Muutused kunstis on kiired ja niisama kindlad kui tehnoloogias ja näib, et kummagi puhul ei jõua inimene toimuvaga hästi sammu pidada.
Arusaamad, tavad ja usk ei allu väga kergesti tänapäeva tormitsemisele, see võtab aega. Haridus kuulub samuti aeglasemate protsesside valdkonda. Haridussüsteemi vastavust ühiskonna muutustele saab võrrelda suure laeva teekonnaga, mille kurssi on raske kiiresti muuta. Isegi kui suunamuutus teha, võtab juba pööre tohutu aja.
Avasin novembri teisel nädalal Vaal galeriis isikunäituse „Norra mets. Sinivaal“. Näitusel eksponeerin kohaspetsiifilist maaliinstallatsiooni, mis tervikliku teosena hõlmab kogu galerii ruume, saades alguse juba välisukse eest ehk linna avalikust ruumist.
Kuna olen õppinud kunstihariduse magistriõppes muuseumipedagoogikat, siis võtsin plaani koostada näituse raames galeriitunni. Miks? Eelkõige selleks, et teha väike samm, parandamaks olukorda üldhariduskoolis, kus kunstiõpetuses nüüdiskunstiga eriti ei tegelda. See pole tingimata õpetaja pühendamatus või eelarvamused, mis takistavad sügavamat teemakäsitlust, põhiprobleem on aeg ja haridussüsteem, mis pärsib oluliselt õpetaja tahtmise ja võimete piire.
Olen olnud aasta erakoolis väikese koormusega kunstiõpetaja ja neli aastat kunstikooli maali-, joonistamis- ja kompositsiooniõpetaja ning võin oma kogemusele toetudes öelda, et kui ma ei tegutseks kunstnikuna ega huvituks nüüdiskunstis toimuvast, oleks minulgi keeruline kaasaegses kunstis toimuvaga suhestuda ning seda suhet õpilastele edasi anda. Kunst ja haridus puutuvad üldhariduskoolis kokku kunstiõpetuse tunnis, 45 minutit nädalas. Parimatel juhtudel on see topelttund, halvimal juhul tund, mida võib kasutada „tähtsamate“ ainete või väliürituste planeerimiseks. Riiklik õppekava esitab ideaalilähedase pildi olevikust ja tulevikust, kus on kaetud peaaegu kõik täieõiguslikuks kodanikuks ja haritud inimeseks kasvamiseks vajalikud alad. Tegelikkus on sellest sama kaugel kui kiirus aeglusest ja süsteemi mammutlikkus ei lase muutusi lihtsalt teha.
Õpetajale, kes kannab aine õpetamise vastutuse raskust, on esitatud üliinimlikud nõuded, jättes talle andmata oskused ja vahendid. Klassiõpetajad, kes annavad esimesed kolm aastat teiste ainete kõrvalt kunstitunde, on suuresti kunsti- ja eriti kaasaegse kunsti kauged. Kahjuks võib kohata ka kunstiõpetajaid, kelle kohta saab öelda sedasama. Õpetaja, kes õpetab kunsti nagu matemaatikat (nt „täna joonistame puud, kus on viis kollast, viis punast ja kümme rohelist lehte“) või õpetaja, kes annab oma halvustavat ja eelarvamusi täis suhtumist kunstimaailmas toimuvast edasi õpilastele, teeb rohkem kahju kui kunstitundide ärajäämine. Aeg kihutab muutuste tuules, kuid õpetamise tavad käivad raskelt vana sammu.
On mõistetav, et täiskoormusega õpetajal jääb tundide ettevalmistamise, andmise ja muude tunniväliste kohustuste juures vähe energiat, et viia end kurssi tänapäeva kunstis toimuvaga. Õnneks leidub igal ajal ja alal õpetajaid, kes kõigest hoolimata tahavad ja jõuavad oma õppeaines käia kaasas muutuste ja uuendustega, olles oma õpilastele teenäitajaks, teekaaslaseks ja eestvedajaks. Õpetaja, kes teeb kõigest pakutavast valiku, eraldades terad sõkaldest ja näidates õpilastele nii teri kui ka sõklaid, lastes neil endal valida, suhtub austuse ja armastusega ainesse, mida ta õpetab. Selline õpetaja armastab tänapäeva kunsti teemal arutleda, seda selgitada, esitada küsimusi, olla uudishimulik ja avatud arusaamatule, vaadata ja näha, mõelda kriitiliselt ja toetada õpilasi selle kõigeni jõudmisel.
Mida rohkem on meil sisemiselt motiveerituid õpetajaid, seda suurem on investeering tulevikku ja ehk saab siis ka meie kunstimuuseumides tavapäraseks pilt, mida olen korduvalt näinud Helsingi suuremates kunstimuuseumides, kus nädalavahetustel tulevad pered lastega (isegi väikelastega!) kunstinäitusele, seisavad kunstiteoste ees, vaatavad pikalt ning räägivad ja arutavad üheskoos, mida nad näevad ja mõtlevad. Lapsed on asjalikud ja huvitatud, vanemad tähelepanelikud ja kannatlikud. Keegi ei riidle, ei mölla, ei sea kuntsiteoseid ohtu.
Kuidas lähendada tänapäeva kunstimaailmas toimuvat kõrvalseisjale-vaatajale (õpetajale, õpilasele, lapsevanemale, institutsioonidele)?
- Kunstitunnid toimugu ka väljaspool klassiruumi: muuseumides, galeriides, ateljeedes, ja just koos haridusprogrammi või kunstnikuga.
- Tasub kutsuda tänapäeva kunstnikke tutvustama oma loomingut, loomingu tekkelugu, kunstnikuks kasvamise lugu.
- Võimaldada kunstiõpetajatele kaasaegse kunsti koolitust ja kunstnikele pedagoogikakoolitust
- Tasustada kunstnike omaloomingut tutvustavate tundide läbiviimist.
- Kutsuda kaasaegseid kunstnike andma kunstitundi oma loomingu keskselt.
- Võimaldada õpetajatele tasustatud vaheaastat enesetäienduseks.
- Korraldada õpilaste ja lapsevanemate ühiseid üritusi galeriides, muuseumides (nt isadepäev, emadepäev, kooli sünnipäev jne).
- Võimaldada noortel (kuni 18-a) tasuta muuseume ja galeriisid külastada.
- Näituse- või saalivalvuri koolitus, kellega koos võimalik nähtut mõtestada.
Näitus „Norra mets. Sinivaal“ ” on avatud galeriis Vaal 8. detsembrini ja õpetajatele, kes soovivad kunstniku galeriitundi, palutakse kirjutada kailiangela@gmail.com. Näituse kohta leiab rohkem infot http://www.vaal.ee/, Kuku raadios rääkis näitusest Neeme Raud 17. novembril.