
Kuidas saab muuseum publikule avatud olla, kui uksed on suletud?
Muuseum kolis ja kolib ilmselt ka tulevikus teistesse suhtluskanalitesse. Pakume rohkem uurimis- ja kaasamõtlemise võimalusi uue veebilehe ja sotsiaalmeedia kanalite kaudu. Psühholoogiliselt raskel ajal on hädavajalik saada häid emotsioone ja kunst on just see valdkond, mis seda rikkalikult pakub.
Meie esimene koosvaatamise virtuaaltuur Kumus naistenäitusel kuraatori Anu Allasega kogus üle kümne tuhande vaataja, me õppisime tehniliselt paremini reageerima, aga saime ka tohutult positiivset tagasisidet, et nõnda hoida. Ja igas majas me tuuridega ka jätkame.
Kunst ärgitab loovust ja kindlasti soovime pakutava toel anda signaali – katseta vaikelu luua, joonista, maali, tee kollaaži, tee ise, lapsega, kogu perega! Joonistage tärkava kevade märke, oma rõõmust hüppavat lemmiklooma, just nüüd on õige aeg saata isetehtud sünnipäevakaarte jpm. Jagame ka meie hariduspedagoogide juhendamisel valminud loovtööklippe ehk e-kunstistuudiot, mis ei naeluta mitte ekraani ette, vaid õpetab käelise tegevuse kaudu värve, kompositsiooni, sümmeetriat, salamärke lugema. Olev Subbi näituse jälgedes korraldas Adamson-Ericu muuseum ka lastele ja noortele suunatud kunstikonkursi kestusega 15. juunini eesmärgiga sütitada fantaasiarännakuid ja käelist tegevust.
Mõttemaailma avardamine kunsti kaudu aitab ka muudes ainetes loovalt mõelda – just seda eriline aeg meilt ootab, sest selge on see, et sellest kevadest maailm muutub. See suur maailm.
Kunsti ei pea ju saama vaadelda üksnes muuseumis, vaid ka kodus saab kätte võtta hea kunstiraamatu. Just seepärast pakub meie e-pood heas valikus algupäraseid raamatuid ja ka disaintooteid. Eks sünnipäevakingitust on ikka vaja.
Millised külastajagrupid on kaasatud?
Kunstimuuseumis on meil külastajad jagatud laias laastus kahte rühma – täiskasvanud ja koolilapsed/lapsed. Täiskasvanutele, nii fännidele kui ka esmaavastajatele pakume otselingina meie kodulehel näituste ülevaateid ja videotuure, nii neile füüsiliselt nägemata jäävatele vahetuvatele näitustele kui ka püsiekspositsioonidele.
Õpilasetele teeme meie mõistes täiesti uudseid e-kunstitunde, mis ei ole pelgalt loeng ega videotuur, vaid atraktiivne temaatiline õppetund, mida õpetaja ise juhendada ja ositi kokku ehitada saab.
Oleme valmistanud ja veel on valmimas igast filiaalist näitustega seotud e-kunstistuudio klippe, mis õpetavad üht kindlat loovtööd tegema miks mitte koos pere väiksemate liikmetega. Üks mu hää sõber kirjeldas, kuidas nad Vello Vinna graafika idee toel valminud klippi sõpruskonnaga vaatasid ja kolmes kodus valmis kunstitöö – igaüks oma näoga, aga jagatud rõõmuga!
Mida kujutab endast e-kunstitund õpilasele?
Õpilaste ja õpetajate toetamiseks valmivad e-kunstitunnid, kus on nii temaatiline ülevaateosa kui ka harjutused, loovtöö tegemise juhendid ning näiteks pop-up-akende toel kunstiteose uurimise juhised.
Esimesena valmis Olev Subbi värvimaailma e-tund, mille avaldasime aprilli alul. Seda tundi on klõpsitud, loetud, kasutatud tuhandeid kordi, mis tähendab, et e-tund läks kohe reaalsesse õppetöösse kasutusele. Tund keskendub värviõpetusele ning mõeldud põhikooliõpilastele.
