Maarja Punak.
Veebikonstaabel soovitab: vältimaks arusaamatusi ja ebameeldivaid olukordi, tasub välja töötada juhised õpilaste ja õpetajate omavaheliseks suhtlemiseks sotsiaalmeedias.
Veebikonstaabel Maarja Punak paneb õpetajatele südamele: koolidel tuleb hakata ise paika panama, millises stiilis õpetaja ja õpilase suhtlust sotsiaalmeedias peetakse normaalseks – näiteks kas õpetajal on eetiline saata lapsele ka pärast kella kaheksat õhtul teateid vms. Ja vastupidi, kas õpetaja on valmis selleks, et talle saadetakse libakonto alt õpilase nimel armastussõnumeid?
Kes on õpetaja-õpilase veebisuhtluses sagedasem ohver: õpilane või õpetaja?
Enamasti ikkagi õpetaja, kelle aadressil tehakse rumalaid nalju või ollakse selgelt õel. Ja õpetaja saab olla ka lastevanemate liigse suhtluse ohver.
Tean juhtumeid, kus lapsevanem saadab klassijuhatajale päevas 5–6 kirja, millele ta ootab vastust viivitamatult. Harvem on ohvriks õpilane, kellega suheldes ei pea õpetaja kinni kellaaegadest, mil õpilasega on veel sobilik suhelda. Seda eelkõige siis õpilase vanemate hinnangul.
Kui levinud on juhtumid, kus õpetajad traumeerivad internetis lapsi – milles see väljendub ja kui palju juhtumeid on jõudnud teieni?
Need on pigem üksikjuhtumid, kus õpetaja on lapsevanema hinnangul saatnud lapsele liiga hilisel ajal kirju. Samuti on lapsevanemad küsinud, kas meessoost õpetaja peaks alaealisele tütarlapsele saatma Facebookis sõnumeid, olgugi need õppetöö teemal.
Leitakse, et pigem peaks sellisel juhul vestlus käima e-kooli või lastevanemate kaudu. On olnud juhtum, kus õpilane oli õpetajasse armunud ja õpetaja reageering põhjustas lapses vastakaid äärmuslikke emotsioone kuni enesetapumõteteni välja.
Millised on levinumad viisid, kuidas õpilased õpetajat kiusavad – sõnumid libakontodelt, fotode jagamine vms?
Esikohal on libakontode tegemine: õpetajale tehakse konto, millelt hakatakse õpilastega suhtlema. Teisel kohal on vaieldamatult meemid ehk naljapildid õpetajatest. Foto tehakse üldjuhul salaja või võetakse õpetaja avalike piltide hulgast ja juurde lisatakse tekst, mis võib õpetajat naeruvääristada. Kolmandal kohal on õelad kommentaarid.
Polegi vahet, kas neid postitatakse grupivestlustes, kooli postitatud piltide all või luuakse selleks suisa õpetaja vihkamise leht. Mõte on, et õpetaja suhtes käitutakse sobimatult. Tihti pole kirjutajaks üks inimene, vaid ühe nime taga terve ajutrust, kes õhutab üha inetumaid sõnumeid kirjutama.
Kuivõrd on koolid (juhtkonna tasandil) teadvustanud õpetajate-õpilaste veebisuhtluse teema reguleerimise vajadust ja kas on teada koole, kus on konkreetsemad reeglid kehtestatud?
Olen mitmes koolis pärast mitmesuguseid juhtumeid soovitanud õpilastel õpetajatega läbi rääkida ja jõuda konsensusele, kas õpetaja peaks õpilasi üleüldse sõpradeks lisama. Kas ta peaks vastama õpilaste kirjadele, kui sõbrad ei olda, ning mida teha, kui pöördub emotsionaalses kriisis õpilane, kes on suitsiidimõtetes või näiteks avaldab õpetajale armastust? Probleem on enamasti selles, et pole toimivaid kokkuleppeid ja arusaamu, kas ja kuidas õpetaja-õpilane sotsiaalmeedias suhtlema peaks.
