Margus Pedaste.
Tihtipeale peetakse õppimiseks alles seda, kui suudame omandatud teadmisi ja oskusi mitte üksnes tuttavates situatsioonides korrata, vaid uute ülesannete lahendamisel loovalt kasutada. Seda protsessi nimetatakse teaduskeeles teadmiste ülekandeks. Teadmiste ülekande uurimisel on maailma üks tippteadlasi Stanfordi haridusteaduskonda (Stanford Graduate School of Education) juhtiv professor Dan Schwartz.
Dan Schwartzi enim viidatud töö teadmiste ülekande vallas on avaldatud mõjukuselt teisel kohal olevas haridusajakirjas Review of Educational Research koos John Bransfordiga, kui nad mõlemad töötasid veel Vanderbilti ülikoolis. Selle pealkiri on „Teadmiste ülekande ümbermõtestamine” (Rethinking transfer: A simple proposal with multiple implications). John Bransford on laialt tuntud ka probleemilahendamise mudeli IDEAL poolest – Identify, Define, Explore, Act, Look (sõnasta probleem, määratle see laiemas kontekstis ja täpsemalt detailides, uuri võimalikke lahendusi, tegutse ja katseta lahendusideid, vaata tagasi ja mõtle, kas probleem on lahendatud või peaksid midagi veel uurima). Ka see on õpetajatele väärt lugemismaterjal nagu paljud artiklid ajakirjas Review of Educational Research või sellega sarnases Euroopa ajakirjas Educational Research Review – mõlemad avaldavad ülevaateartikleid, kus on paljude allikate põhjal püütud midagi suurt järeldada. Seega saab neist praktilises töös millegi muutmiseks tihtipeale usaldusväärseid ideid.
Aga tagasi teadmiste ülekande juurde. Teadmiste ülekande teste hakkasid 20. sajandi alguses kasutama Thorndike ja tema kolleegid, et astuda vastu formaalse distsipliini loogikast lähtuvale õpetusele ja väärtustada üldiste mõtlemisoskuste arendamist (nagu ootame ka enam kui sajand hiljem nüüdisaegse õpikäsituse puhul). Teadmiste ülekannet toetavad mõistmisega õppimine, parajat pingutust nõudvad uudsed õpiülesanded, teadmiste sissetoomine alles probleemide lahendamisel, mõistete käsitlemine mitmesuguses kontekstis, probleemide vaatlemine erinevast perspektiivist ning rõhu asetamine metakognitsioonile – oma õppimisest mõtlemisele.
Just õpioskuste toomist teadmiste ülekande keskmesse võib pidada Bransfordi ja Schwartzi töö läbimurdesõnumiks. Nad rõhutasid, et teadmisi ei kanta üle sageli otse, vaid ainult millegi õppimisel arenenud õpioskuste kaudu. Just sellised oskused on tööandjate seas praegugi väga oodatud – on lootusetu õpetada koolis või ülikoolis spetsiifiliselt arvutifirmas või iduettevõttes töötamiseks vajalikke oskusi. Bransford ja Schwartz nimetasid oma lähenemist ettevalmistuseks tulevikus õppimiseks (preparation for future learing). Sellele võiksime meie suhteliselt ainekeskse õpetuse juures rohkem tähelepanu pöörata.
Üks tõendatult tõhus võte tulevikus õppimise ettevalmistamiseks on juhtumite, mõistete vms vastandamine – seda harjutades õpitakse märkama erinevusi ja seeläbi tooma välja olulisi aspekte uue õppimisel ja õpitu süstematiseerimisel. Teine Schwartzi ja tema kolleegide uuringutest selgunud teadmine on, et ainult vastuste õigsuse väljatoomine ei õpeta kuigi hästi tulevikus õppima. Oluliselt tõhusam on, kui lasta õppijatel õpitava kohta küsimusi välja mõelda ja saada siis nende vastuste korrektsuse kohta tagasisidet. Kõige tõhusam on aga hoopis, kui teisi õpetada ja saada toetust nende antud vastuste õigsuse hindamiseks.
Need on aga vaid mõned näited tõenduspõhistest lähenemistest õppimise toetamisel. Üks oluliselt mahukam soovituslik lugemismaterjal oleks siin Dan Schwartzi ja tema kolleegide Jessica Tsangi ning Kristen Blairi alles 2016. aastal ilmunud raamat „The ABCs of how we learn: 26 scientifically proven approaches, how they work, and when to use them” („Meie õppimise ABC: 26 teaduslikult tõendatud lähenemist, kuidas need toimivad ja millal neid kasutada”). Selles huvitavas raamatus seostavad autorid tähestiku 26 tähte õppimisega seotud mõistetega. Näiteks A avab õppimist analoogiate kaudu, B kirjeldab kuuluvustunde (belonging) olulisust õpisituatsioonis, C näitab juhtumite vastandamise (contrasting cases) väärtust jne. Raamat sobib Stanfordi ülikooli eri erialade üliõpilastele, aga ka õpetajatele, lapsevanematele ja kõigile, kes tahavad saada paremaks õppijaks. Iga mõtte puhul on öeldud, mis see on, mismoodi see õppimist aitab, kuidas ideed kasutada, millele see eriti mõju avaldab, milliseid vigu võib selle rakendamisel teha, millised on head ja halvad näited, mida edasi lugeda. Autorid toovad välja ka selle, et eri lähenemisi saab kombineerida konkreetsete õpieesmärkide saavutamiseks. Siinkohal aga lõpetan, sest õppimiseks on vaja ikka ise järele uurida.