Koolikella saatel liigutakse ajas tagasi. Fotod: Arp Karm / ERM
Kirikuõpetaja Julius Köster loeb ette iseseisvusmanifesti. Õpetaja luges manifesti ette ning klassiruumi haaras sumin – selline uudis tuli üllatusena. Kauaoodatud iseseisvus! Ent kas me siiski olime iseseisvuse osas nii ühtsel meelel?
Projektis „Ajarännak 1918” osales 52 kooli ja muuseumi kümnest maakonnast üle Eesti. Saja aasta tagusesse aega rändas umbes 8300 õpilast.
Mõte, et Eesti, Läti, Leedu ja Soome muuseumid võiksid ühiselt oma riigi sünnipäeva tähistada, tekkis organisatsiooni Bridging Ages* ajarännakute konverentsil juba 2015. aastal. Aasta hiljem sai projekt Heritage Bridge Nordplus Horizontali programmist toetuse ning ettevalmistused ajarännakuteks neljas riigis võisid alata. Projekti partnerid olid Tukumsi muuseum Lätist, Gargždai muuseum Leedust, Ostrobothnia lastekultuuri võrgustik BARK Soomest ning Eesti Rahva Muuseum ja Audentese erakool Eestist.
Kuidas ajarännakutega oma kodumaa sünnipäeva tähistada, jäi iga partneri lahendada: Soomes kutsuti kõiki Ostrobothnia maakonna 7. klassi õpilasi osalema ajarännakus 1917. aasta lõppu, mil Soome riiklik iseseisvus oli välja kuulutatud, kuid hirm kodusõja puhkemise ees suur. Läti ja Leedu muuseumides planeeriti selleks puhuks välja töötada uus ajarännaku programm.
Kuna Eestis ei ole seesugune ajalooõppe meetod veel kuigi laialdaselt levinud, leidsime, et projekt annab meile hea võimaluse ajarännaku ideed, ettevalmistust ning korraldamist tutvustada ning ergutada koole ja muuseume kaasa lööma. Seepärast võtsime vastu otsuse, et ajarännak 1918. aasta veebruari lõppu toimub üle kogu Eesti samal ajal – 7. veebruaril 2018. aastal kell 10. Meie lootustes pidi sama kuupäev ning kellaaeg tekitama õhina ning küünarnukitunde nagu 1989. aasta augustis, mil inimesed Tallinnast Vilniuseni Balti ketis seisid.
Kaks aastat eeltööd
Ajarännaku eeltööd kestsid kaks aastat, mille jooksul tutvustasime oma ideed nii kirjalike üleskutsete kui ka esinemistega õpetajate üritustel. Heaks partneriks kujunes meile Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate selts. Arutelukeskkonnaks lõime Facebooki grupi Ajarännak 1918. Kohtumistel õpetajatega selgus, et kuigi üldteadmisi 1918. aastal toimunust omatakse, jääb puudu teadmistest kultuuri ja argielu tasandil. Seepärast korraldasime õpetajatele kaks koolituspäeva, kus räägiti ajastu poliitilisest taustast, moe- ja kooliloost. Ühiselt arutleti ning pandi kirja ka nägemus sellest, mis 7. veebruaril 2018 paljudes Eesti koolides toimuma hakkab. Näidisstsenaariumi järgi toimus eelmise aasta oktoobri lõpus Eesti vabaõhumuuseumis meeleolukas ajarännak, et projektis kaasa löövatel õpetajatel tekiks selgem arusaam ajarännaku korraldusest.
7. veebruaril sõitis ERM-i sõsarmuuseumi Heimtalis Viljandimaal bussitäis Audentese erakooli õpilasi ja õpetajaid, projekti partnerid Soomest, Lätist ja Leedust ning hulk ERM-i töötajaid, et ühiselt rännata ajas pühapäeva, 24. veebruari 1918.
