Elo Viiding.
Fagira D. Morti kirjutas 9. septembri Päevalehes eestlasi tabanud petturi sündroomist, mille on 40 aastat tagasi sõnastanud USA psühholoog Pauline R. Clance. Sündroom ehk sellest rääkimine on jõudnud ka Eestisse, nagu teisedki kapitalistlikud hüved. Morti lugu julgustab inimesi mitte oma väärtuses kahtlema – autori meelest kannatavad väärtusetusetunde all liiga paljud tema kaasmaalased. Eelkõige inimesed, kes kalduvad üle mõtlema – kõhklema, mis tänapäeva kollektiivses märgisüsteemis tähendabki juba ambitsioonitust.
Sellest loost inspireerituna võiks aga küsida: mida kujutavad endast ambitsioonikus ja enesekindlus nähtustena ning mida nende kooslus üledoosi korral inimesega teeb? Igal juhul on ambitsioonikus segatuna hüpermega-enesekindlusega, ülivõimas asi, mis avab kõik uksed. Uksed, millega teised kohe aga vastu pead saavad. Ja ühtesid on sellega ikka rohkem õnnistatud kui teisi.
Esimestel on kalduvus katsetada kõiki suletud uksi, olgu või pühamu – kui need kohe ei avane, ei anna see neile rahu, kuniks hinged ragisevad ja saamine on saadud. Isiksuse fataalse väändumise (või näiteks mingist puudusest kantud lapsepõlve) järel võib ambitsioonikus kasvada-laieneda koguni psühhopaatiaks, millest aetuna minnakse vajadusel ka üle laipade.
Enne klienti ja teenindajat
„Ärge tundke süüd, ärge kahelge oma väärtuses, peaasi on isiklik heaolu, peaasi on sinu enda saatus, mitte teised!“ Kuidas kultustada iseend – kiiresti ja efektiivselt, teisi arvesse võtmata, peaaegu et kohustuslik zeitgeist’i lektüür, Instagrami-nartsissimi kastmes. Ning räägitagu haridusest kuitahes kõlavate loosungitega, paljud õppejõud teavad ja kogevad, et õpilane on oma ambitsioonikate õigustega klient ning pedagoog klienditeenindaja, kes on ilmselt valinud tolle ameti, kuna mujale pole (petturi)ambitsiooni jätkunud.
Veel kaks aastakümmet tagasi, tolles õigusteta varakapitalismi džunglis, polnud aga nii, et (üli)õpilane olnuks klient ja õppejõud klienditeenindaja, kelle loengus saanuks istuda, kõrvaklapid peas. Kas teadmised võisid anda mingisuguse sisemise üleoleku, mida isegi respekteeriti; mis oli lausa omaette väärtus?
Oma teadmatust tuli paratamatult pigem häbeneda, mitte sellega laiata. Õppejõud, kes olid küll lahedad ja kompleksivabad isiksused ning võisid sulle suitsule tuld pakkuda, polnud semud, keda sinatada. Nendega semutsemiseks pidid ise enne intellektuaalselt samale pulgale saama, sest naljatleti Derrida teemal, jaapanikeelne anekdoot-keelenali tahtis samuti arusaamist.
Ja tegelik teadmatus saigi aktuaalseks alles ülikoolis, kuitahes heast koolist sa ka ei tulnud. Ühte ala õpiti sageli kaua ja põhjalikult; mõtlemisele ja lugemisele kulutatav aeg oli möödapääsmatu paratamatus. Kiiresti ja jalaga ust lahti lükates, ainepunkti välja nõudes ei saanud midagi.
Ning isiksuslik areng, see mõttetu ajakulu, mis ühiskonna silmis eduks ei klassifitseeru ega ole tihti isegi määratletav, võlgnetigi sageli kellelegi teisele, tema delikaatsele, targale juhatusele. Räägin praegu endisest humanitaarinstituudist. Ma pole kaugeltki passeist, kuid hindan seda, et sealses aeglases kulgemises, mida toonased hariduskonkurendid ei pidanud „piisavalt efektiivseks“, ilmnes üks eluks ülioluline asi: oma teadmatuse teadvustamisega saigi nii mõnegi üliõpilase isiksuslik areng alguse. Ja nii omandati oskus kaaluda, kas kõik, mis hiilgab, on ikka kuld.
Usu endasse, multitalent!
