Eesti puuetega inimeste koja tegevjuhi Anneli Habichti sõnul illustreerib autismispektri häirega noore Rasmus Lille maal variraporti esikaanel kujukalt puudega inimeste olukorda. Ehkki aastatega on abi kättesaadavus paranenud, tegutseb iga valdkond siiski omaette ning tervikut hoomata ja oma rada leida on keeruline.
Eesti puuetega inimeste kojas esitleti 1. märtsil ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraportit „Puuetega inimeste eluolu Eestis”. 140-leheküljeline aruanne annab põhjaliku ülevaate puuetega inimeste elust Eestis.
ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni on ratifitseerinud 175 riiki. Eesti ratifitseeris selle 2012. aastal ja esitas esimese riikliku aruande ÜRO-le 2015. aastal. Eesti puuetega inimeste koja tegevjuhi Anneli Habichti sõnul keskendus riigi aruanne õigusruumi analüüsile ega kajastanud puuetega inimeste õiguste kaitse tegelikku olukorda. Variraporti eesmärk on juhtida tähelepanu puudustele rahvusvahelise konventsiooni täitmisel, samuti anda soovitusi probleemide lahendamiseks. Tallinna puuetega inimeste koja tegevjuht ning variraporti projektijuht Mihkel Tõkke rääkis, et raport koosneb 14 artiklist, mille koostamine võttis aega kaks aastat. Selle aja jooksul konsulteeriti valdkondlike ekspertidega, analüüsiti statistikat ja õigusakte, korraldati puuetega inimeste organisatsioonide esindajatega fookusgrupi intervjuud ja tehti veebiküsitlus, et anda tõepärane pilt puuetega inimeste elust.
Olulisemad järeldused
Raport toob välja, et Eestis ei ole praeguseni loodud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõltumatu järelevalve mehhanismi. Puuetega inimesed on diskrimineerimise eest kaitstud üksnes töö, kutseõppe ja karjäärinõustamise valdkonnas. Kui nende õigusi rikutakse sotsiaalhoolekande, tervishoiu, hariduse, avalikkusele pakutavate kaupade ja teenuste vallas, ei saa nad pöörduda võrdse kohtlemise voliniku poole, vaid üksnes kohtusse. Samuti toob järelevalve puudumine kaasa selle, et riigi institutsioonid ei võta konventsiooni rakendamist tõsiselt. Järelevalve mehhanismi seadustamiseks ja selle toetamiseks tuleb tagada piisav rahastus riigieelarvest.
Paradoksaalsel kombel selgus raportist, et vajalikku abi saavad Eestis praegu mitte kõige nõrgemad, vaid kõige tugevamad puudega inimesed. Raporti üks olulisemaid järeldusi oligi, et sotsiaalteenuste kättesaadavus Eestis sõltub ebaõiglaselt palju puudega inimese enda või tema tugivõrgustiku võimekusest, pädevusest ja järjekindlusest abi taotlemisel, mitte objektiivsest vajadusest. Äärmiselt oluline on kõigile puuetega inimestele kindlustada võrdne ja vajadusele vastav ligipääs sotsiaalkaitsele, rakendades selleks ühtset abivajaduse hindamise metoodikat ning sisulist järelevalvet kohalikes omavalitsustes.
Puuetega inimeste, iseäranis puudega laste toetus ei kata enamasti puudest tingitud lisakulutusi ravimitele, vitamiinidele, toidulisanditele, transpordile, ravi- ja rehabilitatsiooniteenustele. 53–60% puudega laste vanemate hinnangul on lisakulutused kaetud vähe või üldse mitte.
E-riik ei ole jõudnud puuetega inimesteni. Abivajaduse hindamine ning teenuste ja toetuste taotlemine riigi ja kohalike omavalitsuste eri andmebaaside vahel on killustunud, iga valdkond tegutseb omaette ning andmete ristkasutust ei toimu. Kuna teabes on keeruline orienteeruda ning see nõuab suurt aja- ja energiakulu, võibki inimene jääda abita.
Peamised murekohad
Esitlusel said sõna ka puudega inimeste organisatsioonide esindajad.
