Jevgeni Ossinovski.
Eelmises Õpetajate Lehes esitas vabaerakondlane Monika Haukanõmm kavandatava noortegarantii tugisüsteemi teemal arutledes mitmeid väiteid, mis ei vasta tõele. Teen siinkohal vigade paranduse.
Noorte tööhõive teemat on viimastel aastatel peetud Euroopa Liidu tasandil kõige olulisemaks hõive-eesmärgiks. 2013. aastal lõi Euroopa Komisjon noortegarantii algatuse, mille põhimõtted heaks kiitnud liikmesriigid, sh Eesti, on võtnud kohustuse tagada noortele võimalus jõuda nelja kuu jooksul pärast töötuks jäämist või koolist lahkumist tagasi tööle, kooli või täiendus- ja ümberõppele.
Kavandatav seadusemuudatus, mis ei ole sündinud n-ö kabinetivaikuses, vaid on töötatud välja koos noorsootöötajatega, aitab Eestil neid ülesandeid täita. Noortegarantii tugisüsteemi rakendamise tulemusel on kõigil noortel tulevikus kogukonna tasandil kättesaadav tugi, kes korraldab ja aitab kaasa, et noor saaks õigel ajal vajalikku abi. Täpsutuseks, eelnõu puudutab noori vanuses 16–26, kes moodustavad osa NEET-noortest.
Isikuandmete kaitse
Üks olulisemaid murekohti on isikuandmete kaitse. Tugisüsteem vastab kõikidele kehtivatele ja kehtima hakkavatele andmekaitsereeglitele ja kõikide noorte, ka alaealiste andmete kaitse on tagatud. Samas võimaldab süsteemi kasutamine jõuda reaalselt abivajavate noorteni, sealhulgas 16- ja 17-aastaste alaealisteni, ja aidata tagada nende heaolu.
Seadusega loome aluse sellele, et anda riigis juba olemasolevate registriandmete pealt kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajale väärtuslikku informatsiooni, millised tema omavalitsuse noortest riskirühma kuuluvad.
Andmetöötlus noorte kohta toimub registrite vahel ning vahetulemusi kohaliku omavalitsuse töötaja ei näe. Nimekirja töötlemisest jäävad maha logid ja isikuandmete töötlemise üle korraldavad asutused oma volituste piires järelevalvet. Noortel ongi õigus ise otsustada, sealhulgas abist loobuda.
Seetõttu ei ole noortegarantii tugisüsteemi fookus põhiõiguste riivel, nagu viitas Haukanõmm, vaid sellel, et Eestis puudub praegu ülevaade riigi tuge vajavatest noortest ning ühtne lähenemine abivajavate noorte toetamiseks.
Alaealiste noorte puhul ei ole põhjust karta, et nende õigusi rohkem riivatakse. Vastupidi, alaealise puhul informeeritakse ka lapsevanemat tema lapsega ühenduse võtmisest, andes samal ajal alaealisele võimaluse anda enda olukorra kohta vahetut tagasisidet.
Arvestades, et 16- ja 17-aastased on piisavalt arukad hääletamaks kohalike omavalitsuste valimisel, on nad küllalt teadlikud ka enda olukorrast, samas kui lapsevanemad võivad olla kaitsval ja suhtlust vältival positsioonil.
Teisalt, kui räägime alaealiste heaolu ohustamisest, siis on tõenäoline, et noortegarantii tugisüsteemi abil jõuab kohalik omavalitsus mõne abivajava alaealiseni, kelle abivajadusest seni info puudus, ent kelle heaolu tagamiseks peaks kohalik omavalitsus lastekaitseseadusest tulenevalt igal juhul reageerima ja lapsele vajaminevat abi osutama.
Juhul kui noortegarantii tugisüsteemi kasutamise käigus selgub, et tegemist on lastekaitseseaduse mõttes abivajava või hädaohus oleva lapsega, tegutsetakse edasi vastavalt kehtivale õigusele ehk samamoodi, nagu tegutsetaks siis, kui info abivajavast või hädaohus olevast lapsest laekuks muude kanalite kaudu.
