Ann Gleeves „Ronkmust”. Kirjastus Varrak.
Pilguheit teismeliste maailma aitab meil ehk paremini aru saada, kui erinevad nad meist ikkagi on.
See raamat on Briti krimikirjanike ühingu 2006. aasta parima kriminaalromaani auhinna „Kuldne pistoda” võitja. Eesti keeles ilmus raamat aasta tagasi, lugemise järjekord jõudis minuni eelmisel nädalal.
Hoian ilmunud raamatutel silma peal akadeemilise raamatukogu iganädalastel uudiskirjanduse väljapanekutel. Heade raamatute laenutamisjärjekorrad on pikad ja nii juhtubki, et kui uus raamat minuni jõuab, siis polegi see enam väga uus.
Olen oma elu jooksul käes hoidnud ja läbi lugenud lugematul hulgal raamatuid. Üsna tihti piisab vaid mõnest leheküljest, et lugemisest loobuda. Seekord köitis tekst mind esimestest ridadest kuni lõpuni välja. Mitte kordagi ei libisenud silmad diagonaalselt üle teksti.
„Uks tõmmati lahti ja sisse tulid külma õhu pahvak ning kaks tüdrukut, kirevad ja erksavärvilised nagu eksootilised linnud. Magnus nägi, et nad olid purjus. Nad otsisid teineteiselt tuge. Nad polnud riides nii, nagu ilm nõudis, kuid nende põsed olid punased ja neist õhkus tervist otsekui leitsakut. Üks oli heleda-, teine tumedapäine. Heledapäine oli kenam, ümar ja pehme, aga Magnus märkas esimesena tumedapäist, kelle mustades juustes helendasid sinised triibud. Üle kõige oleks Magnus tahtnud käe sirutada ja neid juukseid puudutada, aga seda ta muidugi ei teinud. See oleks tüdrukud minema kohutanud.
„Tulge sisse,” ütles Magnus uuesti, ehkki tüdrukud olidki juba toas. Ta mõtles, et küllap räägib ta nagu narr vanatoi, kordab ikka ja jälle ühtesid ja samu mõttetusi. Tema üle oli alati naerdud. Teda nimetati lollakaks ja küllap oli see tõsi. Ta tundis naeratust üle näo hiilivat ja kuulis kõrvus ema sõnu. Korista see tobe irve näolt. Kas sa tahad, et inimesed peaksid sind veel napakamaks, kui sa oled?”
Kolm peategelast on meie ees, üks neist tapetakse, algab juurdlus ja lisanduvad uued tegelased. Aga mitte mõrvaga seotud põnevus ei paelunud mind, vaid painama jäi pilguheit teismeliste sise- ja grupiellu.
Hirmud, mille eest pole võimalik põgeneda
„Neid kordi oli olnud sadu, kui Sally oli kartnud kooli minna ja mõelnud välja ebamääraseid haigusi, peavalusid, kõhuvalusid. Siis polnud ema talle kordagi mitte natukestki kaasa tundnud. Ta polnud mõistnud, mis tunne on olla õpetaja tütar, seega polnud koolist pääsu. Vihikuvirnad köögiriiulil. Läikivale paberile hoolega kirjutatud tulbad − see kõik meenutas, mis juhtub siis, kui nad lähevad üle õue klassiruumi. Narrimine, vargsed näpistused, osavõtmatud pilgud. Isegi keskkool polnud erilisi muutusi kaasa toonud. Piinamine jäi seal küll talitsetuks, aga kool oli ikkagi õudus. Isegi Catherine polnud sellest aru saanud.”
Unistamine ja romantika, millel on tegelikkusega vähe pistmist
„Sally teadis, mida tähendab vastamata iha. Pärast tantsupidu, kui ta oli Robert Isbisteriga tuttavaks saanud, oli ta noormehest kuude kaupa unistanud. Piisas sellest, kui ta Robertit linnas silmas, kui ta juba punastas.”
Kuulsuseiha, mis lämmatab kahetsuse ja süümepiinad.
„Mõelda, mis näo sõbrad koolis teevad, kui nad sellest teada saavad. Ta oleks andnud kõik, et olla klassis, kui uudis teatavaks tehakse, kui ta nägu on ajalehtede esikülgedel ja teleekraanil. Temast saab kuulsus.”
Tüdimus, mis tekib ema hoolitsusest
„Sally vihkas koduseid söömaaegu ja püüdis neid vältida, kui vähegi sai. Oleks olnud teine asi, kui tal oleks olnud õdesid-vendi, kui ema poleks olnud nii pealetükkiv. Muud ei olnud kui küsimused. Kuidas täna koolis läks, Sally? Mis hinde sa inglise keele töö eest said? Ema muudkui torkis ja urgitses. Margaret oleks pidanud politseisse tööle minema, mõtles Sally. Tõesõna, pärast eluaegset ema küsimuste eest puiklemist polnud tal uurija poolt midagi karta.”
Omaenda erilisuse tunnetamine, mis paneb vanemaid põlgama
„Küllap nad armastasid teineteist, või olid kunagi armastanud. Muidugi ei uskunud Sally, et nad veel seksisid. Selles eas seda enam ei tehta. Küllap polnud nad seda juba tema sündimisest saati teinud. Siiski mõtles Sally, et isa võib ehk seksist puudust tunda. Ta ju nägi, kuidas isa naisi vaatas. Nooremaid naisi. Mõnikord puudutas ta Margareti, libistas käega üle tema keha, ja Sally meelest oli selles midagi ahastavat. Ahastavat ja pisut haledat.”
Kõik see pole ju uudis, teaduskirjanduses on nendest asjadest palju kirjutatud. Ent teaduslik tekst on emotsioonitu ja kohati tüütavgi, kui palju lugeda. Hea romaan aga raputab läbi.