Olen näinud väga nõrkade privaatsussätetega õpetajate kontosid. Enamik vanemaid õpetajaid ei kasuta ka enda kontode turvamiseks kaheastmelist tuvastust, mis teeb konto ülevõtmise üsna lihtsaks. Kui õpetaja läheb puhkusereisile ja tema õpilaste uudisvoogu ilmuvad pildid bikiine kandvast või alkohoolset kokteili joovast õpetajast, on minu hinnangul privaatsussätetele liiga vähe mõeldud.
Mil määral reguleerivad Eesti seadused õpetaja-õpilase veebisuhtlust?
Suhtlemiskorda saab reguleerida kooli sisemiste dokumentidega: kuidas ja milliste kanalite kaudu suheldakse. See võiks hõlmata muuhulgas kooli ootusi sellele, kas ja kuidas võiksid õpetaja ja õpilane sotsiaalmeedias suhelda. Omakeskis on mõistlik läbi arutada seegi, kas tehakse klasside Facebooki gruppe, kes neid haldab, millist infot seal jagatakse. Kui õpetaja annab lehekülje haldusõiguse õpilastele, võib ta ühel hetkel avastada, et klassi gruppi on lisatud palju trolle. Viimaste eesmärk on tihti kasutada gruppi mõne õpilase mõnitamiseks ja kiusamiseks, ka grupist välja heitmiseks.
Kuidas eristub kooliväline FB-suhtlus suhtlemisest päris elus (seaduse seisukohalt)?
Seadus seda ei reguleeri, küll on igal koolil võimalus ise hinnata kõiki riske ja võimalusi ning vajadusel suhtlust selgemalt reguleerida.
Kas on tulemas midagi uut, mis reguleeriks neid suhteid ja kas midagi on ette teada: mis on võimalikud teemad ja reeglid? Näiteks, kas kool hakkab kontrollima õpetajate isiklikke vestlusi netis laste ja lastevanematega?
See on ennekõike koolide otsustada. Praegu saab näiteid tuua USA teatud osariikidest, kus õpilaste ja õpetajate suhtlus sotsiaalmeedias on kooli tasandil juba reguleeritud ja rangelt keelatud. Vältimaks arusaamatusi ja ebameeldivaid olukordi, aitaks nii õpilasi kui ka õpetajaid see, kui töötataks välja juhised nendevahelise suhtlemise jaoks sotsiaalmeedias. Saan tuua näite politseisüsteemist, kus lõime sotsiaalmeedias suhtlemiseks ka juhised ametnikele, kes omavad isiklikke sotsiaalmeedia kontosid. Politseinik on inimeste jaoks politseinik ka väljaspool tööaega. See kehtib mistahes teisegi elukutse, ka õpetaja puhul. Samuti soovitan lugeda-jagada lehte www.suurimjulgus.ee. Seal on küberkiusamise teemal kasulikke nõuandeid ja klippe. Mulle meeldiks, kui iga koolipere suudaks teha 2–3 juhtumit enda kooli näitel ja mängida neid läbi, kasutades „Suurima julguse“ mängukaarte. See aitab õpetajaid küberkiusamise ennetamise peale mõtlema panna, ka isiklikust perspektiivist.
Kas õpetajatel võiks või peaks olema eraldi õpetaja- ja isiklik konto?
Minu hinnangul pole seda vaja, piisab privaatsusseadete määramisest nii, et õpilased neile mõeldud sisule ligi ei pääseks.
Soovitan tausta mõttes lugeda ka järgmist https://nobullying.com/students-bullying-teachers-a-new-epidemic/.
Loe ka:
- Kätlin Konstabel „Vahet pole, kas online või offline – tegude eest pead vastutama ikka“
- Kristina Traks „Viisakat suhtlemist tuleb õppida“
- Ilona Kirst „Ilona Kirst: „Õpetajad, olen teile südamest tänulik““