Ilmar Tomusk. Foto: Raivo Juurak
Seekordse Järje Hoidja auhinna laureaat Ilmar Tomusk arvab, et lapsed on erakordselt tänulikud lugejad. „Olen nõus Lindgreni mõttega, et maailma saatus otsustatakse lastetubades,” nendib teist korda Järje Hoidja pälvinud autor. Saladuskatte all tunnistab kirjanik, et tegelikult kirjutab ta ka isadele ja emadele.
Rahvusvahelise lasteraamatupäeva eel, 30. märtsil andis Tallinna keskraamatukogu taas kord välja Järje Hoidja. Auhind antakse igal aastal möödunud aastal kõige enam loetud lasteraamatu autorile, et tänada teda kui järjepidevuse hoidjat lastele ja noortele väärt lugemisvara pakkumisel.
Mille vahele teil endal praegu järjehoidja pandud on?
Mul on lugemislaual tavaliselt korraga kaks-kolm raamatut, mida ma kordamööda loen. Seal on näiteks piibel, mida lugedes võib aina imestada, kuidas küll inimesed juba tuhandete aastate eest nii targad olid. Võtame kas või Iiobi raamatu, Koguja raamatu või Mäejutluse. Imestama paneb ka see, kuidas oleme suutnud suure osa sellest tarkusest ära unustada.
Hiljuti võtsin teist korda ette Newtoni „Principia”, mille esmatrükk ilmus 1687. aastal. Newtonil polnud nutitelefoni, tahvelarvutit, sülearvutit ega isegi lauaarvutit, rääkimata internetist. Ometi suutis ta oma ajuga haarata tervet maailma.
Ja siis on mul käsil Briti kvantfüüsiku ja teadusajakirjaniku Michael Brooksi „At the Edge of Uncertainty: 11 Discoveries Taking Science by Surprise”. Erakordselt põnev raamat, mis räägib eri teadusharudega seotud „üllatustest”, alates DNA-st, geneetikast ja epigeneetikast kuni elementaarosakeste füüsika ja Suure Pauguni välja, mida sellisel kujul, nagu teadlased seni on arvanud, võib-olla ei toimunudki.
Esimene raamatutegelane, kes teile endale imponeeris? Millega?
Mu vaieldamatu lemmik on Pipi Pikksukk. Esiteks oli ta väga tugev, teiseks oli tal kohvritäis kuldraha ja kolmandaks meeldis talle politseinikega kulli mängida. Väiksena unistasin ka ise sellest, et saaksin hobuse üles tõsta.
Meil kodus hobust ei olnud, vanaemal ja vanaisal, kes elasid maal, oli lehm. Kahjuks ei lubanud vanaema mul teda tõsta, ta kartis, et lehm ei anna pärast seda enam piima. Nii ma ei saanudki teada, kas olen niisama tugev kui Pipi või ei ole.
Miks kirjutate kriminulle?
Kriminullid on põnevad ja panevad lugejat kaasa mõtlema. Olen neid üsna palju lugenud, mu lemmikud on Sherlock Holmes, Hercule Poirot ja Nero Wolfe. Aga ka Sir Isaac Newton ise, kes kuningliku mündikoja juhatajana rahavõltsijaid vahele võttes erakordset detektiivivaistu üles näitas.
Lastekrimkade lugejatele meeldib tegelastega samastuda, mõelda, mida nemad sellises olukorras teeksid, kas oleksid kurjategija kätte saanud.
Kuid kriminulle on ka põnev kirjutada. Kuna minu krimkades on peaaegu et peategelased igasugused tehnilised vidinad, siis olen nende lugude kirjutamisega ise tunduvalt targemaks saanud. Olen pidanud endale selgeks tegema paljud väga põnevad asjad, alates satelliitidest ja mobiilsest positsioneerimisest kuni droonide ja DNA-analüsaatorini välja.
Kommenteerige järgnevat nimekirja:
- Jeff Kinney „Ühe äpardi päevik”
- Dawid Walliams „Gängstamemm”
- Martin Widmark „Koolimõistatus”
- Ilmar Tomusk „Kriminaalne suvevaheaeg”
- Martin Widmark „Safranimõistatus”
- Mika Keränen „Varastatud oranž jalgratas”
- Ilmar Tomusk „Kriminaalne pangapresident”
- R. J. Palacio „Ime”
- Mika Keränen „Kuldne Lurich”
- Katri Kirkkopelto „Molli”.
