TÜ Pärnu kolledži direktor Garri Raagmaa loodab, et Pärnus tekib IT-keskus, millele kolledž saab toeks olla. Foto: Annika Poldre
Sel suvel valiti TÜ Pärnu kolledžit taas juhtima filosoofiadoktor
Garri Raagmaa. Samas ametis oli ta aastatel 2001–2009.
Olete uurinud regionaalsete kõrgkoolide rolli kohalikus arengus. Milline see on?
Olen selle teemaga päris palju tegelnud, käinud Norras, Rootsis ja Iirimaal vaatamas. Mullu külastasin Soomes ülikoolide keskusi. Soome kolleegidega on käsil projekt, kus vaatame ka Lätti ja Leetu.
Innovatsiooni ehk ideede uuel moel rakendamine eeldab avala silmavaatega võimekaid inimesi. Sellepärast ongi kõrgkoole üha enam regioonides. Põhjamaades oli aastal 1900 kokku ainult neli ülikooli: Uppsalas, Lundis, Helsingis ja Oslos. 1960-ndatest loodi uusi regionaalülikoole, näiteks Umeås ja Oulus. Kuna neist sündis kohtadele tulu, siis üritasid ka väiksemad linnad 1970-ndatest alates endale ülikooli saada. Kellel õnnestus, see tegi arenguhüppe. 1990-ndate lõpus oli lausa regionaalsete kõrgkoolide loomise buum, millega mindi ka Eestis kaasa.
Kui maailma on vaja toota teenust või kaupa, siis sa pead teadma, mis seal toimub. Suur osa sellest tarkusest põhineb suhetel ja oskusel midagi teha. Uut tehnoloogiat välja mõeldes ja katsetades sa veel ei tea, kuidas see täpselt töötab. Selline kodeerimata teadmine saab liikuda vaid inimeselt inimesele.
Kõrgkool kui võimekate ja tarkade inimeste pesa genereerib ka uut ettevõtlust ja loob keskkonda. 1990-ndate lõpus ja 2000-ndate algul üritasid Soomes polütehnikumid endale kõrgkooli suled selga saada. Samal ajal tekkisid ülikoolide keskused kuues linnas, kus ülikooli polnud: Seinäjoel, Kokkolas, Poris jm. Ülikoolid olid huvitatud ka täiendõppest ja ettevõtetelt uurimisprojektide saamisest. Ja väikelinnad suutsid end tõestada, nii et Soomes on isegi seadus, mille alusel ülikoolide keskused tegutsevad, ja neil on ka riigieelarves oma rida.
Need keskused on väga erinevad. Kui Poris on arvestatav päevaõpe, siis Seinäjoel vaid kaug- ja täiendõppe kursused. Kõrval on aga 5000 õpilasega kutsekool. Tegutseb 24 uurimisprofessorit oma meeskondadega. Iga professuuri loomisel osalevad teemast huvitatud ettevõtted oma rahastusega. Valdavalt läheb seal toodetud teadmus avalikku kasutusse. Keskuses on esindatud viis ülikooli ja töötab 130 inimest. Keskus pandi Seinäjoe linna initsiatiivil püsti Euroopa ja eraraha toel. See on väikelinna kohta ikka väga suur kompleks.
Kui Eestiga võrrelda, siis mis meil on?
Meil tekkisid kolledžid üsna samal ajal. Pärnu kolledž loodi 1996, Seinäjoe keskus 1990-ndate lõpus. Ideed levisid Põhjamaadest siia ruttu, meil tehti üht-teist isegi kiiremini. Uued maavanemad olid väge täis, oli rahastus, olid uued omavalitsused, kõik käis kähku. Sel ajal tekkis ka suur nõudlus kõrghariduse järele.
Kohaliku kõrgkooli üks roll on toetada kogukonda ja vedada olulisi protsesse. Aktiivsed inimesed osalevad kohalikus elus ja viivad teadmisi edasi nii ehk naa. Kogukonnatöö käib klubides, sünnipäevadel, trennis. Kuid veelgi tõhusam on see siis, kui kool osaleb institutsionaalselt uue struktuuri loomisel ja strateegia kujundamisel. Probleem on selles, et seda kasu on väga raske mõõta. Seda on meie Exceli usku ametnikele maru raske selgeks teha.