Kurtide liidu juhatuse esimees Tiit Papp pidas murekohaks teenuste kättesaadavust, eriti Eesti ääremaal. Ta tõdes, et ehkki keeleseadus 2007. aastal eesti viipekeele seadustas, puudub sotsiaalhoolekandeseaduses eesti viipekeele mõiste sootuks. Seda tõlgendatakse n-ö luksuskeelena ja omavalitsused ei leia võimalust viipekeelset tõlketeenust pakkuda. Samuti on kurtide ja vaegkuuljate jaoks probleem ligipääsetavus infole, sest paraku ei ole oma uudistesaateid subtiitritega varustanud isegi meie riigitelevisioon.
Pimedate liidu juhatuse liige Jakob Rosin rääkis, et nägemispuudega inimeste jaoks on tõsine probleem nii füüsiline kui ka virtuaalne ligipääsetavus. „Eestis ei kehti praegu ühtki seadust, mis nõuaks hoonete ligipääsetavaks muutmist. Pimedate liidul valmis hiljuti projekteerimisjuhend ligipääsetavate keskkondade rajamiseks, kuid need juhised on soovituslikud, nende rajamist ega kvaliteeti ei kontrolli keegi. Puuduvad heliga valgusfoorid, ühissõidukinumbrite häälteavitus peatustes, mis tähendab, et inimene ei jõua tööle, koju ega teenusele. Kuigi e-teenustes on asjad paremaks läinud, on nägemispuudega inimestel probleeme ligipääsuga e-pangale, e-kaubandusele, samuti elektroonilistele andmebaasidele ja mobiilirakendustele, mistõttu nad sageli ei saagi teada, milliseid teenuseid neil vaja läheb või üldse on võimalik kasutada.”
Liikumispuudega inimeste juhatuse liige Tom Rüütel juhtis tähelepanu isikliku abistaja, tugiisiku ja sotsiaaltranspordi teenuse halvale kättesaadavusele. Omavalitsuste võimekus, samuti see, kuidas seadusi tõlgendatakse, on tema sõnul erinev ja veel pole teada, kuidas haldusreform teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti mõjutama hakkab. „Transpordiga on maapiirkondades probleeme ka puudeta inimestel, rääkimata neist, kes vajavad eritransporti. Vastuoluline on, et riik eeldab puudega inimeselt aktiivne olemist, kuid teenustega seda ei toeta. Siin on käärid, sest mida aktiivsem on inimene, seda rohkem vajab ta sotsiaalteenuseid, et kodust välja saada. Ka haridustee jätkamine on probleem. Ülikooli minek toob enamasti kaasa elumuutuse tervele perele, kellel tuleb ülikoolilinna kolida. Suur murekoht on töö leidmine. Praegu tegeleb riik tööalase rehabilitatisooni nime all sotsiaalse rehabilitatsiooniga, mis inimesi tööturule ei aita. Üks, mis on endiselt lahendamata ja millega riik peab kindlasti tegelema, on hooldajate küsimus. Piltlikult öeldes on ühe inimesega kodus veel kaks inimest, kes ei saa tööle minna ja on jäänud süsteemi hammasrataste vahele.”
Mida saaks paremini teha?
Võrdõigusvoliniku Liisa-Ly Pakosta sõnul sai soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise kantselei eelmisel aastal võrdse kohtlemise küsimustes ainuüksi puuetega inimestelt 85 pöördumist, kokku oli pöördumisi 440. Tema sõnul lubaks seadus nende teemadega palju laiemalt tegelda, kuid selleks on liiga vähe ressurssi. Veel rõhutas ta, et kõigil seaduseelnõudel peaks olema mõjuhinnang selle kohta, kuidas üks või teine seadusemuudatus iga konkreetset puudega inimeste gruppi mõjutab.
Õiguskantsleri kantselei sotsiaalsete õiguste osakonna juhataja Kärt Muller kinnitas, et raport pakub palju mõtlemisainet ning andmed noorte ja laste olukorra kohta langevad paljus kokku õiguskantsleri 2015. aasta ÜRO laste õiguste konventsiooni raportis väljatooduga. Sotsiaalteenuste ja abivahendite kättesaadavuse kontrollimisega omavalitsustes tegeleb õiguskantsler jätkuvalt. Samas saaks olemasolevat resurssi märksa paremini kasutada, kui paljude tugiteenuste saamisel oleks spetsialistide seas üks vastutaja, kes valdab kogu infot.
