Dilemma on rubriik, milles vaeme koolielu juhtumisi. Uurime, millised väärtused võivad olla lahenduste taga. Juhtumid on tõsielulised ja osutavad seega koolielu sündmuste mitmetahulisusele ning pakuvad ainet aruteludeks. Asjaosaliste kaitseks on nende nimed ja juhtumite detailid muudetud.
Illustratsioon: Toomas Mitt
Kuidas võiks toimida koolijuht, kui lapsevanemad kurdavad ebaõiglaselt hindava õpetaja üle?
Direktori kirjakasti laekub seitsmenda klassi lapsevanemate ühine avaldus. Mitu lapsevanemat on tähele pannud, et nende lapsed on hakanud inglise keelt vihkama ja ka hinded on selles aines kehvaks läinud. Kui lastelt lähemalt uuriti, selgus, et õpetaja on tundides irooniline ja sarkastiline – „mürgine“, nagu ütlevad lapsed – ning hindab kirjalikke töid ebaõiglaselt: tal on oma lemmikud ja teised, keda ta ei salli. Kui mõned õpilased on avaldanud soovi oma hindeid parandada, on õpetaja neid naeruvääristanud ja öelnud, et ega õppima pea hinnete, vaid ikka teadmiste pärast. „Raske õppustel, kerge lahingus! Kui mina teid rangelt hindan, siis saate pärast palju lihtsamalt gümnaasiumi sisse,“ on õpetaja väitnud.
Ühe lapse tädi on samuti inglise keele õpetaja. Ta süvenes õelapse kontrolltöödesse ja leidis, et kõnealune õpetaja on eksinud mitmes punktis, tõepoolest lugenud punkte õpilase kahjuks, ja seda rohkem kui ühel korral.
Lapsevanemad on varem ka ükshaaval õppealajuhataja poole pöördunud, kuid kool ei ole ilmselgelt soovinud õpilaste ja lapsevanemate probleemiga tegelda. Nüüd on lapsevanemad lubanud pöörduda haridusministeeriumi poole, kui kooli juhtkond midagi ette ei võta. Ei tohi ju nii olla, et õpilased hakkavad ainet ebaõiglase õpetaja tõttu vihkama!
KOOLIJUHI VALIKUVARIANDID
Alljärgnevad mõttekäigud ei pretendeeri objektiivsele tõele ega täiuslikkusele, vaid näitavad mõnda võimalikku või tõenäolist inimlikku lähenemisviisi juhtunule. Toome välja kolm enam levinud lahendust.
Arvan, et asi on üledramatiseeritud. Räägin õppealajuhataja ja inglise keele õpetajaga ning kirjeldan neile lapsevanemate kaebust. Kuulan õpetaja versiooni ära ja ütlen, et ta võiks hindamisel veidi leebem olla, kuni olukord maha rahuneb. Lapsevanematele teatan, et õpetajaga on räägitud, kuid panen südamele, et nad ka ise oma lapse õppimise vastu rohkem huvi tunneksid: konfliktid ei ole kunagi ühepoolsed.
Asi teeb mind murelikuks: paistab, et tegemist on pikaleveninud konfliktiga. Ebaõiglane hindamine on viinud selleni, et lapsevanemate usaldus kooli vastu on vähenenud, nad on koondunud ja kirjutanud ühisavalduse. Kutsun kokku ümarlaua, kus osalevad kirja kirjutanud lapsevanemad, inglise keele õpetaja, psühholoog ja õppealajuhataja. Annan kõigile asjaosalistele sõna ja kuulan nende ootusi. Püüan vaigistada aeg-ajalt üles kerkivaid emotsioone. Lepime kokku kohtumise kuu aja pärast, juhtkond lubab olukorda jälgida. Õpetaja saab ülesande tunni õhustikku parandada.
Ma ei pea õigeks lapsevanemate sekkumist õppetöösse: õpetamine on kooli asi. Räägin lapsevanematega ja selgitan neile, et meil ongi õppimiskallakuga kool. Kes siin hakkama ei saa, võib oma lapsele otsida teise kooli, kus nõutakse vähem. Kodus on vaja laste õppimist toetada ja neil silm peal hoida. Õpetaja süüdistamine võib jätta õpilastele mulje, et õppimise asemel võib õpetajat kiusata. Ma ei võta tõsiselt teise inglise keele õpetaja hinnangut, sest ta ei ole erapooletu. Ükski õpetaja ei pane lastele asja eest, teist taga halbu hindeid.
Missugused väärtused tulevad selle kolme lahenduse puhul esile? Vaatame lähemalt.
ASI ON ÜLEDRAMATISEERITUD
Esimesel juhul püüab koolijuht konflikti vaos hoida, andes õpetajale kaebustest märku ja võimaldades oma käitumist muuta, kuid rahustades ka lapsevanemaid. Oht on siin selles, et kui usalduskriis on juba tekkinud, ei pruugi häiritud lapsevanemad nii leebe sekkumisega leppida ja ka õpetaja võib asuda kaitsepositsioonile. Antud olukorras võib selline käitumine olla ainult plaaster haavale, mis sügavamat konflikti, õpilaste ja vanemate ülekohtutunnet ei ravi.