Eestis oleme teinud uuringuid ja on nii: on mõni oluline kool, mis annab hästi teadmisi ja koolitab inimesi, aga suhteid tal kohapeal nagu polegi. Kui lõimumist pole, võib juhtuda nii nagu Türil, kus kolledž ei hakanudki teiste koolide ega avaliku võimuga koostööd tegema. Ja mis edasi sai, on juba teada.
Kas Ida-Virumaal loodi kolledžid edukalt?
Narva kolledž oli suuresti tänu eelmisele direktorile Katri Raigile pidevalt meedias. Kuid Ida-Virumaal on kohaliku ettevõtluse jaoks märksa olulisem TTÜ Ida-Virumaa kolledž, kust tulevad insenerid ja tehnikud, kes sealsetes ettevõtetes töötavad. Kui seda poleks, oleks väga raske sinna kedagi tööle leida.
Saaremaa kolledži tugevus on ilmselt koostöö kohalike laevaehitajatega?
Saaremaa on üks paremaid näiteid. Kuressaare kolledž, nüüd TTÜ Eesti mereakadeemia meremajanduse keskus, oli kõige väiksem neist kolledžitest, mis alles jäid. Kuressaare edu pant on olnud väga hea läbisaamine ettevõtjatega. Nad on disaininud õppekavu vastavalt vajadusele ja laevaehitajad on väga rahul. Ka seal püsti pandud kompetentsikeskus lähtus ettevõtjate vajadustest. Saaremaa keskusega on seotud ligi 30 firmat, kõik ei tee vahetut koostööd, aga saavad vajadusel tellida keskuselt disaini või selle kaudu vajalikke spetsialiste, inimestele täiendõpet korraldada vms.
Kas seal oli ka omavalitsusel suur huvi?
Oo jaa. Ka Pärnus oli omavalitsusel kolledži loomisel väga suur roll. Algul, 1992–1996 oligi see ju munitsipaalkõrgkool. Siis saadi aru, et on vaja lisakompetentsust, ning pöörduti ülikooli poole. Avalik-õiguslikud ülikoolid olid parajasti kasvavas konkurentsis, kuna eraülikoolid laienesid kiiresti ja lõid ka oma maakondlikud üksused. Eriti mures oli Tartu ülikool. Siin nähti head võimalust turuosa kindlustada. TTÜ ja hiljem TLÜ toimisid samamoodi. Praegugi toovad meie erialad siia rahvast üle Eesti, ka Tallinnast.
Kuidas Pärnu kolledž linna ja maakonnaga koostööd edendab?
Oleme ikka olnud nagu sukk ja saabas. Osaleme omavalitsuste arengukavade loomises. Tellitakse uuringuprojekte. Maavalitsus andis pikka aega välja kolledži parimate uurimistööde preemiaid.
Eelmine direktor kurtis, et kolledžilt oodatakse panust kogukonna arendamisse, aga eelarves on raha vaid õppetööks.
Eks me räägime linnaga sel teemal. Konkreetset tellimust nagu Soomes, kus ligi kolmandik rahast tuleb kohapealsetest allikatest, meil tõepoolest pole. Meil on valdavalt vaid riigieelarveline õpperaha – üle 90% tuludest. 2000-ndate keskel, kui oli tasuline õpe ja toimetasime turul, teenisime üle 90% tulust turult: avatud ülikool, tasuline õpe, mitmesugused projektid. Tasuta kõrghariduse rakendamisel kadus suur osa tulust ära. Omakorda täiendõppes on väga palju projekte, mis on põhimõtteliselt samuti tasuta.
Oli see õige otsus, et kõrgkooliõpe peab olema tasuta?
Üldiselt on õige, et raha eest endale ajusid ei osta, aga koolitusüksusel on näiteks teadust teha väga keeruline, sest teaduses on konkurents karm. Hinnatakse publikatsioonide järgi ja kui referentse ei ole, on uut teemat üles ehitada pea võimatu. Näiteks turism, mis annab eri hinnanguil 8–12% SKP-st, on Eestis uuringute mõttes uus valdkond ja Eestis ei ole ühtki selle valdkonna professorit. Selleks pole raha. Meil on samas maaülikool ja põllumajanduse osakaal SKP-s umbes 3%.