Ma kommenteeriksin parema meelega nende raamatute lugejat. Ta on nutikas ja leidlik. Ta unistab sellest, et tal oleks sõpru. Mitte virtuaalseid või Facebooki sõpru, keda on mõnel isegi mitu tuhat. Ta tahab, et tal oleks mõni päris sõber.
Ta teab, et on eriline, ja usub, et ka erilisena, teistest erinevana on võimalik maailmas hakkama saada. Ta teab, et igas inimeses on midagi erakordset, isegi meie oma lähedastes: isas, emas, vanaisas või koguni pealtnäha täiesti tavalises ja igavas vanaemas.
Ühe teie raamatu pealkiri on „Digipöörane kool” − kas Eesti kool on praegu digipöörane?
Digiseadmed on meie ellu tulnud ja tõenäoliselt jäävad sinna seni, kuni tuleb mõni uus tehnoloogia. Näiteks selline, kus seadmeid polegi vaja ning info levib muul viisil. Kvantfüüsikas on ju info selline levimine, pealegi valguse kiirusest kiiremini, täiesti võimalik.
Aga seni tuleb meil tehniliste vidinatega hakkama saada ja see tekitab minu arvates ka natuke probleeme.
Mõnikord tundub, et digiseadmete kasutamine koolis on eesmärk omaette. See aga ei tohiks nii olla, digiseade on üks paljudest õppetöös kasutatavatest vahenditest. Seade, on see siis nutitelefon, tahvel- või sülearvuti, teenib õppekavas seatud eesmärki, milleks on teadmiste, oskuste ja hoiakute omandamine. Digiseadmeid tuleb kasutada seal, kus neist kasu on. Seal, kus nende kasutamine õppimisele ja teadmiste omandamisele kaasa ei aita, ei ole neid mõtet kasutada. Neist ei maksa liiga elevile minna.
Inimkond on korduvalt igasugustest leiutistest, olgu see siis kino, televisioon või internet, elevile läinud ja arvanud, et üks või teine informatsiooni edastamise viis muudab inimkonda. Senimaani pole seda juhtunud. Pole väga suurt vahet, kas saame info kätte sekundi, minuti või tunniga, tähtis on see, kas me sellega midagi mõistlikku teha oskame. Mul tõusevad juuksekarvad peas püsti, kui kuulen järjekordsest äpist, mis annab kiire lahenduse „ilma toolilt tõusmata”.
Kas digimaailm ähvardab kirjandust?
Mõne aasta eest algas digiraamatute võidukäik, mis on praeguseks vaibunud. Neil on oma kindel koht, kuid laste lugemisharjumuste uurijad on leidnud, et paberraamat ei kao kuhugi ja kirjandust digimaailm kindlasti ei ähvarda.
Mulle tundub hoopis, et varsti peaks võtma kooliprogrammi kursuse, mis õpetab digividinateta hakkama saama. Kuidas lugeda kaarti, kui sa oled võõras linnas ja sul pole nutitelefoni? Kuidas leida vajalik info raamatukogust? Mida teha, kui elekter läheb ära? Ma ei pea silmas seda, et elekter on ära veerand tundi, vaid näiteks kolm päeva, nädala või kuu. Või kuidas metsas ellu jääda?
Ma olen oma noorema pojaga käinud metsas „ellu jäämas”. See oli väga põnev, sest tuld tegime tulerauaga ja toitu küpsetasime kivi peal. Digipädevus on kindlasti oluline, kuid ka neid pädevusi, mis on taganud inimkonna ellujäämise tuhandete aastate jooksul, ei tohi unustada. Ühel hetkel võib neid vaja minna.
Kribu ja Krabu jõudsid noorte kriminalistide sarja viiendas raamatus seitsmendasse klassi, Järje Hoidja auhinna toonud „Kriminaalses pangapresidendis” olid nad juba täiskasvanud. Kui kaua nad koos jätkavad?
Jah, Eesti Panga kullavarude vargust lahendades olid nad kahekümne viiesed, praegu tundub, et nii vanaks nad mu raamatutes jäävadki. Esialgu pole mul plaanis sarja jätkata. Kuid nagu tavatses öelda James Bond – ära iial ütle iial! Võib-olla tulevad nad kunagi mõne eriti kriminaalse looga lugejate ette tagasi.