Noortegarantii tugisüsteemi raames antakse kohalikele omavalitsustele üks lisatööriist, mis lihtsustab juba olemasolevate kohustuste täitmist. Eelnõu seletuskirjas, mida on ka riigikogu sotsiaalkomisjonis arutatud, on selgelt öeldud, et potentsiaalselt abivajavate noorte väljaselgitamine on alles esimene samm – järgneb noorega ühenduse võtmine ja noorega koos lahenduse leidmine probleemidele, mis takistavad tal õppimast ja töötamast. Kusjuures kohaliku omavalitsuse noorsootöötajal on selles aktiivne roll, tagamaks, et noor jõuaks kõikide vajalike teenusteni.
Ennetustöö on oluline
Planeeritav seadusemuudatus ei too kohalikele omavalitsustele kaasa lisaülesandeid, mida kardab Haukanõmm. Süsteemi kasutamine on omavalitsusele vabatahtlik ning kohalik omavalitsus on see, kes kinnitab oma valmidust tugisüsteemi kasutada. Konkreetne isik on eeldatavasti ikkagi noorsootöö suunitlusega, mitte tingimata sotsiaaltöötaja. Samas jääb see omavalitsuse enda otsustada.
Nende noorte jaoks, kes on juba sattunud ebasoodsasse olukorda, tuleb leida lahendused, et teatud mõttes aidata tegeleda tagajärgedega. Varajane sekkumine ja toetamine täidab pikemas plaanis ka ennetuse rolli, kuna kahjuks on üsna tõenäoline, et mittetöötav ja mitteõppiv noor, kes ise teenusteni ei jõua ja kuskilt tuge ei saa, muutub ühel hetkel täielikult sotsiaalkaitsesüsteemist sõltuvaks, kust tagasitee on juba mitu korda keerulisem.
Seega nõustun Haukanõmmega, et ennetustöö on väga oluline ja sellega tuleb tegeleda juba siis, kui noor on veel koolis. Samal ajal näitavad Eesti ja teiste riikide kogemused selgelt, et teavituskampaaniad, eriti rämpspostiga sarnanevad pimepostitused, ei täida selle sihtgrupi puhul eesmärki.
Selleks, et noor hakkaks reklaami nägemise järel tegutsema, peab tal juba olema sisemine motivatsioon. Enamikul noortel, kes ei õpi ega tööta ega viibi tööturult eemal mõjuval põhjusel, tuleb see motivatsioon aga esmalt aidata üles leida. Ja Eesti enda noorsootöö praktika ning teiste Euroopa Liidu riikide kogemused viitavad üheselt, et ainus tulemuslik meetod selleks on vahetu personaalne suhtlus ja indiviidipõhine lähenemine.
Just selleks ongi noortegarantii tugisüsteem loodud. Nagu näete, ei ole mingil juhul tegemist „proovime ja vaatame ja reageerime” lähenemisega, kuna ühest küljest on meil juba praegu olemas noortegarantii tugisüsteemi olulised osad, mis eraldiseisvalt töötavad – näiteks karjääri- ja tööturuteenused, Tugila programm, kohaliku omavalitsuse enda teenused ja noortele suunatud tegevus. Noortegarantii tugisüsteem aitab neid lihtsalt tervikuks siduda.
Teiseks teame ka teiste riikide näitel, et võimalikult varajane sekkumine aitab ennetada noore sattumist veelgi hullemasse olukorda. Rootsis toimib efektiivselt sarnane mudel, kus kohalik omavalitsus tegeleb aktiivselt oma piirkonna noortega – 2016. aasta andmetel suudeti Stockholmis personaalse lähenemisega suunata tööturule või edasi õppima peaaegu 80% noortest, kellele kohalik omavalitsus tuge pakkus.