Mis on Pärnu kolledži kõige kandvam eriala?
Kõige populaarsem eriala sisseastujate seas oli äri- ja projektijuhtimine. Turismikõrgkoolina oleme ehk enam tuntud, siia tullakse õppima üle Eesti, on isegi rahvusvaheline magistriõppekava. Meie inimesed on väga tublid, neid hinnatakse. Neid tellivad koolitama ja konsulteerima ka ettevõtted. Praegu on üks suurem koolitusprojekt näiteks Ida-Virumaal, kus turism on tõusuteel.
Kas kool saab kaasa aidata, et paikkonda tuleks inimesi juurde, mitte ei läheks ära?
Poolteistsada õppurit tuleb Pärnusse ja paljud jäävadki. Meie rahvusvaheline õppekava toob igal aastal tosinkond noort lausa üle maailma siia õppima. No ja siis on see paljuski ka maine ja avatuse küsimus, kus ülikoolilinna staatus aitab tublisti kaasa.
Tartus on paarsada IT-firmat, enamikus neist töökeel inglise keel. Usun, et kui inkubatsioon Pärnus hoogu saab, tekivad siingi ingliskeelsed pesad. Kakskeelsus on paratamatu, et globaalses majanduses osaline olla.
Mis on Pärnu kolledžil plaanis?
Pärnus on IT-poisid püsti pannud keskkonna, kust võib tulla inkubatsioonituge, koostöö on tulemas Tallinna tehnopoliga, Tartu ülikooli ideelaboriga on kavas ühistegevus. Märksõnad on inkubatsioon ja start-up’id. Selles liinis tahaks tugevdada oma ettevõtluse õppekava, et oleks väljund ettevõtlusse – IT-lahendused fookustatuna sotsiaaltööle ja turismi valdkonnale –, vaadata teenuseid laiemalt, et leida digitaliseerimise lahendusi.
Eestis on teaduse tegemisel raha vähe ja eratellimusi ettevõtetelt minimaalselt. Meil tasub võtta õppust Taanist, kus põhilised on väikefirmad. Nemad tegid innovatsioonisüsteemi, ettevõtluskeskused, et ettevõtteid võrgustada. Meilgi on sellised keskused igas maakonnas.
Taanis on koolid innovatsioonisüsteemi osa. Olen innovatsioonisüsteemi pikka aega reklaaminud. Nüüd on leiutatud uus mõiste: ettevõtluslik ökosüsteem, mis on veidi laiem kui innovatsioonisüsteem.
Meie uuemad plaanid ongi inkubatsioon, uusettevõtluse tekitamine ja vastavalt oma õppekavade arendamine ning õpetajate täiendusõppe pakkumine. Ehk ka keelekeskuse laiendamine. Selleks et maailmas hästi hakkama saada, inglise keelest siiski ei piisa, on vaja ka teisi keeli ja kultuure tunda. Kolledžil on olnud ning võiks olla rohkemgi avalikku tellimust, koostööd kogukonnaga, nii strateegilist partnerlust kui ka uuringute ja tööde tellimist. Praegu on meil ainult õpperaha, mis ei ole õiglane, sest kanname ka arendusrolle päris agaralt.
Kuidas haldusreform koolielu mõjutas?
Meie kolledžile suurt mõju pole. Pärnu linn on suur ja loodame teha ka kõigi valdadega koostööd. Praegu luuakse maakonna arengustrateegiat. Omavalitsuste eestvedajad soovivad, et suudaksime kolledžiga rohkem panustada.
Mis on innovatsioon lahtiseletatult?
See on asjade nägemine ja tegemine uudsel moel. Ettevõtluses annab see tulu käibesse ja kasumisse. Konkurentsieelis seisneb selles, et teed esimesena ja saad esimese, magusama osa endale.
Väidetavalt annavad Eesti idufirmad isegi 10% Eesti ekspordist. Võiksime abiks olla, kui saaksime Pärnusse IT-firmasid ja õppekava, et teha ettevõtetele seda, mida on neile vaja, viia IT-lahenduse ja -teadmise kokku vajadustega.