Seni aga keskendun päris pisikesele lugejale kirjutamisele. Sügisel ilmunud „Rasmuse vuntsidele” tuleb varsti järg „Amanda patsid”. Pisut vanematele kirjutan paar raamatut, mis liigituvad teadusliku fantastika valdkonda. Annan kahele kaheksanda klassi tüdrukule võime ajas reisida. Väga lihtsalt see ei lähe, sest neil tuleb palju füüsikat õppida. Ka ajalugu on oluline, sest muutes minevikku muudame ka tulevikku.
Mis paneb teid lasteraamatuid kirjutama − miks mitte täiskasvanutele?
Eks ma olen mõne raamatu ka täiskasvanutele kirjutanud, olgu see siis soome keele õpik, keelepoliitika raamatud, sõjaväemälestused või Maalehes ilmunud lugude kogumik. Kuid lastele meeldib mulle sellepärast kirjutada, et lapsed on erakordselt tänulikud lugejad. Saladuskatte all võin öelda, et tegelikult olen ma kõikidesse lasteraamatutesse kirjutanud mõne sõnumi ka isadele ja emadele.
Kes on tänapäeva Eesti Kalle Blomkvist?
Meil ei ole oma Kalle Blomkvisti. Ja polegi vaja, sest meil on Eno Raua Meelik, Jürnas ja Kaur, Mika Keräneni salaselts Ramps, minu noored kriminalistid. Neid on veelgi.
Kuid Astrid Lindgren on üks neist kirjanikest, keda ma ikka ja jälle loen, olgu siis Pipi, Karlssoni või Vahtramäe Emili lugusid. Olen nõus Lindgreni mõttega, et maailma saatus otsustatakse lastetubades. Ta oli habras naine, kuid lastekirjanikuna olid tal väga suured kingad. Eestis pole mulle teadaolevalt veel ühtegi kirjanikku, kellele need parajad oleksid.
ILMAR TOMUSKI LASTERAAMATUID
- „Tere, Volli!”, Tänapäev 2007
- „Vend Johannes”, Tänapäev 2009
- „Lõpuaktus”, Tammerraamat 2010
- „Pöörane puhkus Parakatkus”, Tammerraamat 2010
- „Inglid kuuendas B-s”, Tammerraamat 2011
- „Volli vanad vigurid”, Tänapäev 2011
- „Kolmanda A kriminalistid”, Tammerraamat 2012
- „Volli kasvab suureks”, Tänapäev 2013
- „Kriminaalsed viineripirukad. Neljanda A kriminalistid”, Tammerraamat 2013
- „Mauno saladuslik kadumine. Väga kriminaalne lugu”, Tammerraamat 2013
- „Kriminaalne koolipapa. Viienda A kriminalistid”, Tammerraamat 2013
- „Kriminaalne suvevaheaeg. Kuuenda A kriminalistid”, Tammerraamat 2014
- „Kriminaalsed automatkajad. Meistriklass”, Tammerraamat 2014
- „Nuustik”, Tammerraamat 2014
- „Volli läheb tööle”, Tänapäev 2014
- „Kriminaalne pangapresident. Kriminalistid on tagasi”, Tammerraamat 2015
- „Digipöörane kool”, Tammerraamat 2015
- „Rasmuse vuntsid”, Tammerraamat 2015
JÄRJE HOIDJA AUHIND
Järje Hoidja auhinna saab möödunud aastal ilmunud ja Tallinna keskraamatukogus eelmisel aastal enim loetud Eesti laste- või noorteraamatu autor. Et tunnustus antakse välja laenutuste edetabeli põhjal, kuuluvad žüriisse tegelikult kõik meie usinad lugejad, kellele lastekirjandus on südamelähedane.
Seekord on järjepidevust väärtustava auhinna üleandmine eriti sümboolne, sest Ilmar Tomusk pälvis Järje Hoidja ka 2012. aastal raamatu „Kolmanda A kriminalistid” eest, mis kuulub tänavuse teosega samasse sarja. Varasemalt on auhinna kaks korda saanud veel vaid Aino Pervik.
Tomuski teoste jätkuvast populaarsusest kõneleb aga seegi, et edetabelis tõusis sel aastal kõrgele neljandale kohale ka temalt aasta teises pooles ilmunud „Digipöörane kool”.