„Surma võivad soodustada ka teised unetusega kaasas käivad haigused, mida on raske unepuudusest eristada,“ kirjutab Matthew Walker oma raamatus „Miks me magame?“. On esinenud üksikuid pikaajalisest magamatusest põhjustatud surmajuhtumeid. Üks selline oli Jiang Xiaoshana surm, kes oli ärkvel 11 päeva järjest, et vaadata ära kõik 2012. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistluste mängud, käies samal ajal päeviti tööl. Kaheteistkümnendal päeval leidis ema ta ilmselge unepuuduse kätte surnult.
Loomadega on asi selgem
Loomade uuringud on andnud kindlaid tõendeid unetuse tapva olemuse kohta. Rühm Chicago ülikooli teadlasi takistas rotte nädalate kaupa kordagi und saamast. Nad said ühemõttelise vastuse. Rotid surid pärast 15 päeva kestnud magamatust, ehkki nad sõid palju rohkem kui puhanud liigikaaslased. Nad hakkasid kiiresti kaalu kaotama. Ka ei suutnud nad enam oma keha sisetemperatuuri reguleerida.
Mida suuremas unevaeguses nad olid, seda külmemaks muutus nende keha. Kui keha sisetemperatuur langeb, kiireneb ainevahetus. Üles ei öelnud mitte ainult ainevahetus, vaid ka immuunsüsteem ja surm saabus sepsise, toksilise bakteriaalse infektsiooni tagajärjel.
2. oktoobril 2019 ilmus Eesti Ekspressis ühe 26-aastaselt surnud noormehe haiguse lugu, kus ta kirjutab oma hädade alguse kohta nii: „Olin umbes kolmeteistaastane, kui hakkasin käima isa juures, tema korteris. Tingimused seal olid pehmelt öeldes askeetlikud, kuid see mind tegelikult ei huvitanud, kus ma magasin või mida sõin. Mind huvitas vaid arvuti ja interneti olemasolu. Kodus mul internetti polnud, aga kõik see põnevaim mängurlus käis läbi võrgu. Sellest olin sõltuvuses. Need nädalavahetuse mänguõhtud/ööd keerasid aastateks sassi mu unerežiimi, kuna magama läksin tihtipeale alles 4–5 paiku hommikul. Ka koolipäevadel enne ühte voodisse ei saanud ja nii ma olingi pidevalt selline letargiline olend, nagu taltsas zombi. Siiski suutsin käia koolis ja hinded olid positiivsed kuni põhikooli lõpuni välja. Ma ei saa väita, et ema ei püüdnud üldse mind distsiplineerida seoses liigse arvutis istumisega, kuid ma üldiselt ignoreerisin ta märkuseid ja tegin ikka, mida tahtsin. Liiga leebe, liiga järeleandlik oli ema. Isal oli täielikult ükskõik, mis ma tegin.
Ühel ööl olid mul kaelapiirkonnas tohutud valud, mida endiselt selgelt mäletan, sest varem polnud ma sellist valu tundnud. Terav valu ei lasknud magada ja ehmatas. Siiski järgmiseks päevaks oli valu kadunud. Tegelikkuses polnud miski enam endine. Mõni kuu hiljem, kui ma juhuslikult oma kaela katsusin, avastasin seal imelikud mügarad. Kohe tekkis paanika ja surmahirm, mida ma elus varem polnud tundnud.“
Kroonilisest magamatusest alguse saanud haigus ei allunud ravile.
Uni on öine teraapia
Fraas „Maga pea selgeks“ on olemas enamikus keeltes. Unes tehakse läbi kaks täiesti erinevat une staadiumi. Üks on kiirete silmaliigutustega REM-uni (rapid eye movement) ja teine kiirete silmaliigutusteta NREM-uni (non-rapid eye movement). Öö esimesel poolel võtab suurema osa enda alla sügav uni, mille tähtsaim ülesanne on harvendada ja eemaldada ebavajalikud neuronaalsed ühendused. Öö teisel poolel hakkab domineerima REM-uni, mil allesjäänud ühendusi tugevdatakse. Mõlemad une tüübid on kriitilise tähtsusega.
Varase lapsepõlve peamine arengueesmärk on rajada hiiglama suures koguses neuraalseid ühendusi ja kiirteid, millest moodustub lapse aju. REM-uni aitab ajupiirkondi omavahel siduda ning aktiveerib need ühendused. Teine, ümberkujundamise raund leiab aset noorukieas. Siis pole eesmärk mitte enam lisada, vaid ühendusi kärpida. Mitmed olulised psühhiaatrilised haigused, nagu skisofreenia, bipolaarne häire, sügav depressioon ja ADHD, on seotud sellega, et teismelistel jääb puudu sügavast NREM-unest.
Ööpäevarütm
Juba 1729. aastal tegi Prantsuse geofüüsik de Mairan avastuse, et taimedel on omaenda sisemine ajaarvamine. Kusagil taime sisemuses on ööpäevarütmi generaator, mis suudab ajas järge pidada ilma päikesevalguse abita. Ometi kulus veel 200 aastat tõestamaks, et ka inimestel on sarnane loomuomane ööpäevarütm, mis marsib edasi-tagasi iga 24 tunni järel.
Isikuti on selle laineharjad ja -põhjad aga väga erinevad. Nn hommikuinimestel ehk lõokestel saabub ärksuse haripunkt päeva alguspooles ja unisus jõuab kätte varajasel õhtutunnil. Neid on umbes 40 protsenti elanikkonnast. Nn õhtuinimesi ehk öökulle on umbes 30 protsenti elanikkonnast. Nad lähevad magama hilja ja ärkavad pärastlõunal.
Ärkvelolek ja uni on ööpäevarütmi kontrolli all. Päikesevalgus on kõige usaldusväärsem korduv signaal, mida keskkond ajule saadab. Päike tõuseb igal hommikul ja loojub õhtul ning valguse faasid vahelduvad pimedusega.
Une ajastamist reguleerib melatoniin. „Melatoniin toimib nagu võimas megafon, mis röögib ajule ja kehale selget sõnumit: „Nüüd on pime! Nüüd on pime!“ Sel hetkel kuulutatakse ametlikult välja öö algus ja koos sellega antakse bioloogiline käsk teha algust magamaminekuga,“ kirjutab Walker.
Kui uni on saabunud, väheneb melatoniini kontsentratsioon öö jooksul aeglaselt kuni hommikutundideni välja. Veres ringleva melatoniini puudumine annab nüüd ajule ja kehale märku, et unejooks on lõppenud ja algab ärkvelolekuaeg.
Teismelise uneprobleemid võivad põhjustada nende ajustruktuuris püsivaid kahjustusi, mida pole võimalik pohmelli kombel välja magada. On võimalik, et ka tujukus, depressioon ja isegi söömasööstud on kroonilise unevaeguse sümptomid.