Peeter Põld.
Ilmselgelt on sada aastat tagasi rajatud eestikeelne ülikool tänaseks teisele teele pööranud. Kas lõplikult ja möödapääsmatult?
„Aegumatud väärtused kasvatuses ja hariduses“ – nii sõnastasime Peeter Põllu 140. sünniaastapäevale pühendatud mälestuskogumiku. Kui sageli arvatakse, et väärtused muutuvad koos ajaga ja nende püsivusest pole mõtet rääkida, siis Peeter Põld nii ei arvanud. Ema ja emakeel, isa ja isamaa, kodu ja kõlblus, aated ja ideaalid – need märksõnad annavad ettekujutuse sellest, millistest väärtustest me räägime.
Peeter Põllule pühendatud konverents toimus 11. septembril haridus- ja teadusministeeriumi Eiseni saalis. „Täna on see muutunud Peeter Põllu saaliks,“ tõdes haridus- ja teadusminister Mailis Reps oma avakõnes.
Tõepoolest, pedagoogika arhiivmuuseumi näitus Peeter Põllu elust ja tegemistest jättis vabaks vaid saali esiosa. Sinna projekteeriti pilt meist endist. Päris huvitav oli vaadata iseennast seina pealt ja samal ajal näha kõike, mis toimub saalis. Nii polnudki vaja piiluda selja taha ja kõrvale, et kes ja kus. Konverentsi kulgu suunas ministeeriumi avalike suhete juht Tarmu Kurm. Mõnusa ja asjaliku meeleolu loomise eest väärib ta eraldi kiidusõnu.
Üks vagu …
Tutvustan siin õige põgusalt Tõnu Tenderi ettekannet „Üks vagu suurest Põllust“. Kõigepealt, kas pole tore pealkiri?
Ettekandja on keeleteadlane ja Eesti Keele Instituudi direktor, mistõttu pole raske aimata, missugusest olulisest vaost ta rääkima hakkab. Üllatasid aga seosed, mis juhtisid otse meie aega.
Peeter Põld kuulus põlvkonda, kes lõi nn eestikeelse maailma, st eesti keelele tugineva haridus- ja kultuuriruumi ning muutis selle loomulikuks.
Sõpruskond õhutas ärksamaid noori mitte saksastuma, vaid jääma ja isegi hakkama eestlaseks. „Eestlaseks olemine või hakkamine ei olnud enam veidrus ega ajaviide, vaid saksastumise või venestumise alternatiiv. Kujunes inimeste kooslus, kes olid valmis alustama oma riigi rajamist,“ rääkis ettekandja.
See polnud teps mitte kerge, sest paljudele eesti haritlastele oli saksa keel argipäeva-, eesti keel aga nn rahvuslike rituaalide keel. Ja seda isegi eesti ärkamisaja suurmeeste kodudes. Näiteks kirjutas Matthias Johann Eisen ühes luuletuses nii:
Ta kirjutas nii tihti lehes
ja hüüdis hulga rahva ees:
Meil ülem käsk see olgu elus:
jää eestlaseks, sa eesti mees.
/…./
Kord pidin tähtsa asja pärast
ma minema ta majasse,
ta lapsed jooksid mulle vastu:
„Kus isa, lapsed, ütelge?“
/…/
„Ei mõista meie sinu juttu,
et räägi, onu, saksa keelt!“
Nii hüüdvad lapsed saksa keeli
ja jooksvad ära minu teelt!
Loomine või tootmine?
Veel 19. sajandi lõpul oldi harjunud saksa keele kui intelligentset suhtlust võimaldava meediumiga. Kui tsaaririigi rahututel aegadel 1906. aastal tekkis võimalus asutada eestikeelseid erakoole, siis Peeter Põld koos Jaan Tõnissoni, Oskar Kallase ja Heinrich Koppeliga asutasid kõigepealt Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi, mis omakorda käivitas esimese eestikeelse tütarlastele mõeldud gümnaasiumi. Enne seda ei leidunud ühtki eestikeelset keskkooli, gümnaasiumides eesti keelt ei õpetatud ja toonases Tartu ülikoolis oli vaid üks eesti keele lektori koht. Seetõttu pidid eesti päritolu haritlased oma igapäevast leiba teenima väljaspool eestikeelset suhtlusruumi kas Venemaal või mujal.
Eesti riigi sünniga sada aastat tagasi olukord muutus ning Peeter Põllu eestvedamisel rajati eestikeelne koolivõrk algastmest ülikoolini välja. Ta oli ka eestikeelse Tartu ülikooli rajaja ning aastaid selle sisuline juht.
Eesti Vabariigi Tartu ülikooli avamisel 1919. aastal rääkis Põld avakõnes nii: „Ülikool on küll erapooletu teaduse kodu, mistõttu on ükspuha, kes siin õpetab, mis keeles õpetab, kui see ainult teadus on, mida ta õpetab. Kuid teiselt poolt on ülikool rahvuslik kultuuriistandus ning just seetõttu ei tohi ta ennast lahti kiskuda oma ümbrusest, mille nähtusi ta peab valgustama ja mille noorust kaasa tõmbama.“
Midagi on selles valdkonnas läinud sootuks teisiti, kui tookord kavandati. Miks muidu pidi Reet Kasik oma arvamusartiklis (Postimees, 13.02) meelde tuletama, et ülikooli mõte oli eestikeelse haritlaskonna loomine, mitte ingliskeelsete tippuurimuste tootmine. Kui ülikool lakkab olemast Eesti poliitiline, ühiskondlik ja kultuuriline mõjutaja, siis on see ohtlik kogu riigile.
„Kõrghariduspoliitika praegused arengusuunad tunduvad mulle kohati haridusvaenulikud,“ kirjutab Kasik. „Reformid, millega taotletakse tõelist või kujutletavat rahvusvahelistumist, ei ole realistlikud, kuna meie kõrgkoolide ajalooline lähtekoht on teistsugune. Eesti riigi loomisest alates on meie kõrgkoolid olnud rahvahariduslikud õppeasutused, nende eesmärgiks on eestikeelse haritlaskonna loomine, et riik saaks funktsioneerida ja areneda eestikeelsena. Just selles on meie kõrghariduse jõud ja mõte. Kui ülikoolist tehakse suletud eliidi tippüksus, siis kaotatakse side ühiskonnaga, s.t selle Eestiga, kes ülikoole rahastab.“
Kas pole taoliste konverentside mõte mitte ainult meenutamine ja austuse avaldamine, vaid alglätetest uue teadmise ja jõu ammutamine?