Sel, aprilli kolmandal nädalal valmivad korraga kaks Kumu näitustega seotud tundi, juba kõneks olnud Eesti ja Soome naiskunstnikke tutvustav „Eneseloomise“ e-tund ning vaimustava graafiku Vello Vinna graafikatund. Ootame huviga õpetajate ja teiste kasutajate tagasisidet. Gümnaasiumiosale mõeldud „Eneseloomise“ tundi on huvitav ja hariv läbi töötada ka viiekümneselt, sest ka minu kooliskäimise ajal nõukaperioodil sellistest asjadest kunstitunnis küll ei räägitud. Graafikatund on aga eri raskusastmetega ülesannetega loodud kahele vanuserühmale.
Aprilli lõpus valmib ka Niguliste muuseumis üleval oleva neitsi Maarja näituse baasil e-kunstitund ning mai algul Kadrioru e-tund Põhjasõjast ja barokiajastust nii ajaloo- kui ka kunstitunni läbiviimiseks.
E-tunni ülesehitus on mitmekesine, kaasates tekste, küsimustikke, viktoriine jne ning loovtöö kirjeldusi, et siiski vähendada ka ekraani ees viibimise aega. Juhised on ka õpilastele ja õpetajatele ning võimalik on saata oma kirjalikke vastuseid õpetajatele, mida õpetajate esmane tagasiside on väga kiitnud.
Seni ei olnud kunstimuuseumi meeskond päris selliseid e-tunde teinud, see on meilegi õppimise ja arenemise aeg, aga soovisime, et tehtu jääks kättesaadavaks ka järgmisteks hooaegadeks ning seal õpetatav on baas, mis on ajatu. Ja nüüd oli ja on ilmselt veelgi selle jaoks aega, sest muuseumitunde kunstisaalis ju teha ei saa.
Millist tagasisidet on andnud õpetajad materjalidele?
Olev Subbi e-kunstitunni veebi külastatavuse põhjal saame öelda, et materjale kasutatakse usinasti. Kokku on e-kunstitundi selle avamisest saadik – kahe nädala jooksul, külastanud üle 3000 kasutaja. Veebilehe statistika näitab, et palju saabujaid on tulnud lehele eKooli ja Stuudiumi kaudu. See tähendab, et materjal on koduõppel hästi kasutust leidnud.
Õpetajate esmane tagasiside on olnud positiivne ja on antud ka nõu, kuidas ja mida veel täiustada. Vara veel öelda, küllap teeme esimesed sisulised kokkuvõtted kooliaasta lõpul.
Püüame saada kõikide e-tundide kohta otsest tagasisidet ja kommentaare augusti lõpus toimuval muuseumihariduse infopäeval, mida korraldame meie Kumus Põhja-Eestis ja Eesti Rahva Muuseum Lõuna-Eestis.
Millised algatused veel lähiajal plaanis on? Kuidas edasi? Kuhu viib tulevik?
Plaanime ka edaspidi jätkata e-materjalide tootmist mingil määral ja kodulehel õppematerjalide rubriikide täiustamist. Soovime panustada rohkem sisuliselt. Õpetajate seas tehtud küsitluse alusel neil huvi on, et muuseum pakuks külastuse eel- ja järeltegevusteks lisamaterjale. See on kindlasti üks suund.
Vastavalt võimekusele jätkame põhivaralise aegadeülese materjali kättesaadavaks tegemist e-kunstitundidena – kuid selge on see, et kõige ehedama kogemuse saab reaalsest muuseumikülastusest. Meie põhifookus on ikkagi pakkuda harivat ja meeldejäävat muuseumikülastust.
Sulgemist ei juhtu päris iga päev või iga aasta. Kas kriis muudab muuseumis midagi põhimõtteliselt?