Ambitsioonikas enesepettur seevastu, kellel on üheksa ametit ja nulltasandi (enese)analüüsioskus, võib praegu üha vabamalt ja ambitsioonikamalt leida, et ta on pädev ka kümnendas valdkonnas – vaja on vaid natuke julgust ja pealehakkamist. Usku iseendasse! Ja oskust teisi oma ambitsiooni huvides ära kasutada.
Ta võib kuu ajaga kirjutada valmis nii kokaraamatu – teiste antud retseptide põhjal –, ehitusõpiku – teiste sajandite vanuseid teadmisi laenates –, kriitikakogumiku – teiste vaevaga loodud materjali kasutades – kui ka elulooraamatu teisest inimesest – kolmandate ja neljandate hinnangute põhjal.
Kuid nagu Lars F. H. Svendsen oma „Igavuse filosoofias“ ütleb: „Südametunnistus pakub refleksiooni elatava elu üle. Ja see võtab aega. Meie päev, kui efektiivsus on üks kõige võimsamaid võlusõnu, tahame sooritada kõike nii kiiresti kui vähegi võimalik. Ainult sellega, mis puutub sügavalt meisse endisse, on teisiti – see peab võtma omajagu aega. Kui ei võta, on midagi õige olulist puudu.“
Kui palju on siis nn multitalendi töös teda ennast, kui palju vaeva ja kui palju olulist, mida ta – ambitsioonikalt – oma tootelt loodab?
Kuid milles küsimus! Usu endasse, kohe! Ära kõhkle!
Nii asi käibki
Tihti juhtub, et ambitsioonikas tühiseima plära ajaja võib hõivata suurima auditooriumi, et meelitada mingile niinimetatud arvamusfestivalile või mõttepeole kokku tuhandeid (ambitsioonitute ajude tagasihoidlikult tagumisse telki kobardudes). Kirjandusegi alla kuuluvad aastal 2018 ka ajakirjandus ning valdavalt täiesti ebaintellektuaalsete mälestuste žanri nime kandev kollane kirjandus. Nimetaksin seda lobakirjanduseks või p(l)äraliteratuuriks.
Erialase ambitsioonikuse nimel võib meediajumalat kummardades või kõmulist õig(l)ust taga ajades tungida inimeste koju, eraellu, intiimsfääri. Sisemine – nartsissismivaba! – olemiskultuur, ambitsioonitu tagasitõmbamisoskus on igavaks miinuseks.
Ambitsioon seda toetava vähimagi eetilise sõrestikuta on olemuslikult vale. Aga ka selle vale äratundmise juurde igapäevaelus saavad sisuliselt juhatada vaid isiksused, ning selleta ei ole ka haridust. Kuid mis on nn tõejärgsele ambitsioonikale päris petturile vale? See, mida sajandeid on arvatud inimest alandavat – üksnes hale sotsiaalne konstruktsioon, mille saab vajadusel igaveseks kõrvale lükata!
Tean ambitsioonikat, aga analüüsivõimetut inimest, kes sai tähtsa, vastutusrikka koha pikkadeks aastateks ainult seetõttu, et intellektuaal tema kõrval kahtles, kas ta on suuteline seda valdkonda ammendavalt haldama. Inimesed ümberringi on rahul, sest nad ei tea, ei oskagi rohkemat tahta.
Ambitsioonitu intellektuaal töötab praegu muidugi poolheategevuslikus humanitaarvaldkonnas. Ambitsioonikas veenab aga kõiki, et just nii tema ametis asi käibki. Sisulise töö ja lihtsalt ambitsioonika juhtimise erinevus seisnebki selles, et sisulise töö tegijad mõtlevad iga päev ega saa sellest kunagi puhkust.
Ning ka korruptiivne käitumine pole ju kaugeltki üksnes (omakorda kasu ajel) meediasse kistud juhtumid, vaid nii mõneski ambitsioonikatest ametivendadest-õdedest päris või poolpetturitest koosnevas keskkonnas toimiv vaikivate kokkulepete maffialik süsteem, millele ei anna näiliselt midagi ette heita.
Lohutuseks neile, kes ablast ambitsioonikust kuidagi omaks võtta ei suuda ja seetõttu kannatama peavad: oma vaimu kasvatamine-venitamine, ka raskuste ja kaotustega karastamine on võhmatreening sisemise arengu nimel. Vähemalt pole tegu enesepettusega.