Poolteistsada aastat tagasi oldi Tartu ülikooli kunstimuuseumi ruumide ettevalmistamisel veendumusel, et muuseumis ei saa olla lihtsalt seinad. Seega maaliti need kirjuks, inspireerituna tollal üle maailma tähelepanu köitnud Pompei kaevamistel välja tulnud seinamaalingutest. Muuseum oli koht õppimiseks ning õppimine vajas temaatilist ja esteetilist tausta.
Lahked toetajad on viimase kahe aasta jooksul võimaldanud uuendada Tartu ülikooli muuseumi õpikeskkonda. TÜ kunstimuuseumis on salapärane muumiakamber, mille seintele maalitud pildid valiti koostöös haridusprogrammide kuraatoriga, et need toetaks sealseid haridusprogramme. Tartu tähetorni keldri põrandavaibal on kujutatud 88 tähtkuju ning seintel olevad neljakihilised stendid võimaldavad luua mitmesugust tausta eri teemadega programmidele. TÜ muuseumi peamajas toomkirikus on juba aastaid avatud Hullu Teadlase kabinet ning seda laste heakskiidu saanud keskkonda on kavas laiendada pisut teise rõhuasetusega ka kahele kõrgemale korrusele.
Seinad kõnelema pandud, ootavad ees järgmised meeled. Kaasaegseid keskkondi luues on ka sellele juba mõeldud ning mitmes kirjeldatud ruumis on helitaust. Nii põriseb tähetorni keldris kumedalt nii äike, vulkaan kui ka maavärin ja heliseb muumiakambris rahustavalt autentsete instrumentidega mängitud ajastupärane muusika.
Üldjuhul teatakse, et muuseumis „päris asju“ oma käega katsuda ei saa, seega tulevad mängu käed-külge-eksponaadid ja õppevahendid. Sügisest alustavad anatoomia- ja ajalooprogrammid on saanud kasutamiseks uued silmad, kõrvad, ajud, rakumudelid ja 28 ajaloolist peakatet. Tähetorni jaoks on valminud aga mitmed originaalsed õppevahendid, millega saab selgeks ilmakaared või tuttavaks tähtedega. Paralleelselt soovime aina enam siduda oma programme ajalooliste esemetega, millel on oma elulood. Eesmärk on leida tasakaal päris eseme ja käed-külge-õppevahendi vahel.
Mis juhtub aga siis, kui muuseumi seinad ära kaotada ja siseneda virtuaalsesse reaalsusesse? Ka seda saab üsna pea proovida!