Jah, nagu ütleksid majandusinimesed: head kriisi ei tohi raisku lasta. Meie eesmärk on endiselt kutsuda külastajad näitustele vahetult osa saama kunstiemotsioonist. Küll aga saame publikut, nii täiskasvanuid kui ka kooliõpilasi paremini ette valmistada või hiljem tekkinud küsimuste toel lisateadmisi jagada. Kindlasti on muuseumi kohus avada oma kogusid professionaalide pilgu läbi, juhtida allikate juurde, viidata argielu valdkondade seostele ning pakkuda ka lihtsat lusti – elamusprogramme.
Suletud olek on näidanud, kuivõrd lähevad siiski korda kommenteeritud materjalid, ka hea juhendaja kaasabil tehtud loovtööd kooli tasandil, aga ka perekonna vaba aja veetmise ühe võimalusena. Kui vihmasel päeval jalgrattamatkale minna ei saa, siis võiks ju vanaema lilleaiast perspektiivi joonistada või vaikelu maalida või sootuks Vinna-stiilis oma perekonna suurürituse plakati joonistada. Me peame oskama oma e-materjalidega inimeste loovust käivitada, andes lihtsaid, aga häid käelise tegevuse juhiseid, neid videos ette näidates, või seni loodut kõrvutades ärgitada kunsti iga päev tarbima. Kunst kodus olgu normaalsus, mitte eksklusiivsus. Miks me peaks leppima maailmakuulsate muuseumide virtuaaltuuridega võõrkeelsena? Me teeme oma emakeelsed heal tasemel tuurid, sest kes veel Eesti kunstiga tegeleb kui mitte me ise. Suletud olek annab selleks ometi aega. Nii tõsyabk iga muuseum oma rikkalikest kogudest parimat esile, avardades ka uurijail/teadlastel arusaama võimalike huvipakkuvate museaalide olemasolust.
Loodan, et ehk muutub ka koolikorralduses tavapäraseks, et iga laps igas klassis aastas (kui napp on tegelikult 12 muuseumitundi kooliajal!) vähemalt ühe reaalse muuseumitunni saab. Mitte ainult pealinna koolide õpilased, vaid ka maal elavad lapsed tuleb tuua muuseumitundi, olgu selleks siis kunsti-, loodusõpetuse, keemia- või ajalootund! Meie võimas muuseumivõrgustik üle Eesti pakub väga palju! Ja kui riik juba muuseume üleval peab, siis on ju loomulik, et nende kogusid ja teadmisi ka igal moel vabalt kasutada saab.
Tegime möödunud õppeaastast koondkokkuvõtte ja see näitas, et Eesti kunstimuuseumi jõuavad õpilased siiski igast maakonnast, aga üksnes kolmandikust koolidest. Tallinna koolid on muidugi meie head partnerid, eriti muide ka lasteaiad, aga nüüd loodame, et üle Eesti õpilaste tutvus meie kogudega e-tunni vahendusel meelitab neid ka originaale vaatama. Oma silm on kuningas ja emotsioon ehe!
See kriis õpetab kindlasti ka erivajadustele rohkem rõhku panema, sest kaude võib ju öelda, et praegu on igaühel erivajadus. Mõnda aega ei külasta meid kindlasti eakamad kunstisõbrad, aga küllap pääseb seegi seltskond kord liikuma ja seda enam vajatakse taaskohtumisi ning ühiseid rõõme.
Muuseumid on praegu tähelepanu keskmesse sattunud, seda võimalust ei tohi maha magada.
Ja ma unistan Soome eeskujul ülemaalisest muuseumikaardist, mille aastamaksu tasudes võid külastada kõiki Eesti muuseume piiramatu arv kordi aastas. Muuseumeis ja teistes mäluasutustes on meie kultuur, meie pärisosa ja seda tuleb mitte ainult tunda, vaid ka nautida ning selle baasilt uut kultuuri luua.