Ettevalmistus ajarännakuks oli põhjalik – värskendatud ajalooteadmised, ajastukohased kostüümid ning ajastukohane nimi rinnas. Kohanemiseks joodi üheskoos tassike teed ning rännak võis alata.
Vana koolikella kõlina saatel liiguti kümnendite kaupa ajas tagasi aastasse 1918. Ajas tagasi rännates tuli meeles pidada üht – teadmine sellest, mis toimus pärast 24. veebruari 1918 tuli nüüd unustada. Seda päeva alustasime puhtalt lehelt.
24. veebruar 1918
Stsenaariumi kohaselt olime pühapäevakooli õpilaste ja külaelanikena kogunenud Heimtali koolimajja ning ootasime kohalikku kirikuõpetajat Julius Köstrit. Rahva seas istus ka võõraid – leedu talupojad ja läti kaupmehe perekond, kes olid Tartu turult suundumas koduteele, samuti mõned soome tudengineiud. Kohalik organist mängis pilli, kuid kirikuõpetaja tulek aina viibis.
Järsku tormas veidi ähmis õpetaja kambrisse ning teatas:
„Kallid õpilased ja kogudus! Põikasin hommikuse jumalateenistuse ja pühapäevakooli vahel Sinialliku raudteejaamast läbi, et saada kätte Pärnust saadetud pamp vastsete lauluraamatutega. Ja seal kuulsin rongirahvalt ärevaid uudiseid: Pärnus olevat eile Eesti iseseisvus välja kuulutatud ja mulle anti rongist kaasa ka hulk manifeste, kus see kõik sees seisab.”
Õpetaja luges manifesti ette ning klassiruumi haaras sumin – selline uudis tuli üllatusena. Kauaoodatud iseseisvus! Ent kas me siiski olime iseseisvuse osas nii ühtsel meelel?
Enne ajarännaku algust oli iga osaleja loosinud, kas ta on sel päeval isamaaline, sotsialist või alalhoidlik pessimist. Neist esimesed olid iseseisvuse poolt ning veendunud, et eestlased saavad vaid ise oma saatust juhtides rahvana edasi kesta. Sotsialistid olid veendunud, et ainult Venemaa kaitse all saab eestlane hakkama – vaesuses ja võrdsuses. Alalhoidlikud pessimistid aga ei soovinud midagi muuta – las olla nii, nagu alati on olnud, mis iseseisvust eestlastel taga ajada!
Maailmavaateid väljendasid kolm väljakirjutatud rolli: vallakirjutaja Andres Saal, lesestunud saunik Alma Vasar ning talunaine Kadri Ilves. Nende värvikad sõnavõtud algatasid arutelu: milline on Eesti Vabariik, kus igal inimloomal on hea elada? Ja mida meie saame selle heaks ära teha?
Nende küsimuste üle arutlesid pühapäevakooli õpilased elavalt. Hoolimata vaidlustest ning arvamuste erinevusest jõuti lõpuks ühisele arusaamisele: vaid ise oma saatuse üle otsustades saame üles ehitada riigi, kus iga eestlane saab teha tööd ning elada rahulikku ja täisväärtuslikku elu. Iseseisev riik on selleks ainus võimalus.
Rõõmusõnumi valguses palus kirikuõpetaja kohalviibijad lõunasöögile. Selleks kaeti valgete linadega pidulauad, mis kaunistati paberist lõigatud tammelehtede ning sinimustvalgete lintidega. Jalgteed lükati lumest puhtaks ning kelkudel veeti vallamajast koolimajja lõunasöök.
Pärast ühist pidusööki jõudis ajarännak lõpule. Koolikell kõlises aega kümnendite kaupa tagasi tänasesse päeva …
* Bridging Ages on rahvusvaheline muuseumitöötajaid, ajalooõpetajaid ning vabatahtlikke ühendav organisatsioon, mille eesmärk on tutvustada ajarännakut kui aktiivõppemeetodit ning korraldada ajarännakuid.
Koduleht http://www.bridgingages.com/what-we-do/the-time-travel-method/.