Palju saab õiguskantsler avaldusi haridusega seoses. On juhtunud, et erivajadusega lapse perel ei ole veel augusti keskel teada, kuhu kooli laps läheb, mis näitab eelkõige valla suhtumist ja suhtlemisoskust.
Veel kõneles Kärt Muller puuetega noorte võimalustest pärast põhihariduse omandamist edasi õppida ning küsis, mida saaksime teha, et mitmekesistada puuetega inimestele kutseõppes pakutavaid valikuvariante. Praegu on valikuvõimalus väike, väljalangus üsna suur ning tihti tähendab edasiõppimine seda, et tuleb kolida kodukohast kaugemale. Tõstatub laiem küsimus sellest, kes katab inimese puudest tekkinud kulud – kas inimene ise, tema pere või peaks õla alla panema ka ühiskond.
Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse nõustus, et puuetega inimeste konventsiooni järelevalve loomine on liiga kauaks venima jäänud. Nüüd ollakse sellega lõpusirgel, seadus on läbinud esimese kooskõlastusringi. Samas ei tarvitse tema arvates puudega inimeste olukorda Eestis kirjeldada vaid süngetes toonides, sest puudega inimeste mured ja küsimused ei ole olnud ühiskonnas kunagi nii nähtavad kui praegu. Ta tõdes, et on olnud palju arenguid, millega saame rahul olla, ning rõhutas, et eraldiseisvate ja killustunud strateegiate aeg on otsas.
Statistika
2017. aastal elas Eestis 149 900 puudega inimest, mis moodustas 11,4% kogu elanikkonnast. Üle kahe kolmandiku puuetega inimestest olid 55-aastased või vanemad. Puuetega laste arv ja osakaal elanikkonnas on viimase kümne aasta jooksul märgatavalt kasvanud. Ametlikult määratud puudega laste arv oli võrreldes 2009. aastaga 2017. aastaks peaaegu kahekordistunud. Eestis oli 1. jaanuari 2017 seisuga 12 896 puudega last, neist 7164 (56%) raske, 5000 (39%) keskmise ja 732 (6%) sügava puudega. Kasvanud on keskmise ja raske puudega laste arv, sügava puudega laste arv on jäänud samaks. Eriti palju on lisandunud keele-, kõne ning vaimupuudega lapsi.
Haridus
Puuetega lastel on eakaaslastega võrreldes väiksem võimalus olla ühiskonna ellu kaasatud, samas on neil suurem oht kogeda isoleeritust, vaimset ja füüsilist vägivalda ning oma puude tõttu diskrimineerimist. Samuti on piiratud nende juurdepääs haridusele.
Puuetega inimeste viimane lõpetatud haridustase on oluliselt madalam kui puueteta inimestel, mis on tingitud hariduse omandamisel esinevatest takistustest. Kõigil haridustasemetel vajavad arendamist õppe kohandamine, personali oskused ja tugiteenuste kättesaadavus.
Riigikogu võttis, hoolimata mitme huvirühma vastuseisust ja mõjuanalüüsi puudumisest, vastu uue kooliseaduse, mis toob kaasa ulatuslikud muudatused kaasava põhihariduse korralduses. Puuetega inimeste organisatsioonide arvates on riik end uue seadusega distantseerinud ulatuslike puuetega laste õpetamisest ja õpetamise piisavas mahus rahastamisest ning kohalikud omavalitsused ei pruugi olla võimalised seda kohustust võtma. Kardetakse, et kuigi uuenenud seadus soodustab kergemate puuetega laste kaasamist haridusse, võib raske ja sügava puudega laste juurdepääs haridusele hoopis halveneda.
Erikoolides õppivate puuetega laste osakaal on küll kahanenud, kuid tavakoolide tavaklassidesse on puuetega lapsi kaasatud väga aeglaselt. Tavakoolides ei piisa kaasamiseks vajalike oskustega õpetajaid, abiõpetajaid ega tugispetsialiste. 2014. aastal loodud Rajaleidja keskused ei ole suutnud oma eesmärki täita. Kaasava hariduse rakendamist takistab seegi, et ühiskondlikult ei ole kaasava hariduse põhimõtteid omaks võetud.