Koolijuhi jaoks on esil töörahu, lapsevanemate lepitamine, lojaalsus õpetajale.
Tähelepanuta jäävad õpilaste edasijõudmine inglise keeles ja olukorra parandamise selged võimalused.
ÕPETAJA PEAKS ENNAST PARANDAMA
Teisel juhul sekkub koolijuht aktiivselt. Ta kutsub kokku ümarlaua ja laseb kõigil asjaosalistel rääkida. Lapsevanemad võivad nii küll tunda, et nende murega tegeldakse, ent õhustik võib muutuda üsna pingeliseks, kuna õpetaja taolisel koosolekul oma eksimusi arvatavasti ei tunnista, vaid asub end kaitsma ja süüdistab õpilasi, kes kodutöid ära ei tee.
Koolijuhi jaoks on esil vastutus õpilaste ja vanemate ees, õpilaste hea edasijõudmine, õiglustunne.
Tähelepanuta jääb konfliktiolukorra keerukus: kas avalikul arutelul on õpetajal piisavalt turvaline, et oma eksimust tunnistada? Kas selline inimene üldse sobib õpetajaks?
ÕPETAJA POLE SÜÜDI
Kolmandal juhul kaitseb koolijuht ilmselgelt õpetajat. Mõnel puhul on koolijuhi väga selgest seisukohavõtust konflikti lahendamisel kasu, ent kas õpilaste edasijõudmatus inglise keeles on nii lihtsasti ravitav?
Koolijuhi jaoks on esil lojaalsus oma kooli töötajatele/õpetajale, õpilaste omavastutus.
Tähelepanuta jäävad õpilaste edasijõudmine inglise keeles, halvaks kujunenud suhtumine ainetundi ning kooli suhted õpilaste ja lapsevanematega.
KOMMENTAAR
Margit Sutrop.
Margit Sutrop, praktilise filosoofia professor, TÜ eetikakeskuse juhataja:
„Dilemma on sundvalik, kus kaks enam-vähem võrdset lahendusvõimalust põrkuvad. Ideaalset lahendust pole: kui eelistad ühte väärtust, siis saab teine vähem tähelepanu. Siin pole tegemist küll dilemmaga teaduslikus mõttes, kuid ka ülaltoodud kolme valiku puhul näeme, et igaühes on üks-kaks juhtivat väärtust ja teised jäävad tagaplaanile.
Kõigi kolme lahenduse puhul jääb tähelepanuta, millest probleem on tekkinud. Õpetaja näeb ennast pelgalt aineõpetajana. Ta peab oma ülesandeks lastele inglise keel selgeks õpetada ja tema arvates õigustavad kõik vahendid eesmärgini jõudmist. Õpilased tunnevad, et õpetaja ei pea neist lugu, ei võta neid kui võrdseid partnereid, neid häirib ebaõiglus ja üleolev suhtumine. Koolijuhi reaktsioon lapsevanemate ja õpilaste kaebusele näitab, kui oluliseks ta peab seda, et lisaks aineteadmiste andmisele järgiks õpetaja kutse-eetikat, mis nõuab, et õpetaja suhtuks oma õpilastesse austuse ja lugupidamisega, oleks õiglane ja toetav. Olen kuulnud koolijuhte arutlemas: tean küll, et mõni õpetaja ei käitu lastega hästi, aga ma ei saa teda lahti lasta, sest ta õpetab oma ainet hästi. Küsimus ongi, kas õpetaja saab olla hea õpetaja, kui ta rikub kutse-eetikat. On ju iga õpetaja – tahab ta seda või ei taha! – ka väärtuskasvataja, kes kujundab oma käitumise ja suhtumisega õpilaste väärtushoiakuid.
Koosoleku korraldamine ja õpetaja vaibale kutsumine tema väärtushoiakuid tavaliselt ei muuda. Muutused saavad alata vaid siis, kui õpetaja ise mõistab, millist käitumist temalt õpetajana oodatakse. Koolijuhi jaoks on selles olukorras kaks rasket ülesannet. Ühelt poolt peab ta lahendama konkreetse konflikti, milleks on tal vaja osapooltega eraldi suhelda ja neile nende muret tagasi peegeldada, kuid mitte neid koosolekul või mujal avalikult vastandada. Teisalt peab ta kindlaks teema, kas õpetaja on võimeline mõistma, miks ta käitumine on sobimatu; kas ta on valmis õppima ja oma suhtumist muutma. Lõpuks on ikkagi koolijuhi valik, kas ta jätkab sellise õpetajaga töösuhet või mitte.
Kuidas oleksite teie õpetajana käitunud?
Dilemmameetod on vahend, mis pakub võimalust lahendada elus ettetulevaid olukordi mängulisel moel. Tartu ülikooli eetikakeskusest on võimalik tasuta saada dilemmameetodil põhinevat õpilaste mängu „Väärtuste avastajad“ kahele vanuserühmale ja „Õpetajate väärtuste mängu“. Mängu saamiseks on vaja läbi teha mängukoolitus.